Читать книгу Kuningriik - Jo Nesbo - Страница 4

Me läksime ümber nurga maja põhjapoolsele küljele, kus asub peasissekäik. Ega ma ausalt öelda teagi, miks paps polnud ust otse õue ja tee poole ehitanud. Võib-olla sellepärast, et talle meeldis näha kogu meie maavaldust iga päev, kui majast välja astus. Või hoopis sellepärast, et talle oli tähtis, et päike soojendaks pigem kööki kui esikut. Astusime üle lävepaku esikusse ja ma avasin ühe kolmest uksest.

„Köök,” ütlesin ma ja tundsin korraga rääsunud rasva haisu. Kas siin on kogu aeg niimoodi haisenud?

„Kui kena,” valetas Shannon. Okei, ma olin koristanud ja isegi põranda ära pesnud, aga kena siin nüüd küll ei ole. Shannon uuris pärani silmi – ja võib-olla veidi murelikult – suitsutoru, mis läks ahju juurest läbi lakke saetud augu teisele korrusele. Õhuava, et maja puitosa põlema ei süttiks, ja nii täiuslik ring, nagu sirkliga tõmmatud, et paps kutsus seda ilunikerdiseks. Igatahes on see – kui mitte arvestada kaht niisama täiuslikult ringjat auku välikemmergus – meie talumajapidamises ainus omataoline.

Plõksisin lambilülitit, et Shannonile näidata, et meil on kõigest hoolimata elekter sees.

„Kohvi?” küsisin ma ja keerasin kraanivee jooksma.

„Aitäh, võib-olla hiljem.”

Vähemalt viisakusväljendid on ta selgeks õppinud.

„Carl tahab kindlasti,” ütlesin ma ja avasin köögikapi ukse. Kilistasin ja kolistasin, kuni kohvikannu üles leidsin. Olin ju ikkagi kannukohvi ostnud, esimest korda … üle hulga aja. Mulle endale kõlbab külmkuivatatud puru rohkem kui küll. Alles kannu kraani alla pistes märkasin, et olin harjumusest sooja vee lahti keeranud. Aga kes üldse otsustas, et kohvipuru pluss soe kraanivesi on täiesti lootusetu? Kohv on ju kohv ja vesi on vesi.

Panin kannu pliidile, lülitasin pliidi sisse ja astusin paar sammu ukseni, kust pääses ühte neist kahest toast, mis ümbritsesid kööki nagu einevõileib. Läänepoolne – söögituba – oli talvel kinni ja täitis kaitseks karmide läänetuulte vastu puhvri ülesannet, siis sõime kõik söögikorrad köögis. Ida poole jäi elutuba, kus olid raamaturiiulid, telekas ja eraldi ahi. Toa lõunaseina oli papsi nõusolekul ehitatud maja ainus ekstravagantsus, klaasveranda, mille kohta ta ise ütles „porch” ja ema „talveaed”, ehkki see ruum oli talvel muidugi lukus ja luugid põhjalikult barrikadeeritud. Aga suviti istus paps seal küll, mätsutas oma Berry mokatubakat ja võttis Budweiseri või paar – seegi oli ekstravagantsus. Tolle kahvatu Ameerika õlle järel tuli tal käia linnas, portsjonitena pakitud Berry mokatubakat aga saatis talle üle suure lombi üks Ameerika sugulane. Isa seletas mulle juba varakult, et erinevalt rootslaste pasast on ameeriklaste huuletubakas läbinud käärimisprotsessi ja seda on maitsest tunda. „Maitseb nagu burboon,” kiitis paps, kes väitis, et norralased mäluvad Rootsi paska ainult sellepärast, et nad paremat ei tea. Nojah, mina teadsin paremat küll ja kui hakkasin ise mokatubakat pruukima, siis muidugi Berryt. Lugesime Carliga ikka tühje pudeleid kokku, paps sättis need aknalauale ritta. Teadsime, et kui ta joob rohkem kui neli pudelit, võib ta töinama hakata ja keegi ei taha ju oma isa nutmas näha. Kui järele mõelda, on asi vist nii, et just sellepärast võtan ma haruharva üle ühe või kahe õlle. Ma ei taha vesistama hakata. Carli teeb õllejoomine ainult lõbusaks, nii et temal on kindlasti väiksem vajadus endale sedalaadi piire seada.

See kõik käis mul peast läbi, aga ma ei öelnud musta ega valget. Astusime kiirustamata trepist üles ja ma näitasin külalisele maja suurimat magamistuba, mille kohta paps ütles the master bedroom.

„Võrratu,” arvas Shannon.

