Читать книгу Janu - Jo Nesbo - Страница 9

Katrine Bratt libistas pilgu üle koosolekuruumi, mida nad KOruumiks kutsusid.

Kaheksa uurijat, neli analüütikut, üks kriminalist. Nad kõik olid tema käsutuses. Ja nad kõik jälgisid teda kullipilguga. Uut naissoost juhtivuurijat. Katrine teadis, et kõige skeptilisemad selles ruumis on tema naiskolleegid. Ta oli tihti juurelnud selle üle, kas ta on teistest naistest põhimõtteliselt erinev. Nende testosteroonitase on viis kuni kümme protsenti meeskolleegide omast, samas kui Katrine oma on ligemale kakskümmend viis protsenti. See polnud temast küll peenisemõõtu kliitoriga karvast musklipundart teinud, aga igatahes oli ta niikaua kui mäletas olnud kiimasem kui tema vähesed sõbrannad olid mõista andnud end olevat. Või umbekiimas, nagu Bjørn seda nimetanud oli, kui asi oli eriti hull ja Katrine keset tööpäeva ainult selleks Bryni sõitis, et Bjørn teda labori taga olevas tühjas laoruumis kepiks, nii et pappkarpides olevad kolvid ja klaastorud klirisevad.

Katrine köhatas, pani telefonis diktofoni tööle ja alustas. „Kell on neli, on neljapäev, 22. september, oleme vägivallaosakonna koosolekuruumis number 1 ja see on esimene koosolek esialgse uurimisrühmaga Elise Hermanseni mõrva asjus.”

Katrine nägi Truls Berntsenit viimasena sisse hiilimas ja kõige taha istumas.

Ta jätkas selle teatavakstegemisega, mida enamik ruumisolijaid juba niigi teadis: et Elise Hermansen oli sel hommikul tapetuna leitud, et tõenäoline surmapõhjus oli verekaotus kaela saadud torgete tagajärjel. Et ükski tunnistaja ei ole endast seni teada andnud. Neil puudus esialgu kahtlusalune ja polnud ühtki kindlat füüsilist jälge. See orgaaniline materjal, mis nad korterist leidnud olid ja mis võis inimeselt pärineda, oli saadetud DNA-analüüsi, kust loodetavasti nädala jooksul vastus saadakse. Teised võimalikud füüsilised jäljed olid kriminalistikas ja kohtumeditsiinis uurimise all. Teisisõnu: neil pole midagi.

Ta nägi paari kolleegi käsi risti panemas ja haigutuse piiril sügavalt sisse hingamas. Ta teadis, mida nad mõtlesid: et need olid enesestmõistetavused, kordused, millel polnud piisavalt liha luudel ja mis polnud piisavaks põhjuseks, et jätta sinnapaika kõik teised juhtumid, millega nad töötasid. Katrine kordas, kuidas ta oli järeldanud, et tapja oli juba korteris, kui Elise sinna tuli, aga kuulis ise, et kordus kõlas nüüd pelga enesekiitusena. Värske juhi katsena pälvida austust. Ta tundis meeleheidet tulemas ja mõtles sellele, mida Harry oli öelnud, kui Katrine oli talle helistanud ja nõu küsinud.

„Võta mõrvar kinni,” oli too vastanud.

„Harry, ma ei küsinud seda, ma küsisin, kuidas juhtida uurimisrühma, millel pole sinu vastu usaldust.”

„Ja ma vastasin sulle.”

„Ühe või teise mõrvari kinnivõtmine ei lahenda ...”

„See lahendab kõik.”

„Kõik? Ja mida täpselt see sinu jaoks lahendas, Harry? Nii päris isiklikult?”

„Mitte midagi. Aga sa küsisid juhtimise kohta.”

Katrine vaatas üle koosolekuruumi, lõpetas veel ühe üleliigse lause, hingas sügavalt sisse ja pani tähele üht kätt, mis kergelt käetoele trummeldas.

„Kui Elise Hermansen oli selle isiku varem sisse lasknud ja lubanud tal korteris olla, kuni ta ise väljas on, otsime järelikult inimest, keda ta tunneb. Seega vaatasime läbi tema telefoni ja arvuti. Tord?”

Tord Gren tõusis püsti. Teda kutsuti Kahlajaks, põhjuseks kahtlemata see, et ta meenutas oma ebatavaliselt pika kaela, kitsa nokataolise nina ja keha pikkusest kaugelt laiema tiivaulatusega veelindu. Tema iidsed ümmargused prillid ja pikad lokkis juuksed, mis kitsa näo kõrval rippusid, viisid mõtted seitsmekümnendatele.

