Читать книгу Janu - Jo Nesbo - Страница 6

Jealousy Bar oli peaaegu tühi, aga sellest hoolimata oli raske hingata.

Mehmet Kalak uuris leti ääres olevat paari, samal ajal kui ta nende klaasidesse veini valas. Neli külastajat. Kolmas oli mees, kes istus üksi ja võttis tibatillukesi lonkse oma pooleliitrisest õllest, neljas oli paar kauboisaapaid, mis paistsid välja ühest orvast, kus pimedus vahetevahel telefoniekraani valguse ees taandus. Neli külastajat septembriõhtul kell pool kaksteist Grünerløkka parimas baaripiirkonnas. Seda oli liiga vähe ja nii ei saa jätkuda. Vahel küsis ta endalt, miks oli ta loobunud baarijuhi kohast linna kõige popimas hotellis, et võtta ihuüksi üle see väsinud ilme ja joomalembeste kundedega baar. Võib-olla sellepärast, et ta arvas, et saab hindu tõstes vanad kliendid nende vastu välja vahetada, keda kõik endale tahavad: naabruskonna nooremapoolsed, maksujõulised, probleemivabad. Võib-olla sellepärast, et ta vajas pärast kallimast lahkuminekut kohta, kus end surnuks töötada. Võib-olla sellepärast, et laenuhai Danial Banksi pakkumine oli pärast panga keeldumist soodne tundunud. Või ehk oli põhjus lihtsalt see, et Jealousy Baris valis muusikat tema, mitte mingi pagana hotelliboss, kes teadis ainult ühte meloodiat, milleks oli kassaaparaadi plinn. Vanade kundede väljaajamine oli hästi õnnestunud, nood olid juba ammu kolm kvartalit eemal asuvas odavas baaris kodunenud. Aga uute sissemeelitamine oli osutunud raskemaks. Ehk peab ta kontseptsiooni üle vaatama. Võib-olla ei piisa ühestainsast ainult Türgi jalgpalli näitavast teleriekraanist selleks, et seda võiks spordibaariks nimetada. Ja muusika poole pealt peaks ta ehk panustama rohkem kindlatele klassikalistele kaartidele, nagu U2 ja Springsteen poistele ja Coldplay daamidele.

„Ma ei ole eriti paljudel Tinderi kohtingutel käinud,” sõnas Geir ja pani valge veini pokaali tagasi baariletile. „Aga ma olen juba avastanud, et selles vallas on palju kummalist.”

„Kas tõesti?” küsis naine haigutust alla surudes. Tal olid heledad lühikesed juuksed. Sale. Kolmekümne viie aastane, mõtles Mehmet. Kiired, veidi rahutud liigutused. Väsinud silmad. Töötab liiga palju ja teeb trenni, lootes, et see annab talle energiat, mida tal kunagi ei ole. Mehmet nägi, kuidas Geir kergitas pokaali samamoodi nagu naine, kolm sõrme jala ümber. Oma lugematutel Tinderi kohtingutel oli ta järjekindalt tellinud sama, mis tema kohtingupartner, olgu selleks siis viski või roheline tee. Ta tahtis ilmselt näidata, et neil on ka selles vallas klapp.

Geir köhatas. Naise baaritulekust oli möödas kuus minutit ja Mehmet teadis, et nüüd asub Geir löögile.

„Sa oled ilusam kui profiilipildil, Elise,” ütles ta.

„Sa juba ütlesid seda, aga tänan veel kord.”

Mehmet poleeris klaasi ja teeskles, et ta ei kuula.

„Räägi siis, Elise, mida sa elult soovid?”

Naine naeratas tüdinenult. „Meest, kes ei hooliks ainult välimusest.”

„Olen täiesti nõus, Elise, loeb sisemus.”

„See oli nali. Ma olen profiilipildil ilusam ja tegelikult oled sina ka, Geir.”

„Ha-ha,” tegi Geir ja vahtis veidi üllatunult pokaali. „Enamik valib hästi välja kukkunud pildi. Nii et sa sooviksid meest. Millist meest?”

„Sellist, kes tahaks kolme lapsega kodune olla.” Elise vaatas kella.

