Читать книгу Kuningriik - Jo Nesbo - Страница 5

Jõudsin tanklasse kell pool kuus, pool tundi varem kui harilikult esmaspäeviti.

Egil seisis leti taga ja nägi väsinud välja.

„Hommikust, boss,” ütles ta monotoonse häälega. Egil on nagu põldrüüt, tal on üksainus toon.

„Tere hommikust. Tegus öö?”

„Ei olnud,” vastas ta ega paistnud taipavat, et see on retooriline küsimus, nagu öeldakse. Et ma tean küll, et siin pole kunagi kiiret, kui mägihüttidest tagasi linna ruttav pühapäevaõhtune autodevoor on vaibunud. Et ma küsisin sellepärast, et väljas tankurite juures ei ole koristatud ega pestud. Teistes ööpäevase teenindusega bensiinijaamades on kombeks, et öövahetuse töötaja, kes on üksinda, ei lähe majast välja, aga mina vihkan korralagedust. Sihuke kuldikamp, kelle jaoks bensiinijaam on kombineeritud vorstiputka, suitsetamis- ja kudemispaik, jätab maha palju paberit, konisid ja eks muidugi ka mõne kasutatud kondoomi. Aga kuna nii vorstid, sigaretid kui ka kummid on ostetud meilt, ei kavatse ma oma kuldikundesid minema ajada, istugu pealegi oma autodes ja vahtigu, kuidas maailm neist mööda vuhiseb. Selle asemel olen teinud öövahetuse töötajale ülesandeks koristada, kui selleks võimalus avaneb. Ma kinnitasin personali tualettruumi plakati – nii, et see ripub otse nina ees, kui sa prill-laual istud. „TEE, MIS TARVIS. KÕIK SÕLTUB SINUST. HAKKA KOHE PIHTA.” Egil vist arvab, et plakat käsib tal sitalkäiguga ühele poole saada, aga ma olen nii palju kordi ka otse välja öelnud, et siin tuleb koristada ja kõige eest vastutada. Eeldasin, et kui ma räägin tegusast ööst, saab Egil verbaalsest torkest aru. Aga Egil ei ole ainult väsinud, ta on lihtne kahekümneaastane kutt, kes on elus nii palju torkida saanud, et see teda enam suurt ei kõiguta. Selge see, kui sa tahad võimalikult vähe pingutada, siis polegi ehk kõige rumalam taktika teeselda, et saad aru veidi vähem kui tegelikult. Nii et Egil ei olegi vist nii rumal.

„Sa oled varakult väljas, boss.”

Natuke liiga varakult selleks, et sa oleksid jõudnud tankurite juurest prahi kokku koristada, nii et ma arvaksin, et need on kogu aeg tipp-topp korras olnud, mõtlesin ma.

„Mul polnud und,” ütlesin. Läksin kassa juurde ja vajutasin klahvikombinatsiooni kassa-shift-menüü. See klahviklõps tõmbas ööpäevale joone alla ja ma kuulsin, et kontoriruumis hakkas printer sahisema. „Mine nüüd koju ja katsu natuke magada.”

„Aitäh.”

Läksin kontorisse ja lugesin käibearuannet, printer polnud veel tööd lõpetanud. Väga hea. Järjekordne tegus pühapäev. Meie maantee ei ole Norras ehk kõige tihedama liiklusega, aga kuna meist kummalegi poole enne järgmise bensiinijaamani jõudmist jääb kolmkümmend viis kilomeetrit, oleme autosõitjatele tõeliseks oaasiks, eriti lastega peredele, kes on teel mägihütist koju. Ma olin eemale kaskede alla – kust avanes vaade Budalsvanneti järvele – sättinud paar lauda ja pinki, kus nad manustasid burgereid, saiakesi ja karastusjooke suure kuldmedali vääriliselt, nagu öeldakse. Eile müüsime peaaegu kolmsada saiakest. Mu süda valutab vähem CO₂-reostuse kui nisutalumatuse pärast, mida ma maailmale põhjustan. Libistasin pilgu üle paberilehe ja nägin, et Egil on vorstikesi ära visanud. Hea küll, aga neid on maha müüdud vorstikeste arvuga võrreldes – nagu ikka – natuke liiga palju.

Egil oli riided vahetanud ja teel ukse poole.

„Egil?”

Ta kangestus ja peatus. „Jah?”

„Paistab, et kellelegi on lõbu pakkunud tankur number 2 kuivatuspaberisse mähkida.”

