Читать книгу Kuningriik - Jo Nesbo - Страница 2

Jo Nesbo
Kuningriik

Originaali tiitel:

Jo Nesbø

Kongeriket

Aschehoug

2020

Raamatu tõlkimist on toetanud NORLA

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Kuusk

Kujundanud Eiko Ojala

Copyright © Jo Nesbø, 2020

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Riina Hanso, 2021

ISBN 978-9985-3-5096-6

e-ISBN 9789985352007

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda Greif OÜ

Proloog

See juhtus selsamal päeval, kui Dog suri.

Mina olin kuusteist, Carl viisteist aastat vana.

Paar päeva varem oli paps meile näidanud jahinuga, millega ma ta tapsin. Noa lai tera helkis päikese käes ja selle külgedel olid sooned. Paps seletas meile, et sooned on selleks, et veri saaklooma tükeldamisel välja juhtida. Sellest piisas, et Carl näost plassiks läheks ja isa küsis, kas tal hakkab jälle kõhus keerama nagu autosõidul. Ma arvan, et sellepärast Carl tõotaski, et laseb kindlasti püssist mida iganes ja tükeldab saagi ära, kuramuse väikesteks tükkideks, kui see tõestuseks kõlbab.

„Siis küpsetan lihatükid ära ja me pistame need nahka,” ütles Carl mulle lauda ees, kus ma parajasti papsi Cadillac DeVille’i mootorit putitasin. „Tema, emps, sina ja mina. Sobib?”

„Sobib,” vastasin ma ja kruttisin süütepunkti leidmiseks jagajat.

„Dog saab ka,” lisas Carl. „Sellest jätkub kõigile.”

„Muidugi,” ütlesin mina.

Isa väitis, et pani koerale nimeks Dog sellepärast, et tal ei tulnud kiiruga midagi paremat pähe. Aga mina arvan, et ta jumaldas seda nime. See oli nii temalik. Ei öelnud rohkem kui hädapärast tarvis ja nii ehtameerikalik, et oli raudselt Norrast. Ta jumaldas seda looma. Ma kahtlustan, et ta hindas rohkem koera kui ühegi inimese seltsi.

Meie mägitalu ei saa ehk eriti paljuga kiidelda, aga meil on võimas vaade ja avarad tühermaad – küllalt selleks, et isa võis seda kutsuda oma kuningriigiks. Oma alaliselt vaatepostilt – Cadillaci kohal kummargil – nägin päev päeva järel, kuidas Carl vantsis koduõuelt minema, kaasas papsi koer, papsi haavlipüss ja papsi nuga. Varsti jäi neist kaljude taustal alles ainult tilluke täpp. Aga ma ei kuulnud ainsatki lasku. Kui nad koju tagasi tulid, ütles Carl alati, et ei näinud ühtegi lindu, ja mina pidasin suu, ehkki olin näinud, kuidas üks rabapüüparv teise järel mäeküljelt õhku tõusis ja suundus umbes sinna, kus redutasid Carl ja Dog.

Viimaks saabus päev, kui kuulsin püssipauku.

Võpatasin nii, et koksasin peaga vastu kapotti. Pühkisin sõrmed õlist puhtaks ning libistasin pilgu üle kanarbikuse nõlva alla orgu Budalsvanneti järvele ja külale, mille kohal püssipaugatus kõmises edasi nagu kõu. Kümne minuti pärast jõudis Carl joostes koju ja aeglustas käiku, kui oli juba nii lähedal, et ema-isa võisid teda aknast näha. Dogi tal kaasas ei olnud, püssi samuti mitte. Aimasin juba pooleldi, mis võis olla juhtunud, ja läksin talle vastu. Mind nähes pööras ta otsa ümber ja hakkas aeglaselt tuldud teed tagasi minema. Kui ma talle järele jõudsin, nägin, et tema põsed on pisaratest märjad.

