Читать книгу Skandaal. Mitfordide mõrvalood - Jessica Fellowes - Страница 6

3. PEATÜKK

Оглавление

Umbes nädal aega pärast Guinnessite pidu seisis Louisa Cannon Albert Halli ees kõnniteel, soovides, et oleks õhema jaki selga pannud. Hea meelega oleks ta üle tee läinud, kingad ja sukad jalast ära tõmmanud ning muru peal kõndinud. Juuni oli olnud vihmane, aga kui juulikuu kätte jõudis, saabus koos sellega ka kuumalaine. Teisalt ootas ta elevusega Nancy ja Dianaga kohtumist. Ta vaatas kella ja naeratas. Nad olid juba kümme minutit hiljaks jäänud.

Louisa oli töötanud rohkem kui viis aastat nende peres lapsehoidja abilisena, aga lahkus sealt kaks aastat tagasi, 1926. aasta alguses, et alustada karjääri Londonis, linnas, mis oli sõjajärgsetel aastatel nii palju muutunud ning pakkus nüüd temataolistele uusi ja paremaid töökohti, mida tema ema põlvkonna jaoks olemaski ei olnud. Louisa oli kolinud üürituppa Chelseas, üsna lähedal paigale, kus ta üles kasvas, kuigi proua Cannon oli sealt kandist juba ammu minema kolinud ja elas nüüd koos Louisa tädiga Suffolkis. Louisa isa oli palju aastaid tagasi surnud. Tema omaaegsest suhtlusringkonnast polnud seal enam peaaegu mitte kedagi järel, ainult sõbranna Jennie, aga nad kohtusid väga harva. Veel harvem alates sellest, kui Jennie abiellus ja lapse sai.

Alguses võttis Louisa vastu kõik väikesed tööotsad, mis tal õnnestus hankida, tahtmata pühenduda alalisele teenijatööle mõnes härrastemajas, sest ta lootis, et elu veeretab talle ette midagi huvitavamat. Esimese asjana oli ta esitanud avalduse politseinike kursustele õppima minekuks, aga see lükati konkreetselt ja kiiresti tagasi. Ta oli nooruses paari seaduserikkumisega vahele jäänud, sooritanud onu Stepheni mõjutusel mõned vargused, aga Louisa hoidis pöialt, et neist ei ole infot säilinud või siis vaadataks neist mööda – arvestades seda, kui palju ta oli pärast seda politseid aidanud –, aga näis, et kumbki lootus ei täitunud. Louisa oli küll mõelnud käia välja argumendi, et „küll koer koera tunneb”, kui asi puudutab kurjategijate tabamist, aga arvas, et sellest poleks abi. Häbi tundes tõmbus ta kõigist tuttavatest veel enam eemale ja leidis endale viimaks töö õmblejana ühes Mayfairi rõivapoes, kus ta tegutses koos kahe kolleegiga tagaruumis, kohendades klientide ostetud riideid parajaks. See polnud halb töökoht. Ta oli vaba inimene, kes ei pidanud enam Nanny Blori ega leedi Redesdale’i käest luba küsima, kas ta tohib majast välja minna. Ja pärast seda, kui Louisa oli aastaid Cotswoldi külakeses elanud, tundus London igati erutav. Seal olid ööklubid, restoranid, galeriid ja muuseumid, rääkimata teatritest ja kinodest.

Neisse sattus ta siiski üliharva. Selle kõige eest tuli ju maksta, ja isegi kui tal oleks tegelikult raha jätkunud, tundus kuidagi kohatu või lihtsalt hirmus üksildane käia seal ilma kaaslaseta. Ta ei suutnud üksi restoranis süüa, ta ei suutnud ilma ühegi sõbrata ööklubisse minna. Mida vähem ta inimestega läbi käis, seda hullemaks asi läks. Kahekümne kuue aastasena tundis Louisa, et ta on jäänud ilma parimast, mida elul pakkuda on.

Kui ta külastas oma nüüdseks juba üsna eakat ema – too oli sünnitanud Louisa vanuses, mil oli juba ammu jätnud lootuse, et tal oleks õnn kunagi last saada –, pommitas ema teda küsimustega, millal ta ometi mehele läheb. „Ma ei tea, ema,” vastas Louisa, püüdes ise oma meeleheidet talitseda. „Ma ei ole kohtunud kellegagi, kes mulle meeldiks.”

