Читать книгу Janu - Jo Nesbo - Страница 8

Katrinel oli probleeme keskendumisega pressikonverentsil, kus nad avalikustasid lühidalt ohvri isiku, vanuse, leidmisaja ja -koha ja suurt muud ei midagi. Nende esimeste tapmisjärgsete pressikonverentside mõte oligi peamiselt öelda nii vähe kui võimalik, lihtsalt tänapäevase avatud demokraatia nimel seal olla.

Tema kõrval istus vägivallaosakonna juht Gunnar Hagen. Välgud peegeldusid tagasi paljalt pealaelt tumedate lokkis juuste pärja kohal, kui Hagen nende ühiselt välja mõeldud lühikesi lauseid ette luges. Katrine oli õnnelik, et Hagen rääkis. Mitte et ta rambivalgust peljanud oleks, aga kõik tulgu tasapisi. Praegu oli ta juhtivuurijana veel nii värske, et tundus kindlam lasta Hagenil rääkida ja samal ajal ise fraase õppida. Jälgida, kuidas kogenud politseijuht veenab ümbritsevat maailma kehakeele ja intonatsiooniga rohkemgi kui jutu sisuga selles, et politseil on asi kontrolli all. Neljandal korrusel olevasse kõnesaali oli kogunenud umbes kolmkümmend ajakirjanikku. Katrine vaatas nende pea kohal asuvat suurt maali, mis kattis kogu tagaseina. See kujutas alasti suplevaid inimesi, kellest suurem osa olid noored saledad poisid. Ilus süütu stseen, pärit ajast enne seda, kui kõike hakati tõlgendama kõige hullemas tähenduses. Tema ise polnud erand, ta eeldas, et kunstnik oli pedofiil. Hagen korrutas vastuseks ajakirjanikele oma mantrat: „Sellele ei saa me vastata.” Üksikute variatsioonidega, et kordused ei kõlaks ülbelt või lausa koomiliselt: „Praegusel ajahetkel ei saa me seda kommenteerida.” Või heatahtlikumalt: „Selle juurde peame tagasi pöörduma.”

Katrine kuulis ajakirjanike krabisevaid pastakaid ja klõbisevaid klaviatuure kirjutamas küsimusi, mis olid muidugi palju värvikamad kui vastused: „Kas laipa oli väärkoheldud?”, „Kas oli jälgi seksuaalsest ärakasutamisest?”, „Kas politseil on kahtlusalune ja kui on, siis kas see on keegi lähedane?”.

Spekulatiivsed küsimused, mis suutsid kui mitte muud, siis vähemasti anda vastusele „ei kommenteeri” teatava põnevust tekitava alatooni.

Ukseavas saali tagumises otsas nägi Katrine tuttavat kogu nähtavale ilmumas. Tolle ühte silma kattis must lapp ja ta oli pannud selga politseiprefekti vormi, mis Katrine teada alati värskelt pressituna tema kontoris kapis rippus. Mikael Bellman. Ta ei tulnud sisse, lihtsalt seisis seal ja vaatles. Katrine märkas, et ka Hagen oli teda näinud ja ajas end noorema politseiprefekti pilgu all toolil natuke sirgemaks.

„Sellega lõpetame,” ütles kommunikatsioonijuht.

Katrine nägi Bellmani lehvitamas märguandeks, et tahab temaga rääkida.

„Millal on järgmine pressikonverents?” hüüdis Mona Daa, VG^[1.] krimireporter.

„Selle juurde tuleme ...”

„Siis, kui meil on midagi uut,” katkestas Hagen kommunikatsioonijuhti.

Siis kui, pani Katrine tähele. Mitte lihtsalt kui. Sellised väikesed, aga olulised sõnavalikud andsid märku, et õigusriigi teenistujad töötavad väsimatult, kohtuveskid jahvatavad ja süüdlase tabamine on ainult aja küsimus.

