Читать книгу Skandaal. Mitfordide mõrvalood - Jessica Fellowes - Страница 5

2. PEATÜKK

Hetkeks seisid hallis kõik justkui paigale naelutatult, tardunud vaatepildist, mida pakkus liikumatult klaasikildudel lebav teenijatüdruk, kelle keha oli väändunud nagu viinamarjaväät ja kolju alt voolas verd. Justkui mõnitusena kostsid kõrvalruumist vali jutuvada ja muusika ikka edasi; seejärel, kui teenijannale lähemal asuvad külalised ärkasid ja asusid tegutsema, sumbus lärm pisitasa, kuni lakkas täiesti. Kumisevas vaikuses tormas mitu inimest surnukeha juurde, nad katsid ta mantliga ja hüüdsid, et keegi helistaks kohale kiirabi, keegi läheks ülemisele korrusele, keegi kutsuks majapidajanna, keegi otsiks üles härra Guinnessi. Mõned teenrid ja külalised kiirustasid trepist üles ning teine teenijanna päästeti; klaasikillud olid teda vigastanud ja ta klammerdus keti külge, sõrmed hirmust kangestunud. Mõned naised olid nutma puhkenud ja neid lohutati; üks oli viidud teise tuppa, et tema hüsteeriahoogu teiste eest varjata. Tantsusaalis pahvatas taas jutukõmin, valjemini kui enne, aga muusika mängima ei hakanud.

Bryan Guinness, kõhn õhtuülikonnas mees, kelle tumedad silmad ilmestasid kõrge laubaga, aga muus osas täiuslike proportsioonidega nägu, oli oma pereliikmete hulgast esimene, kes reageeris hallist laiali kanduvatele hädasignaalidele. Ta tormas otsejoones kohale, ulatas oma joogiklaasi sõbra kätte ja põlvitas surnukeha kõrvale, tegemata välja sellest, et klaasikillud võisid ta püksid ribadeks lõigata ja põlvi veristada. „Mis juhtus? Mis juhtus?” küsis ta enda ümber seisvate inimeste kahvatuid nägusid põrnitsedes.

Keegi vanem mees haaras tal tugevasti õlast ja tõmbas ta jalule. „Paistab, et neiud püüdsid laeakna kaudu pidu pealt vaadata ja kukkusid sellest läbi.”

„Ta on surnud?”

Mees noogutas ja Bryan tõmbas näo krimpsu. „Vaene tüdruk.”

Järgmise paari minuti jooksul kiirustasid kohale Bryani vanemad ja viisid ta nii ruttu, kui said, ruumist minema, õhutades kõiki teisi endale järgnema. Kahele lakeile anti ülesanne teenijanna surnukeha külaliste eest varjata, kuni saabus kiirabi – õnneks ruttu – ja viis ta minema koos teise teenijatüdrukuga, kes värises kontrollimatult, hoolimata sellest, et oli hiiglasuure teki sisse mähitud. Leedi Evelyn ja Walter Guinness seisid ukse kõrval ja saatsid külalisi ära, vabandades ikka ja jälle kogu selle ehmatuse ja vapustuse pärast.

Guy Sullivan seisis Grosvenor Place’i halli mustvalgel marmorist põrandal ja imestas ruumis valitseva jaheduse üle. Õues oli ta oma ülikonnas higistanud, kuigi võis vähemasti rõõmu tunda, et pole sunnitud kandma aastaringselt seda jubedat villast mundrit, nagu kandsid paljud kolleegid. Kõrgel pea kohal asetsev laeaken kandis ikka veel eile toimunud ränga kukkumise jälgi ja kett tilpnes sellest kasutult läbi, kroonlühtrit seal enam küljes ei olnud. All paistis ümberringi kõik nii, nagu seal poleks mitte midagi juhtunud, rääkimata surmaga lõppenud õnnetusest. Maja säras puhtusest, kõikjale oli asetatud lilli ja akendest paistis päike. Samal ajal kui tema ülemus vanemuurija Stiles küsitles härra Guinnessit, oli Guy viidud ringkäigule – esmalt trepi all asuvatesse teenijate ruumidesse, sealt tagumisele trepile ja üles neljanda korruse mademele. Teenijarahva elu on ennekõike üks lõputu rännak trepist üles ja alla, mõtles ta. Laeakna ümber asuva käsipuu lähemal vaatlusel ei olnud midagi kahtlustäratavat silma torganud – see oli tugev nagu vanglavärav. Nüüd hoidis ta käes külaliste nimekirja, kes olid tol õhtul seal viibinud, ja ta pilk oli just langenud märkele: auväärsed Nancy ja Diana Mitford aadressiga Rutland Gate 26.

