Читать книгу Kuningriik - Jo Nesbo - Страница 6

„Siia või?” küsisin umbusklikult ja libistasin pilgu üle meie kõnnumaa.

„Siia jah,” vastas Carl.

Kanarbikused künkad. Paljas, tuultele avatud kalju. Haigelt ilus vaade loomulikult, sinetavad mäeharjad nii kaugele kui silm ulatub, all järvepeeglis helgib päike. Aga ikkagi.

„Sel juhul tuleks siiani ka tee rajada,” ütlesin ma. „Vesi. Kanalisatsioon. Elekter.”

„Jaa,” naeris Carl.

„Ja hooldada kogu seda värki, mis asub … kuskil paganama mäetipus.”

„Haruldane, eks ole?”

„Ja ilus,” arvas Shannon, kes lõdises oma mustas mantlis meie selja taga, käed rinnal risti. „See tuleb imeilus.”

Olin bensiinijaamast varakult koju jõudnud ja seal tuli mulle muidugi kohe vastu Carl oma plakatitega.

„Kuramus, mulle sõnagi lausumata?” ütlesin ma. „Tead ka, kui palju küsimusi mulle päeva jooksul kaela sadas?”

„Kui palju siis? Ja kas need tundusid positiivsed?” küsis Carl nii õhinal, et ma sain aru küll, et ta sülitab suhteliselt sujuvalt selle peale, kui mööda- või ülesõidetu tunne minul võib olla.

„Mida kuradit,” sähvasin vastu. „Miks sa mulle ei rääkinud, et sa tulid just sellepärast koju tagasi?”

Carl pani käe mu õlale ja tema näole ilmus jälle see neetud lahke naeratus. „Sest ma ei tahtnud, et sa kuuleksid poolikut lugu, Roy. Ei tahtnud, et sa hakkaksid igasuguseid vastuväiteid välja hauduma, sest sa oled sündinud skeptik, tead ju ise väga hästi. Nii, kõigepealt sööme õhtust ja siis räägin sulle kogu loo ära. Okei?”

Nojah, muidugi ma leebusin, kui mitte muu, siis juba ainuüksi selle pärast, et esimest korda pärast ema-isa surma ootas töölt tulles laual valmis õhtusöök.

Kui olime selle sisse vohminud, näitas Carl mulle hotelli jooniseid. See nägi välja nagu Kuu peale ehitatud iglu. Ainult selle vahega, et joonise Kuu peal lonkis ringi paar põhjapõtra. Need põhjapõdrad ja käputäis sammalt olid ainsad välised ilustused, mille arhitekt oli projektile juurde joonistanud, muidu nägi kõik välja üsna kõle ja modernistlik. Naljakas, et mulle isegi meeldis see värk, aga pigem seetõttu, et projekt meenutas mulle millegipärast bensiinijaama Marsil, mitte hotelli, kus inimesed peaksid mõnusasti aega veetma. Minu meelest tahavad inimesed, et niisugustes paikades oleks ikka natuke rohkem soojust, toredust ja hiilgust, suts rahvusromantikat – roosimaalingud, rohukatus ja muinasjutuline lossiõu või noh, mida põrgut mina sellest tean.

Siis kõmpisime kilomeetrikese majast eemale tulevasele ehituskrundile, kus pärastlõunane päike kuldas kanarbikku ja mäetippude haljast graniiti.

„Vaatame, kuidas see siia maastikku sobituks,” ütles Carl ja sirgeldas sõrmega õhku hotelli, mille jooniseid olime söögitoas uurinud. „Mägihotelli väljanägemise juures on kõige olulisemad asjad just maastik ja hoone funktsionaalsus, mitte inimeste ootused. See hotell peaks inimeste arusaamist arhitektuurist ümber kujundama, mitte ainult maastikule nii-öelda kaasa noogutama.”

„Ahah,” vastasin mina ja mu hääletoon oli vist enam-vähem nii skeptiline, kui põhjendatuks pidasin.