„Saime tema iPhone’i sisse ja käisime läbi viimase kolme päeva sissetulevate ja väljaminevate kõnede ja sõnumite nimekirja,” ütles Tord pilku tahvelarvutilt tõstmata, sest ta üritas üldiselt silmsidet vältida. „Telefonikontaktid on ainult tööga seotud. Kolleegid ja kliendid.”

„Ei ühtki sõpra?” See oli Magnus Skarre, taktikaline uurija. „Vanemaid?”

„Ma arvan, et nii ma ütlesin,” ütled Tord. Mitte ebasõbralikult, lihtsalt täpsustavalt. „Sama lugu meilivahetusega. Tööga seotud.”

„Advokaadifirma kinnitab, et Elise tegi palju ületunde,” lisas Katrine.

„Seda vallalised naised teevad,” ütles Skarre.

Katrine vaatas lühikest tursket uurijat lootusetul pilgul, kuigi teadis, et kommentaar polnud talle suunatud. Selleks polnud Skarre ei piisavalt õel ega piisavalt käbe.

„Tema arvuti polnud parooli all, aga ka sealt polnud suuremat leida,” jätkas Tord. „Logi näitab, et peamiselt vaatab ta uudiseid ja guugeldab fakte. Ta on mõnel pornolehel käinud, aga täiesti normaalsetel, ja puuduvad märgid sellest, et ta nende lehekülgede kaudu kellegagi ühendust oleks võtnud. Kõige kahtlasem tegu, mis ta viimaste aastate jooksul teinud on, on Popcorn Time’ist „The Notebooki” striimimine.”

Katrine ei tundnud IT-spetsialisti piisavalt hästi, et teada, kas too mõtles kahtlase all piraatserveri kasutamist või filmivalikut. Ise oleks ta öelnud, et viimast. Ta igatses Popcorn Time’i.

„Ma proovisin tema Facebooki kontol paari väljamõeldud parooli,” jätkas Tord. „Ei töötanud, nii et saatsin kripole külmutamistaotluse.”

„Külmutamis-misasja?” küsis Anders Wyller, kes istus esimeses reas.

„Kohtutaotluse,” ütles Katrine. „Facebooki avamise taotlus peab käima kripo ja piirkonnakohtu kaudu ning isegi nende nõusolekul jõudma USA kohtusse ja siis lõpuks Facebookile. Selleks kulub parimal juhul nädalaid, tõenäoliselt kuid.”

„See on kõik,” ütles Tord Gren.

„Üks uustulnukaküsimus veel,” ütles Wyller. „Kuidas sa telefoni sisse said? Laiba sõrmejäljega?”

Tord vaatas Wyllerile vilksamisi otsa, pööras pilgu ära ja raputas pead.

„Kuidas siis? Vanema iPhone’i kood on neljakohaline. See annab kümme tuhat erinevat ...”

„Mikroskoop,” katkestas Tord ja toksis midagi tahvelarvutis.

Katrine tundis Tordi meetodit, kuid ootas. Tord Grenil polnud politseiharidust ega õigupoolest ka suuremat muud haridust. Mõned aastad infotehnoloogiat Taanis, aga eksamid tegemata. Sellegipoolest oli ta kiiresti politseimaja IT-osakonnast analüütiku kohale toodud, fookusega kõigel, millel on tegemist tehnoloogiliste jälgedega. Sel lihtsalt põhjusel, et ta oli kõigist teistest parem.

„Isegi kõige tugevamale klaasile jäävad mikrolohud sinna, kuhu sõrmeotsad kõige sagedamini vajutavad,” ütles Tord. „Mina uurin lihtsalt välja, kus lohud ekraanil kõige sügavamad on, ja seal kood ongi. Tähendab, neli numbrit annavad kakskümmend neli kombinatsiooni.”

„Telefon läheb ju pärast kolme ebaõnnestunud katset lukku,” ütles Anders. „See peab küll hästi minema ...”

„Mul läks teise korraga täppi,” ütles Tord ja naeratas, aga Katrine ei suutnud aru saada, kas selle tõsiasja peale või millegi peale, mida ta tahvlil nägi.

„Jeerum,” ütles Skarre. „Vot see on vedamine.”

„Vastupidi, mul ei vedanud, et esimese korraga pihta ei läinud. Kui arv sisaldab numbreid 1 ja 9 nagu praegusel juhul, siis on see enamasti aastaarv ja järele jääb vaid kaks võimalust.”