„Ha-ha.” Higiga polnud kattunud mitte ainult laup, vaid kogu Geiri suur paljaksaetud pea. Varsti tekivad higilaigud tema musta slimfit-tüüpi särgi kaenlaalustesse. Särk oli kummaline valik, arvestades, et Geir polnud ei sale ega vormis. Ta keerutas klaasi. „Vot see on minu tüüpi huumor, Elise. Hetkel piisab mulle perekonnaks koerast. Kas sulle meeldivad loomad?”

Tanrim, et ta ka alla ei anna, mõtles Mehmet.

„Kui ma seda õiget kohtan, siis tunnen ma, et kõik klapib nii siin ...”

„Kui ka siin ...” Ta naeratas, madaldas häält ja näitas näpuga jalgevahe poole. „Aga sel juhul peab ju esmalt välja uurima, kas tunne ikka paika peab. Või mis sina arvad, Elise?”

Mehmet judises. Geir pani kõik mängu ja tema eneseusk pidi kohe saama veel ühe mõlgi.

Naine lükkas pokaali veidi kõrvale, kummardus pisut lähemale ja Mehmet pidi pingutama, et kuulda: „Kas sa lubad mulle ühte asja, Geir?”

„Muidugi.” Tema pilk ja hääl olid innukad nagu koeral.

„Et kui ma siit nüüd ära lähen, siis ei ürita sa enam kunagi minuga ühendust võtta?”

Mehmet oli sunnitud Geiri imetlema, et too naeratuse esile manada suutis: „Muidugi.” Naine ajas end jälle sirgu. „Mitte et sa jälitaja moodi välja näeksid, Geir, aga mul on mõned halvad kogemused. Üks tüüp hakkas mind jälitama. Ta ähvardas ka neid, kellega ma koos olin. Loodetavasti saad aru, et olen veidi ettevaatlik.”

„Arusaadav.” Geir tühjendas oma pokaali. „Nagu öeldud, liikvel on palju põrunud rahvast. Aga ära karda, võid end üsna kindlalt tunda. Statistiliselt on meestel tõenäosus mõrvatud saada neli korda suurem kui naistel.”

„Tänan veini eest, Geir.”

„Kui üks meist kolmest ...”

Mehmet kiirustas mujale vaatama, kui Geir tema poole osutas.

„... peaks täha õhtul mõrvatama, siis on tõenäosus, et see üks oled sina, üks kaheksale. Või, oota, jagada tuleb ju ...”

Elise tõusis. „Loodetavasti sa mõtled selle välja. Ela hästi.”

Kui ta läinud oli, vahtis Geir veidi aega pokaali ja noogutas „Fix You” meloodia taktis pead, justkui veenmaks Mehmeti ja teisi võimalikke tunnistajaid selles, et ta oli juhtunu endalt juba maha pühkinud ja naine oli kõigest kolmeminutiline poplugu, mis peagi unustatakse. Siis tõusis ta pokaali puudutamata ja lahkus. Mehmet vaatas ringi. Kauboisaapad ja tüüp, kes aeglaselt oma pooleliitrist piinas, olid ka läinud. Ta oli üksi. Ja hapnik oli tagasi. Ta vahetas mobiili abil muusikakeskuses playlist’i. Pani mängima enda oma. Bad Company. Kui liikmed pärinesid Freest, Mott The Hoople’ist ja King Crimsonist, oli raske mööda panna. Ja Paul Rodgersi vokaaliga oli võimatu mööda panna. Mehmet keeras heli valjemaks, kuni klaasid leti taga üksteise vastu klirisesid.

Elise kõndis mööda Thorvald Meyeri tänavat lihtsate neljakorruseliste kortermajade vahel, mis kord selles vaese linna vaeses linnaosas töölisklassile peavarjuks olid, ent kus ruutmeeter maksis nüüd sama palju kui Londonis või Stockholmis. September Oslos. Pimedus oli lõpuks tagasi ja selja taha olid jäänud need pikad ärritavalt valged suveööd koos suve hüsteeriliste, lõbusate, rumalate eluavaldustega. Septembris sai Oslo tagasi oma tõelise mina: melanhoolse, vaoshoitud, tõhusa. Soliidne fassaad, kust ei puudunud ka pimedad nurgad ja saladused. Nagu Elise ise, väideti. Ta lisas kiirust, õhus oli tunda vihma, pihu, Jumala aevastuse dušši, nagu üks tema kohtingupartneritest seda oli kutsunud, püüdes luuleline olla. Ta peaks Tinderiga lõpu tegema. Homme. Nüüd aitab. Aitab kiimas meestest, kelle pilgud panevad ta end hoorana tundma, kui ta nendega baaris kohtub. Aitab hulludest psühhopaatidest ja jälitajatest, kes haagivad end külge nagu puugid ja imevad temast välja aega, energiat ja turvatunnet. Aitab haledatest luuseritest, kes panevad ta tundma, et ta on üks neist.

