Читать книгу Janu - Jo Nesbo - Страница 7

Terav ennelõunane valgus langes elutoaakendest sisse ja paistis koridori.

Eriuurija Katrine Bratt seisis vaikides ja mõtlikult peegli ees ning vaatas raami alla torgatud pilti. Sellel olid naine ja väike tüdruk, kes istusid teineteise embuses kaljul, juuksed märjad ja suured rätikud ümber. Nagu oleksid nad just Norra natuke liiga külmal suvel suplemas käinud ja prooviksid teineteise külge klammerdudes sooja saada. Aga nüüd lahutas neid miski. Kuivanud verenire, mis oli peeglit mööda alla ja üle foto voolanud, otse naeratavate nägude vahelt läbi. Katrine Brattil ei olnud lapsi. Võimalik, et ta oli neid mingil ajahetkel soovinud, aga praegu mitte. Nüüd oli ta värskelt vallaliseks jäänud karjäärinaine ja see meeldis talle. Meeldis ju?

Ta kuulis vaikset köhatust ja tõstis pilgu. Kohtas pilku armilises, esiletungiva lauba ja imelikult kõrgel asuva juuksepiiriga näos. Truls Berntsen.

„Milles asi, konstaabel?” küsis Katrine. Nägi, kuidas mees tegi haput nägu Katrine tahtliku meeldetuletuse peale, et Berntsen on hoolimata viieteistkümnest aastast politseis endiselt vaid konstaabel ega saanuks nii sellel kui ka mitmel teisel põhjusel iial luba vägivallaosakonnas uurijaametisse asuda. Kui Truls Berntsenit poleks sinna paigutanud tema lapsepõlvesõber, politseiprefekt Mikael Bellman.

Berntsen kehitas õlgu. „Milleski ei ole asi, sina ju juhid juurdlust.” Ta vaatas Katrinet oma külma koerapilguga, mis oli korraga nii alandlik kui ka tige.

„Küsitle naabreid,” ütles Bratt. „Alusta alumiselt korruselt. Eriti huvitatud oleme sellest, mida nad eile päeval ja öösel kuulsid. Aga kuna Elise Hermansen elas üksi, tahame ka teada, milliste meestega ta lävida tavatses.”

„Sa arvad siis juba, et see oli mees ja et nad olid tuttavad?” Alles nüüd nägi Katrine noort meest, poissi, kes Berntseni kõrval seisis. Avala ilmega. Heledajuukseline. Kena.

„Anders Wyller, esimene päev.” Noormehe hääl oli hele ja silmades oli naeratus, mille võluvast mõjust ümbritsevale oli poiss Katrine eelduste kohaselt vägagi teadlik. Tema ülemuse soovitus Tromsø politseijaoskonnast oli lausa armuavalduse moodi välja näinud. Aga hea küll, tema CV oli sobinud. Parimad hinded kaks aastat tagasi lõpetatud politseikõrgkoolis koos heade tulemustega Tromsøs niinimetatud „vanemkonstaablina uurija ülesannetes”.

„Mine ees, Berntsen,” ütles Katrine.

Ta kuulis mehe lohisevaid samme, mis olid passiivne protest selle vastu, et teda kamandas noorem naissoost ülemus.

„Tere tulemast,” ütles Katrine ja ulatas poisile käe. „Vabandust, et me polnud kohal sind esimesel päeval vastu võtmas.”

„Surnud on elavatest tähtsamad,” sõnas Wyller. Katrine tundis ära Harry Hole tsitaadi, nägi, et Wyller uuris tema kätt, ja avastas, et tal on endiselt kummikinnas käes.

„See ei ole midagi väga rõvedat puudutanud,” ütles ta.

Poiss naeratas. Valged hambad. Kümme lisapunkti.

„Mul on lateksiallergia,” ütles ta.

Kakskümmend miinuspunkti.

„Okei, Wyller,” ütles Katrine Bratt, käsi endiselt välja sirutatud. „Need kindad on talgita ning madala allergeenide ja endotoksiinide tasemega ja kui sa vägivallaosakonnas tööle hakkad, siis tuleb sul selliseid üsna tihti kanda. Aga me võime muidugi lasta sind üle viia majanduskuritegudesse või ...”

„Ei, aitäh,” naeris Wyller ja surus tema kätt. Katrine tundis läbi lateksi soojust.

„Mina olen Katrine Bratt ja ma olen selle juhtumi vastutav uurija.”

„Ma tean. Sa töötasid Harry Hole rühmas.”