„Teen korda, boss.” Egil naeratas ja läks. Ohkasin. Nii väikeses külas ei ole kerge kvalifitseeritud tööjõudu leida. Nutikad sõidavad Oslosse või Bergenisse õppima, ettevõtlikud aga Notoddenisse, Skienisse või Kongsbergi raha teenima. Neil, kes jäävad siia nagu Egil, ei ole just palju töökohti, mille vahel valida. Kui ma ta lahti laseksin, maanduks ta otsejoones sotsiaalhoolekandes. Ega ta siis sellepärast vähem vorstikesi sööma hakka, vahe on ainult selles, et siis seisaks ta teisel pool letti ja maksaks nende eest. Räägitakse, et ülekaal on peamiselt maakohtade probleem. Selge see, nii lihtne on lohutussöömise tungile järele anda, kui töötad bensiinijaamas ja näed, kuidas sealt voorivad läbi inimesed, kes on teel mujale, paikadesse, mis on sinu ettekujutuses palju paremad, autodega, mida sina endale iial lubada ei saa, tüdrukutega, keda sa ei julgeks isegi kõnetada, kui te ei kohtuks just küla tantsupeol ja sa poleks kaabakas. Aga eks ma pean varsti Egiliga vestlema. Peakontor ei hooli Egilitest, vaid viimasest reast, puhaskasumist. Karm värk. 1969. aastal oli Norras seitsesada tuhat autot ja rohkem kui neli tuhat bensiinijaama. Nelikümmend viis aastat hiljem oli autode arv peaaegu neljakordistunud, ent tanklate arv enam kui poole võrra vähenenud. Keerulised ajad – nii neile kui ka meile. Ma loen ju valdkonna statistikat ning näen, et Rootsis ja Taanis on üle poole pinnale jäänud tanklatest juba täisautomaatsed ja mehitamata. Norra pisut parem olukord on tingitud hajaasustusest, aga selge see, et siingi on tankurid väljasurev rass. Nojah, me olemegi muide juba välja surnud – millal te viimati nägite, kuidas mõni tanklatöötaja bensiini tangib? Me oleme liiga hõivatud vorstikeste, koola, rannapallide, grillsöe, klaasipesuvahendi ja pudelivee esiletõstmisega. Viimane ei ole parem kui kraanivesi, aga seda saadetakse lennukiga ja see maksab meil rohkem kui allahinnatud videofilmid. Aga ma ei kurda. Kui tanklakett näitas üles huvi bensiinijaama vastu, mille ma kahekümne kolme aastaselt üle võtsin, ei olnud selle põhjuseks mitte mu kaks tankurit ega majanduslik edu, vaid asukoht. Neile avaldas muljet, et ma olin nii kaua vastu pidanud, kohaliku tähtsusega väiksemad bensiinijaamad olid ju ammu kaardilt kustutatud, ja nad pakkusid mulle tööd tankla juhatajana ning raha minu kinnisvarale ehitamise eest. Oleksin ehk natuke rohkemgi saanud, aga Opgardid ei tingi. Ma ei olnud veel kolmkümmendki ja tundsin, et olen räsitud. Kulutasin saadud raha selleks, et ehitada meie majja vannituba, et ma võiksin oma noorukikorterist, mille olin autoremonditöökotta sisse seadnud, koju tagasi kolida. Töökoja krundil oli ruumi küllalt, nii et tanklakett ehitas bensiinijaama otse angaari kõrvale, mis jäeti alles, ja vana autopesula ehitati ümber moodsaks selvepesulaks.

Uks klõpsatas Egili järel kinni ja mulle meenus, et peakontor oli andnud nõusoleku, et meile paigaldataks automaatsed lükanduksed, mida ma olin palunud. Need jõuavad kohale järgmisel nädalal. Peakontorist teatati, et nad on meiega rahul. Müügijuht, kes astub meilt iga neljateistkümne päeva tagant läbi, on üksainus suur naeratus ja viletsad naljad, aeg-ajalt paneb ta mulle käe õlale ja ütleb – justkui oleks see saladuse pihtimine –, et nad on meiega rahul. Loomulikult on nad rahul. Nad vaatavad ju puhaskasumit. Ning näevad, et me võitleme vapralt ja tulusalt väljasuremise vastu. Kuigi tankuri ümbrus ei ole Egili valvekordade ajal just alati ship shape.

Kolmveerand kuus. Pintseldasin saiakesi, mis olid öösel sulanud ja kerkinud, ning mulle meenusid need head aastad, kui ma kanalis mootoreid õlitasin. Märkasin, et üks traktor sõidab selvepesula poole. Teadsin, et kui talumees on sõiduriista pesemise ja loputamisega valmis saanud, on minu kord põrand üle uhta. Tankla juhatajana on mul juhi täisvastutus – ma vastutan värbamise, töölepingute, raamatupidamise, arenguvestluste, ohutuse ja kõige muu säärase eest, aga mõista-mõista, mille peale ühel heal tanklajuhatajal kõige rohkem aega kulub? Põrandapesu peale. Tubli teine koht kuulub saiakeste küpsetamisele.