„Aitab sellest,” ütles Katrine. „Oleme rääkinud Elise õega, kes ütles, et Elisel pole juba aastaid kindlat kallimat olnud. Et ta tõenäoliselt ka ei tahtnud seda.”

„Tinder,” ütles Wyller.

„Vabandust?”

„Kas tal oli telefonis Tinderi äpp?”

„Oli,” vastas Tord.

„Poisid, kes Eliset trepikojas nägid, ütlesid, et ta nägi veidi sätitud välja. Nii et ta ei tulnud trennist, töölt ega vaevalt ka sõbranna juurest. Kui ta kallimat ei soovinud ...”

„Väga hea,” ütles Katrine. „Tord?”

„Me kontrollisime äppi ja seal oli pehmelt öeldes palju match’e. Aga Tinder on ühendatud Facebookiga, nii et edasisele suhtlusele, mis tal nendega olla võis, ei saa me veel tükk aega ligi.”

„Tinderi-rahvas kohtub baarides,” ütles üks hääl.

Katrine tõstis üllatunult pilgu. See oli Truls Berntsen.

„Kui tal telefon kaasas oli, siis tuleb lihtsalt saatejaamu vaadata ja selle piirkonna baare kontrollida.”

„Tänan, Truls,” ütles Katrine. „Saatejaamu oleme juba kontrollinud. Stine?”

Üks analüütik ajas end toolil sirgemaks ja köhatas. „Telenori keskuse väljavõtte kohaselt lahkus Elise Hermansen töö juurest Youngstorget’lt kuskil poole seitsme ja seitsme vahel. Ta sõitis Bentsebrua juures olevasse piirkonda. Seejärel ...”

„Õde rääkis meile, et Elise käis Myrensi töökoja spordiklubis,” segas Katrine vahele. „Ja klubi kinnitab, et Elise registreeris end sisse kell 19.32 ja välja kell 21.14. Vabandust, Stine.”

Stine naeratas korraks veidi jäigalt. „Seejärel sõitis Elise kodulähedasse piirkonda, kus ta – või vähemalt tema telefon – kuni tema leidmiseni oli. Tähendab, signaal lõikas sisse mõnesse kattuvasse saatejaama, mis kinnitab, et ta käis väljas, aga mitte kaugemal kui mõnisada meetrit oma kodust Grünerløkkas.”

„Suurepärane, siis tuleb meil baaritiir,” ütles Katrine.

Ta sai saagiks kaks naerumühatust Trulsilt, valge naeratuse Andersilt ja täieliku vaikuse ülejäänutelt.

Ta mõtles, et oleks saanud hullemini minna.

Telefon tema ees hakkas mööda lauaplaati edasi liikuma.

Ta nägi ekraanilt, et see on Bjørn.

See võis puudutada tehnilisi jälgi ja sel juhul oleks tore, kui ta info kohe sealsamas edasi saaks anda. Teisest küljest oleks Bjørn pidanud sel juhul helistama kolleegile kriminalistikast, kes samuti selles ruumis istus, mitte Katrinele. Seega võis asi olla isiklik.

Ta oli juba kõnet kinni vajutamas, kui talle pähe torkas, et Bjørn teadis suurepäraselt, et nad on praegu koosolekul, ta oli sellistes asjades täpne.

Ta tõstis telefoni kõrva juurde. „Meil on uurimisrühmaga koosolek, Bjørn.”

Ta kahetses, kui kõigi pilke endal tundis.

„Ma olen kohtumeditsiinis,” ütles Bjørn. „Saimi just kiirtesti tulemused selle läbipaistva kohta, mis tal kõhu pääl oli,” ütles Bjørn. „Selles ei ole inimese DNA-d.”

„Pagan,” lipsas Katrinel suust. See oli tal kogu aja kuklas tiksunud. Et kui see triip oleks olnud sperma, oleks juhtum olnud lahendatud maagilise piiri sees, esimese neljakümne kaheksa tunni jooksul. Kogemus näitas, et pärast seda läheb raskemaks.

„Aga see võip tähendada, et mees oli temäga ikkagi vaihekorras,” ütles Bjørn.

„Ja miks sa seda arvad?”

„See triip oli libesti. Tõenäoliselt kondoomist.”

Katrine vandus veel kord. Ja taipas teiste pilkudest, et polnud ikka veel öelnud midagi, mis annaks mõista, et kõne ei ole isiklik. „Nii et sa arvad, et süüdlane kasutas kondoomi?” küsis ta valjult ja selgelt.

„Temä või keegi teine, kellega Elise eile õhtul kohtus.”