„Aga see politseinik, kellest sa vanasti ikka rääkisid?”

Guy Sullivan. Ta oli tore mees ja meeldis Louisale väga. Aga Louisa tundis end nii alandatuna, kui teda politseikursustele vastu ei võetud – tal oli olnud plaan mehele üllatus valmistada, ilmudes politseimundris tema ukse taha –, et loobus Guyga suhtlemisest. Guy oli talle mõned korrad kirjutanud, aga Louisa ei vastanud talle ja ilmselt oli mees nüüdseks käega löönud. Isegi kui Guy peaks proovima uuesti ühendust võtta, poleks tal aimugi, et Mitfordid on kolinud Asthalli mõisast Swinbrook House’i. Ta tundis Guyst puudust.

Louisa katsetas teist taktikat. „Pealegi ei saaks ma tööl käia, kui ma abielluksin.”

„Saaksid küll,” puhistas ema vastuseks. „Mina olen eluaeg tööd teinud.”

Selle peale ei saanud Louisa ju selgitada, et ta tahtis enamat kui lihtsalt töökoht, ta tahtis karjääri, ükskõik mida, mis viiks teda kõrgemale ema ühiskondlikust positsioonist. Ema oli töötanud pikki aastaid pesunaisena, isa korstnapühkijana – härra Must ja proua Valge, nagu nad Jenniega neid kutsusid – ja Louisa tundis nende üle uhkust. Aga endale soovis ta midagi paremat, sest oma töö tõttu olid vanemad sageli väsinud ja tüdinud. See, mida Louisa nägi lord ja leedi Redesdale’i juures töötades, oli talle tõestanud, et elus on nii palju teisigi võimalusi. Sõjajärgsed aastad olid tõotanud ka temasuguste jaoks muudatusi – võimalust minevikust lahti lasta, kõike teistmoodi teha. Ja paljud asjad olidki teisiti, seda ei saanud ta eitada. Tänavatel valitses selline liiklusmöll, et paratamatult tekkis mure politseinike pärast, kes juhatasid oma pikkade valgete varrukatega neljast suunast sõitvaid sõiduautosid, busse ja kaubaautosid. Igas majas oli nüüd telefon ja punased telefonikabiinid seisid enamvähem igal tänavanurgal – sa võisid rääkida peaaegu ükskõik kellega ükskõik kus, isegi Ameerikas. Paljud naised käisid tööl ja mitte ainult koristajate või müüjatena. Olid sekretärid ja telefonistid, kes töötasid suurtes büroodes koos paljude teiste naiste ja samuti meestega. Mõned naised tegid isegi veel uskumatumaid asju. Alles mõned nädalad tagasi oli Amelia Earhart istunud lennukisse, mis lendas üle Atlandi ookeani. Louisa nägi uudisfilmi, kus preili Earhart lehvitas hüvastijätuks, jättes endast vapustavalt glamuurse mulje, seljas piloodivorm, mille juurde kuulusid peakate ja prillid ning need naljakad püksid, millel oleksid justkui samuti tiivad. Väidetavalt ta küll ise lennukit ei juhtinud, aga ta istus piloodi selja taga ja järgmisel korral on juba ilmselt ise piloot. Kuidas Louisa oli küll igatsenud lennata otse läbi kinoekraani ja ühineda preili Earhartiga Fokker F.VII pardal. Praeguse seisuga oli kõige kaugemaks paigaks, kus ta kunagi käinud oli, Dieppe Prantsusmaal, kuhu ta sõitis praamiga Mitfordi tüdrukute saatjana.

Kõik see tähendas, et kui Louisa sai Nancy käest kirja, et Diana alustab Londonis oma seltskondlikku hooaega ja kas ta ei tahaks nendega kokku saada, kuni nad pealinnas viibivad, otsustas Louisa, et ta lihtsalt peab selle ettepaneku vastu võtma. Loomulikult jäid nad hiljaks. Nende isa, lord Redesdale, oli täpsuse osas ääretu pedant – ta võttis isegi vikaari jutluse kestel aega ja andis tollele märku, kui epistel kestis sekundi võrra kauem kui kümme minutit –, niisiis oli see teatav mässuvorm, et tütred ei hoolinud põrmugi kellaaegadest, kui isa läheduses polnud. Täpselt samal hetkel, kui Louisa seda mõtles, jäi peatuses seisma buss number üheksa ja sealt väljuvate inimeste seas märkas ta Nancyt.