Kuulasin vaikust. Õigemini ei ole siin kunagi päris vaikne, vaid pidev ühtlane helide sümfoonia, mis ei vaibu enne, kui nädalavahetus on möödas, puhkuseturistid koju sõitnud ja me hakkame poodi ööseks kinni panema. Siin on kohvimasinate, vorstiküpsetusmasinate, karastusjoogikappide, sügavkülmikute hääled. Iga asi teeb isemoodi häält, aga neist eristub leivasoojendaja, milles me soojendame hamburgerikukleid. See kluksub kuidagi soojemalt, umbes nagu hästi õlitatud mootor, kui silmad kinni panna ja end ajas tagasi unistada. Viimane kord, kui müügijuht meid vaatamas käis, tegi ta ettepaneku, et ma paneksin poes vaikse muusika mängima. Ütles, et uuringud näitavad, et õiged helid mõjutavad nii ostusoovi kui ka näljatunnet. Noogutasin pikkamisi, aga ei öelnud midagi. Mulle meeldib vaikus. Varsti läheb uks lahti. Arvatavasti mõni ehitaja, harilikult on just neil enne kella seitset bensiini või kohvi vaja.

Ma nägin, et see külamees tangib traktorisse erimärgistatud diislikütust, seda maksuvaba. Teadsin, et kui ta koju jõuab, läheb sortsuke sellest ka tema isikliku auto paaki, aga jäägu see tema ja politsei vaheliseks asjaks, mis mul sellest.

Mu pilk libises tankuritest mööda üle maantee ja kergliiklustee ning peatus ühel tüüpilisel meie küla puumajal, mis on ehitatud kohe pärast sõda – kolm korrust, veranda, kust avaneb vaade Budalsvanneti järvele, maanteetolmust mustad aknad, seinal tohutu plakat, mis reklaamib juukselõikust ja solaariumi viisil, mis jätab möödujale mulje, et juuste lõikamine ja päevitamine toimub simultaanselt, nagu öeldakse. See toimub majaelanike elutoas. Ma pole kunagi näinud sinna sisse astumas kedagi muud kui ainult oma küla rahvast ja kõik siin külas ju teavad, kus Grete töötab, nii et jääb arusaamatuks, mis eesmärki see plakat teenib.

Nüüd märkasin Gretet tee ääres lõdisemas, kroksid jalas ja T-särk seljas. Ta vaatas hoolega paremale-vasakule ja tuli siis üle tee meie poole.

Alles kuus kuud tagasi juhtus siinsamas meist natuke maad edasi maanteel niisugune asi, et üks Oslo autojuht, kes väitis, et ei näinud viiekümne piirangu märki, niitis jalust meie norra keele õpetaja. Eks sellel, kui su tankla on keset asulat, ole omad plussid ja ka miinused. Plussiks on see, et külarahvas käib siin igapäevaseid oste tegemas ja et kiiruspiirang on viiskümmend, nii et mujalt rahval on lihtne siia autoga spontaanselt sisse põigata. Kui mul oli autoremonditöökoda, siis aitasime ka muus osas küla majanduselule kaasa, sest läbisõidul olevad kliendid, kelle auto vajas põhjalikumat remonti, jäid hea meelega ka kohvikusse sööma või järve äärde kämpingumajakesse ööbima. Miinuseks on see, et on ainult aja küsimus, millal siinne liiklus kokku kuivab. Autosõitjad tahavad, et maanteel oleksid pikad lõigud, kus võib järjest sõita üheksakümnega, mitte traageldada läbi iga neetud asula, mis ette jääb. Osist kaarega ringi mineva uue riigimaantee projekt on ammu valmis, aga siiani on meid päästnud geograafia – tunnelite puurimine läbi meie mägede on olnud maanteeametile lihtsalt liiga kallis. Aga tunnel ehitatakse kindla peale. See on niisama kindel kui tõsiasi, et kahe miljardi aasta pärast õhib Päike meie päikesesüsteemi tükkideks, ja võtab märkimisväärselt vähem aega. Nii seisvasse sohu jäämine tähendaks muidugi, et meil kõigil, kes me elatume transiitliiklusest, oleks varsti lips läbi, aga ka ülejäänud küla tabaksid šokilained umbes samamoodi nagu siis, kui päike kustuks. Talunikud lüpsavad oma lehmi edasi ja kasvatavad põllul seda, mis siin kõrgel kasvab, aga mida teevad ilma riigimaanteeta ülejäänud inimesed? Lõikavad üksteisel juukseid ja päevitavad end söestumiseni pruuniks?

