Читать книгу Armastuskirju teatrile - Jim Ashilevi - Страница 6

KALLIS TEATER,

me tegime sinuga lõpparve, mäletad? Miks ma siis ikka veel siin olen? Miks me ikka veel päevast päeva teineteisega kohtume?

Pool aastat tagasi, tänavuse ärajäänud suve hakul, 18. juunil 2015 kell 21.30 tuli Von Krahli trupp teatrijuht Peeter Jalaka kutsel viimast korda täiskoosseisus kokku. Tema oli otsustanud ameti maha panna ja trupp oli jõudnud arusaamisele, et on aeg laiali minna. Peeter tahtis kogu kamba veel kord kokku võtta ja öelda, et see pole lõpp, vaid uus algus.

Tõepoolest, selles polnud midagi kurba, ammugi mitte traagilist. Mul kummitas jälle peas Deerhunteri laulurida „when one life is over a new one begins“. Olin selleks hetkeks olnud Krahliga lähedalt seotud peaaegu kaheksa aastat, kaudsemalt juba kauem, vast 12 aastat, jah, sellest ajast peale, kui kirjanik Sass Henno, mu toonane kursavend tele- ja filmikoolist, vedas mind sellesse saksapärase nimega koopasse, mille sissepääsu kohal ilutses must žilett. Me vaatasime Rainer Sarneti lavastust „Lumi“, kus valgesse riietunud näitlejad sumpasid valges „lumes“ ning käitusid ja rääkisid imelikult. Sellega nad mind veel konksu otsa ei püüdnud. Ma näksisin pahaaimamatult ja isutult, pigem ajaviiteks sööta. Kork veepinnal küll võbeles natuke, aga sellele järgnes vaikus, vesi läks tagasi tüüneks. Ujusin edasi, sõitsin bussiga number 40 koju Pelguranda ja kalamees jäi tühjade kätega. Surmahoop tuli siiski juba mõne aja pärast, ootamatult, kui leidsin end pärast loenguid ja erialatunde taas sellest Tallinna ülikooli kultuuriteaduskonna kõrvaltänava teatrist. Tol õhtul oli kavas Mati Undi „Stiil ehk Mis on maailma nimi“. Elumuutev õhtu millalgi aastal 2004. Sellega oli kõik otsustatud. Mind püüti konksu otsa ja enam ma lahti ei rabelenud.

See konks on nüüd juba 12 aastat mu moka küljes kinni olnud, tilbendab niimoodi totakalt otsapidi mu huulte vahelt välja. Valetan, mitte 12, vaid oma 17 aastat juba. Ma pean jälle ennast parandama. Tegelikult sai see kõik ju alguse Aime Lutsari näiteringist Salme kultuurikeskuses. Millal ma sinna läksin, 13–14-aastaselt? Tegelikult neelasin ju konksu alla juba siis, aga see oli selline salakaval konks, peiteajaga. Lasi mul rahumeeli edasi ujuda ja vett nautida. Veest välja tiris mind Mati Unt ja nüüd ma vedelengi siin kaldal. Unt suri ja õng jäi sinu kätte.

Jälle sa sikutad ja kisud. Olgugi et me tegime sinuga lõpparve ja läksime sõbralikult lahku, olgugi et see jahe juuniõhtu jättis sisse lepitava soojuse, mis sulatas vaikse kindla leegina viimaste aastate vaha, mis mu liigeste vahele, ninna ja kõrvadesse tahkunud oli, mis kattis mu silmad valge kaega ja täitis mind tüdimusega igasuguste lavastuste, näidendite ja teatrijuttude suhtes, ning olgugi et ma tagatipuks sügisel Haapsallu kolisin, et sinust lõplikult eemale saada (mitte et ma nii suure sammu ainult sinu pärast astusin, ära ennast nii tähtsaks ka pea), olgugi mis oli.

