Читать книгу Armastuskirju teatrile - Jim Ashilevi - Страница 9

TERE, KALLIS TEATER

Tead, kus ma nüüd olen? Bussis, teel Tartust Tallinnasse. Kohe, kui Vanemuise väikses majas proov lõppes, jalutasin mäest alla, ostsin Tasku Rimist kiirelt tee peale süüa kaasa ja pugesin bussi. Just nimelt pugesin, sest on reedene päev ja Tartu–Tallinna liinil liiguvad inimeste hordid. Kes sõidab koolist nädalavahetuseks koju, kes läheb sõbrale külla, kes üldse lennujaama, et Eestimaa tolm jalgadelt pühkida. Õigemini mitte tolm, vaid lumi. On märtsi teine pool, ja kuigi täna paistis päike üle pika aja eriliselt soojalt ja kuldselt, on maas valge lumekiht. Praegugi siit bussi ülemise korruse aknast välja vaadates mööduvad vaid valged tühjad lumeväljad ja kauged rohelised metsatukad. See kevad on kangesti talve nägu. No mis sa ütled.

Mul on siin bussis ebamugav. Vaevalt on ruumi istuda. Mu kondised koivad on liiga pikad selle bussi jaoks. Minu ees istub üks punupatsidega neid, kes ei lase enda kõrvale kedagi istuma ja tuubib prinditud konspektist mingeid keemilisi valemeid pähe. Äkki tal on eksam tulemas, mine tea. Igal juhul istub ta süvenenult ninapidi konspektis, vältides uusi pealetulijaid, kes madala laega kitsas vahekäigus küürutades istekohti otsivad. Ta on seljatoe veidi tahapoole lasknud, mis tähendab, et tema seljatoe ots on mul enam-vähem vastu nina. No niimoodi ma siin istun, kodinad süles ja iPad asjade otsas. Kirjutan sulle kirja, käed lõua all kõveras nagu kängurul või türannosaurusel. Ju ma siis teisiti ei saa. Mu armastus su vastu on nii suur, et pean sulle iga päev ja igas asendis muudkui kirjutama ja kirjutama. Äkki kunagi vastad ka.

Tegelikult oled sa mulle juba ammu vastanud. Ma loobin siin niisama tühje sõnu, ajaviiteks, sest unustasin raamatu koju. Mul on praegu Õnnepalu „Printsess“ pooleli. Üks Õnnepalu lause on parem kui enamik etendusi, mida ma su sadades saalides tuhandeid tunde vaadanud olen.

Aga tõepoolest, kord sa vastasid mu kirjale. Mitte kirjalikult, see käis teistmoodi. Mäletad? Võib-olla sa ei mäleta. Sellest pole midagi. Jumal teab, et maailmas on miljoneid hulle, kes sind igatsevad, vihkavad või ülistavad ja sellest sulle iga päev teada annavad. Mina olen vaid tilk ookeanis. Üks õige soolane ja kangekaelne tilk. Ma ei lase sul ennast unustada. Ma olen su stalker, sohilaps, mees, naine, lõpp.

Uahh! Nii ütlesingi. Ma võin sulle ju mida iganes öelda, ega sa ei solvu. Sa pole nagu mina.

Igatahes selle kõnealuse esimese armastuskirja ma kirjutasin sulle umbes 11 aastat tagasi, kui olin 20-aastane. Õppisin sel ajal Tallinna ülikooli kultuuriteaduskonnas sellist eriala nagu audiovisuaalne meedia. See tähendas, et mina ja mu kursusekaaslased õppisime tundma tele-, filmi- ja raadiomaailma telgitaguseid. Aga üllatuslikult tähendas see ka seda, et suur osa õppetööst toimus meil teatripraktika põhiselt. Audiovisuaalse meedia, lühendatult AVMi eesotsas seisid kaks näitlejataustaga teatrimeest: Margus Tuuling ja Toomas Lõhmuste. Tuuling oli olnud koguni Voldemar Panso õpilane. Panso oli Moskva Teatrikunsti Instituudis Maria Knebeli ja Aleksander Popovi õpilane, kes olid omakorda vene psühholoogilise realismi vundamendiladuja ja koolipapa Konstantin Stanislavski õpilased. Stanislavski panigi 20. sajandi koidikul aluse meie mõistes moodsale teatriõppele. Niisiis olime me AVMi tudengitena kultuuriteaduskonna laguneva fassaadi ja katusega majas Tuulingu erialatundides teatrilättele üsna lähedal, vähemalt nii meile meeldis mõelda. Tegime semestrist semestrisse oma väikses teatrisaalilaadses klassiruumis maalide ja novellide põhjal lavastusi ning mõtlesime päevast päeva välja etüüde ja sketše Tuulingu poolt ette antud teemadel: „me saame lapse!“, „ma jätan su maha“, „oled sõber või ei ole?“ jne.