Uks käis. Kui me koos üles kasvasime, olid Gretel hallikaskahvatu jume ja elutud ludus juuksed. Nüüd on tal hallikaskahvatu jume ja püsilokid, mis teevad ta päriselt jubedaks, kui minu arvamust küsida. Ega ilus olemine pole muidugi mingi inimõigus, aga Grete puhul on looja eriliselt kitsi olnud. Selg, kukal, põlved – kõik on justkui kõveras, isegi hiigelsuur kühmus nina näeb välja nagu võõrkeha, mis on jõuga tema kitsasse näkku surutud. Aga kui looja on olnud ninaga helde, siis kõige muuga samavõrra kitsi. Kulmud, ripsmed, rinnad, puusad, põsed, lõug – Gretel ei ole neist tegelikult ühtegi. Tema õhukesed huuled meenutavad vihmausse. Nooremana tõmbas ta need lihavärvi vihmaussid tulipunase huulepulgaga üle ja tegelikult see sobis talle. Aga siis tegi ta äkitselt meikimisele lõpu, vist umbes sel ajal, kui Carl ära sõitis.

Okei, võimalik, et teised inimesed ei näe Grete Smitti nii nagu mina, võimalik, et ta on omal moel atraktiivne, ja seda, kuidas ma näen tema välimust, mõjutab see, mida ma arvan tema sisemusest. Ma ei väidagi, et Grete Smitt on otseselt pahatahtlik, olen kindel, et on olemas mingi psühhiaatriline diagnoos, mis on pisut leebem, nagu öeldakse.

„Karm värk täna,” ütles Grete. Värgi all pidas ta vist silmas põhjatuult, mis toob alt orust üles vihisedes alati kaasa liustiku hõngu ja tuletab meelde, et suvi on kaduv. Grete on siinsamas külas üles kasvanud, aga niisugused sõnad nagu „värk” on ta ilmselt üle võtnud oma vanematelt, kes tulid Põhja-Norrast siia elama ja pidasid kämpinguplatsi, kuni see läks pankrotti. Nüüd elavad tema vanemad abirahast – pärast seda, kui mõlemal diagnoositi perifeerse neuropaatia haruldane vorm, mis olevat välja löönud diabeedi tagajärjel ja mis tekitavat tunde, et sa kõnnid klaasikildudel. Grete naaber rääkis mulle, et see neuropaatia ei ole üldse nakkav ja see peab olema küll statistiline ime. Aga statistilisi imesid tuleb ette kogu aeg ja nüüd elavad Grete vanemad kolmandal korrusel otse plakati kohal, millele on kirjutatud „Grete Juuksuri- ja Päikesesalong”, ja neid on harva näha. „Nii et Carl on tagasi?”

„Jah,” vastasin ma, ehkki ma teadsin, et sellele küsimusele ei saa vastata jah ega ei. See oli küsimärgiga väide, mis seadis endale eesmärgiks asi välja uurida. Ma ei kavatsegi seda teha. Grete suhtumine Carlisse on ebaterve. „Mida sa tahtsid osta?”

„Ma arvasin, et tal läheb Kanadas väga hästi.”

„Vahel juhtub, et inimesel tekib tahtmine koju sõita, ehkki tal läheb suurepäraselt.”

„Sealne kinnisvaraturg on vist kohutavalt ettearvamatu.”

„Jajah, hinnad tõusevad kas väga kiiresti või siis natuke aeglasemalt. Kohvi? Kreemisaia?”

„Ei tea, mis peaks üht vinget meest Torontost meie külasse tagasi meelitama.”

„Inimesed,” vastasin mina. Ta uuris mu pokkerinägu.

„Võimalik,” ütles ta. „Aga ma kuulsin, et ta on mingi kuubalase kaasa toonud?”

Nojah, eks Gretest oleks võinud ka üsna lihtsalt kahju hakata. Vanemad sotsiaaltoetuse peal, nina nagu meteoriiditükk, ei kliente, ei ripsmeid, ei meest, ei Carli ega pealtnäha ka soovi kellegi teise järele. Ent siiski – see kurjuse veealune kari, mille olemasolu sa märkad alles siis, kui näed, et keegi on oma paadipõhja selle vastu ära kriimustanud. Võib-olla kehtib siin Newtoni seadus, et iga tegevus põhjustab vastava reaktsiooni, et kogu valu, mis on osaks saanud Gretele endale, peab üle kanduma teistelegi. Kui Carl poleks nooruses jommis peaga ühe külapeo ajal Gretet puutüve najal keppinud, ei oleks tüdruk ehk selliseks muutunud. Või oleks vist siiski.

„Kuubalane,” ütlesin ma letti pühkides, „kõlab nagu sigar.”