Viimati kohtas ta neid mõlemat kaks aastat tagasi, kui uuris nende vanemate majas Oxfordshire’is toime pandud mõrva. Tähendab, ametlikult ta seda ei uurinud, aga ta oli süüdlase välja selgitanud ja seal saavutatud hea tulemus oli taganud talle kiire edutamise kriminaaljuurdluse osakonda. Diana oli siis alles viieteistaastane tütarlaps, aga Nancyt tundis Guy veidi paremini, tegelikult juba varasemast ajast, kui noor neiu ametlikult seltskonda toodi ja ta pääses lastetoast täiskasvanute maailma, kuigi nende toonane lapsehoidja abiline Louisa Cannon hoidis tal ikka veel silma peal.

Louisa. Mõte temast lõi Guyl jätkuvalt hinge kinni, kuigi naine oli olnud juba tükk aega silmapiirilt kadunud. Ta ei suutnud seda mõista – nad olid nii kaua sõbrad olnud, kuigi Guy lootis alati, et sellest areneb midagi enamat. Nad kohtusid võrdlemisi dramaatilises situatsioonis, kui Louisa oli äsja liikuva rongi pealt maha hüpanud, et põgeneda oma onu Stepheni eest. Louisa oli olnud meeleheitlikus olukorras, aga rääbakatest riietest ja lössis kübarast hoolimata märkas Guy kohe esimesest hetkest, kui ilus ta on; hiljem aga imetles ta Louisa võitlusvaimu. Pärast seda sündmust oli neil mõnda aega tihedasti läbikäimist, justkui oleks elu ise plaani pidanud nad taas omavahel kokku viia. Kuigi Louisa võis mehe vahel lausa endast välja ajada, suutmata justkui lõplikult ära otsustada, kuidas ta Guysse suhtub, olid nad alati omavahel sidet pidanud – kuni viimase ajani.

Guy teada oli Louisa plaaninud loobuda oma töökohast Mitfordi tüdrukute vanemate, lord ja leedi Redesdale’i juures, et kolida tagasi Londonisse ja seal tööd leida; tal olid ambitsioonid saada kellekski enamaks kui teenija. Teadmata, kus naine nüüd elab, oli Guy kirjutanud talle Asthalli mõisa, lootuses, et isegi kui ta on sealt ära kolinud, saadetakse kirjad talle järele. Aga ta ei olnud mingit vastust saanud ja võis vaid oletada, et Louisa oli jätnud juhtnöörid endale kirju mitte edasi saata. Või siis ei olnud ta neile lihtsalt vastanud. Küllap oli Louisa kellegagi kohtunud ja abiellunud, ega tahtnud seda Guyle öelda. Mees mõistis, miks; oli ta ise ju oma tundeid Louisale selgesti väljendanud, kuigi polnud kindel, kas naine neile vastab.

Müks vastu õlga äratas Guy neist meenutustest. „No nii, lähme jaoskonda tagasi. Paneme parem kõik kirja ja valmistame eeluurimisistungi jaoks ette. See toimub ilmselt järgmise paari päeva jooksul.”