Öeldakse, et netikohtingud on uus moodus inimestega kohtumiseks, et seda ei pea enam häbenema, et kõik teevad seda. Aga see ei ole tõsi. Inimesed kohtuvad tööl, raamatukogus, sõprade kaudu, spordiklubis, kohvikus, lennukis, bussis, rongis. Kohtuvad nii, nagu kohtuma peab, vabalt, ilma surveta, ja tulevikus jääb neile romantiline illusioon süütusest, puhtusest ja saatuse tahtest. Ta tahtis seda illusiooni. Ta kustutab oma konto. Ta oli seda endale ennegi öelnud, aga nüüd see juhtub, täna õhtul.

Ta läks üle Sofienberggata ja võttis välja võtme, et avada köögiviljakaupluse kõrval olev uks. Lükkas ukse lahti ja astus kangialusesse pimedusse. Ning jäi järsku seisma.

Neid oli kaks.

Kulus paar sekundit, et silmad pimedusega piisavalt harjuksid, et näha, mida nad käes hoidsid. Mõlemad mehed olid püksid lahti nööpinud ja nende suguliikmed olid väljas.

Elise taganes. Ta ei pööranud ümber, palvetas ainult, et keegi ka tema taga ei seisaks.

„Kuradisorry.” Selle ühtesulanud vandesõna ja vabanduse tõi kuuldavale noor hääl. Kaheksateistkümne-kahekümnene, pakkus Elise. Purjus.

„Häh,” ütles teine naeruselt. „Sa kusid mu kingade peale!”

„Ma ehmatasin!”

Elise tõmbas mantli tihedamini ümber ja möödus poistest, kes olid end jälle seina poole pööranud. „See ei ole pissuaar,” ütles ta.

„Sorry, asjaga oli kiire. Rohkem seda ei juhtu.”

Geir kiirustas mööda Schleppegrelli tänavat. Juurdles. Ei olnud tõsi, et kaks meest ja üks naine tähendasid naise jaoks täpselt üks kaheksa vastu tõenäosust mõrvatud saada, tehe on keerulisem. Kõik on alati keerulisem.

Ta oli möödunud Romsdalsgatast, kui miski teda ringi keerama sundis. Viiskümmend meetrit temast tagapool kõndis üks mees. Ta polnud kindel, aga kas see polnud mitte sama tüüp, kes oli teisel pool tänavat seisnud ja vaateakent uurinud, kui Geir Jealousy Barist välja tuli? Geir lisas kiirust, ida poole, Dælenenga ja šokolaaditehase suunas. Sealkandis polnud tänavatel ühtki inimest, ainult buss, mis ilmselt sõiduplaanist ees oli ja peatuses ootas. Geir vaatas selja taha. Mees oli endiselt seal, endiselt sama kaugel. Geir kartis tumeda nahaga inimesi, oli alati kartnud, aga ta ei näinud meest korralikult. Nad olid valge keskklassi piirkonnast väljumas ja suundusid sinnapoole, kus sotsiaalmaju ja sisserändajaid oli tihedamalt. Geir nägi omaenda maja sissekäiku saja meetri kaugusel. Aga kui ta ringi keeras, nägi ta, et mees oli jooksma hakanud, ning mõte Mogadishus saadud traumadega somaallasest enda kannul sundis tedagi jooksu pistma. Geir polnud aastaid jooksnud ja iga kord, kui kannad asfalti tabasid, rappus nii ajukoor kui pilt silme ees. Ta jõudis kohale, sai võtme esimesel katsel lukuauku, viskus sisse ja lõi raske puitvärava enda taga kinni. Toetas end vastu niisket puitu ja tundis, kuidas hingetõmbed kopsu rebisid ja piimhape reites põletas. Ta keeras ringi ja vahtis läbi ukse ülaosas oleva klaasi välja. Ta ei näinud tänaval kedagi. Ehk ei olnudki see somaallane. Geir naeris. Kui pagana araks võib lüüa lihtsalt sellepärast, et oli natuke mõrvadest räägitud. Ja mida Elise selle jälitaja kohta ütleski?