„Harry Hole rühmas?”

„Katlaruumis.”

Katrine noogutas. Ta ei olnud kunagi mõelnud sellest kui Harry Hole rühmast, sellest väikesest kolmeliikmelisest uurimisrühmast, mis oli moodustatud ad hoc, et iseseisvalt mõrvajuhtumite kallal töötada ... Kuigi nimi oli muidugi tabav. Nüüdseks oli Harry taandunud politseikõrgkooli õppejõuks, Bjørn kriminalistiks Bryni ja tema ise vägivallaosakonda, kus temast oli saanud juhtivuurija.

Wylleri silmad särasid ja ta naeratas ikka veel. „Kahju, et Harry Hole ...”

„Kahju, et meil praegu lobisemiseks aega ei ole, Wyller, meil on mõrv uurida. Mine Berntseniga kaasa ning kuula ja õpi.”

Anders Wyller naeratas viltuselt. „Arvad, et konstaabel Berntsenil on mulle palju õpetada?”

Bratt kergitas kulmu. Noor, enesekindel, kartmatu. See on hea, aga Katrine palus jumalat, et poiss poleks järjekordne Harry Hole wannabe.

Truls Berntsen surus pöidla kellanupule, kuulis ukse tagant korterist helinat, nägi, et ta peaks küünte närimise lõpetama, ja vabastas nupu.

Kui ta oli Mikaeli juurde läinud ja palunud end vägivallaosakonda üle viia, oli Mikael küsinud, miks. Ja Truls oli öelnud, nagu asi on: et ta tahab toiduahelas natuke ülevalpool olla, ilma et peaks endal hinge seest rabama. Iga teine politseiprefekt oleks Trulsi muidugi välja visanud, aga Bellman ei saanud. Need kaks teadsid teineteisest liiga palju. Kui nad noored olid, oli neid sidunud teatav sõprus, hiljem ühine huvi nagu imikalal ja hail. Nüüdseks olid need ühised patud ja vaikimisvanne, mis nad nii lahutamatult kokku sidusid. Mis tõi kaasa selle, et Truls Berntsen ei pidanud isegi teesklema, kui oma nõudmisi esitas.

Aga selles, kui hästi tema nõudmised valitud olid, oli ta kahtlema hakanud. Vägivallaosakonnas oli kaks ametikategooriat: uurija ja analüütik. Ja kui osakonnajuhataja Gunnar Hagen oli öelnud, et Truls võib ise valida, kumb ta olla tahab, oli Truls taibanud, et talle ei kavatsetud vastutust anda. See talle iseenesest sobis. Aga ta pidi siiski tunnistama, et tegi haiget, kui juhtivuurija Katrine Bratt oli teda osakonda tutvustades järjekindlalt konstaablina kõnetanud ja võtnud eriliselt kaua aega, et talle kohvimasina kasutamist õpetada.

Uks avanes. Kolm noort tüdrukut vaatasid teda kohkunud ilmega, nad olid nähtavasti taibanud, mis oli juhtunud.

„Politsei,” ütles ta ja näitas isikutunnistust. „Mul on mõned küsimused. Kas te kuulsite midagi kella ...”

„... küsimused, millele vastamisel te meid ehk aidata oskate,” lausus hääl tema tagant. Uus. Wyller. Truls nägi, kuidas tüdrukute näod osa oma kohkunud olekust kaotasid, jah, peaaegu et särama lõid.

„Muidugi,” ütles see, kes oli ukse avanud. „Kas te teate, kes ... kes seda ... tegi?”

„Sellest me loomulikult rääkida ei saa,” ütles Truls.

„Aga me saame öelda,” sõnas Wyller, „et teil pole põhjust karta. Kas ma arvan õigesti, et te olete korterit jagavad tudengid?”

„Jah,” ütlesid tüdrukud kooris, nagu tahaksid nad kõik esimesed olla.

„Kas me tohime sisse tulla?” Truls veendus, et Wylleri naeratus on sama valge nagu Mikael Bellmanil.

Tüdrukud läksid nende ees elutuppa ning kaks neist hakkasid kähku laualt tühje õllepudeleid ja klaase koristama ja kadusid toast.

„Meil oli eile pidu,” ütles ukseavaja vabandavalt. „See on kohutav.”

Truls polnud kindel, kas tüdruk mõtles naabri tapmist või seda, et neil oli samal ajal pidu olnud.

„Kas te kuulsite eile õhtul kella kümne ja südaöö vahel midagi?” küsis Truls.