„Okei, aitäh.” Ta tahtis kõnega ühele poole saada, aga kuulis Bjørni oma nime hüüdmas, enne kui ära pandud sai.

„Jah?”

„Ma ei helistanud sulle selleperäst.”

Katrine neelatas. „Bjørn, meil on koosolek ...”

„Mõrvarelv,” ütles Bjørn. „Ma arvan, et sain võib-olla tiada, mis see om. Kas sa saat rühma veel kakskümmend minutit koos hoida?”

Ta lebas voodis ja luges telefonist. Ta oli kõik ajalehed läbi vaadanud. See valmistas pettumuse, nad olid kõik detailid välja jätnud, olid jätnud teada andmata kõik selle, millel oli kunstilist väärtust.

Kas siis sellepärast, et juhtivuurija Katrine Bratt ei tahtnud neile detailidest rääkida, või siis sellepärast, et ta lihtsalt ei osanud selles ilu näha. Aga tema, mõrvaripilguga politseinik, oleks seda näinud. Ta oleks selle ehk endale hoidnud nagu Brattki, aga ta oleks seda vähemalt hinnata osanud.

Ta uuris ajalehest Katrine Bratti pilti.

Naine oli ilus.

Kas neil polnud kohustuslik pressikonverentsil mundrit kanda? Ehk oli see ainult soovitus. Sel juhul eiras naine seda. Teda ei kottinud. Bratt meeldis talle. Ta kujutles naist politseimundris.

Väga ilus.

Kahjuks ei ole ta nimekirjas.

Ta pani ajalehe ära. Libistas käega üle tätoveeringu. Vahetevahel tundus see tõeline, nagu oleks see lõhkemas, nagu tõmbuks nahk rinnal pingule ja oleks rebenemas.

Ka tema tahtis, et teda ei kotiks.

Ta pingutas kõhulihaseid ja tõusis voodist käsi kasutamata. Nägi end peeglist riidekapi lükanduksel. Ta oli vanglas trenni teinud. Mitte treeninguruumis, teiste higisse kastetud pinkidel ja mattidel lamamine ei tulnud kõne allagi. Aga kongis. Mitte musklite hankimiseks, aga tõelise jõu saamiseks. Vastupidavuse. Sitkuse. Tasakaalu. Valutaluvuse.

Tema ema oli olnud lai. Suur tagumik. Ta oli end lõpus käest lasknud. Nõrk. Tema keha ja ainevahetus pidid pärinema isalt. Ja jõud.

Ta lükkas kapiukse kõrvale.

Seal rippus univorm. Ta libistas sellest käega üle. Varsti läheb tal seda vaja.

Ta mõtles Katrine Brattile. Vormis.

Täna õhtul läheb ta baari. Populaarsesse rahvarohkesse baari, mitte sellisesse nagu Jealousy Bar. Rahva hulgas liikumine muuks kui toidu ostmiseks, saunaskäimiseks ja plaani täitmiseks käis reeglite vastu, aga ta käib ringi kõditavas anonüümsuses ja üksinduses. Sest ta vajab seda. Vajab seda, et mitte hulluks minna. Ta naeris vaikselt. Hulluks. Psühholoogid ütlesid, et ta peab psühhiaatrit külastama. Ta teadis, mida nad sellega mõtlesid: et tal on vaja kedagi, kes ravimi välja kirjutaks.

Ta võttis kingariiulilt paari värskelt läikima löödud kauboisaapaid ja vaatas hetkeks naist kapis. Teda hoidis püsti tema taga seinas olev nagi ja tema pilk vahtis jäigalt ülikondade vahelt välja. Ta lõhnas kergelt lavendliparfüümi järele, mida mees tema rinnale oli määrinud. Ta tõmbas ukse uuesti kinni.

Hull? Viimne kui üks neist oli saamatu idioot. Ta oli leksikonist isiksusehäire definitsiooni lugenud, see on psüühiline häire, mis toob kaasa „ebamugavusi ja raskusi isikule, keda see puudutab, või teda ümbritsevatele”. Hea küll. Tema puhul on need igasuguse kahtluseta ümbritsevad. Temal on täpselt selline isiksus, nagu ta endale soovis. Sest kui leidub juua, siis mis oleks meeldivam, ratsionaalsem ja normaalsem kui tunda janu?

Ta vaatas kella. Poole tunni pärast on väljas piisavalt pime.

„Selle leidsimi temä kaela päält haava ümbert,” ütles Bjørn Holm ja osutas pildile ekraanil. „Need kolm tükikest vasakul om roostes raud, parempoolne om must värv.”