Carl seletas, et hotelli tuleb kakssada tuba ja selle pindala on 11 000 ruutmeetrit. Kaks aastat pärast esimest labida maasselöömist on see püsti. Õigemini pärast esimest kaljude lõhkamist, sest pinnast siin just palju ei ole. Carli „pessimistliku kuluarvutuse” kohaselt läheb see maksma nelisada miljonit Norra krooni.

„Kuidas sa kavatsed need nelisada miljonit hankida?”

Carl vastas enne, kui olin lause lõpetanud: „Pangast.”

„Osi Hoiupangast või?”

„Oh ei,” naeris ta. „Kohalik pank on selleks liiga väike. Linnast, DnB-st.”

„Ja miks peaks pank sulle nelisada miljonit andma? Sihukeseks …” Ma ei öelnud küll välja „hullumeelsuseks”, aga eks see olnud ütlematagi selge.

„Sest me ei asuta mitte aktsiaseltsi, vaid TÜ.”

„TÜ?”

„Täisühingu. Kollektiivse äriühingu, kus vastutus on võrdselt jagatud. Külarahval pole ju eriti raha, aga neil on talu ja maatükk, kus nad ise elavad. Täisühingu puhul ei tarvitse nad meie muinasjutus osalemiseks punast krossigi sisse maksta. Igaüks, kes õla alla paneb, olgu see õlg siis tugevam või nõrgem, saab võrdse osa ja teenib teistega ühepalju kasumit. Igaüks võib oma tugitoolis edasi lesida, laenu tagatiseks on nende kinnisvara. Just sellepärast hakkabki pangal suu vett jooksma – saaks aga kogu seda kupatust rahastada. Pangal pole iial olnud paremat tagatist. Nad võtavad ju sõna otseses mõttes terve küla panti.”

Sügasin kukalt. „Tahad öelda, et kui asi läheb metsa, siis …”

„Siis vastutab igaüks ainult oma osa ulatuses. Kui meid on näiteks sada inimest ja ettevõte läheb pankrotti ja võlg on sada tuhat, ei pea sina ega ka ükski teine osanik välja köhima rohkem kui tuhat krooni. Isegi juhul, kui mõni osanik ei suuda seda tuhandet välja käia, ei ole see mitte sinu, vaid kreeditoride mure.”

„Ossa poiss.”

„Võrratu, eks ole? Nii et mida rohkem meid on, seda väiksem risk inimese kohta. Aga seda väiksem on muidugi ka saadav tulu, kui huvilisi peaks meeletult palju olema.”

Mõtlemisainet jagub. Ärimudel, mille puhul pole vaja pennigi sisse maksta, roobitse ainult raha kokku, kui kõik sujub. Ja kui läheb metsa, siis tuleb sul kinni maksta ainult oma osa.

„Okei,” ütlesin ma ja juurdlesin endamisi, mis võiks küll peibutiseks olla. „Aga miks sa seda investorite koosolekuks nimetad, kui nad tuhkagi ei investeeri?”

„Sest investor kõlab uhkemalt kui lihtsalt osanik, kas sulle ei tundu?” Carl pistis pöidlad püksirihma vahele ja ütles madala häälega: „Ma pole mitte lihtsalt talumees, vaid hotelli investor, mõistate.” Ta pahvatas naerma. „Puhas psühholoogia. Kui osa külarahvast on end juba partnerina kirja pannud, ei suuda ülejäänud taluda mõtet, et naaber ostab Audi ja nimetab end hotelliomanikuks, nemad aga vaatavad kõrvalt. Parem siis juba riskida ja mõnest kroonist ilma jääda, pealegi kui tead, et sama juhtub ka naabriga.”

Noogutasin pikkamisi. Selle psühholoogiaga tabas ta vist isegi märki.