Tüdruk raputas pead.

„Kas Else ...”

„Elise,” parandas Wyller, kes oli märkmeploki ja pastaka välja võtnud. Truls mõtles, et võib-olla oleks ka tema pidanud sama tegema.

Truls köhatas. „Kas teie naabril oli mõni mees, kes tihti siin viibis?”

„Ma ei tea,” ütles tüdruk.

„Tänan, see on kõik,” ütles Truls ja pööras ringi, et ukse poole minna, kui ülejäänud kaks tüdrukut tagasi tulid.

„Ehk kuulame ka seda, mis teil öelda on,” lausus Wyller. „Teie sõbranna ütleb, et ta ei kuulnud eile midagi ega tea ühestki isikust, kellega Elise Hermansen regulaarselt või viimasel ajal kohtunud on. Kas on midagi lisada?”

Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa, enne kui pilgud tagasi pöörasid ja sünkroonis oma blonde päid raputasid. Truls nägi, kuidas nad kogu tähelepanu noorele uurijale suunasid. Tal polnud sellest midagi, tal oli tähelepanuta jäämises põhjalik väljaõpe. Ta oli harjunud selle väikese torkega südames, kui Ulla Manglerudi gümnaasiumis lõpuks tema poole pöördus. Ainult selleks et küsida, kas ta teab, kus Mikael on. Ja – kuna see oli enne mobiiltelefone – kas ta võiks Mikaelile mingi teate edasi anda. Ükskord oli Truls vastanud, et see on raske, sest Mikael on sõbrannaga telkimas. Mitte et see telkimise asi oleks tõsi olnud, aga ta tahtis kordki näha Ulla pilgus sedasama valu, oma valu.

„Millal te Eliset viimati nägite?” küsis Wyller.

Kolm tüdrukut vaatasid jälle üksteisele otsa. „Meie ei näinud teda, aga ...”

Üks neist itsitas, kuid pani kohkunult käe suule, kui taipas, kui kohatu see oli. Ukse avanud tüdruk köhatas. „Enrique helistas hommikul ja ütles, et nad olid Alfaga koduteel kangi all pissinud.”

„Oh, millised matsid nad on,” ütles kõige suurem neist.

„Nad olid lihtsalt natuke purjus,” ütles kolmas. Ta itsitas jälle.

Tüdruk, kes oli ukse avanud, saatis teistele pilgu, mis käskis neil end kokku võtta. „Igatahes tuli üks naine sisse, kui nad seal olid, ja nad helistasid, et vabandada, kui nende käitumine meid halba valgusesse oli seadnud.”

„See oli neist hoolitsev,” ütles Wyller. „Ja nad arvavad, et naine oli ...”

„Nad teavad. Nad lugesid netist, et tapetud on kolmekümnendates aastates naine, ja nägid kangialuse pilti, nii et nad guugeldasid ja leidsid ühe ajalehe veebilehelt tema pildi.”

Truls mühatas. Ta vihkas ajakirjanikke. Pagana raipesööjad, viimne kui üks. Ta läks akna juurde ja vaatas tänavale. Ja seal nad seisidki, politseilindi taga, kaamerate ees pikad objektiivid, mis meenutasid Trulsile kotkanokka, kui nad need näo ette tõstsid, lootuses näha vilksatamas jupikest laibast, kui seda välja viiakse. Ootava kiirabi kõrval seisis rohelise-, kollase- ja punasetriibulise rastamütsiga mees ja rääkis valgesse riietatud sündmuskohaspetsialistidega. Bjørn Holm kriminalistikast. Ta noogutas oma inimestele ja kadus majja tagasi. Holmi hoiak oli kuidagi längus ja kössis, nagu valutaks tal kõht, ja Truls mõtles, kas põhjus võis olla selles, et kontorikõlakate kohaselt jättis Katrine Bratt selle ümmarguse näo ja tursasilmadega Totenist pärit tüübi hiljuti maha. Tore. Siis tunneb ka keegi teine, mis tunne on, kui sind tükkideks rebitakse. Taustal sumises Wylleri hele hääl: „Nende nimed on siis Enrique ja ...?”

„Ei, ei!” Tüdrukud naersid. „Henrik. Ja Alf.”

Truls püüdis Wylleri pilgu kinni ja nookas peaga ukse suunas.

„Suur tänu, tüdrukud, see on kõik,” sõnas Wyller. „Muide, kas ma saaksin telefoninumbrid?”