Vanemuurija Stiles oli karmikäeline mees, aga välimuselt pikk ja sale ning kandis alati helehalli ülikonda koos pastelses toonis lipsuga. Kui nad kõrvuti seisid, oli kontrast nende vahel nii terav kui vähegi võimalik. Nad olid ühteviisi pikka kasvu ja kõhetud, aga sellega sarnasused ka piirdusid, võttes arvesse Guy pakse ümmargusi prille ja sõbralikku naeratust. Stilesi hõbehallid juuksed olid pumatiga peadligi silutud, nii et lausa särasid, ja vuntsid nägid välja, nagu oleksid nina alla joonistatud. Käisid kuulujutud, et mees, kellega ta koos elab, ei ole tema vend. Guyle meeldis ta peamiselt seetõttu, et ta ei olnud üleolev, kuigi väljanägemise järgi oleks võinud seda arvata. Tegelikult ärritas Stilesi kõik, mis oli tema hinnangul snooblik, ja ta tundis Guy vastu sümpaatiat. Viimaste kuude jooksul olid neist saanud omamoodi mitteametlikud partnerid, kuigi Guy ei saanud mööda vaadata tõenäosusest, et see oli paljuski seotud tema tunduvalt suurema valmidusega panustada juhtumi lahendamisse vajalikku jalavaeva, eriti juhul, kui Stiles oli valmis talle joogi välja tegema.

Traditsioonidele truuks jäädes küsis Stiles järgmiseks: „Kuulge, kas teile sobib, kui ma oma märkmed teie kätte annan, vanapoiss? Mul on umbes poole tunni pärast Dog and Duckis üks ammu aega tagasi kokku lepitud kohtumine.”

„Mul pole midagi selle vastu, söör,” vastas Guy, mõistes, et see on tema märgusõna Grosvenor Place’ist lahkuda ja üksi jaoskonda tagasi minna.

*

Järgmisel hommikul istus Guy Pavilion Roadil asuvas Knightsbridge’i jaoskonnas, kuhu ta pärast uurijaks edutamist oli tööle määratud, ning tippis kohusetundlikult kirjutusmasinal ümber enda ja Stilesi tehtud märkmeid. Juhtum näis oma traagilisusest hoolimata igati lihtne ja selge. Ennist oli Guy kuulanud üle Elizabethi, teenijatüdruku, kes õnnetuses ellu jäi. Kuigi too oli ikka veel silmanähtavalt endast väljas, ei saanud teda mitte milleski süüdistada. Ta oli kirjeldanud, kuidas tema ja Dot tahtsid heita pilku daamide peentele tualettidele ning ronisid seetõttu laeaknale, et klaasi keskel olevast avausest alla piiluda. Kui sõrmed poleks libisenud, oleksid nad lihtsalt oma hetkelise lõbu kätte saanud ja kogu lugu. Kuid selle asemel lõppes asi surmaga. Lühike jutuajamine kolmanda teenijanna, Noraga, oli Elizabethi sõnu kinnitanud. Oli vaid üks asi tema jutus, mis Guyle rahu ei andnud – ta oli näinud trepimademele saabumas neljandat teenijatüdrukut, kedagi, keda ta ei tundnud. „Majas elava teenijaskonna hulgast ta ei olnud,” oli Nora öelnud, „vaid ilmselt keegi, kes palgati ainult peo jaoks. Aga ma ei tea, mis tal sinna üles asja oli. Pärast tüdrukute kukkumist ma teda enam ei näinud.” Kes tahes see teenijanna ka ei olnud, igatahes võis ta olla oluline tunnistaja. Guyl tuleks otsida teda kogu teenindava personali nimekirjast, mille majapidajanna oli talle andnud, aga see võtaks palju aega – tol õhtul oli tööl rohkem kui kuuskümmend inimest, suurem osa neist palgatud ainult seda pidu teenindama. Liiatigi, arvestades, et eeluurimisistungil jõutakse ilmselt järeldusele, et tegemist oli õnnetusega, mille juures ei ole mingeid kahtlustäratavaid asjaolusid, on ebatõenäoline, et talle selleks luba antaks.