„Projekt on elujõuline, aga proovikiviks võib saada rongi käimalükkamine.” Carl lõi jalaga vastu kaljust maapinda. „Kuidas meelitada ligi kõige esimesed. Käputäis inimesi, kes näitaksid teistele, et nende meelest on projektiga liitumine atraktiivne. Kui me seda suudame, siis tahavad kõik pardale saada ja edasi läheb asi juba ludinal.”

„Nii. Ja kuidas sa kavatsed need esimesed nõusse saada?”

„Kui ma ei suuda isegi oma venda veenda, tahtsid sa öelda?” Jälle see heatahtlik, aval, natuke kurvasilmne naeratus. „Ühest aitab,” teatas ta enne, kui jõudsin vastata.

„Kes oleks siis …”

„Juhtoinas. Aas.”

No muidugi. Endine vallavanem. Mari isa. Vallavanema haamer oli üle kahekümne aasta tema käes olnud, ta oli juhtinud meie Tööpartei-meelset valda kindla käega nii headel kui ka halbadel aegadel, kuni ütles viimaks ise, et aitab küll. Praegu on ta vist üle seitsmekümne ja toimetab peamiselt kodutalus. Ent aeg-ajalt kirjutab vana Aas kohalikule ajalehele mõne arvamusloo ja rahvas loeb neid hoolega. Isegi kui nad tegelikult Aasi seisukohta ei jaga, kaaluvad nad asja uues valguses. Valguses, mis kiirgab endise vallavanema ladusast väljendusoskusest, tarkusest ja vaieldamatust andest alati õigeid otsuseid teha. Rahvas usub tõemeeli, et ametivõimude otsus riigimaantee meie külast ringiga ümber ehitada ei oleks iial projekteerimislauale jõudnud, kui vallavanemaks oleks olnud Aas. Et tema oleks otsustajatele selgeks teinud, kuidas niisugune ümberehitus nudiks ära kõik võimalused, jätaks küla ilma elutähtsast lisategevusalast, mida transiitliiklus neile siiani on tähendanud, kustutaks terve väikese ühiskonna kaardilt ja muudaks selle kummituskülaks, kust suurem osa rahvast on minema kolinud ja mille külge klammerdub veel mõni üksik pealemakstud pensionieelikust talunik. Keegi tegi koguni ettepaneku, et just Aas – ja mitte praegune vallavanem – juhiks delegatsiooni, mis saadetakse pealinna transpordiministri jutule, et asja mõistlikult arutada.

Sülitasin. Mis on muide külajorsi vastand aeglasele noogutamisele ja tähendab, et sa ei ole nõus.

„Nii et sa arvad, et Aas lausa põleb soovist oma talu ja maalapp panti panna – kaljudele püsti aetud spaahotelli pärast? Et ta tõesti usaldaks oma saatuse sellesama kuti kätesse, kes pettis tema tütart ja pages siis välismaale?”

Carl vangutas pead. „Sa ei saa aru. Ma meeldisin Aasile, Roy. Ma polnud mitte ainult tema tulevane väimees, vaid poeg, keda tal endal ei ole.”

„Sa meeldisid kõigile, Carl. Aga kui sa trukid tema tütre parimat sõbrannat …”

Carl vaatas mulle hoiatavalt otsa, ma tasandasin häält ja tegin kindlaks, et Shannon, kes kükitas kanarbikus ja uuris midagi, on kuuldekaugusest väljas.

„… siis oled sa igatahes populaarsuse baromeetril natuke langenud.”

„Aas ei saanud ju üldse teadagi, mis minu ja Grete vahel juhtus,” ütles Carl. „Tema teab ainult seda, et tema oma tütar jättis mu maha.”

„Ohoh?” mühatasin umbusklikult. Mitte nii hirmus umbusklikult, kui järele mõelda. Mari, kes on alati välisfassaadile rõhunud, oli muidugi eelistanud, et tema ja küla ühe kompuma kuti lahkumineku ametlik versioon oleks see, et ta ise jättis poisi maha – eks olnud ju ütlematagi selge, et tema sihtis kõrgemale ja talle ei kõlvanud Opgardi taluniku poeg.