Näitasin talle uut vannituba, mis ei olnudki enam nii uus, aga igatahes oli see kõige uuem asi terves majas. Ta poleks nagunii uskunud, kui oleksin rääkinud, et me kasvasime üles ilma vannitoata. Et me pesime end all köögis pliidi peal soojaks tehtud veega. Et vannitoa saime alles pärast kuristikuõnnetust. Kui see on tõsi, mis Carl oli kirjutanud, et Shannon on pärit Barbadoselt perekonnast, kellel oli võimalik ta Kanadasse kolledžisse saata, oleks külalisel loomulikult keeruline ette kujutada, mis tunne on jagada oma vennaga südatalvel hallikat pesuvett, hambad pesukausi kohal plagisemas. Samal ajal kui papsil, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, seisis õue peal Cadillac DeVille, sest korralik auto – see pidi meil igatahes olema.

Poistetoa uks oli ilmselt paisunud, nii et mul tuli tükk aega linki sikutada, et see lahti saada. Meile lõi vastu pahvakas kopitanud õhku ja mälestusi just nagu riidekapist, mis on täis vanu, ammu ununenud rõivaid. Ühe pika seina ääres on kirjutuslaud ja selle taga kõrvuti kaks tooli. Teise seina ääres täisinimese pikkuses narivoodi. Otse selle jalutsi ees suubub suitsutoru läbi põrandaaugu meie tuppa.

„See oli minu ja Carli tuba,” ütlesin ma.

Shannon noogutas narivoodi poole. „Kumb üleval magas?”

„Mina. Vanem vend.” Tõmbasin sõrmega üle tolmuse toolileeni. „Ma kolin täna siia üle. Teie saate suure magamistoa.”

Ta vaatas mulle ehmunult otsa. „Aga kulla Roy, me ei taha ju ometi …”

Keskendasin pilgu tema ühele, lahtisele silmale. Kas pole natuke veider lugu, kui inimesel on pruunid silmad, punased juuksed ja lumivalge nahk? „Teid on kaks, mind üks ja see ei ole mingi mure. Okei?”

Shannoni pilk libises uuesti üle poistetoa. „Aitäh,” vastas ta.

Astusin tema ees ema ja isa tuppa. Olin siin põhjalikult tuulutanud. Lõhnaku inimesed kuidas tahes, mulle ei meeldi neid sisse hingata. On üks erand, Carl. Carl lõhnab – kui mitte just hästi, siis – igatahes õigesti. Tal on minu enda lõhn. Meie lõhn. Kui Carl talvel haigeks jäi, mida juhtus igal talvel, ronisin ma alla tema juurde. Tema lõhn oli just niisugune, nagu olema pidi, ka siis, kui tema nahka kattis hangunud palavikuhigi või kui hingeõhk haises okse järele. Ma hingasin Carli sisse ja heitsin lõdisedes tulikuuma keha vastu, kasutasin soojust, mida tema kaotas, oma kere soojendamiseks. Ühe palavik, teise kahhelahi. Mäeharjal elamine teeb inimese praktiliseks.

Shannon läks akna alla ja vaatas välja. Mantel endiselt kinni nööbitud. Küllap tunneb, et majas on külm. Septembrikuus. Ega see talvekski head tähenda. Kuulsin, kuidas Carl kitsal trepil kohvritega kolistab.

„Carl ütleb, et te ei ole rikkad,” ütles Shannon. „Aga et kõik, mis siit paistab, kuulub talle ja sulle.”

„Tõsi. Aga see kõik on puhtalt kõnnumaa.”

„Kõnnumaa?”

„Tühermaa, tühi maa,” puhkis Carl ukselt ja naeratas. „Karjamaa lammastele ja kitsedele. Ega mägitalus suurt midagi kasvatada saa. Nagu sa näed, on siin isegi metsa kasinalt. Aga küllap me selle skyline’iga midagi ette võtame. Või kuidas, Roy?”

Noogutasin aeglaselt. Pikkamisi, nagu olin lapsena näinud noogutamas täiskasvanud talumehi. Arvasin toona, et nende kortsuliste peanuppude sees on varjul nii palju ja nii keerulisi asju, et meie lihtsas külakeeles oleks liiga aeganõudev ja ehk koguni võimatu seda kõike väljendada. Pealegi tundus nende suurte noogutavate meeste vahel valitsevat mingi telepaatiline mõistmine, sest ühe pikaldasele noogutusele vastas teine täpselt samaga. Nüüd ma siis koogutan-noogutan ise. Ega taipa suurt rohkem kui siis.