„Midagi uut?” küsis Bellman, kui nad politseimaja aatriumis üle põranda sammusid. Varem võis mehe peaaegu tütarlapselik kenadus, mida rõhutasid pikad ripsmed, pisut liiga pikad sätitud juuksed ja pruun, iseloomulike valgete pigmendilaikudega nahk, jätta mulje millestki peenutsevast, nõrgast. Aga silmaklapp, mis oleks muidugi võinud teatraalse mulje jätta, tegi hoopis vastupidist. See jättis mulje jõust – mehest, kes ei lase kaotatud silmal end peatada.

„Kriminalistika leidis hambajälgedest midagi,” ütles Katrine, minnes Bellmani järel läbi vastuvõtu ees oleva vaheruumi.

„Sülge?”

„Roostet.”

„Roostet?”

„Jah.”

„Mis võiks pärineda ...?” Bellmann vajutas liftinuppu.

„Me ei tea,” sõnas Katrine ja jäi tema kõrvale seisma.

„Ja te ei tea ikka veel, kuidas süüdlane korterisse pääses?”

„Ei. Lukk ei ole muugitav ning ustest ega akendest ei ole sisse murtud. Jääb veel see võimalus, et ohver lasi ta sisse, aga seda me ei usu.”

„Äkki oli tal võti.”

„Ühistul on lukud, kus sama võti avab nii värava kui korteriukse. Ühistu võtmeregistri andmetel on Elise Hermanseni korteril ainult üks võti. Ja see oli tema käes. Berntsen ja Wyller rääkisid kahe poisiga, kes viibisid kangialuses, kui Elise koju tuli, ja mõlemad kinnitavad, et ta avas värava võtmega, tähendab ei helistanud korterisse ega palunud kellelgi juba seal ootaval väravat seest avada.”

„Saan aru. Aga kas ta ei võinud endale lihtsalt võtmest koopiat teha?”

„Sel juhul pidi ta hankima endale originaalvõtme ja leidma ka võtmevalmistaja, kellel on süsteemivõtmete toorikuid ja kes ei tunne süümepiinu, valmistades võtmeid ilma ühistu kirjaliku nõusolekuta. See on üsna vähetõenäoline.”

„Okei, ma ei tahtnud niikuinii sinuga sellest rääkida ...” Liftiuksed libisesid lahti ja kaks väljuvat konstaablit jätsid politseiprefekti nähes automaatselt naermise.

„See puudutab Trulsi,” ütles Bellmann pärast seda, kui oli Katrinel galantselt esimesena tühja lifti siseneda lasknud. „Tähendab Berntsenit.”

„Milles asi?” küsis Katrine ja tundis nõrka tualettveelõhna. Üldiselt tundus talle, et mehed olid sagedase raseerimise koos sellele järgneva alkoholis marineerimisega lõpetanud. Bjørn oli kasutanud masinat ja järgnevast maitsestamisest loobunud ning need, kes Katrinel pärast olid olnud ... noh, paaril korral oleks ta tugevat parfüümi nende loomulikule lõhnale eelistanud.

„Kuidas ta kohaneb?”

„Berntsen? Hästi.”

Nad seisid kõrvuti, näod liftiuste poole, aga järgnenud vaikuses nägi Katrine silmanurgast vilksamisi Bellmani viltust naeratust.

„Hästi?” kordas Bellman lõpuks.

„Berntsen täidab neid ülesandeid, mis talle antakse.”

„Mida pole palju, ma eeldan?”

Katrine kehitas õlgu. „Tal ei ole uurijatausta. Ja ta paigutati riigi suurimasse mõrvauurimisüksusesse kripo järel. Niimoodi just juhiistmel ei istuta, kui tõtt öelda.”

Bellman noogutas ja hõõrus lõuga. „Ma tahtsin tegelikult vaid veenduda, et ta end korralikult üleval peab. Et ta ei ... et ta järgib mängureegleid.”

„Minu teada küll.” Lift peatus. „Millistest mängureeglitest me üldse räägime?”

„Ma tahan lihtsalt, et sa tal silma peal hoiaksid, Bratt. Truls Berntsenil pole kerge olnud.”

„Pead sa silmas vigastusi, mis ta plahvatuses sai?”

„Ma pean silmas tema elu, Bratt. Ta on natuke ... kuidas seda öeldagi?”