Siin ma nüüd istun tõbise peaga päev enne jõululaupäeva bussis teel Haapsalust Tallinna. Talv nagu eelmine suvigi jääb tänavu ära, lund pole kuskil, lilled õitsevad ja inimesed käivad lahtiste hõlmadega ringi. Mul õnnestus siiski külmetuda või mingi pisik saada, kurgus on imelik valu ja nina on juba üle nädala kinni, ühest ninasõõrmest tuleb koguni verd. Ka pisitütar sai mult nohupisiku ja mõne päeva eest tõusis tal palavik. Mu elukaaslane katsub kodus oma töökohustuste virna alt välja roomata, remonti teha ja tütre eest hoolitseda, aga mina sõidan juba varahommikul tagasi sinu juurde. Miks?

Kui see ei ole imelik, siis ma ei tea, mis on.

Jah, pool aastat tagasi tol juuniõhtul oli kõigile selgeks saanud, et vajame trupina puhkust. Või kui mitte puhkust, siis vähemasti vaheldust. Mõnel keerles peas mõte minna uuesti kooli mõnda uut ja huvitavat eriala õppima, et saaks ikka mingi ameti ka selgeks, juhuks kui see teatri tramburai ja tilulilu ära väsitab, mõnel oli ees ootamas tööots välismaal, mõni ei teadnud üldse, mis temast edasi saab ja tundis hirmu. Mina hirmu ei tundnud, ainult kergendust, et viimaks ometi saan selle ratta pealt maha, kuhu me pärast teatrikooli lõppu sattusime. Von Krahl on alati olnud idealistlik teater, seal on alati vähemalt püüeldud selle poole, et lavastused ei sünniks kultuurilisest harjumusest või inertsist, vaid tungivast sisemisest vajadusest publikule midagi öelda. Iga lavastus on olnud püha üritus. Just sellesama idealismi foonil oli eriti jabur leida end trupina ühel hetkel olukorrast, kus uued lavastused muudkui tulid ja tulid peale, samal ajal kui meie akud voolasid iga etendusega aina tühjemaks ja tühjemaks. Puhkamiseks aega ei jätkunud, sest teater pidi juba ainuüksi sellepärast tihedalt uute teostega lagedale tulema, et mitte seda piskutki kultuuriministeeriumi toetust kaotada, mis meil seni päevast päeva tegutseda võimaldas. Ole kultuuriasutus või kaubamaja, raha liigutatakse ikkagi Exceli tabeli järgi, ja kui ühel teatril pole järsku enam uusi töid ega lubatud publikunumbreid ette näidata, sest ollakse väsinud (oh te vaesekesed), siis keeratakse rahakraan kinni. Õigemini lükatakse see sinu topsist eemale järgmise saja tühja topsi poole, mida januste käed joa poole sirutavad.

Olla kuude ja aastate kaupa päevast päeva laval või proovisaalis on ju iga algaja teatriarmastaja unistus. Ja tõepoolest, selles kunstimullis elamises on midagi äärmiselt luksuslikku. See on korraga privileeg ja vangla – vangla privilegeeritutele. Vahel heidetakse eluvõõrastele kirjanikele ette, et nad elavad elevandiluust tornis. Seavad seal segaseid ja justkui tähendustiineid sõnu ritta, mis tegelikult kedagi ei kõneta. Mitusada korrust allpool laiuvatel väljadel ja metsades müttavad ringi lihtinimesed, kelle jalad on mustad ja hambad puseriti, kes armastavad ja vihkavad, sigivad ja tapavad, juubeldavad ja nutavad, joovad ja palvetavad, ühesõnaga elavad täisverelist elu ega tee nägu, et nad on paremad, kui nad päriselt on. Lihtsad inimesed lihtsate mõtetega. Normaalsed inimesed normaalsete tunnetega. Kuna aga ebanormaalsetel on lihtrahva seas raske ellu jääda (värdjaid on ju ajast aega kividega surnuks loobitud), pagevad elujanulisemad neist hullusesse või eksiili. Või elevandiluust torni. Või teatrisse.