Geir oli ikka veel hingetu, kui ta korteri ukse lukust lahti tegi. Võttis külmkapist õlle, nägi, et tänava poole olev köögiaken on lahti, ja pani selle kinni. Läks oma töötuppa ja pani lambi põlema.

Ta vajutas enda ees oleva arvuti nuppu ja suur kahekümnetolline ekraan lõi helendama.

Trükkis otsinguribale „Pornhub” ja „french”. Sirvis pilte, kuni leidis naise, kellel oli Elisega vähemalt sama juuksevärv ja soeng. Korteril olid õhukesed seinad, nii et ta torkas kõrvaklapid arvuti taha, enne kui pildil topeltklõpsu tegi, püksid lahti nööpis ja need rebadele tõmbas. Naine meenutas Eliset nii vähe, et Geir sulges hoopis silmad ja keskendus tema oigamisele, proovides samal ajal ette kujutada Elise väikest, pisut ranget suud, tema põlglikku pilku, korralikku, aga seda seksikamat pluusi. Ta ei oleks teda iial saanud. Ei iial. Mitte muul viisil kui see.

Geir peatus. Avas silmad. Lasi riista lahti, kui turjakarvad külmast tõmbest tema taga turri läksid. Tõmbest, mis tuli uksest, mille ta teadis, et oli korralikult kinni pannud. Ta tõstis käe, et kõrvaklapid peast võtta, teades samas, et on juba liiga hilja.

Elise pani ukseketi ette, võttis esikus kingad jalast ja libistas nagu ikka käe üle peegli kõrvale kinnitatud enda ja täditütar Ingvildi foto. See oli rituaal, mille tähendust ta päriselt ei teadnud. Ta teadis ainult, et see peitis endas selgelt sügavat inimlikku vajadust, samamoodi nagu lood sellest, mis meist pärast surma saab. Ta läks elutuppa ja heitis diivanile oma väikeses, aga õdusas ja endale kuuluvas kahetoalises korteris. Ta vaatas telefoni. Sõnum töölt, varahommikune koosolek oli edasi lükatud. Ta polnud sel õhtul kohatud tüübile öelnud, et töötab advokaadina vägistamisjuhtumitega. Ja et mehe statistika selle kohta, et tapmine ohustab mehi rohkem, rääkis vaid pool tõde. Seksuaalselt motiveeritud tapmiste puhul on neli korda suurem tõenäosus, et ohver on naine. See oli üks põhjus, miks ta oli korterit ostes esimese asjana luku ära vahetanud ja ukseketi paigaldada lasknud. Viimane oli ebanorralik seadeldis, mille peale- ja mahasaamises ta ikka veel kohmakas oli.

Ta avas Tinderi. Ta oli saanud match’i kolmelt mehelt, kelle ta varem paremale oli libistanud. Ah, see oli asja meeldiv külg. Mitte nendega kohtumine, vaid teadmine, et nad on seal kusagil ja tahavad teda. Aga kas lubada endale viimane tekstiflirt, viimane virtuaalne kolmekas oma kahe viimase võõraga, enne kui ta konto ja äpi lõplikult kustutab?

Ei. Ta kustutab kohe.

Ta avas menüü, tegi valiku ja jõudis lõpuks küsimuseni, kas ta tõesti tahab oma konto kustutada.

Elise vaatas oma nimetissõrme. See värises. Jeerum, kas ta on sõltuvusse jäänud? Sõltuvusse kinnitusest, et on keegi, kes ei tea küll, kes Elise on või milline ta on, aga et see keegi siiski tahab teda niisugusena, nagu ta on. Vähemalt niisugusena nagu profiilipildil. Kas täiesti sõltuvusse või ainult natuke? Seda saab ta vist teada, kui konto nüüd kustutab ja lubab endale kuu aega ilma Tinderita. Ühe kuu, ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis on temaga midagi tõsiselt valesti. Värisev sõrm lähenes kustutamisnupule.