„Omadega läbi?”

Bellman naeris korraks ja näitas peaga avatud liftiuste poole. „Sinu korrus, Bratt.”

Bellman uuris Katrine Bratti treenitud tagapoolt, kui too mööda koridori vägivallaosakonna poole läks, ja andis nende sekundite jooksul, mis liftiuste sulgumiseni jäid, fantaasiale vaba voli. Siis pöördusid mõtted tagasi probleemi juurde. See polnud muidugi probleem, vaid võimalus. Aga see oli dilemma. Ta oli saanud peaministri kantseleist ettevaatliku ja äärmiselt ebaametliku järelepärimise. Oli võimalus, et valitsuses tuleb muutusi, ja mängus oli muuhulgas justiitsministri amet. Järelepärimine puudutas seda, mida Bellman – puhthüpoteetiliselt – vastaks, kui talle ettepanek tehtaks. Alguses oli ta jahmunud olnud. Aga lähemalt vaadates taipas ta, et nende valik oli loogiline. Ta polnud politseiprefektina mitte ainult vastutanud nüüdseks rahvusvaheliselt tuntud Politseilihuniku paljastamise eest, vaid oli ohverdanud võitluse tulipunktis oma silma ning omal moel rahvuslikuks ja rahvusvaheliseks staariks tõusnud. Juuraharidusega kõneosav politseiprefekt, kes oli pealinna juba edukalt tapmiste, narkootikumide ja kuritegevuse eest kaitsnud, kas polnud aeg talle suuremaid ülesandeid anda? Ja on see siis halb, et ta hea välja näeb, peletaks see naisi parteist eemale? Niisiis oli ta öelnud, et ta vastaks – puhthüpoteetiliselt – jaatavalt.

Bellman väljus kõige viimasel, seitsmendal korrusel ja möödus varasemate politseiprefektide piltide reast.

Aga kuniks nad otsuse langetasid, pidi ta vaatama, et tal lakile ühtki kriimu ei tekiks. Nagu näiteks see, et Truls tuleb mõne lolluse peale, mis tabab ka teda. Bellman judises, mõeldes ajalehepealkirjale: „Politseiprefekt tegi korrumpeerunud politseinikust sõbrale katet.”

Aga kui Truls oli Bellmani kontorisse tulnud, oli ta jalad lauale visanud ja otse välja öelnud, et kui peaks politseist kinga saama, siis võib ta end vähemalt sellega lohutada, et tõmbab kukkudes ühe samavõrd räpase politseiprefekti endaga kaasa. Nii et otsus anda järele Trulsi soovile töötada vägivallaosakonnas oli tulnud lihtsalt. Eriti kuna Truls ei pidanud seal – nagu Bratt just kinnitanud oli – vastutust kandma ega saanud seega asju jälle perse keerata.

„Su kaunis naine ootab sind sees,” ütles Lena, kui Mikael Bellman kontori eesruumi astus. Lena oli tublisti üle kuuekümne ja kui Bellman oli neli aastat tagasi alustanud, oli Lena esimese asjana öelnud, et keeldub tänapäevases ametikirjelduses seisvast assistendi nimetusest. Sest tema on ooteruumidaam ja ka jääb selleks.

Ulla istus akna all olevas istumisnurgas diivanil. Lenal oli õigus, Mikaelil oli kaunis naine. Ta oli elav ja peen ning kolm sünnitust polnud seda muutnud. Aga mis veel tähtsam, ta seisis Mikaeli selja taga ja mõistis, et mehe karjäär vajab tähelepanu, tuge ja tegutsemisvabadust. Ja et mõned eksimused eraelus on nii nõudliku ametiga kaasneva pinge all elades inimlikud.

Veel oli temas mingi rikkumatus, peaaegu et naiivsus, mille tõttu tal kõik näost näha oli. Ja nüüd nägi Mikael seal meeleheidet. Esimese asjana mõtles Bellman, et lastega on midagi, ja oli juba küsimas. Aga siis märkas ta kibedusevälgatust. Ja taipas, et Ulla oli millelegi jälile saanud. Jälle. Pagan.