„Jaa, eks ole?” elavnes Grete ja nõjatus letil minu poole, just nagu vahetaksime poliitiliselt keelatud mõtteid. „Pruun, mõnus imeda ja … ja …”

Kergesti süttiv, aitas mu aju tahtmatult kaasa, ehkki oleksin parema meelega tahtnud talle kreemisaia suhu toppida, et pasarahele lõpp teha.

„… haisev,” tuli talle lõpuks pähe. Vihmaussisuu irvitas, paistis, et ta jäi analoogiaga rahule, nagu öeldakse.

„Ainult et ta ei ole Kuubalt,” ütlesin mina. „Vaid Barbadoselt.”

„Jajah,” ütles Grete. „Tai iludus, vene kaunitar, kindlasti hästi kuulekas.”

Olen mängu kaotanud, ma ei suuda enam varjata, et olen üles ärritatud. „Mida sa praegu ütlesid?”

„Et ta on kindlasti kenake,” säras Grete võidukalt.

Tammusin jalalt jalale. „Mida sa tahad, Grete?”

Grete pilk skännis riiulit mu selja taga. „Mampsil on telekapuldi jaoks uusi patareisid vaja.”

Ma kahtlen selles, sest tema ema käis üleeile siin ja ostis patarei, ta tippis haavandites jalgadel üle põranda, nagu oleks see laava. Ulatasin Gretele patareid ja lõin kassast läbi.

„Shannon,” ütles Grete ja kohmerdas makseterminalis kaardiga. „Ma nägin Instagramis pilte. Kas tal on midagi viga või?”

„Ei ole märganud, et oleks,” vastasin.

„Kuule nüüd, inimene ei saa olla nii valge, kui ta on Barbadoselt. Ja mis tal silmaga on?”

„See telekapult peaks nüüd töötama, nii et vihiseb.”

Grete võttis kaardi välja ja pistis rahakotti. „Näeme jälle, Roy.”

Noogutasin pikkamisi. Loomulikult näeme, see kehtib siin külas kõige ja kõigi kohta. Ta püüdis mulle veel midagi rääkima hakata, seepärast noogutasin, nagu mõistaksin, ja lootsin, et mul õnnestub ülejäänud jutust pääseda.

Uks libises tema järel kinni, aga ei sulgunud korralikult, ehkki olin vedrusid pingutanud. Ülim aeg hankida uued automaatsed uksed.

Kella üheksaks jõudis üks kolleeg tööle ja mul tekkis võimalus välja minna, et traktori järelt põrand ära pesta. Nagu ma arvasingi, oli see täis suuri mullakamakaid ja savi. Mul oli varem valmis segatud Fritzi põrandapesulahust, mis puhastab enam-vähem kõike, uhtsin survepesuriga põrandat ja mõtlesin sellele ajale, kui olime teismelised ja arvasime, et elu võidakse iga jumala päev pea peale pöörata ja elu pööratigi pea peale – iga jumala päev. Korraga tundsin abaluude vahel kihelust. Justkui soojust, mida kiirgab punane lasertäpp, kui SWAT-rühm on su kirbule võtnud. Seepärast ma ei võpatanud, kui kuulsin selja taga vaikset köhatust. Pöörasin ringi. „Kas siin on sõnnikut laotatud või?” küsis politseiülem, sigaret kitsaste huulte vahel hüplemas.

„Traktor,” ütlesin ma.

Ta noogutas. „Nii et su vend on siis tagasi?”

Politseiülem Kurt Olsen on sale, aukus põskede ja kauboivuntsidega mees, suunurgas alati omakeeratud pläru, jalas kitsad teksad ja isalt päritud maonahast saapad. Üldse meenutab Kurt üha rohkem Sigmund Olsenit, endist politseiülemat, kellel olid samuti pikad heledad juuksed ja kes sarnanes Dennis Hopperiga „Easy Riderist”. Kurt Olseni jalad on rangis nagu teatud tüüpi jalgpalluritel. Ta on minust kaks aastat noorem ja omal ajal oli ta kohaliku neljandas liigas mängiva meeskonna kapten. Kõva tehnika, taktikaline taip, suutis järjest joosta üheksakümmend minutit, ehkki pahvis suitsu nagu kaks vabrikukorstnat. Kõik ütlesid, et Kurt Olsen oleks pidanud mängima mõnes kõrgemas liigas. Aga siis oleks tulnud kolida suuremasse linna ja riskida vahetusmeeste pingile sattumisega. Milleks vahetada kohaliku sangari staatus selle vastu? „Carl tuli tõesti eile koju,” kinnitasin ma. „Kust sa tead?”

„Sellest,” vastas ta, rullis lahti plakati ja hoidis seda üleval.