Ja kui ta ongi niinimetatud sõltuvuses, siis mis sellest oleks? Me kõik vajame tunnet, et meil on keegi ja et kellelgi oleme meie. Ta oli lugenud, et imikud võivad surra, kui neil puudub minimaalnegi füüsiline kontakt. Ta kahtles, et see tõsi on, aga teisest küljest: mis on elu mõte, kui see on ainult tema enda jaoks, töö jaoks, mis teda õgib, ja sõprade jaoks, kellega ta õigupoolest ainult sellepärast läbi käib, et hirm üksinduse ees vaevaks rohkem kui sõprade igav kurtmine laste, mehe või neist vähemalt ühe puudumise üle. Võib-olla on tema mees just praegu Tinderis? Nii et okei, viimane ring. Esimese ilmuva pildi libistas ta vasakule. Prügikasti, ma-ei-taha-sind hunnikusse. Sama lugu teisega. Ja kolmandaga.

Tema mõtted uitasid. Ta oli käinud loengul, kus psühholoog, kes oli lähedalt kokku puutunud riigi kõige hullemate kurjategijatega, rääkis, et mehed tapavad seksi, raha ja võimu nimel, naised armukadedusest ja hirmust.

Ta lõpetas vasakule libistamise. Pildil oleva kitsa näo juures oli midagi tuttavat hoolimata sellest, et see jäi varju ja oli veidi fookusest väljas. Seda oli ennegi juhtunud, Tinder pani siiski paari inimesi, kes asusid teineteise vahetus läheduses. Ja Tinderi andmetel asus see mees vähem kui kilomeetri kaugusel, jah, ta võis asuda isegi samas kvartalis. Fookusest väljas olev pilt tähendas igatahes, et ta polnud netist õige Tinderi-taktika kohta näpunäiteid lugenud, ja see oli juba iseenesest pluss. Kirjelduses seisis lihtsalt „tere”. Ei mingit katset silma paista. Kui mitte fantaasiarikas, siis vähemalt enesekindel. Jah, talle oleks kindlasti meeldinud, kui mõni mees oleks peol tema juurde tulnud ja lihtsalt „tere” öelnud, rahulik ja kindel pilk küsimas „kas jätkad?”.

Ta libistas pildi paremale. Sina-tekitad-huvi hunnikusse.

Ja kuulis iPhone’i rõõmsat plinni, mis andis teada järjekordsest match’ist.

Geir hingas raskelt läbi nina.

Ta tõmbas püksid üles ja keeras tooli aeglaselt ringi.

Ainus valgusallikas toas oli arvutiekraan ja see valgustas ainult tema taga seisnud inimese ülakeha ja käsi. Ta ei näinud nägu, ainult valgeid käsi, mis midagi tema suunas sirutasid. See oli must nahkrihm, mille otsas oli silmus.

Inimene astus sammu lähemale ja Geir kallutas end automaatselt tahapoole.

„Kas tead, mis on mulle veel jäledam kui sina?” sosistas hääl pimeduses, samal ajal kui käed nahkrihma pingutasid.

Geir neelatas.

„Peni,” ütles hääl. „Sitane peni, kellega sina lubasid teha kõike, mida tegema peab. Peni, kes situb köögipõrandale, sest mõni ei viitsi teda välja viia.”

Geir köhatas. „Aga Kari ...”

„Kaduge välja. Ja ära mind puutu, kui magama tuled.”

Geir võttis kaelarihma vastu ja uks paugatas naise taga kinni.

Ta jäi pimedasse istuma ja silmi pilgutama.

Üheksa, mõtles ta. Kaks meest ja üks naine, üks mõrv. Tõenäosus, et naine langeb tapmise ohvriks, on üks üheksa, mitte üks kaheksa vastu.

Mehmet juhtis vana BMW aeglaselt kesklinna tänavatelt välja, Kjelsåsi poole, villade, fjordivaate ja värskema õhu poole. Ta keeras oma vaiksele magavale tänavale. Avastas, et maja ette garaaži kõrvale oli pargitud must Audi R8. Mehmet võttis hoo maha. Kaalus hetkeks uuesti gaasi andmist, edasi sõitmist. Ta teadis, et see lükkaks asja vaid edasi. Teisest küljest, just seda ta vajaski. Edasilükkamist. Aga Banks leiaks ta uuesti ja ehk oligi õige hetk. Oli pime, öiselt vaikne ja tunnistajaid ei olnud. Mehmet parkis kõnnitee äärde. Avas kindalaeka. Vaatas seda, mis tal seal juba mitu päeva selleks puhuks olnud oli, kui niisugune olukord peaks ette tulema. Mehmet pistis selle jakitaskusse ja hingas sügavalt sisse. Siis tuli ta autost välja ja hakkas maja poole astuma.