Muidugi on igasugune teater, mis soovib olla elevandiluust torn, mida elumuda pritsmed ei määri, juba eos mõttetu ega vääri teatri nime. Sest teater on algusest peale olnud rahvakunst. Nii Vana-Kreekas kui ka Shakespeare’i Inglismaal tuli teatrisse rahvast igast seisusest, et elada kaasa üldinimlikele lugudele. Teatriajalugu teab kõnelda õhtutest Londonis, kus toimusid Shakespeare’i värssdraamade esmaettekanded, ja publik käis saalist sisse-välja, õgis, jõi, mölises ja kusi nurka. Ega Shakespeare rahvalikkust ei kartnud, tema näidendid on geniaalsele riimitehnikale vaatamata rammus segapuder päevapoliitikast, kuulsuste elulugudest, müütidest ja lorilauludest. Shakespeare tegi postmodernismi juba 400 aastat enne Von Krahli ära.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ei postmodernismist ega Shakespeare’ist, ehkki need kaks ongi vist minu teatriteel olnud need kaks mäge, millevahelises hämaras orus ma ekslen. Niisiis pole mul pääsu.

Ma tulin teatrisse, kui postmodernism oli juba läbi saanud. Eri teatrivormide kokkusegamine ühel laval, eri mängustiilidega trikitavad näitlejad, näidendite ümberkirjutamine ja kokkusegamine muude tekstide ja tsitaatidega, trupi distantseeritud ja irooniline suhtumine teatrisse kui sellisesse ning cool vaenulikkus kõige ümbritseva suhtes muutus just siis vanaks ja imelikuks, kui mina jala teatriukse vahele sain. Kohe alguses esitati mulle küsimus: „Millega sa meid üllatad?“

Hea küsimus. Mida enneolematut saab teha noor kunstnik, kes juhtub sündima avangardistide perre? Ma küsisin teatrikooli alguses ühelt oma õpetajalt, võib-olla maailmateatri viimaselt avangardistilt Kristian Smedsilt, mis on tänapäeva teatris avangardne? Ta vastas, et avangardismi teatris enam pole, see on liikunud üle ellu. Tänapäeval saab olla avangardistliku elustiiliga, elades kuidagi risti vastupidi, kui peavool ja standard ette näevad (kuidas siis?), aga laval sa vaevalt enam midagi avangardistlikku suudad korda saata.

Nii palju postmodernismi varjust.

Shakespeare’i vari ütleb mulle kui näitekirjanikule: „Mina olen mägi, sina oled kübe.“ (Teemaga mitteseotult: Bret Easton Ellise tippteos „Glamorama“ algab sõnaga „kübemed“ (specks) ning lõppeb sõnaga „mägi“ (mountain). Ma eelistan iga kell arutlusi Ellise teemadel aruteludele postmodernismist ja Shakespeare’ist.)

Jäägu postmodernism ja püha William sinnapaika. Ega ma nende pärast ju teatrisse ei sukeldunud (samamoodi nagu ma teatri pärast Haapsallu ei kolinud; nagu ma teatri pärast üleüldse midagi ei tee, vähemalt väidan nii, kuigi tegelikult teen kogu aeg). Teater oli minu jaoks nagu kauge kindlus, kuhu ükski rada ei viinud. Seetõttu tuli mul tee teatrini ise okste ja kiviklibuga sillutada. Aga loomulikult polnud see teater, milleni ma tahtsin jõuda, vaid inimene. Inimene minus ja teises. Ja teise inimeseni minnakse teatavasti läbi tule ja vee. Kui müür on ees, minnakse ka läbi kivi. Minnakse iga hinna eest, sest igatsetakse kontakti, seda tõelist vahetut ühendust. Oodatakse kohtumist ja kokkusulamist teisega, vabanemist enda piiratud maailmast.

Ma armusin ja kukkusin armastama inimesi. Ma läksin armastuse pärast.

Ja ju ma siis sõidan ka praegu proovi armastuse pärast. Muidugi ma olen väsinud, segaduses ja verise ninaga, aga see ju käibki armastuse juurde. Ega armastus pole pidu. Armastuse nimel tehakse lolle otsuseid, minnakse hulluks ja surrakse. Mu kolleeg, üks kuulus näitleja, ütles kord, et armastusest võib rääkida alles siis, kui oled üleni verine ja su käes on matšeete.

Minul on küll taskus vaid üks verine pabertaskurätinutsakas, aga see ei tähenda, et ma ei või armastusest rääkida. See ei tähenda, et ma ei või vahetult enne jõule haigena proovi sõita. Võin, võin, miks ma ei või.

Kõike võib, aga kas on tarvis?