„Sa tundud tõsine, kallis,” ütles ta rahulikult ja läks kapi juurde, samal ajal vormipintsakut lahti nööpides. „Kas lastega on midagi lahti?”

Ulla raputas pead. Bellman teeskles kergendunult hingamist. „Mitte et mul poleks hea meel sind näha, aga ma ehmatan alati, kui sa ette teatamata tuled.” Ta riputas pintsaku kappi ja istus naise vastu tugitooli. „Nii?”

„Sa oled temaga jälle kohtunud,” ütles Ulla. Mikael kuulis, et naine oli oma sõnu ette kavandanud. Otsustanud, et ei hakka nutma. Aga nüüd olid tema sinised silmad juba pisaraid täis.

Mikael raputas pead.

„Ära eita,” ütles Ulla lämbuva häälega. „Ma vaatasin su telefoni. Sa oled talle ainuüksi sel nädalal kolm korda helistanud. Sa lubasid ...”

„Ulla.” Ta kummardus lähemale ja sirutus üle laua naise kätt võtma, aga too tõmbas selle ära. „Ma olen temaga rääkinud, sest mul on nõu vaja. Isabelle Skøyen töötab praegu kommunikatsiooninõunikuna ettevõttes, mis on spetsialiseerunud lobitööle ja poliitikale. Ta tunneb võimulabürinti, ta on ise selles käinud. Ja ta tunneb mind.”

„Tunneb?” Ulla näole tuli grimass.

„Kui ma tahan – kui meie tahame – sellega hakkama saada, tuleb mul ära kasutada kõike, mis annab mulle eelise, edumaa kõigi teiste ees, kes samuti seda ametit soovivad. Valitsus, Ulla. Sellest ei ole miski suurem.”

„Isegi mitte perekond?” nuuksatas Ulla.

„Sa tead väga hästi, et ma ei vea iial meie perekonda alt ...”

„Ei vea iial alt?” hüüdis ta luksatades. „Sa oled juba ...”

„... ja ma loodan, et ka sina ei kavatse seda teha, Ulla. Mitte mõttetust armukadedusest naise vastu, kellele ma puhtalt karjääriga seonduvatel põhjustel helistan.”

„See naine oli kõigest hetkeks kohalik poliitik, Mikael. Mida on temal sulle rääkida?”

„Muuhulgas seda, mida ei tohi teha, kui tahad poliitikuna ellu jääda. Selle kogemuse nad ostsidki, kui ta tööle võtsid. Näiteks ei tohi oma põhimõtteid reeta. Oma lähedasi. Oma kohustusi ja oma vastutust. Ja kui eksitakse, siis palutakse andeks ja proovitakse järgmine kord paremini teha. Inimesed eksivad. Aga alt vedada ei tohi. Ja seda ma ka ei tee, Ulla.” Ta sirutas uuesti naise käe järele ja seekord ei jõudnud too seda ära tõmmata. „Ma tean, et mul ei ole pärast juhtunut õigust palju paluda, aga sellega hakkama saamiseks peab mul olema sinu usaldus ja tugi. Sa pead mind usaldama.”

„Kuidas ma peaksin suutma ...”

„Tule.” Ta tõusis Ulla kätt lahti laskmata ja tõmbas naise akna juurde. Keeras ta näoga linna poole. Kuna politseimaja oli künka peal, nägid nad poolt Oslot, mis nende all päikesevalguses suples. „Kas sa tahad muutustest osa võtta, Ulla? Tahad sa aidata luua mul meie laste jaoks turvalisemat tulevikku? Naabrilaste jaoks, selle linna jaoks. Meie riigi jaoks.”

Ta tundis, et tema sõnad avaldasid naisele mõju. Püha jumal, need avaldasid ka talle endale mõju, ta oli lausa puudutatud. Hoolimata sellest, et sõnad olid võetud rohkem või vähem muutmatult märkmetest, mis ta oli meedia peale mõeldes teinud. Ei kulu enam palju tunde selleni, kui talle pakutakse justiitsministri kohta ja ta selle vastu võtab ning kui nad helistavad, et ta teeks avalduse teles, raadios, ajalehtedes.