Vanim kuuest õest nägi välja samasugune nagu alati – mitte pikk, aga sale, elegantses kahvaturoosas kleidis, mille peale oli tõmmatud sarnast, aga veidi tumedamat tooni tolmumantel, mõlemad langemas veidi alla põlve; ta kulmud olid pikad ja kitsad ning suured silmad välimistest nurkadest õige pisut longus, neis sädelemas helk, mis ei lasknud pilgul pehmena mõjuda. Aga Diana, keda tal õnnestus nüüd silmitseda lähemalt kui tantsupeol, valmistas talle üllatuse. Neiu lõuaots oli ümar ja lõualuu ise peaaegu kandiline, aga see andis talle jõulise – viikingi moodi – ilme, mitte ei teinud teda jämedakoeliseks. Louisa leidis, et Diana nägu mõjus nii rabavalt tänu moodsalt lühikeseks lõigatud soengule, mis ulatus vaevu kõrvalestadest allapoole. Tema näojooned olid ideaalselt tasakaalus ja sümmeetrilised ning jääsinised silmad ja blondid juuksed aitasid kaasa muljele, nagu võiks ta olla laeva käilakuju. Elavamatest hetkedest hoolimata iseloomustas teda mingi tüüne tardumus. Kui Nancy oli nagu veevirvendus veskitiigil, siis Diana oli sile kivike, mis oli vette visatud.

„Lou-Lou!” hõikas Nancy, kui nad tema poole kõndisid, samas kui päikesepaiste neid veidike pimestas. „Kullake, kas me jäime hiljaks?”

Kakskümmend viis minutit.

Louisa raputas pead. „Ei ole vaja sellepärast muretseda. Küll on armas teid mõlemat näha. Preili Diana, te olete …”

„Ära ütle „nii suureks kasvanud”,” krimpsutas Diana nägu. „Ma olen nädalate kaupa pidanud kuulama, kuidas minust räägitakse, nagu ma oleksin mingi Pöial-Liisi.”

„Hea küll, ma ei ütle midagi. Aga teid on tõesti väga tore näha.”

„Sind ka,” vastas Diana. „Naljakas, eks ole? Nüüd, kus sa ei ole enam meie teenija, oled sa peaaegu nagu üks meie hulgast.”

Louisa ei osanud sellele kuidagi vastata, aga õnneks pööras Nancy, kes oli tunduvalt delikaatsema loomuga, vestluse teisele teemale. „Lähme kõnnime South Kensingtoni,” ütles ta. „Seal on üks imetore väike kohvik ja me võime tassi teed juua. Väga piinlik tunnistada, aga me tegelikult alles äsja ärkasime.”

„Tantsupidu,” selgitas Diana ja ta nägu lõi meeldivatest mälestustest särama. „Varaste hommikutundideni. Muv oli väsimusest pikali kukkumas, kui me koju jõudsime.”

„Oh, ta naudib seda,” ütles Nancy. „Ega keegi ei käsi tal ju kaasa tulla. Nüüd, kus mina olen kahekümne neljaselt sisuliselt vanatüdruk, olen ma igatahes piisavas vanuses, et ise sulle saatjaks olla.”

„Vaevalt ta usub, et sa käiksid mul samamoodi sabas, nagu tema seda teeb.”

Louisa tundis mõnu, kuulates, kuidas nad lennutasid repliike omavahel edasi-tagasi nagu tennisepalle. Nancy oli alati olnud kiirema taibuga, aga Diana oli ajapikku samuti suutnud oma mõõga teravaks ihuda. Nad olid ümber nurga pööranud ja hakanud mööda Exhibition Roadi kõndima, kui kuulsid kedagi „Hei!” hõikamas. Üks noormees küünitas bussipeatuses seisma jäänud musta Bentley tagumisest aknast välja vaatama.