„Kohe, kui Mari oli suhte lõpetanud, kutsuti mind Aasi jutule,” jätkas Carl. „Ta kinnitas mulle, kui kahju tal on, ja pakkus välja, et kas mina ja Mari ei võiks seda asja ära klaarida, mis meid lahku ajas. Rääkis, et ta ise oli kah naisega raskesti läbitavast maastikust üle saanud ja nad on juba üle neljakümne aasta koos olnud. Mina vastu, et muidugi tahaksin, isegi väga, aga et just praegu on mul vaja mõneks ajaks mujale sõita. Ta ütles, et mõistab mind ja tal on mulle üks ettepanek. Ta olevat Mari käest kuulnud, et mul olid lõputunnistusel head hinded, nii et ta võiks mulle mõnesse USA ülikooli stipendiumi välja sebida.”

„Minnesotasse? Nii et selle taga oli siis Aas?”

„Tal olid mingid sidemed sealse Norra-Ameerika ühinguga.”

„Sellest pole sa kunagi rääkinud.”

Carl kehitas õlgu. „Mul oli piinlik. Mina petan tema tütart ja peaksin laskma tal ennast heas usus aidata. Aga ma arvan, et tal oli selleks oma põhjus ka, eks ta lootis, et ma tulen pärast koju, ülikoolikraad taskus, ja võidan oma printsessi ja pool kuningriiki tagasi.”

„Ja nüüd kavatsed sa siis korraldada nii, et ta sind jälle aitaks?”

„Mitte mind,” vastas Carl. „Vaid kogu küla.”

„Selge see,” noogutasin mina. „Küla. Mis ajast sul õieti selle küla vastu nii soojad tunded on?”

„Ja mis ajast sina nii kalk ja küüniline oled?”

Muigasin. Oleksin vabalt võinud talle kuupäeva öelda. Tollesama, mille olin mõttes lihtsalt Fritziööks ristinud.

Carl hingas sügavalt sisse. „Inimesega toimub midagi, kui ta rändab teisel pool maamuna ja hakkab juurdlema, kes ta päriselt on. Kust ta pärit on. Mis seosed tal on, kuhu ta kuulub. Kes on tema inimesed.”

„Ja sina oled siis avastanud, et need siin on sinu inimesed?” noogutasin küla suunas, mis asub meist tuhat meetrit allpool.

„Jah, nii heas kui ka halvas. See on nagu pärand või pärandus, mida ei saa ära anda. See tuleb sinu juurde tagasi, tahad või ei taha.”

„Ah et sellepärast oledki sa linnakeelt rääkima hakanud? Kas sa ei taha meie pärandust?”

„Ikka tahan. See pärandus on ju emalt.”

„Tema rääkis linnakeelt sellepärast, et töötas kaua aega majapidajana, mitte sellepärast, et see oleks tema kodune keel olnud.”

„Ütleme nii, et ma olen päranduseks saanud tema kohanemisvõime,” ütles Carl. „Minnesotas elab palju norralasi ja sealsed inimesed, eriti potentsiaalsed investorid, suhtusid minusse tõsisemalt, kui rääkisin haritud keelt.” Lause lõpu hääldas ta nasaalselt – täpselt ema moodi – ja keeras Lääne-Oslo koorekihi intonatsiooniga veel veidi vinti peale. Pahvatasime naerma.

„Eks mu lõuavärk loksu tasapisi paika tagasi,” arvas Carl. „Mu sünnipaik on ju ikkagi Os. Aga veelgi enam Opgardi talu. Minu inimesed tähendab eelkõige sind, Roy. Kui riigimaantee ehitatakse meist kaarega eemale ja küla ei saa juurde midagi uut, mis teeks sellest tõsiselt võetava sihtkoha, siis läheb su bensiinijaam …”

„See ei ole minu bensiinijaam, Carl, ma ainult töötan seal. Pidada võiksin ma seda kus tahes, firmal on neid viissada tükki, nii et sul ei ole tarvis mind päästa.”