Peatasin veejoa. „SAA OSA MUINASJUTUST!” kõlas pealkiri. Ja selle all: „OSI SPAA- JA KÕRGMÄESTIKUHOTELL.” Lugesin edasi. Politseiülem andis mulle tublisti aega. Me oleme umbes ühevanused ja ta vist teab, et ma olen kergelt düslektiline, nagu ütles mu klassijuhataja. Kui klassijuhataja sellest mu vanematele teatas ja ühtlasi mainis, et düsleksia on vägagi päritav, sõitis mu isa kooli ja küsis tüübilt, kas ta tahab mõista anda, et tema poeg on vallaslaps. Aga siis tuletas ema talle meelde, et Olav, üks isa Oslo nõbu, on vaeglugeja ning temaga olid lood üsna kehvad. Kui Carl sellest kohtumisest kuulis, pakkus ta end mu lugemistreeneriks, nagu ta seda nimetas. Ma tean, et ta mõtles seda tõsiselt ja oli hea meelega valmis sellele aega ja vaeva kulutama. Aga mina ütlesin ei. Kes siis tahab, et väikevend teda õpetaks?

Plakat oli kutse Årtuni seltsimajas toimuvale investorite koosolekule. Sellel oli kirjas, et oodatud on kõik. Kohaleilmumine ei kohusta millekski ning pärast pakutakse kohvi ja vahvleid.

Taipasin veel enne, kui olin jõudnud plakati alumisse otsa nime ja allkirjani. Siin see ongi – põhjus, miks Carl koju tagasi tuli.

Nime – Carl Abel Opgard – all oli tiitel. Ärijuhtimise magister. Ei midagi vähemat.

Ma ei olnud päris kindel, mida sellest arvata, teadsin ainult, et see lõhnab juba praegu jama järele.

„See plakat ripub kõigis bussipeatustes ja igal maanteeäärsel laternapostil,” ütles politseiülem.

Carl oli ilmselt samuti vara ärganud.

Politseiülem rullis plakati kokku. „Ja kuna selleks ei ole luba taotletud, on see maanteeseaduse 33. paragrahviga vastuolus. Kas sa saaksid paluda, et ta need plakatid maha võtaks?”

„Miks sa talle ise ei ütle?”

„Mul ei ole tema telefoninumbrit ja …” Ta pistis plakati kaenla alla, pöidlad kitsaste Levi’se pükste rihma vahele ja noogutas põhja poole. „Ma parema meelega ei hakkaks sinna üles mäkke sõitma. Kas ütled edasi?”

Noogutasin aeglaselt ja pöörasin pilgu sinna üles, kuhu politseiülem hea meelega sõita ei tahaks. Bensiinijaamast ei ole Opgardi näha, siit paistab ähmaselt ära Kitsekurv ja järsaku hallikas serv. Maja asub tagapool, kõrgemal, kus läheb juba laugemaks, ning jääb nägemisulatusest välja. Aga täna märkasin seal midagi. Midagi punast. Siis taipasin, mis see on. Norra lipp. Pagana pihta, Carl on suvalisel esmaspäeval lipu vardasse tõmmanud. Kas nii ei tee mitte kuningas oma lossis, kui tahab näidata, et ta on kodus? Kurat, ma oleksin peaaegu naerma pahvatanud.

„Ta võib luba taotleda,” ütles politseiülem ja vaatas kella. „Siis vaatame.”

„Olgu nii.”

„Olgu siis nii.” Politseiülem tõstis kaks sõrme kauboikaabu juurde, mida ta oleks pidanud kandma.

Me mõlemad teadsime, et plakatite mahavõtmiseks kuluks terve päev ja selleks ajaks on need oma töö juba teinud. Need, kes ise kutset ei näinud, kuulevad sellest kindlasti.

Pöörasin selja ja keerasin veejoa uuesti jooksma.

Aga see jäi sinna alles. Soojus abaluude vahele. Nagu see oli olnud kõik need aastad. Kurt Olseni kahtlus, mis põletas pikkamisi, kuid kindlalt läbi riiete, läbi ihu kuni lihani välja. Ent jäi pidama, kui vastu tuli kõva luu. Tahe ja kindlameelsus. Asitõendite ja faktide puudumine.

„Mis see seal on?” kõlas Kurt Olseni hääl.

Pöörasin ringi ja tegin, nagu oleksin üllatunud, et ta seisab ikka veel mu selja taga. Ta nõksas peaga põrandale metallvõre poole, kust vesi alla solises. Tükikeste poole, mis olid sinna pidama jäänud ega olnud ära lahustunud.

„Mnjah,” kostsin ma.

Politseiülem laskus kükakile. „Neist tuleb verd,” ütles ta. „See on liha.”

„Kindla peale,” ütlesin mina.

Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Sigaretist oli järel ainult hõõguv koni.

„Põder,” pakkusin ma. „Alla aetud. Liha jääb iluvõre külge kinni. Siis tulevad nad siia ja pesevad saasta maha.”

