Читать книгу Armastuskirju teatrile - Jim Ashilevi - Страница 8

TERE, KALLIS TEATER

Ma pole sulle ammu kirjutanud. Kah asi, ega sa mind vast igatsenud pole. Sinuga on ju ikka nii, et sina ei igatse kedagi. Ikka inimesed on need, kes sinu pärast unetutel öödel voodis vähkrevad, su pärast uluvad ja tänulikena su ustest sisse ja välja voorivad. Ometi kord saime jälle teatrisse! Lõpuks ometi oli mul raha, et teatripilet osta! Ma pole vahepeal mingi sada aastat ühtegi etendust vaatamas käinud! Lõpuks ometi ma olen näitleja! Lõpuks ometi ma olen lavastaja! Lõpuks ometi ma olen kostüümikunstnik ja riietan päris näitlejaid päris teatris! Lõpuks ometi on mul koht eesti teatris! Taevaväravad on avanenud. Mind lubati sisse.

Aitäh, teater. Aitäh, et tegid minust väljavalitu.

Tead, teater, mis minuga vahepeal juhtus? Andres Noormets, see kuulus lavastaja, näitleja ja kirjamees, kutsus mind Tartusse Vanemuise teatrisse mängima. Ja tead, mida? „Othellot“! Jah, just nimelt „Othellot“. Andres nägi mind pulmas, tema tütar abiellus mu pinginaabri ja parimaks sõbraks ristitud (sellest natuke hiljem) näitleja Kristo Viidinguga. Küsis, kas ma ei tahaks tulla. Ma küsisin vastu, et kas Othello ei peaks vähe tüsedam ja turskem olema? Andres ütles, et ei-ei, just vastupidi, lahe olekski seda teha minuga, sest ma ei oleks üldse selline Othello, keda inimesed on harjunud nägema.

Ja siin ma nüüd olen. Istun Vanemuise külalistemaja WCs ja kirjutan sulle. Mujal ei saa lihtsalt keskenduda. Elukaaslane vaatab ühes toas telekat ja joonistab, pooleteiseaastane pisitütar püüab teises toas palavikuga maadeldes magada. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kobida WCsse potile, võtta sülearvuti sülle (selleks ju sülearvutid leiutatigi, et neid sülle võetaks) ja hakata sulle jälle kirjutama. Siin on tegelikult väga mugav. Mul polegi kunagi oma kirjutamistuba olnud, see siin on esimene. Vanemuise külalistemaja vets. Siin on mugavam, kui sa arvata võid. Põrandasoojendus kütab jalatallad kuumaks ja soojus ronib jalgu mööda üles, et siis kogu kehasse laiali minna. Niimoodi saab mu kurk ka varsti terveks. Jah, ka mina olen veidi tõbine. Jälle kirjutan sulle tõbise peaga. Aga ära muretse mu pärast, ma saan varsti terveks. Ma tean, et sa ei muretsegi, ütlen rohkem niisama. Ma tean, et sa ei loe ka neid kirju, sest sa pole inimene, vaid üks hägune unistus, mida inimesed üle maailma oma peades hellitavad, aga kirjutan sulle ikkagi. Niisama. Tahan lihtsalt jagada sinuga oma elevust.

Sa ju saad aru, mis praegu toimub. Või ei saa? Ma olen ühes Eesti suurimas, vanimas ja kuulsaimas teatris ja käin Shakespeare’i „Othello“ proovides. Võtsin oma väikse pere Tartusse kaasa, et ma ei peaks neist kaks kuud ja nädala eemal olema. Ma ei tea, kas sa oled seda vahemaad sõitnud, aga Tartu ja Haapsalu vaheline teekond meenutab, nagu mu Tartu sõber Maia ütles, sõrmuse transportimist Mordorisse. Teisisõnu, see pole lihtne sõit.

Kuid sõita tuleb. Muidugi tuleb, sest teater vajab ju tegemist, mis sest, et eelmisel suvel läks meie Von Krahlis tegutsenud teatripere laia ilma laiali. Ka minust sai vabakutseline teatraal. Mul oli tunne, et nüüd viimaks on kätte jõudnud aeg, mil ma ei pea enam sinu peale mõtlema ega sinuga tegelema. Sa saad minutagi hakkama. Mina ei oska sinuga enam suurt midagi peale hakata.

No ja siis hakkas pihta. Tulid järjest igasugused lahedad inimesed ja hakkasid rääkima, et tule, Jim, teeme seda ja teist. Tuli Mart Koldits, kes valmistus Peeter Jalakalt Von Krahli teatrijuhi rolli üle võtma, ja ütles, et ta tahab värskes direktorirollis uue hooaja avalavastuse ise teha. Kas ma ei tahaks seda asja kaasa teha? Tuli Kertu Moppel, kes ütles, et tal on uus näidend peaaegu valmis kirjutatud ja kas ma ei tahaks selles mängida.

Muidugi tahtsin ma seda kõike, aga mu aku oli täiesti tühjaks jooksnud. Kuidas teha veel teatrit, kui sõna „teater“ juba iiveldama ajab?

Aga siis tuli jälle endale meenutada, et teater algab inimestest. Just nimelt inimestest, kallis teater. Ilma meieta pole sind olemas. Meieta oled sa tühi koht. Ja kuna mu juurde tulid jälle inimesed, keda ma juba ammu eemalt imetlenud olin, unistades, et äkki kunagi avaneb võimalus nendega koos midagi teatris teha, oli just nüüd vaja väsimusele, tüdimusele ja alla nulli langenud eneseusule vaatamata öelda: „Jah.“

Suvi on tulekul, puhka natuke, ütles Mart. Siis hakkame tegema.

Ja nii see läks. Nüüd elan Tartus, linnas, kus ma poleks eales uskunud, et suudan üle paari päeva elada, käin päevasel ajal Vanemuises „Othello“ proovis ning mõnel õhtul võtan jalad selga ja lippan Tallinna bussile, et Von Krahlis Mardi ja Kertu etendusi mängida. Öösiti sõidan jälle koju tagasi.

Koju, Tartusse. Kes oleks seda arvanud?

Mul on siis nüüd kolm kodulinna: Tallinn, Haapsalu ja Tartu. Ütle mulle, teater, kas see, et ma pidevalt kolin, aga igal pool ikka sinu juurde tagasi jõuan, tähendab seda, et sina oledki mu päriskodu?

Sa oled igal juhul kangesti seda nägu, kuigi ma ei taha seda päriselt uskuda.