„Ma olen sulle teene võlgu.”

„Ma ütlesin, et mul ei ole midagi vaja …”

„On küll. Sul on midagi vaja. Pagana pihta, sul on hädasti vaja oma isiklikku bensiinijaama.”

Olin vait. Okei, ta tabas otse naelapea pihta. Ta on ikkagi mu vend. Mitte keegi ei tunne mind paremini.

„Selle projektiga saad sa vajaliku kapitali kokku, Roy. Et osta bensiinijaam kas siin või siis kusagil mujal.”

Ma olin raha kõrvale pannud. Iga kuramuse krooni, mis ei kulunud söögi, elektri, Pizza Grandiosade peale, kui ma just tanklas õhtust ei söönud, bensiinile, mida ma vajasin oma vanale Volvole, või siis majapidamisele, et see enam-vähem korras hoida. Olin firma peakontoriga arutanud, et tahaksin bensiinijaama üle võtta, frantsiisilepingule alla kirjutada. Nemad ei olnudki eriti vastu nüüd, kui nägid, et riigimaantee ja tihedam liiklus kaob siit varsti ära. Aga hind ei ole veel nii palju alla läinud, kui olin lootnud, ja see on paradoksaalsel kombel mu oma viga, sest meie tanklal läheb lihtsalt liiga hästi.

„Oletame, et ma ühinen selle täisühingu värgiga …”

„Jaa!” hüüatas Carl. Tüüpiline tema, juubeldab, nagu oleksin ma juba mängus.

Raputasin ärritunult pead. „Siis jääb ju veel kaks aastat oodata, enne kui su hotell püsti saab. Pluss veel vähemalt paar aastat, enne kui see hakkab raha teenima. Kui äri just metsa ei lähe. Pealegi, kui mul õnnestub selle aja jooksul bensiinijaam ära osta ja mul on selleks kähku laenu vaja, ütleb pank mulle kindlasti: „Unusta ära, sa oled ju selle täisühingu projekti pärast korstnaauguni võlgades.”

Nägin Carli näost, et ta ei viitsi mu ilmselgelt piinliku pläma peale isegi nokkima hakata. Täisühing või mitte, ükski pank ei anna laenu sellise tankla ostmiseks, mis asub varsti nii põhjalikus pärapõrgus nagu meie oma.

„Sa liitud hotelliprojektiga, Roy. Lisaks saad sa oma bensiinijaama jaoks raha enne, kui me üldse hotelli ehitama hakkame.”

Ma vaatasin talle otsa. „Mida paganat sa sellega mõtled?”

„Meie täisühing peab ära ostma maatüki, mille peale hotell ehitatakse. Kellele see maatükk kuulub?”

„Sulle ja mulle,” vastasin ma. „Ja siis? Ega siis mõne tuhande ruutmeetri palja kalju müügist rikkaks saa.”

„Oleneb sellest, kes hinna määrab,” vastas Carl.

Ma pole just aeglaste killast, kui on tarvis loogilist ja praktilist mõtlemist, aga pean tunnistama, et kulus mõni sekund, enne kui mul lõpuks koitis.

„Sa tahad öelda, et …”

„Jah, ma tahan öelda, et projekti kirjelduse eest vastutan mina. Mis tähendab, et mina ise määran eelarve kanded, mille ma investorite koosolekul esitan. Muidugi ei hakka ma krundi hinna kohta päris pada ajama, aga ütleme, et me määrame selle hinnaks kakskümmend miljonit Norra krooni …”

„Kakskümmend miljonit!” Vehkisin vihaselt käega kanarbiku poole. „Selle eest või?”