„Minu meelest ütlesid sa enne, et see oli traktor, Roy.”

„Ma arvan, et see tuli mõnelt autolt, mis öösel siin käis,” ütlesin ma. „Ma võin Egililt küsida, kui sa tahad midagi …” – politseiülem kargas võpatades tahapoole, kui ma suunasin veejoa lihatükile, nii et see tuli võre küljest lahti ja purjetas mööda tsementpõrandat eemale – „… uurida.”

Kurt Olseni silmist lõi välku. Ta pühkis oma püksipõlvi, ehkki need olid kuivad. Ma ei tea, kas talle tuli meelde, et ta oli tookord just seda sõna kasutanud. Uurida. Et seda asja tuleb ju uurida. Mul ei ole midagi Kurt Olseni vastu, ta on päris tore mees, kes teeb lihtsalt oma tööd. Aga tema uurimine ei meeldi mulle kohe kindlasti. Ma ei tea, kas ta oleks nende plakatitega siia vantsinud, kui seal oleks kirjas mõni teine nimi, mitte Opgard.

Kui ma tanklasse tagasi läksin, oli seal kaks teismelist tüdrukut. Üks neist oli Julie, kes oli pärast Egilit vahetuse üle võtnud. Teine tüdruk, klient, seisis minu poole seljaga. Tema pea oli norus, ta ootas ega kavatsenudki ringi pöörata, kuigi uks käis. Tundsin temas vist siiski ära plekksepp Moe tütre. Natalie. Ma näen teda aeg-ajalt bensiinijaama ees koos kuldikambaga. Kui Julie on avatud, valjuhäälne ja otsekohene, nagu öeldakse, siis Natalie Moel on see tundlik ja ometi kinnine ilme, mis ei näita midagi välja, nagu arvestaks ta sellega, et iga tunne, mida tema nägu väljendab, tallatakse jalge alla või naerdakse välja. Selline iga. Kuigi – ta peaks vist juba gümnaasiumis käima? Igatahes ütles mu kõhutunne, et siin on midagi pistmist häbiga ja ma sain sellele kinnituse Julielt, kes lehvitas mulle, noogutades samal ajal riiuli poole, kus asusid SOS-pillid. Asi on selles, et kuna Julie on alles seitseteist, ei tohi ta tubakatooteid ega ravimeid müüa.

Lipsasin kähku leti taha, et Moe-tüdruku piina võimalikult lühendada.

„Ella One?” küsisin ma ja panin valge karbikese letile.

„Ah?” küsis Natalie Moe vastu.

„Su SOS-pill,” ütles Julie halastamatult.

Lõin selle oma kaardiga kassast läbi, et oleks näha, et ostja on täiskasvanud ja eeldatavasti vastutusvõimeline isik. Moe-tüdruk tegi kähku minekut.

„Ta magab Trond-Bertiliga,” seletas Julie ja tegi nätsuga pauku. „See mees on üle kolmekümne, tal on naine ja lapsed.”

„Liiga noor,” ütlesin mina.

„Mis liiga noor?” Julie vaatas mulle otsa. Imelik lugu, ta ei ole sugugi suur ega tüse tüdruk, aga tema juures justkui tundub kõik suur. Lokkis juuksed, rohmakad käed, rasked rinnad laiade õlgade all. Peaaegu vulgaarne suu. Ja silmad, suured sinised tõllarattad, mis vaatasid mulle kartmatult vastu. „Kas selleks, et magada üle kolmekümneaastasega või?”

„Liiga noor, et kogu aeg mõistlikke otsuseid teha,” vastasin. „Võib-olla ta õpib.”

Julie turtsatas. „SOS-pilli ei kutsuta kahetsustabletiks mitte sellepärast, et see sind kahetsema õpetaks. See, et tüdruk on noor, ei tähenda veel, et ta ei tea, mida tahab.”

„Sul on vist õigus.”

„Aga kui me teeme süütu näo pähe nagu tema, siis mõtlete teie, mehed, et vaene väike tüdruk. Täpipealt nii, nagu me tahame, et te mõtleksite.” Ta pahvatas naerma. „Te olete nii lihtsad.”

Tõmbasin kummikindad kätte ja hakkasin baguette’e pintseldama. „Kas teil on siis mingi salaliit?” küsisin ma.

„Misasja?”