„Ma üritasin,” luksus ta. „Nad tõusid otse meie ees lendu, neid oli nii tohutult palju ja ma sihtisin nende pihta, aga ikka ei suutnud. Ma tahtsin, et te kuuleksite, et ma vähemalt proovisin, lasin püssitoru alla ja vajutasin päästikule. Kui linnud olid ära lennanud, nägin, et Dog lamab maas.”

„Surnud?” küsisin mina.

„Ei,” ütles Carl ja nuttis nüüd juba lahinal. „Aga ta … ta sureb kindlasti ära. Tal jookseb suust verd ja mõlemad silmad on puruks. Ta lamab maas, niutsub ja väriseb üleni.”

„Jooksuga,” kamandasin ma.

Me pistsime jooksu ja mõne minuti pärast nägin, et miski liigutab kanarbikus. See oli saba. Dogi saba, ta tundis lõhnast ära, et me tuleme. Seisime tema kohal. Koera silmad olid nagu purustatud munakollased.

„Ta on kutu,” ütlesin ma. Mitte sellepärast, nagu oleksin ma mõni kogenud loomaarst nagu vist küll iga kauboi igas vesternis, vaid sellepärast, et kui Dog imekombel ellu jääks, ei oleks elu pimeda jahikoerana elamist väärt. „Sa pead ta maha laskma.”

„Mina?” pahvatas Carl, nagu ei suudaks uskuda, et ma üldse soovitan, et tema, Carl, kelleltki elu võtaks.

Vaatasin talle otsa. Oma väikevennale. „Anna mulle nuga.”

Ta ulatas mulle papsi jahinoa.

Panin ühe käe Dogi pea peale ja ta lakkus mu rannet. Haarasin tal turjast ja lõikasin teise käega kõri läbi. Aga ma olin liiga ettevaatlik, midagi ei juhtunud, Dog ainult võpatas korraks. Alles kolmandal katsel sain asja korralikult tehtud ja siis oli tunne, nagu oleksin mahlapakil nurga liiga madalalt maha lõiganud, veri purskus mulksudes välja, nagu oleks see ainult paisu tagant pääsemist oodanud.

„Nii,” ütlesin ma ja lasin noal kanarbikku kukkuda. Vaatasin verd noatera soontel ja mõtlesin, kas mulle on verd näkku pritsinud, sest tundsin, et midagi sooja voolab mööda põske alla.

„Sa nutad,” ütles Carl.

„Ära isale räägi.”

„Et sa nutsid?”

„Et sa ei suutnud … hukata. Ütleme, et me otsustasime, et seda tuleb teha, aga et seda tegid sina. Okei?”

Carl noogutas. „Okei.”

Tõstsin koera korjuse õlale. See oli raskem, kui olin arvanud, ja libises kord ette, kord taha. Carl pakkus, et võib seda ise tassida, aga ma märkasin tema pilgus kergendust, kui abist keeldusin.

Lasin Dogi laudasilla ees seljast maha ja läksin tuppa isa kutsuma. Tee peal rääkisin talle kokku lepitud loo ära. Isa ei öelnud midagi, kükitas ainult oma koera ette maha ja noogutas, nagu oleks ta seda kuidagi ette näinud, nagu oleks see kuidagi tema enda süü. Siis ajas ta end püsti, võttis Carli käest püssi ja vinnas Dogi laiba kaenlasse.

„Tulge,” ütles ta ja läks mööda laudasilda üles lakka.

Ta pani Dogi heintest asemele, laskus siis põlvili, langetas pea ja pomises midagi, mis kõlas nagu üks neist Ameerika psalmidest, mida ta peast teadis. Ma vaatasin oma isa, meest, keda olin näinud kogu oma lühikese elu, ent mitte kunagi niisugusena. Murtuna.

Kui ta end meie poole pööras, oli ta ikka veel kahvatu, aga tema huul ei värisenud enam ja pilgus oli taas otsusekindel rahu.