„… siis on see kogumaksumusest ehk neljasajast miljonist ikkagi nii väike summa, et väga lihtne on kinnisvara hind väiksemateks osadeks jagada ja teistesse eelarvelahtritesse juurde kirjutada. Ühes lahtris on tee ehitus ja muu selle juurde kuuluv, teises lahtris parkimisplats, kolmandas ehitisealune pind …”

„Mis siis, kui keegi küsib ruutmeetri hinda?”

„Siis loomulikult ütleme neile, ega me röövlid ole.”

„Kes või mis me siis …” Jäin poole lause pealt vait. Meie? Kuidas ta korraga mind sinna sisse mässis? Okei, praegu pole aega hagu raiuda. „No kes me siis oleme?”

„Me oleme ärimehed, kes mängivad mängu.”

„Mängivad? Jutt käib maainimestest, kellel pole sihukestest asjadest aimugi, Carl.”

„Maamatsidest, keda on lihtne ninapidi vedada, tahtsid sa vist öelda? Nojah, meie sinuga peaksime seda teadma, oleme ju ise siitsamast pärit.” Ta sülitas. „Nagu siis, kui paps ostis Cadillaci. Jaa, see ajas alles külarahva ärevile, kindla peale,” muigas Carl ühe suupoolega.

„See projekt lööb kõikide siitkandi kruntide hinnad üles, Roy. Kui hotell on rahastuse peale saanud, rullime lahti päevakorra punkti number kaks. Milleks on mäesuusakeskuse ning mägihüttide ja üürikorterite ehitamine. Just see on tegelik rahaauk. Nii et miks me peaksime praegu madala hinnaga müüma, kui teame, et hinnad hüppavad varsti lakke, kindel skyrocket. Eriti kui oleme ise selle hinnatõusu eest hoolitsenud. Me ei peta kedagi, Roy, ainult et meil pole tingimata tarvis kõva häälega karjuda, et Opgardi vennad lohistavad esimesed miljonid oma õuele. Nii et …” Ta vaatas mulle otsa. „Kas sa tahad oma bensiinijaama jaoks raha või ei taha?”

Püüdsin seda kõike seedida.

„Mõtle selle peale, kuniks ma kusel käin,” ütles Carl.

Ta pööras otsa ümber ja hakkas künkaharja poole marssima, arvas vist, et jääb seal kaljunuki taga märkamatuks.

Selge pilt, Carl andis mulle täpselt nii palju aega, kui kulub põie tühjendamiseks, et otsustada, kas ma tahan ära müüa kinnisvara, mis on juba neli põlve meie perekonnale kuulunud. Hinna eest, mida võiks teistsugustel asjaoludel nimetada maanteerööviks. Mul pole tarvis mõeldagi. Ma sülitan põlvkondade peale, igatahes kui jutt on meie perest, pealegi räägime ju kõnnumaast, mille emotsionaalne väärtus ja ka muu väärtus on null, kui keegi siit maapõuest äkitselt mõnd haruldast metalli ei leia. Kui Carlil on õigus ja need miljonid, mille me praegu oma õuele lohistame, on ainult mandlirõngakoogi tipp ning mõne aja pärast jagatakse kogu kook külaelanike vahel ära, siis olgu nii, mulle sobib. Kakskümmend miljonit. Kümme mulle. Kümne miljoni eest võib kuramuse kobeda bensiinijaama saada. Tippstandard, ilus asukoht, võlg null ööri. Täisautomaatne pesula. Restoraniosa veel pealekauba.

„Roy?”

Pöörasin ringi. Ma ei olnud Shannoni tulekut tuule tõttu kuulnud. Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. „Ma arvan, et vaeseke on haige,” ütles ta.

Silmapilguks tundus mulle, et ta mõtleb iseennast, ta nägi kuidagi tuustis ja tardunud välja. Tema suured pruunid silmad vaatasid mulle tõsiselt otsa, peas oli tal vana kootud müts, mida olin poisikesena kandnud. Siis märkasin, et tema peopesad on kausiks kokku sätitud. Ta paotas neid.