Audi uks avanes ja Danial Banks astus välja. Kui Mehmet temaga Pearl of India restoranis kohtunud oli, teadis ta, et pakistani eesnimi ja inglise perekonnanimi olid arvatavasti sama võltsid nagu Banksi allkiri sellel niinimetatud dokumendil, mille nad olid allkirjastanud. Aga rahatähed kohvris, mille ta üle laua oli lükanud, olid piisavalt ehtsad.

Killustik garaaži ees krabises Mehmeti kingade all.

„Ilus maja,” ütles Danial Banks, kes ristatud kätega R8 vastu toetas. „Kas sinu pank seda tagatiseks ei tahtnud võtta?”

„Ma olen vaid üürnik,” sõnas Mehmet. „Keldrikorrusel.”

„Siis mul ei vea,” ütles Banks. Ta oli Mehmetist palju lühem, aga kui ta seal seisis ja pintsaku all biitsepsit pingutas, siis nii ei tundunud. „Sest siis pole meil selle mahapõletamisest kasu, et sa oma võla tasumiseks kindlustusraha saaksid, ega ju?”

„Ilmselt mitte.”

„Ei vea ka sinul, sest järelikult tuleb kasutada valutegevaid vahendeid. Tahad teada, mis need on?”

„Kas sa ei taha kõigepealt teada, ega ma maksta ei saa?”

Banks raputas pead ja võttis taskust mingi asja. „Maksetähtaeg oli kolm päeva tagasi ja ma ütlesin, et täpsus tuleb ennekõike. Et mitte ainult sina, vaid kõik mu laenuvõtjad teaksid, et sellist asja ei sallita, pean ma tegutsema erandeid tegemata.” Ta hoidis asja garaažilambi valguses üleval. Mehmet ahmis õhku.

„Ma tean, et see pole eriti originaalne,” ütles Banks, kallutas pead ja uuris näpitstange. „Aga see töötab.”

„Aga ...”

„Sina saad sõrme valida. Enamik eelistab vasaku käe väikest sõrme.”

Mehmet tundis seda tulemas. Viha. Tundis rinda kerkimas, kui ta kopsud õhku täis tõmbas. „Mul on parem mõte, Banks.”

„Ahsoo?”

„Ma tean, et see pole eriti originaalne,” lausus Mehmet ja pistis parema käe jakitaskusse. Tõmbas selle välja. Sirutas Banksi poole. Hoidis mõlema käega. „Aga see töötab.”

Banks vahtis teda üllatunult. Noogutas aeglaselt.

„Selles on sul õigus,” ütles ta, võttis rahatähtede paki, mida Mehmet tema poole sirutas, ja tõmbas paela ära.

„See katab osamakse ja intressid kroonipealt,” ütles Mehmet. „Aga muidugi, lase aga käia ja loe üle.”

Plinn.

Tinderi match.

Juubeldav heli sinu telefonist, kui keegi, kelle pildi sa juba paremale oled libistanud, libistab sinu pildi paremale.

Elise pea sumises, süda peksles.

Ta teadis, et see on Tinderi match’ide teada-tuntud mõju: elevuse tõttu kiirenenud südametöö. Et see vabastas hulga õnnehormoone, millest võis sõltuvusse jääda. Aga mitte see polnud põhjus, miks tema süda tormlema pistis.

Põhjus oli selles, et plinn polnud kõlanud tema telefonist.

Aga see oli kõlanud samal hetkel, kui ta pildi paremale libistas. Pilt inimesest, kes asus Tinderi andmetel temast vähem kui kilomeetri kaugusel.

Ta vahtis magamistoa suletud ust. Neelatas.

Heli kostis ilmselt mõnest naaberkorterist. Seal elas palju vallalisi, palju potentsiaalseid Tinderi kasutajaid. Nüüd oli täiesti vaikne, ka korrus allpool, kus tüdrukud olid pidutsenud, kui ta enne välja läks. Aga kujuteldavatest koletistest vabanemiseks leidus ainult üks kindel viis. Järele vaadata.

Elise tõusis diivanilt ja astus need viis sammu magamistoa ukseni. Kõhkles. Tal sähvatasid peast läbi paar kallaletungijuhtumit töö juurest.

