Читать книгу Armastuskirju teatrile - Jim Ashilevi - Страница 7

TERE, KALLIS TEATER!

Ma kirjutan su nime väikse algustähega, sest ma vihkan peenutsemist. Isegi kui inimesed sinatavad mind kirjades suure S-iga, valmistab see mulle ebamugavust, sest vastates peaksin justkui viisakusest maneeriga kaasa minema ja hakkama ka kirjutajat Sinatama. Ja veel, miks on see nii, et kui tahetakse kirjavahetuses väga ametlikuks ja lugupidavaks minna, hakatakse teietama suure T-ga? Kas sõna „teie“ pole juba piisavalt aupaklik viis pöördumiseks? Kui aupaklikuks meil on vaja minna?

Igal juhul sinu ees, teater, ei hakka ma kunagi suure algustähega kummardama.

Käes on aasta eelviimane päev. Olen jälle bussis teel Haapsalust Tallinnasse, kodust Von Krahli. Sa ei kujuta ette, mis ilm väljas on. Lõpuks ometi saabus talv. Kell hakkab saama 10. Hommikupäike on nagu sulav võisilm akna taga mööduva madala metsa kohal. Maa on härmas, puid, teid ja autode katuseid katab lume õhuke tolm. Kõik näeb kohe puhtam ja rahulikum välja. Kuldne valgus vajub külmale maale peale nagu tekk. Mul on klapid peas ja elukaaslaselt jõuludeks saadud termotass käes. Klappides mängivad järjest Deftones, Jamie XX, ANOHNI, Grouper, kõik mu lemmikud. Termoses on hommikupimeduses keedetud kohv. Jälle ma kirjutan sulle. Ja jälle sõidan proovi.

Ma mõtlesin veel ühe lause välja, kuidas aknast paistvat vaadet kirjeldada: see mõjub, nagu ema pehme käsi oleks mu silmist rähma ära pühkinud. Nüüd, kus olen selle lause välja kirjutanud, ei tundugi see nii ilmekas, ei anna ikkagi vaate imelisust nii hästi edasi, kui lootsin. Aga eks ma proovin veel. Looduskirjeldused on igal juhul huvitavamad ja elavamad kui igasugune teatrijoru.

Need kirjad on küll sulle, teater, aga need ei ole sinust. Ära mitte loodagi. Ma kirjutan loodusvaadetest bussiakna taga, päikesest ja härmatisest, aga mitte sinust. Sinust pole mul midagi kirjutada, veel vähem mõelda ja tunda.

Loomulikult ma valetan, aga teater ongi valetajate kants. Kuidas rääkida valetajaga kui mitte valetades? Ma tean, et teater ja kunst üldse tahab epateerida sellega, et tema üksi räägib tõde, sest keegi teine – ei poliitikud, rahabossid ega väikekodanlased – ei saa ega julge. Aga mina ütlen sulle, et tõde on mul kodus puukuuris. Talv on kätte jõudnud. Ma ärkan ja kodus on külm. Ma panen jope selga, toon puukuurist puid ja teen ahju tule alla. Tasapisi hakkab soojem, kuni lõpuks ongi soe. See on tõde.

Krahlis on meil suurem osa ajast külm.