Seal sees oli linnuke. Valge pea, must kapuuts, helepruun kurgualune. Värvilt nii plass, et kindlasti isaslind. Lind paistis üsna elutu.

„Roosterind-tüll,” ütlesin ma.

„Ta lebas seal maas,” ütles ta ja osutas lohule kanarbikus, kus ma märkasin muna.

„Ma oleksin talle peaaegu peale astunud.”

Kükitasin maha ja katsusin muna.

„Jah, roosterind-tüll istub pesal, haub edasi ja laseb endale pigem peale astuda, kui et ohverdab oma munad.”

„Ma arvasin, et linnud hauvad kevadel, igatahes Kanadas teevad nad küll nii.”

„Jah, aga sellest munast ei koorunudki poega, sest ta on seal sees surnud. Linnuisa ei saanud sellest vist aru, vaeseke.”

„Linnuisa?”

„Jah, roosterind-tüllidel on nii, et just nimelt isaslind haub pesal ja hoolitseb poegade eest.” Tõusin püsti ja silitasin Shannoni peos üle linnu rinna. Tundsin sõrmeotsaga kiiret pulssi. „Ta mängib surnut. Et meie tähelepanu munalt eemale juhtida.”

Shannon vaatas otsivalt ringi. „Kus need pojad siis on? Ja linnuema?”

„Küllap linnuema on ka kusagil ja teeb sedasamust mõne teise isaslinnuga.”

„Teeb sedasamust?”

„Paaritub. Seksib.”

Ta vaatas mulle kahtlevalt otsa. „Kas linnud siis seksivad väljaspool pesitsusaega?”

„Ma teen nalja, aga nii võib ju loota,” ütlesin ma. „Nii või teisiti, seda nähtust nimetatakse polüandriaks.”

Ta silitas üle linnu selja. „Linnuisa, kes ohverdab laste heaks kõik, kes hoiab peret koos, isegi kui ema on truudusetu. Tõesti haruldane.”

„Tegelikult ei tähenda polüandria üldse seda,” jätkasin ma. „See tähendab hoopis …”

„… niisugust abielu vormi, mille puhul ühel naisel on mitu abikaasat,” ütles Shannon.

„Ohoh?”

„Jah. Seda esineb mitmel pool maailmas, eriti Indias ja Tiibetis.”

„Jestas. Miks …” mõtlesin öelda, „… sa seda tead?”, aga muutsin ümber: „… nad nii teevad?”

„Harilikult on tegu vendadega, kes abielluvad ühe ja sama naisega, sest perekonnale kuuluvat majapidamist ei tohi tükkideks jagada.”

„Seda ma ei teadnud.”

Shannon vaatas mulle otsa ja kallutas pead. „Sa tead vist palju rohkem lindude kui inimeste kohta?”

Ma ei vastanud. Siis puhkes ta naerma ja viskas linnu kõrgele õhku. Lind sirutas tiivad laiali ja sööstis paigalt. Saatsime teda pilguga, kuni ma tajusin vaatevälja alumises nurgas mingit liikumist. Mul sähvas läbi pea, et see on uss. Pöörasin ringi ja nägin tumedat triipu, mis lookles üle graniitse mäekülje meie poole. Tõstsin pilgu ja nägin, et Carl seisab kaljunukil, vahib nagu Kristuse kuju üle Rio ja pissib ikka veel. Astusin kõrvale, köhatasin. Shannon märkas uriinioja ja tegi sedasama. Oja lookles edasi, alla küla poole.

„Mida sina sellest arvad? Et me müüme selle krundi kahekümne miljoni eest maha?” küsisin Shannonilt.

„Tundub suur summa. Kui paljust sinu meelest jutt võiks olla?”

„See on kaks ja pool miljonit Ameerika dollarit. Ehitame siia maja, kus on kakssada voodit.”

