Читать книгу Skandaal. Mitfordide mõrvalood - Jessica Fellowes - Страница 4

Kell pool üks öösel anti köögis teada, et varsti serveeritakse hommikueinet, ja abikokk saatis Louisa taas ülakorrusele teenritele teatama, et neid vajatakse kedgeree ja munapudru üheaegseks serveerimiseks.

Maja keskses hallis, kuhu teenijate tiiva trepp välja viis, käis pidev tulijate ja lahkujate sagimine, külalised kas saabusid või liikusid edasi mõnele teisele peole Londonis. Seltskondliku hooaja kestel sarnanesid hilisõhtud lauamänguga „Tsirkus”, kus täringuviske peale libiseti Knightsbridge’ist Mayfairi ja siis jälle tagasi. Trepiotsa juures seistes märkas Louisa üllatusega sama teenijatüdrukut, keda ta oli varem näinud, Rose’i, vahetamas paari sõna naisega, kelle ta ära tundis – Clara Fischer, üks Nancy sõpru, keda ta oli mitme aasta eest kohanud. See kaunis näitlejanna, kes sarnanes Ameerika filmitähe Clara Bow’ga, oli üks vähestest Nancy sõpruskonna liikmetest, kes rääkis Louisaga inimlikult, mitte käskude keeles. Korraks viivitades jälgis Louisa, kuidas Rose kadus tagasi rahva hulka ja Clara andis oma joogiklaasi ühe mehe kätte hoida, samal ajal kui ta ise oma ridikülis sobras; mehel olid pumatiga peadligi silutud juuksed ja safiirsinised silmad ning tema pilk käis ruumis ringi, peatumata kordagi Claral. Louisa otsustas, et praegu ei oleks sobiv hetk preili Fischerile tere öelda; ameeriklasena poleks naine ise pahandanud, kui teenija teda peol kõnetab, aga mees ei pruukinud samamoodi suhtuda. Samal hetkel, kui Louisa end liikvele utsitas, et veel mõni lakei üles otsida, astus nende kahe juurde Nancy ja Louisa kuulis tema hüüatust „Shaun, kallis”, mispeale mees oleks peaaegu mõlemad klaasid maha pillanud. Küllap tema oligi see glamuurne mees, kellest Nancy ennist rääkis.

Tahtmata ikka veel, et endine kasvandik teda märkaks, jättis Louisa nad sinnapaika ja kõndis läbi tantsusaali, koputades paarile lakeile õlale, ning suundus siis väikesesse halli, kus naised said istuda ja aega parajaks teha, kui nende tantsukaardil parasjagu tühi koht haigutas. Selles ruumis oli rohkem valgust kui ülejäänud majas tänu kõrgetele koorekarva seintele ja suurele laeaknale, mis oli piimjast klaasist, et varjata vaadet ülakorrustele. Laeakna keskelt rippus alla pika keti otsa kinnitatud kroonlühter, mille tilgakujulised klaashelmed näisid justkui õhus hõljuvat.

Jutuvadast ja muusikast hoolimata kuulis Louisa äkki sealt ülevalt üsna selgelt mingit kriuksatust ning kohe seejärel karjatust. Ta oli jahmunud, nähes klaasi taga liikuvaid varje. Neid oli seal rohkem kui üks ja nad olid ilmselgelt liiga suured, et tegu võinuks olla majas elutsevatele kassidega. Kas laeakna peal olid inimesed? See ei saanud olla ju kaugeltki nii tugev, et inimese raskust kanda. Louisa vaatas paanikas ringi, teadmata, mida ta lootis näha – midagi, millega neid kinni püüda? Kas ta peaks hüüdma? Aga ta ei tahtnud ilmaasjata stseeni teha, võib-olla seal üleval parandab keegi midagi ja oleks kohutavalt piinlik, kui …

Ise seda märkamata oli Louisa üles vaadates taganenud ja tundis, kuidas keegi haarab tal käsivarrest. See oli härra Meyer, kuigi mees mõistagi tema nime ei teadnud. „Ettevaatust,” ütles härra Meyer. Ta vaatas Louisa pilku järgides samuti üles ja ahhetas. „Mis seal üleval toimub?”

„Ma ei tea,” vastas Louisa südame kloppides.

Enne kui kumbki neist jõudis kedagi hoiatada, kõlas raksatus ja äkiline õudne klirin, igale poole paiskusid killud, paljud katsid näo kätega ja mitmed mehed tõstsid kiiresti käsivarred naiste paljaste õlgade kaitseks, kuni viimaks kõlas kõige iiveldama ajavam ja kohutavam heli – keha prantsatamine põrandale.

Seal lebas noor teenijanna, surnud mis surnud.

Ülal nende kohal klammerdus teine tüdruk kroonlühtri külge, veri nirisemas mööda portselanvalget palet, silmad kõvasti kinni surutud, suu hääletult pärani nagu must auk.