Katrine oli teiste juurde istunud. Bjørn oli kohale jõudes hingetu olnud ja tema kahvatu lõug läikis siiani higist.

Ta klõbistas oma arvutis ja nähtavale ilmus lähivõte kahjustada saanud kaelast.

„Nigu näete, moodustavad läbi torgatud kohad nahal mustri, nigu oleks inimene tedä hammustanud, aga hambad pidivad siis küll nõelteravad olema.”

„Mingi satanist,” sõnas Skarre.

„Katrine mõtles, et kellelgi om teritatud hambad, aga me kontrollisimi ja sääl, kus hambad nahavoldist teisel pool piaaigu läbi om tulnud, näemi, et need ei kohtunud, vaid libisesivad täiuslikult teiste hammaste vaihele. Seega om vaivalt tegu tavalise inimesehammustusega, mille puhul ala- ja ülälõua hambad paiknevad nii, et need om üksteisega enäm-vähem kohakuti. See, et me roostet leidsimi, viis mu mõttele, et kasutati mingisugust rauast proteesi.”

Bjørn klõbistas arvutis.

Katrine pani tähele ruumi läbivat vaikset ahhetust.

Ekraanil oli ese, mis meenutas Katrinele esmapilgul vana roostes lõksu, mida ta kord Bergenis vanaisa juures näinud oli ja mida vanaisa karuraudadeks oli kutsunud. Teravikud moodustasid siksakmustri ning ala- ja ülalõuga hoidis koos mingi vedruga varustatud seadeldis.

„See pilt tulep Caracases asuvast erakogust ja ese perinep ilmselt orjaajast, mil nad kihlvedusid korraldasivad. Kahele orjale pandi kummalegi oma protees suhu, nende käed seoti seljä taha ja nad pandi ringi. See, kes ellu jäi, läks järgmisse vooru edäsi. Ma eeldan. Aga asja juurde ...”

„Tänan,” ütles Katrine.

„Ma proovisin välja uurida, kust sellist raudproteesi saab. Ja see pole just asi, mida posti teel tellida võiks. Nii et kui leiame kellegi, kes selliseid asju Oslos või Norras müünud on, ja saame teada, kellele, siis on meil arvatavasti üsna väike hulk inimesi sõelale jäänud.”

Katrine pani tähele, et Bjørn oli läinud kaugele üle kriminalisti tööülesannete piiri, aga ta ei kavatsenud seda kommenteerida.

„Üks asi veel,” ütles Bjørn. „Verd om puudu.”

„Puudu?”

„Täiskasvanud inimese keha veresisaldus om keskmiselt säitse protsenti kehakaalust. Om individuaalseid erinevusi, aga isegi siis, ku ta paikneks skaala madalamas otsas, oleks vähemalt pool liitrit puudu, ku liita kokku see, mis oli laibas järel, esikus vaiba sees, parketil, ja see vähene, mis oli voodis. Nii et ku tapja puuduvat osa just anumas minema ei viinud ...”

„... siis jõi ta selle ära,” lõpetas Katrine.

Kolmeks sekundiks valitses ruumis täielik vaikus.

Wyller köhatas. „Kuidas selle musta värviga on?”

„Värvitükikese siseküljel oli roostet, nii et see tuli samast kohast,” ütles Bjørn ja ühendas arvuti projektori küljest lahti. „Aga värv pole kuigi vana. Ma uurin sedä öösel.”

Katrine nägi kokkutulnute nägudest, et neile ei jõudnud värviasi kohale, sest nad mõtlesid endiselt verele.

„Aitäh, Bjørn,” ütles Katrine, tõusis ja vaatas kella. „Nüüd jääb veel baaritiir. On magamaminekuaeg, nii et saadaks õige lapsevanemad koju, samal ajal kui meie, viljatud, siia jääme ja jaguneme?”

Ei mingit vastust, naeru, isegi naeratust mitte.

„Tore, siis jääb nii,” ütles Katrine. Ta tundis, et on väsinud. Pühkis selle minema. Sest talle hakkas koitma, et see on alles algus. Raudprotees ja ei mingit DNA-d. Pool liitrit kadunud verd.

Kostis toolijalgade kraapimist.

Ta kogus oma paberid kokku, tõstis pilgu ja nägi Bjørni selga uksest välja kadumas. Tundis jälle seda imelikku segu kergendusest, mustast südametunnistusest ja enese vastu suunatud põlgusest. Ja mõtles, et ta tunneb ... valesti.