Lühike naine peatas Truls Berntseni, kui tema ja Wyller pressikonverentsi järel aatriumisse astusid.

„Mona Daa, VG. Sind olen ma varemgi näinud ...” Ta pöördus Trulsist ära. „Aga sina oled vägivallaosakonnas vist uus?”

„Tõsi,” naeratas Wyller. Truls uuris Mona Daad küljelt. Naise nägu oli teataval määral kena. Lai, veidi saamilik ehk. Aga tema kehast polnud Truls kunagi aru saanud. Need värvilised laiad ürbid, mida ta kandis, panid ta meenutama rohkem vana kooli ooperikriitikut kui kivikõva krimireporterit. Kuigi naine ei saanud olla palju üle kolmekümne, tundus Trulsile, et ta on olnud seal terve igaviku: tugev, kindlameelne ja lai. Mona Daad polnud kerge jalust rabada. Ja pealegi lõhnas ta nagu mees. Levisid kuulujutud, et ta kasutas Old Spice’i tualettvett.

„Te ei andnud meile pressikonverentsil just palju.” Mona Daa naeratas. Nii nagu ajakirjanikud naeratavad, kui midagi tahavad. Ainult et praegusel juhul paistis, et ta polnud ainult info peal väljas. Tema pilk oli otsekui Wyllerile naelutatud.

„Ju meil siis polnud rohkem,” ütles Wyller ja naeratas vastu.

„Siis tsiteerin ma seda,” ütles Mona Daa märkmeid tehes möödaminnes. „Nimi?”

„Tsiteerid mida?”

„Et politseil tõesti ei olegi muud kui see, mis Hagen ja Bratt pressikonverentsil teatasid.”

Truls nägi Wylleri pilgus hetkeks paanikat. „Ei-ei, ma ei mõelnud ... ma ... ole hea, ära kirjuta midagi.”

Mona vastas märkmete tegemist jätkates: „Ma esitlesin end ajakirjanikuna ja peaks olema selge, et ma olen siin tööd tegemas.”

Wyller vaatas abi otsides Trulsi poole, aga Truls ei öelnud midagi. Poiss ei tundunud enam sugugi nii upsakas nagu neid tudengeid võludes.

Wyller köhatas ja proovis oma heledat häält madaldada. „Ma keelan sul seda tsitaati kasutada.”

„Saan aru,” sõnas Daa. „Siis tsiteerin ma ka seda, politsei püüab järelikult pressi tsenseerida.”

„Ma ... ei, see ...” Wylleri põskedele tõusis nüüd puna ja Truls pidi end tagasi hoidma, et mitte naerda.

„Ära põe, ma teen ainult nalja,” ütles Mona Daa.

Anders Wyller vahtis teda hetke, enne kui jälle vabalt hingama hakkas.

„Tere tulemast mängu. Me mängime karmilt, aga ausalt. Ja kui saame, siis aitame üksteist. Kas pole, Berntsen?”

Truls mühatas vastuseks midagi, mida nad võisid tõlgendada, kuidas ise tahtsid.

Daa lehitses märkmeplokki. „Ma ei korda küsimust, kas teil on kahtlusaluseid, see läheb teie bossidele, aga las ma küsin lihtsalt uurimise kohta üldiselt.”

„Lase käia,” ütles Wyller ja naeratas, ta tundus juba sadulas tagasi olevat.

„Kas pole nii, et selliste mõrvajuhtumite puhul suunab uurimine alati tähelepanu varasematele kallimatele või armukestele?”

Anders Wyller hakkas vastama, kui Truls käe tema õlale pani ja vahele segas:

„Ma juba näen sinu lugu, Daa: Uurimise juhid ei tahtnud kahtlusalust nimetada, aga politseiallikas ütleb VG-le, et uurimine keskendub varasematele kallimatele ja armukestele.”

„Jeerum,” ütles Mona Daa märkmete tegemist katkestamata. „Ma ei teadnud, et sa nii terav oled, Berntsen.”