Tüdrukud vaatasid teda, pilgus hirmuga segatud rõõm.

„Henriku ja Alfi omad,” lisas ta viltuse naeratusega.

Katrine seisis magamistoas, voodi kõrval kükitava kohtumeediku selja taga. Elise Hermansen lebas teki peal selili. Aga veri valgel pluusil oli voolanud viisil, mis näitas, et ta oli püsti seisnud, kui see välja purskus. Ta oli üsna kindlalt seisnud esikus peegli ees, kus vaip oli verest nii läbi imbunud, et oli parketi külge kinni kleepunud. Vererida esiku ja magamistoa vahel koos voodis oleva tagasihoidliku verekogusega näitasid, et süda oli tõenäoliselt juba esikus löömast lakanud. Kehatemperatuuri ja rigor mortis’e põhjal oli kohtumeedik juba pakkunud, et surm saabus kusagil kella kahekümne kolme ja ühe vahel öösel ning et surmapõhjus oli tõenäoliselt verekaotus selle tulemusel, et kaelaarter oli kaela küljel otse vasaku õla kohal ühest või mitmest kohast läbi torgatud.

Püksid ja aluspüksid olid pahkluudeni alla tõmmatud.

„Ma kraapisin ja lõikasin küüsi, aga palja silmaga ma nahajäänuseid ei näe,” ütles kohtumeedik.

„Mis ajast te kriminalistika tööd teete?” küsis Katrine.

„Alates sellest, kui Bjørn meid palus,” vastas naine. „Ta palub nii kenasti.”

„Ah nii? Muid vigastusi?”

„Tal on vasakul käsivarrel kriimustus ja vasaku keskmise sõrme all pind.”

„Märke seksuaalsest ärakasutamisest?”

„Alakeha kallal toime pandud vägivallast nähtavaid jälgi ei ole, aga see ...” Ta hoidis suurendusklaasi laiba kõhu kohal. Katrine vaatas läbi selle ja nägi peenikest läbipaistvat triipu. „... võib olla ohvri või kellegi teise sülg, aga näeb pigem välja nagu eelsperma või sperma.”

„Loodame,” ütles Katrine.

„Loodami, et tedä kasutati ära?” Bjørn Holm oli sisse tulnud ja tema taha seisma jäänud.

„Juhul kui teda ära kasutati, viitab kõik sellele, et see toimus post mortem,” ütles Katrine ilma ümber pööramata. „Nii et tema polnud nagunii enam siin. Ja natuke spermat kuluks minu meelest ära.”

„Ma tein nalja,” ütles Bjørn vaikselt oma soojas Toteni murdes^[1.].

Katrine sulges silmad. Muidugi teadis Bjørn, et sperma on sellise juhtumi puhul ülim seesam-seesam. Ja loomulikult proovis ta lõõpida, proovis leevendada seda imelikku kibedat õhustikku, mis oli valitsenud nende vahel kolme kuu jooksul, mis Katrine väljakolimisest möödas olid. Ka Katrine proovis sama teha, aga tal lihtsalt ei tulnud see välja.

Kohtumeedik vaatas nende poole. „Mina olen lõpetanud,” ütles ta ja kohendas hijab’i.

„Kiirabi om peräl, minu omad viivad laiba alla,” ütles Bjørn. „Aitüma abi eest, Zahra.”

Kohtumeedik noogutas ja kiirustas välja, nagu oleks ka tema pingelist õhustikku tajunud.

„Nii?” küsis Katrine ja sundis end Bjørnile otsa vaatama. Sundis end eirama seda rasket pilku, mis oli rohkem kurb kui anuv.

„Pole suuremat ütelda,” vastas mees ja kratsis oma suurt punast põskhabet, mis rastamütsi alt välja kasvas.

Katrine ootas ja lootis, et nad räägivad endiselt mõrvast.

„Ta polnud just väega innukas koristaja, me leidsimi terve ria inimeste – eelkõige meeste – juuksekarvu, kes vaivalt kõik eile õhtul siin olivad.”

„Ta oli advokaat vägistamisjuhtumites,” ütles Katrine. „Vallaline naine niivõrd nõudlikus ametis ei pea koristamist tingimata niisama tähtsaks nagu sina.”