Võiksin muidugi selle kõige kohta Carlilt küsida, aga ega ma vist vastust saaks. Vastuse küll, isegi plenty, aga mitte seda õiget vastust. Võib-olla ei olegi mul seda nii väga vaja, mul on lihtsalt hea meel, et sain Carli tagasi ja ma ei kavatse teda praegu selle küsimusega tüüdata. Miks pagana päralt ta tagasi tuli?

„Roy on nii lahke,” kiitis Shannon. „Ta andis selle toa meile.”

„Ma arvestasin, et sa ei tulnud tagasi selleks, et poistetoas elada,” ütlesin ma.

Carl noogutas. Aeglaselt. „Ega sellest siis vist vastutasuks piisagi,” vastas ta ja ulatas mulle tohutu pappkasti. Nägin otsekohe ära, mis see on. Berry. Ameerika mokatubakas.

„Kuradima hea sind jälle näha, vennas,” ütles Carl kareda häälega, tuli minu juurde ja kaisutas mind jälle. Nüüd pigistas ta mind korralikult. Pigistasin vastu. Tundsin, et tema keha on natuke pehmem kui varem, natuke rohkem polstrit peal. Tema lõua nahk minu oma vastas, haare lõdveneb veidi, tunnen habemetüügaste kriipimist, ehkki ta on äsja habet ajanud. Pintsaku vill tundub peen, tiheda koega. Ja päevasärk – varem ei kandnud ta seda kunagi. Isegi tema keelekasutus on teistsugune, ta räägib seda linnakeelt, mida me mõnikord omavahel pruukisime, kui tahtsime ema matkida.

Aga olgu. Ta lõhnab täpselt nagu varem. Tal on Carli lõhn. nüüd hoiab ta mind endast eemal ja vaatab mulle otsa. Tema tütarlapselikult ilusad silmad on märjad. Mul endal ka, pagan võtaks.

„Kohv keeb,” ütlesin ma mitte liiga pudruse häälega ja kobisin trepi poole.

Kui ma tol õhtul magama heitsin, lebasin tükk aega ärkvel ja kuulatasin hääli. Kas majas kõlab nüüd, kui siin on jälle rahvast, kuidagi teistmoodi? Ei kõlanud. Kuulsin kriginaid, kräginaid ja vilinaid – nagu ikka. Kikitasin kõrvu master bedroom’i poole. Seinad kostavad hästi läbi, nii et ehkki meie magamistubade vahele jääb vannituba, on nende hääled nõrgalt kuulda. Kas nad räägivad minust? Kas Shannon küsib Carlilt, kas tema suur vend on alati nii vaikne? Mis Carl arvab, kas Royle maitses vennanaise tehtud chilli con carne pajaroog? Kas tollele vaikivale vennale üldse meeldis kingitus, millega temal, Shannonil, oli tükk tööd, sest ta pidi selle sugulaste kaudu tellima? Selle mahakantud numbrimärgi Barbadoselt. Kas Shannon ei meeldi Carli suurele vennale? Carl vastab, et Roy on kõikide vastu niisugune, andku talle ainult aega. Naine ütleb, et tema meelest on Roy tema peale armukade, Roy tunneb kindlasti, et Shannon on temalt venna ära võtnud, vend on tal siiski ainus lähedane inimene. Carl naerab, silitab naise põske ja ütleb, et ärgu ta oma pead selliste asjadega vaevaku, see on ju alles esimene päev, küll kõik laabub. Shannon surub pea tema kaenlaauku ja arvab, et küllap on Carlil õigus, aga temal on igatahes hea meel, et Carl pole oma venna moodi. Imelik tõesti, et niisugusel maal, kus pole peaaegu üldse kuritegevust, käiakse ringi ja põrnitsetakse altkulmu justkui pidevas paljaksvarastamise hirmus.

Või siis teevad nad sedasamust.

Ema-isa voodis.

„Kumb siis peal oli?” võiksin hommikusöögilauas küsida. „Kas vanem?” Vaadata nende ahhetavaid nägusid. Astuda välja kargesse hommikusse, istuda autosse, võtta käsipidur ja roolilukk maha, näha enda ees Kitsekurvi.

Kusagilt kostis ilus, pikk ja kaeblik hõige. Põldrüüt. Mägede üksildane lind, kleenuke ja tõsine. Lind, kes jälitab sind, kui sa mägedes uitad, valvab, aga alati ohutult kauguselt. Nagu oleks ta liialt kartlik, et kellegagi sõbraks saada, ent vajaks siiski kedagi, kes teda kuuleks, kui ta oma üksindust kuulutab.