„Ja mina ei teadnud, et sa mu nime tead.”

„Oh, kõigil politseis on oma maine, kas tead. Ja vägivallaosakond ei ole nii suur, et ma end kursis hoida ei suudaks. Aga sinust, uus, ei tea ma midagi.”

Anders Wyller naeratas kergelt.

„Ma näen, et sa oled otsustanud vaikida, aga ütle vähemalt, mis su nimi on.”

„Anders Wyller.”

„Ja minu leiad sa siit, Wyller.” Ta ulatas Wyllerile visiitkaardi ja andis pärast peaaegu tähelepandamatut kõhklust ühe ka Trulsile. „Nagu öeldud, on meil tavaks üksteist aidata. Ja kui vihje on hea, siis maksame hästi.”

„Te ei maksa ometi politseinikele?” küsis Wyller ja pistis visiitkaardi teksade taskusse.

„Miks mitte?” küsis Daa ja tema pilk riivas Trulsi oma. „Vihje on vihje. Nii et kui teile midagi pähe tuleb, siis muudkui helistage. Või astuge Gaini spordiklubist läbi, ma olen enamikel päevadel kella üheksast alates kogu õhtu seal. Siis saame natuke koos higistada ka ...” Ta naeratas Wyllerile.

„Ma eelistan väljas higistada,” ütles Wyller.

Mona Daa noogutas. „Koeraga jooksmas käia. Sa näed koerainimese moodi välja. See mulle meeldib.”

„Miks?”

„Kassiallergia. Okei, poisid, koostöö nimel luban ma helistada, kui leian midagi, mis võib teid aidata.”

„Tänan,” ütles Truls.

„Aga sel juhul on mul vaja numbrit, millele helistada.” Mona Daa hoidis pilku Wylleril.

„Küllap vist,” ütles too.

„Kirjutan üles.”

Wyller luges numberhaaval, kuni Mona Daa pilgu tõstis. „See on politseimaja üldnumber.”

„Siin ma töötan,” sõnas Wyller. „Ja muide, mul on kass.”

Mona Daa lõi märkmeploki kinni. „Järgmise korrani.”

Truls vaatas talle järele, kui ta pingviini moodi välisukse, selle imeliku, raske, illuminaatoriga metallukse poole taarus.

„Koosolek algab kolme minuti pärast,” ütles Wyller.

Truls vaatas kella. Uurimisrühma pärastlõunane koosolek. Vägivallaosakond oleks olnud suurepärane, kui poleks olnud tapmisi. Tapmised olid üks igavene pask. Tapmised tähendasid ületunde, aruannete kirjutamist, lõputuid koosolekuid ja stressis inimesi. Aga vähemalt sai ületundide ajal sööklast tasuta süüa. Ta ohkas, keeras ümber, et vaheruumide poole minna, ja kangestus.

See oli tema.

Ulla.

Ta oli teel välja ja tema pilk oli Trulsi vaevu riivanud, aga ta teeskles, nagu ei oleks ta meest näinud. Ta tegi mõnikord nii. Võibolla sellepärast, et tundis end veidi kehvasti, kui nad vahel harva ilma Mikaelita kahekesi jäid. Seda olid nad mõlemad vältinud, isegi nooruses. Truls sellepärast, et ta hakkas higistama ja tema süda lõi liiga tugevalt, ning sellepärast, et ta piinas end hiljem nende totruste pärast, mida ta öelnud oli, ja nende taibukate õigete asjade pärast, mida ta öelnud ei olnud. Ulla sellepärast, et ... noh, arvatavasti sellepärast, et Truls higistas, tema süda lõi liiga kõvasti ja ta ei öelnud midagi või ütles ainult totrusi.

Sellegipoolest oli Truls aatriumis tema nime hüüdmas.

Aga Ulla oli juba metallukse juures. Varsti on ta väljas ja päike suudleb tema ilusaid blonde juukseid.

Nii et Truls sosistas selle asemel nime enda sees.

Ulla.

1 VG on Norra kõmuleht, ühtlasi Norra suurim ajaleht. [ ↵ ]