Shannon naeratas, pööras ringi ja hakkas tuldud rada tagasi minema. „Suur summa tõesti. Aga roosterind-tüll ehitas siia enne teid.”

Veidi enne magamaminekuaega läks elekter ära.

Istusin köögis ja sirvisin viimase aja raamatupidamise väljavõtteid. Püüdsin arvutada, kuidas firma peakontor võiks tulevasi rahavooge diskonteerida ja võimaliku müügi korral tanklale hinna määrata. Olin just jõudnud järeldusele, et kümne miljoniga suudaksin endale osta mitte ainult kümneaastase frantsiisi, vaid kogu kupatuse koos hoone ja krundiga. Siis oleks mul päris oma bensiinijaam.

Tõusin laua tagant ja heitsin pilgu alla küla poole. Ka seal ei paistnud ühtki tulukest. Väga hea, nii et viga ei ole meis. Astusin kaks sammu elutoa ukseni, tegin selle lahti ja vahtisin pilkasse pimedusse.

„Ahoi,” ütlesin umbropsu.

„Ahoi,” vastasid Carl ja Shannon kooris.

Liikusin käsikaudu ema kiiktoolini. Vajusin sellesse istuma. Jalased kriuksusid vastu laudpõrandat. Shannon hakkas itsitama. Nad on väikese napsi võtnud.

„Vabandust, jama küll,” ütlesin ma. „Aga viga ei ole meis, vaid … nendes.”

„Minul ei ole sellest midagi,” ütles Shannon. „Kui ma väike olin, läks meil pidevalt elekter ära.”

„Kas Barbados on vaene maa?” küsisin pimedusse vahtides.

„Ei ole,” vastas Shannon. „See on kõige jõukam Kariibi mere saar. Aga sealkandis, kus mina üles kasvasin, tegelesid väga paljud inimesed … cable hooking’iga, kuidas see norra keeles oleks?”

„Minu arust ei olegi meil selle kohta sõna olemas,” vastas Carl.

„Nad nii-öelda haakisid end peakaabli külge ja varastasid niimoodi elektrit. See tegi kogu elektrivõrgustiku ebastabiilseks. Ma harjusin sellega ära. Teadmisega, et kõik võib iga hetk kaduda.”

Mul oli millegipärast tunne, et ta ei räägi ainult elektrist. Võibolla hoopis oma kodust ja perest? Ta polnud jätnud enne, kui oli tolle roosterind-tülli pesa üles leidnud ning seal toika maasse torganud, et me järgmine kord seda ettevaatamatult ära ei tallaks.

„Räägi edasi,” ütlesin ma.

Hetkeks valitses kottpimeduses täielik vaikus.

Siis hakkas Shannon madala häälega justkui vabandavalt naerma. „Kas sa ei võiks hoopis ise midagi jutustada, Roy?” Kuigi ta ei teinud sõnades ega lauseehituses kordagi vigu, panin imeks tema aktsenti – just sellepärast tundus ta kuidagi võõras. Või oli selles süüdi tema valmistatud roog. Sedapuhku mofongo, mingi Kariibi värk.

„Jah, las Roy jutustab,” arvas ka Carl. „Tal tuleb pimedas lugude rääkimine nii hästi välja. Ta rääkis mulle ikka lugusid, kui mul ei tulnud und.”

Kui sul ei tulnud und, sest sa nutsid, mõtlesin endamisi. Kui mina ronisin alla sinu voodisse ja võtsin sul ümbert kinni, tundsin su sooja ihu enda oma vastas ja ütlesin, et ära mõtle selle peale, nüüd mõtle ainult loo peale, mida ma sulle räägin, ja lase unel tulla. Just siis, kui ma seda mõtlesin, jõudis mulle kohale, et asi ei ole aktsendis ega mofongos, vaid tõsiasjas, et Shannon on siin, pimedas toas koos minu ja Carliga. Kottpimedas, meie majas, pilkases pimeduses, mis kuulus mulle ja Carlile ja mitte kellelegi teisele.