Bjørn naeratas hetkeks, ilma et oleks protesteerinud. Ja Katrine tundis seda jälle: musta südametunnistuse torget, mille mees temas alati tekitada suutis. Nad polnud muidugi iial koristamise pärast tülitsenud, selleks oli Bjørn olnud liiga kiire pesema nõusid, treppi, riideid ja vannituba ning tuulutama voodit ilma mingite süüdistuste või aruteludeta. Nii oli ka kõige muuga. Mitte ainsatki pagana tüli kogu selle aasta jooksul, mil nad koos olid elanud, Bjørn oli sellest minema vingerdanud. Ja kui Katrine nõrkes või ei jaksanud, oli Bjørn seal – tähelepanelik, ennastohverdav ja väsimatu nagu mingi pagana masin, mis pani Katrine end seda enam tundma mingi idiootse printsessina, mida kõrgemaks mees pjedestaali ehitas.

„Kust sa tead, et karvad pärinesid meestelt?” ohkas Katrine.

„Vallaline naine nõudlikus ametis ...” ütles Bjørn tema poole vaatamata.

Katrine pani käed rinnale risti. „Mida sa sellega öelda tahad, Bjørn?”

„Ah?” Mehe kahvatu nägu omandas punaka tooni ja silmad läksid tavalisest veelgi enam pungi.

„Et ma lasen igal pool ringi? Okei, kui sa seda teada tahad, siis ...”

„Ei!” Bjørn hoidis käsi justkui kaitseks enda ees. „Ma ei mõelnud sedä. See oli lihtsält halv nali.”

Katrine teadis, et ta peaks kaasa tundma. Ja tundiski. Aga mitte sedasorti kaastunnet, mis tekitab tahtmist kedagi kallistada. Tema kaastunne meenutas rohkem põlgust, põlgust, mis tekitas tahtmise meest lüüa, alandada. Ja just sellepärast, et ta ei tahtnud näha Bjørn Holmi, seda toredat meest, alandatuna, oli Katrine ta maha jätnud. Katrine Bratt hingas sügavalt sisse.

„Mehed, seega?”

„Suurem osa juuksekarvu olivad lühikesed,” ütles Bjørn. „Piami ootama, kas analüüsid kinnitavad sedä. Igatahes om meil piisavalt DNA-d, et kohtumeditsiini mõnda aiga tegevuses hoida.”

„Okei,” ütles Katrine ja keeras end jälle laiba poole. „Mingeid ideid, millega ta teda torgata võis? Või hakkida, siin on ju palju torkeid tihedalt koos.”

Bjørn paistis kergendust tundvat, et nad jälle tööst rääkisid. Pagan, kui omadega läbi ma olen, mõtles Katrine.

„Sedä pole kerge märgätä, aga need moodustavad mustri,” ütles mees. „Või kaks mustrit.”

„Tõesti?”

Bjørn astus laiba juurde ja osutas kaelale naise lühikeste blondide juuste all. „Kas näet, et torked moodustavad kaks pisut ovaalset nelinurka, mis kattuvad teineteisega, üks siin ja teine siin?”

Katrine kallutas pea viltu. „Nüüd kui sa ütled ...”

„Nigu kaks hammustust.”

„Oh kurat,” lipsas Katrinel suust. „Mingi loom?”

„Kes tiap. Kujuta ette, et nahk tõmmatakse niimoodi eemäle ja surutakse voldiks kokku, ku ülä- ja alalõug kohtuvad. Siis tekivad sellised märgid ...” Bjørn tõmbas taskust tüki poolläbipaistvat paberit, mille Katrine kohe ära tundis lõunapakist, mille mees endale iga päev enne tööle minekut tegi. Selles olid vastavas ovaalses nelinurgas asetsevad süvendid. Bjørn hoidis paberit otse kaelas olevate torgete kõrval. „Paistap igatahes ühe Toteni tüübi hammustusega klappivat.”

„Inimese hambad ei saa kaelaga niiviisi teha.”

„Nõus. Aga jäljed meenutavad inimese omi.”

Katrine niisutas huuli. „On inimesi, kes hambad teravaks viilivad.”

„Ku need om hambad, siis leiami ehk haava ümbert sülge. Igatahes, ku nad hammustamise ajal esikus vaiba pääl seisivad, siis osutap hammustus sellele, et mees seisis temä taga ja oli naisest pikem.”

„Kohtumeedik ei leidnud küünte alt midagi, nii et ma pakun, et mees hoidis teda kinni,” ütles Katrine. „Tugev, keskmist kasvu või pikem mees kiskjahammastega.”

Nad uurisid vaikides laipa. Nagu noor paar kunstinäitusel, valmistamas ette tähelepanekuid, millega varsti teisele muljet avaldada, mõtles Katrine. Ainult selle vahega, et Bjørn ei üritanud inimestele muljet avaldada. Seda tegi Katrine.