„Kuhu kuuluvad kõik naised, kes arvavad, et teavad, missugused kõik naised on. Kas te räägite üksteisele, kuidas te funktsioneerite, nii et teil on liidusiseselt justkui täielik ülevaade? Sest mis meestesse puutub, siis tean ma ainult seda, et ma ei tea mitte muhvigi. Et on olemas igasuguseid asju. Et kõige rohkem nelikümmend protsenti sellest, mida ma arvan mõne mehe kohta teadvat, klapib.” Sättisin saia peale salaamit ja munaviile, mis tuuakse meile valmislõigatult ukse taha. „See kehtib niisiis meie kohta, kes me pidavat olema lihtsad. Nii et mul jääb üle ainult õnne soovida – teile, kes te mõistate inimkonna teist poolt sajaprotsendiliselt.”

Julie ei vastanud. Märkasin, et ta neelatab. Küllap oli see halvasti magatud öö, mis ajendas mind kasutusele võtma niivõrd rasket ründetehnikat – koolist väljalangenud teismelise vastu. Seda tüüpi tüdruku vastu, kes proovib liiga vara kõik halvad asjad ära ega ole veel jõudnud õigetega alustada. Aga eks see tuleb omal ajal. Tüdrukul on attitude’i, nagu paps seda nimetas, ta on mässumeelne, aga vajab ikka veel rohkem julgustust kui vastuseisu. Mõlemat muidugi, aga rohkem ikka julgustust.

„Sa hakkad rehvide vahetamises juba päris meistriks saama,” ütlesin.

Ehkki on alles september, tuli kõige kõrgemal mäeharjal asuvate hüttide juures eelmisel nädalavahetusel lumi maha. Kuigi me ei müü rehve ega reklaami rehvivahetust, juhtub vahel ikka, et linnainimesed sõidavad oma maasturitega meie juurde, anuvad ja paluvad. Nii mehed kui ka naised. Nad lihtsalt ei oska kõige tavalisemaid praktilisi asju. Nad surevad maha juba vähem kui nädal pärast seda päeva, kui päikesetorm lööb kõik elektri abil töötavad seadmed rivist välja.

Julie naeratas. Ta nägi vaat et liiga rõõmus välja. Muutlik ilm seal tema sees.

„Linnainimeste arvates on praegu libe,” ütles Julie. „Aga mõtle, kui tuleb korralik külm, miinus kakskümmend-kolmkümmend.”

„Siis on vähem libe.”

Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

„Jää on libedam sulamispunktile lähemal,” jätkasin ma. „Kõige libedam on jää siis, kui selle temperatuur on täpselt miinus seitse kraadi. Just sellepärast üritatakse jäähokihallides jää temperatuuri hoida. See, mille peal me liugu laseme, ei ole mitte rõhumis- ja hõõrdejõu tagajärjel tekkinud nähtamatu õhuke veekiht, nagu varem arvati, vaid hoopis gaas, mis tekib sellisel temperatuuril vabade molekulide tõttu.”

Ta vaatas mind pilguga, mis väljendas põhjendamatut imetlust. „Kuidas sa kõiki neid asju tead, Roy?”

See pani mind muidugi tundma end sedasorti jobuna, kes lahmib juhuslikult ja pinnapealselt kokkukrabatud teadmistega ja keda ma ise üldse ei salli.

„Neist asjadest kirjutatakse ajakirjades, mis meil siin müügil on,” ütlesin ma ja osutasin ajakirjade riiulitele, kus on Imeline Teadus kõrvuti auto-, paadi-, jahindus- ja kalastusajakirjade, True Crime’i ja – müügijuhi pealekäimisel – paari moeajakirjaga.

Aga Julie ei lasknud mul pjedestaalilt niisama lihtsalt alla hüpata:

„Minu meelest ei olegi kolmkümmend nii väga vana. See on igatahes parem kui need kahekümnesed lapsikud kutid, kes arvavad, et on täiskasvanud, sest neil on juhiluba.”

„Ma olen üle kolmekümne, Julie.”

„Oled või? Kui vana su vend siis on?”

„Kolmkümmend viis.”

„Ta käis eile siin tankimas,” ütles Julie.

„Sa polnud ju eile tööl.”

„Ma istusin koos paari sõbrannaga Pulksoni autos. Tema ütles, et see on su vend. Ja tead, mis mu sõbrannad ütlesid? Nad ütlesid, et su vend on DILF.”

Ma ei vastanud.

„Aga tead mis? Minu meelest oled sina DILFim.”

Vaatasin talle hoiatavalt otsa. Ta ainult irvitas. Ajas end peaaegu märkamatult sirgu ja lükkas laiad õlad taha. „DILF tähendab …”

„Aitäh, ma arvan, et saan aru küll, mida see tähendab, Julie. Kas sa lähed ja võtad Asko vastu?”

Tanklaesisele platsile oli sisse keeranud kaubaauto. Mineraalvesi ja suhkrukaubad. Julie saatis mulle põhjalikult selgeks harjutatud täiega-surmigav-pilgu. Puhus nätsumulli, mis läks lõhki. Viskas pea selga ja läks välja.