„See on Bryan Guinness,” ütles Nancy. „Peaksin vist minema talle tere ütlema.”

„Ma arvan, et ta tahab pigem mind näha,” lausus Diana, kelle põsed olid veidi õhetama löönud, ja astus kiirel sammul sinnapoole, jõudes autoni enne oma vanemat õde, kes, nagu Louisa märkas, andis endast parima, et solvumist peita. Diana kummardus autoaknale lähemale ja vahetas mehega ainult mõned sõnad, enne kui too – või õieti tema autojuht – paigalt võttis ja minema sõitis.

„Tore lugu küll,” lausus Nancy, kui Diana nende juurde tagasi jõudis. „Ta ei öelnud isegi tere. Kas tead, et see olin mina, kes ta eelmisel aastal Swinbrooki kutsus? Sina olid alles laps, sa isegi ei viibinud sellel peol.”

Diana kehitas õlgu, kuid nägi rõõmus välja. „Ta küsis, kas ma kavatsen esmaspäeval Westminsteri tantsupeole minna.” See tuli Louisale tuttav ette, ta pidi küll märkmikust järele kontrollima, aga arvas, et agentuur võis olla ta tolleks õhtuks sinna tööle määranud.

„Kas sa siis kavatsed?” Nancy hääl kõlas kõrgilt.

„Nüüd küll kavatsen.”

Autod kihutasid mööda Exhibition Roadi, tuututades pasunaid kas tervituseks või selleks, et jalakäijate suhtes kärsitust väljendada. Lärm ja kuumus väsitasid Louisa korrapealt ära, aga Nancy ja Diana seltskond hoidis teda ärksana. Ta teadis, et ei ole nii kaunis kui kumbki neist ja tema riided on odavamad, aga ta oli kindel, et ka neil on hea meel teda näha. „Ja kes see mees oli?” küsis ta viisil, mille kohta teadis, et seda oleks peetud häbematuseks, kui ta veel Redesdale’ide palgal oli, aga täna oli see lubatud.

„Bryan Guinness,” vastas Nancy. „Rikas ja hea välimusega, aga mis veel hullem, kohutavalt kena inimene. Üks väheseid korralikke mehi kogu seltskonnas.”

„Ta on lihtsalt üks paljudest,” ütles Diana naeratusega, mis paljastas tema valged hambad. „Nad on nagu kärbsed moosipurgi ümber.”

Louisa, kes muutus sisimas korraks tagasi lapsehoidjaks, otsustas, et targem on seda jututeemat mitte tagant õhutada. „Kas ta on kuidagi seotud nende Guinnessitega, kelle peol eelmisel kuul see hirmus õnnetus juhtus? Kus teenijatüdruk laeaknast alla kukkus?” Ta teadis, et on ebasiiras, aga ta ei tahtnud neile tunnistada, et oli seal köögis tööd teinud. Sellegipoolest oli see õhtu talle üpris rängalt mõjunud ja ta tundis vajadust rääkida sellest kellegagi, kes oli samuti kohal viibinud. Ainult et neil polnud selleks erilist tahtmist.

„Jah,” vastas Nancy muretult, „see oli tõesti jube. Me olime ka seal, aga kumbki meist ei näinud, kuidas see juhtus, ja meid kõiki juhiti väga ruttu välja.”

„Vaesed tüdrukud,” ütles Louisa, „nad olid alles kaheksateistaastased.”

Nancy ja Diana võtsid selle peanoogutusega teadmiseks, aga Louisa mõistis, et nad on selle sündmuse juba seljataha jätnud. „Mis siis veel uudist on?” küsis ta reipalt, haarates Dianal käe alt kinni. „Rääkige mulle kõigest. Kuidas teile uus maja meeldib? Kuidas Nanny Bloril läheb? Kas ta loeb ikka veel neid hirmsaid kriminulle?”

Diana naeris ja nad jalutasid edasi, justkui ühelgi neist poleks elus ainsatki muret ja ees ootaks ainult särav tulevik. Noored inimesed ei vaeva pead pilvedega, mis võivad silmapiiri taha koguneda.

Skandaal. Mitfordide mõrvalood

Подняться наверх