Siis võttis ta end kokku ja avas ukse.

Jäi ukselävele seisma ja ahmis õhku. Sest seda polnud. Vähemalt mitte sellist, mida ta sisse oleks suutnud hingata.

Tuli voodi kohal põles ja esimene asi, mida ta nägi, oli paar kauboisaapaid, mis üle voodiotsa ulatusid. Teksapüksid ja pikad ristatud jalad. Mees, kes seal lebas, oli nagu pildil, pooleldi varjus, pooleldi fookusest väljas. Aga ta oli särgi lahti nööpinud, nii et rind oli paljas. Ja rinnale oli joonistatud või tätoveeritud nägu. See vangistas Elise pilgu. Tummalt kisendav nägu. Nagu oleks see kusagil kinni ja prooviks lahti pääseda. Ka Elise ei suutnud häält teha.

Kui voodil olev inimene üles vaatas, langes mobiilitelefoni valgus tema näole.

„Nii et me kohtume taas, Elise,” sosistas ta.

Tänu häälele taipas Elise, miks profiilipilt talle tuttav oli tundunud. Juuksevärv oli muutunud. Ja nägu oli opereeritud, ta nägi õmblustest jäänud arme.

Mees tõstis käe ja pani midagi suhu.

Elise vahtis meest taganedes. Siis keeras ta ringi, tema kopsud said jälle õhku ja ta teadis, et seda õhku tuleb kasutada jooksmiseks, mitte karjumiseks. Välisukseni oli vaid viis, kõige rohkem kuus sammu. Ta kuulis voodit krigisemas, aga mehel oli pikem maa tulla. Kui ta vaid trepikotta jõuaks, siis võiks ta karjuda ja talle tuldaks appi. Ta oli esikus välisukse juures, vajutas käepideme alla ja lükkas, aga uks ei läinud päris lahti. Uksekett. Ta tõmbas ust enda poole ja haaras ketist, aga kõik käis liiga aeglaselt, nagu halvas unenäos, ja ta teadis, et on juba liiga hilja. Talle pandi miski suule ja teda tõmmati tagasi. Meeleheites torkas ta käe ukseketi kohalt ukseavast välja, sai uksepiidast kinni ja proovis karjuda, aga suur nikotiini järele haisev käsi surus liiga tugevalt tema suule. Siis tõmmati ta lahti ning uks tema ees kinni. Hääl sosistas talle kõrva: „Kas ma ei meeldi sulle? Ka sina ei näe sama hea välja nagu profiilipildil, kullake. Ma peame lihtsalt lähemalt tuttavaks saama, tol k-korral me ju ei jõudnud.”

Hääl. Ja see viimane jäle kokutamine. Ta oli seda korra varemgi kuulnud. Ta proovis rabeleda ja end vabaks võidelda, aga istus justkui kruustangide vahel. Mees tõmbas ta peegli ette. Pani oma pea tema õlale.

„Minu süüdimõistmine polnud sinu süü, Elise, tõendid olid veenvad. Ma ei ole sellepärast siin. Usud sa mind, kui ma ütlen, et see on juhuslik kohtumine?” Siis mees irvitas. Elise vahtis talle suhu. Protees nägi välja, nagu oleks see rauast, mustaks värvitud ja roostes, ülal ja all teravad sakid nagu rebaseraual.

See kriuksus veidi, kui mees suu pärani ajas, käis ilmselt vedruga.

Elisele meenusid nüüd juhtumi üksikasjad. Fotod sündmuskohalt. Ta teadis, et on varsti surnud.

Siis mees hammustas.

Elise Hermansen proovis mehe käe sisse karjuda, kui nägi omaenda kaelast verejuga välja purskumas.

Mees tõstis pea. Vaatas peeglisse. Elise veri voolas mehe kulmudelt ja juustelt ja mööda kaela alla.

„Vot see on m-match, kullake,” sosistas ta. Siis hammustas ta uuesti.

Elisel käis pea ringi. Mees ei hoidnud teda enam nii kõvasti kinni, tal polnud vaja, sest halvav külmus, võõras pimedus voolas juba üle naise, tema sisse. Elise sai ühe käe lahti ja sirutas selle peegli kõrval oleva pildi poole. Proovis seda puudutada, aga sõrmeotsad ei ulatunud päris sinnani.