Siis aga juhtus midagi, mida Guy ei saanud muidugi päris õnnelikuks juhuseks nimetada, sest see oleks eeldanud asjade positiivset käiku. Vanemuurija Stiles tuli ja andis talle Queen Victoria nimelise Yorkshire’i pubi telefoninumbri. Guy ülesandeks oli helistada sellele numbrile ja jätta teade kellelegi härra Albert Morganile koos kellaajaga, millal härra Morgan võiks talle tagasi helistada. „See anti mulle, sest ma juhin teenijanna surmajuhtumi uurimist, aga ma pean praegu välja minema,” ütles Stiles silma pilgutades. „Tehke seda minu eest, eks?”

Guy muutus uudishimulikuks – ta tegi nii, nagu paluti, ja telefonivestlus toimus kell kaksteist päeval. Härra Morganil oli mahlakas Yorkshire’i kõnepruuk ja ta hääl kõlas murelikult. Ta alustas juttu sellest, et tema on vaid lihtne talunik ega mõista neid Londoni inimesi, kuni Guyl tuli talle peale käia, et ta ütleks, mis põhjusel ta üldse helistas.

„Asi on minu tütres, Rose’is. Ta on kadunud. Ta ema ega mina ei ole temast kippu ega kõppu kuulnud ja tööle pole ta ka läinud. Keegi sealt härrastemajast, kus ta töötab, helistas meile ja küsis, ega ta pole koju tagasi sõitnud, aga siin teda pole.”

Guy pani mõned üksikasjad kirja: Rose oli toatüdrukuks leedi Delaney juures aadressil Wilton Crescent 11 ja töötanud seal aasta aega. Aga paar õhtut tagasi oli ta palgatud ühele suurele peole teenijaks. „Majapidajanna ütles, et seal peol juhtus kohutav õnnetus, üks teenijatüdruk sai surma. Rose see ei olnud, seda ma tean, aga teda pole sellest ajast saadik nähtud.” Isa hääl ähvardas murduda, aga ta sai kiiresti oma stoilise tooni tagasi. „Pole üldse tema moodi, et ta ei anna meile teada, kus ta on. Ta teab, et me muretseme niigi, et ta suures linnas elab. Me tahame talle lihtsalt öelda, et ta võib koju tulla, me ei saa kurjaks. Ta on seitsmeteistaastane, päris noor tüdruk alles.”

Guy kinnitas, et annab oma parima, et neiu üles leida. „Ma olen kindel, et temaga on kõik hästi ja ta on elus ja terve, härra Morgan, aga ma hoian teid kindlasti kursis. Kas ma võin sellele numbrile helistada, kui mul on tarvis teiega rääkida?”

„Jah, keegi toob mulle või prouale sõna ja emb-kumb meist helistab teile tagasi. Meil farmis telefoni ei ole. Muidu ma neist eriti ei pea, aga nüüd olen küll rõõmus, et see olemas on.”

Guy tänas teda ja kordas oma julgustavaid sõnu. Sisimas mõtles ta, kas tal ikka tasub nii kindel olla, et noor Rose on kuskil elus ja terve. Toru hargile pannes raputas ta kurvalt pead; politseitöö oli talle õpetanud, et elu võib olla jõhker ja lühike. Hoolimata oma väärikast vanusest – juba ligi kolmkümmend – ei olnud Guy veel naist võtnud ja elas endiselt lapsepõlvekodus. Minema kolida oli keeruline, sest ta kartis, et ema ei saaks ilma temata hakkama. Isa oli küll elus, aga tema mõistus hakkas üles ütlema, niisiis möödusid ema päevad mehe pärast muretsedes – ta ei julgenud abikaasat minutikski omapäi jätta, kartusest, et too võib üksi välisuksest tänavale astuda ja minema kõndida ega suuda enam kunagi koduteed üles leida. Guy oli oma neljast vennast viimane, kes veel kodus elas ja emale natuke hingetõmbeaega andis, võimaldades talle pause, et poes käia või mõnele naabrile külla minna.

Kuid ema armastas teda ja soovis seda, mis oleks pojale parim. Võib-olla oli käes õige hetk midagi ette võtta, täita see tühimik, mis tema elus haigutas, ja asuda rajama endale elu, mida ta tegelikult elada tahtis. Ta otsustas, et on aeg abielluda. Ja ta teadis täpselt, millise naise kätt paluda.