Ta kuulis esikust samme. „Praegu mitte kedagi rohkem siia!” hüüdis ta.

„Tahtsin lihtsalt teada anda, et vaid kahes korteris olid inimesed kodus ja keegi ei kuulnud ega näinud midagi.” Wylleri hele hääl. „Aga ma rääkisin just kahe poisiga, kes nägid Elise Hermanseni, kui ta koju tuli. Nad ütlevad, et ta oli üksi.”

„Ja poisid on ...”

„... varasemalt karistamata ja neil on taksoarve, mis näitab, et nad lahkusid siit veidi pärast poolt kahteteist. Nad ütlesid, et ta oli neid kangialuses urineerimise pärast nahutanud. Kas ma kutsun nad ülekuulamisele?”

„Need polnud nemad, aga tee seda.”

„Hästi.”

Wylleri sammud eemaldusid.

„Ta tuli üksinda ja sissemurdmise tunnused puuduvad,” ütles Bjørn. „Arvat sa, et ta lasi mehe vabatahtsi sisse?”

„Ei, kui too just hea tuttav ei olnud.”

„Või nii?”

„Elise oli advokaat, ta teab riske ja uksekett näeb üsna uus välja. Ma arvan, et ta oli ettevaatlik tüdruk.” Katrine kükitas laiba kõrvale. Vaatas pindu, mis Elise keskmisest sõrmest vaevu välja ulatus. Ja marrastust käsivarrel.

„Advokaat,” sõnas Bjørn. „Kus siis?”

„Hollumsen & Skiri. Nemad teatasidki politseisse, kui ta kohtusse ei ilmunud ega telefonile ei vastanud. Pole just tavatu, et ründajad vägistamisjuhtumite advokaate ähvardavad.”

„Kas arvat, et mõni ...”

„Ei, nagu öeldud, siis ei usu ma, et ta kellegi sisse oleks lasknud. Aga ...” Katrine kortsutas kulmu. „Nõustud sa, et see pind on roosakasvalge?”

Bjørn kummardus tema kohale. „Valge see igatahes om.”

„Roosakasvalge,” ütles Katrine ja tõusis. „Tule.”

Nad läksid esikusse, kus Katrine ukse avas ja välimisele ärakraabitud uksepiidale osutas. „Roosakasvalge.”

„Ku sa nii ütlet,” sõnas Bjørn.

„Kas sa ei näe?” küsis Katrine umbusklikult.

„Uuringud näitavad, et naised näevad üldiselt rohkem värvinüansse ku mehed.”

„Aga kas sa seda näed?” küsis Katrine ja hoidis üleval ukse siseküljel rippuvat ukseketti.

Bjørn kummardus lähemale. Tema lõhn ehmatas Katrinet. Ehk oli see vaid ebamugavus, mille põhjustas järsku saabunud lähedus.

„Mahakraabitud nahk,” sõnas mees.

„Marrastus käsivarrel. Taipad?”

Bjørn noogutas aeglaselt. „Ta kriimustas end ukseketiga, mis oli järelikult ees. Mitte mees ei tunginud temäst mööda, vaid temä võitles, et väljä saada.”

„Norras ei kasutata uksekette, me paneme ukse lukku ja sellest on rohkem kui küll. Ja kui Elise oleks ta sisse lasknud, kui see tugev mees oleks näiteks olnud keegi, keda ta tundis ...”

„... siis ei oleks ta jännanud ukseketiga peräst sedä, ku om selle eest võtnud, et mees sisse lasta. Siis oleks ta end turvaliselt tundnud. Järelikult ...”

„... järelikult,” võttis Katrine üle, „oli mees juba korteris, kui Elise koju tuli.”

„Ilma et ta sedä tiadnud oleks,” ütles Bjørn.

„Sellepärast ta ukseketi ette panigi, et pidas ohtlikuks seda, mis on väljas.” Katrine judises. Selle kohta olidki nad võtnud kasutusele väljendi „hirmuga segatud rõõm”. Mõrvauurija tunne, kui ta äkitselt näeb ja taipab.

„Harry oleks sinuga praigu rahul,” lausus Bjørn. Ja naeris.

„Mis on?” küsis Katrine.

„Sa punastat.”

Ma olen tõesti omadega läbi, mõtles Katrine.

1 Toteni murret esindab eesti tõlkes fiktiivne, veidi lõunaeestipärane keelekuju. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]