„Arutame nüüd seda asja,” ütles ta.

Ja me arutasime. Ehkki isa ei olnud meid kumbagi iial löönud, tundus, nagu tõmbuks Carl mu kõrval kössi. Paps tõmbas käega üle püssipära.

„Kumb teist oli see, kes …” Ta otsis sõnu ja muudkui silitas püssi. „Kes mu koeral kõri läbi lõikas?”

Carl pilgutas silmi nagu surmahirmus. Tegi suu lahti.

„Carl,” vastasin mina. „Aga mina ütlesin, et seda tuleb teha ja seda peab tegema Carl ise.”

„Ah nii?” Isa pilk libises minult Carlile ja tagasi. „Teate mis, mu süda nutab sees. Nutab, ja mul on ainult üks lohutus. Kas teate, mis see on?”

Olime vait, sest selline küsimus ei olnud vastamiseks mõeldudki.

„Mu lohutus on see, et mul on kaks poega, kes täna tõestasid, et on täismehed. Kes võtsid vastutuse ja tegid otsuseid. Rasked valikud – kas teate, mida see tähendab? Kui su kõri pigistab see, et sa pead valiku tegema, mitte tehtud valik ise. Kui tead, et ükskõik mispidi sa valid, lebad ikkagi öösel ärkvel ja piinad end küsimusega, kas tegid ikka õigesti. Te oleksite võinud selle otsuse tegemisest hoiduda, plehku pista, aga te otsustasite siiski valusa valikuga rinda pista. Kas jätta Dog elama ja kannatama või lasta tal surra ja olla tema mõrtsukas. Nõuab suurt julgust, et mitte tagasi kohkuda, kui sind äkitselt selliste valikutega vastamisi seatakse.” Ta sirutas oma kämblad meie poole. Ühe otse ette, minu õlale, teise pisut kõrgemale, Carli õlale. Tema hääles kõlas jutlustaja Armandi vääriline vibraato, kui ta jätkas: „Just nimelt võime valida mitte vähima vastupanu tee, vaid kõrgeima moraali tee eristab inimesi loomadest.” Tal olid jälle pisarad silmas. „Siin ma olen, murtud mees, aga ma olen teie üle hirmus uhke, poisid.”

See ei olnud mitte ainult kõige võimsam, vaid tõenäoliselt ka kõige pikem seotud sõnavõtt, mida olin eales oma isa suust kuulnud. Carl hakkas töinama ja pagana pihta, mul endal oli ka päris suur klimp kurgus.

„Nüüd lähme ja räägime sellest emale.”

Meil oli hirm. Emale, kellel oli vaja tükk aega ringi jalutada iga kord, kui isa läks kitse tapma, ja kes tuli siis tagasi, silmad punased.

Kui olime poolel teel majani, hoidis isa mind natuke tagasi, nii et meil tekkis Carliga väike vahe.

„Enne kui ema seda versiooni kuuleb, oleks hea, kui sa oma käed põhjalikumalt puhtaks peseksid,” ütles isa.

Tõstsin pilgu ja olin valmis selleks, mis edasi tuleb. Aga ma nägin tema näos ainult leebust ja väsinud allaandmist. Siis silitas ta mul üle kukla. Niipalju kui ma mäletan, ei olnud ta kunagi varem nii teinud. Ega teinud ka kunagi hiljem.

„Mina ja sina, Roy, oleme sarnased. Meie oleme kangemad kui ema ja Carli sugused. Nii et me peame neil silma peal hoidma. Alati. Saad aru?”

„Jah.”

„Me oleme üks pere. Meil oleme ainult meie ise, meil pole kedagi teist. Sõbrad, kallimad, naabrid, külarahvas, riik – see kõik on illusioon ja pole sel päeval, kui asi tõsiseks läheb, sittagi väärt. Siis on ainult kas meie või nemad, Roy. Meie absoluutselt kõigi teiste vastu. Selge?”

„Selge.”