Читать книгу Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan - Jo Platt - Страница 5

Kuigi ma olin jäänud töötuks ja, nagu mulle endale tundus, polnud mul vähimatki lootust uut töökohta leida, ei tähendanud see minu jaoks otsekohe majanduslikku kitsikust. Tänu heale palgale, samuti vanavanematelt ja vanatädilt paar aastat tagasi saadud pärandusele kuulus mulle mugav kahe magamistoaga korter Muswell Hillis, mille ma olin mahamüümise asemel selleks ajaks välja üürinud, kuni ma ise Roti juures elasin. Vahepeal kogunenud üüriraha koos säästude ja vägagi helde koondamistasuga tähendas, et ma ei pidanudki ei lähemas ega isegi veidi kaugemas tulevikus endale tööga elatist teenima.

Nii algaski mu elus periood, kus ma otsustavalt ei käinud tööl. Kindluse mõttes täiendasin oma mittetegemiste nimekirja veel „mittesöömise”, „telefonile mittevastamise” ja „haruharva pesemisega”. Kolm nädalat pärast mittemidagitegemise perioodi algust panid mu vanemad, õde ja mitmed paljukannatanud sõbrad kokku „spontaansete” külastuste graafiku, mille kohaselt nad pidid kordamööda ilma ette teatamata ning neile sobival ajal alates kella üheksast hommikul kuni kaheksani õhtul mind vaatamas käima ja kutsuma mind välja jalutama, teed jooma või ostlema. Enamasti tuli neil siiski piirduda minu köögi ja vannitoa koristamise ja koos minuga diivanil istumisega, sest ma eelistasin hoida ennast kursis selliste telesaadetega nagu This Morning, Loose Women ja Eastenders, olenevalt kellaajast. Mingil hetkel sai mulle muidugi selgeks, et kui ma tahan veel üldse kunagi segamatult telekat vaadata, pean ennast lihtsalt kokku võtma. Õnnetuseks ma ei teadnud, kuidas seda tehakse.

Vastus küsimusele, kuidas seda tehakse, ilmutas ennast ühe mu vanematest sõpradest, advokaat Tom Cline’i meeter üheksakümnesel parajalt paksul kujul. Teise nädala kolmapäeval pärast külastusgraafiku käivitumist, kui ma kell veerand kaheksa õhtul ukse avasin, nõjatus ta lõdvalt koridori seinale, näol paratamatusega leppinu väsinud ilme.

„Issand jumal. Isegi sina ei pääsenud nende käest põgenema?” küsisin mina.

„Kahjuks küll,” ohkas Tom. „Noh, lased mu uksest sisse ka või kuidas?”

Astusin kõrvale ja viipasin pidulikult käega. „Kas ma tohin sulle klaasikese veini pakkuda või midagi?”

„Oleneb, mida sul on?”

Läksime kööki ja ma avasin külmkapi ukse. Panin tuimalt tähele, et mu külaline laseb pilgul ringi käia ning talle ei jää sugugi märkamatuks ülekoormatud kapipealsed ja pesemata nõude virnad. „Ma tean, köök pole just kõige paremas korras,” ütlesin.

„Pehmelt öeldes, pagana pihta,” teatas Tom karmilt. „Ja kui sa kujutad ette, et ma nõustun jooma midagi sellist,” ta osutas punase ja valge veini pudelitele, mis troonisid tohletanud juurvilja kohal, millega mind varustasid mu kohusetundlikud külalised, „siis sa igatahes eksid rängalt.”

Vaatasin talle otsa ja mõistatasin, kas ta loodab äratada minus niimoodi võitlusvaimu. Nüüd oli siis tema kord rängalt eksida.

„Nagu soovid,” kehitasin õlgu ja võtsin enda jaoks pudeli.

„Pea kinni,” ütles Tom murelikul toonil ja asetas oma pihu mu käsivarrele. „Ma ei saa ometi lubada, et sa ennast nii jõhkralt kohtled, Ros.” Ta kadus esikusse ja tuli tagasi portfelliga. Tõmbas selle lahti, võttis välja pudeli Rieslingit ja näitas mulle silti, uhkelt nagu isa, kes laseb sul imetleda oma esiklapsena sündinud poega. „Ta-daa!” Tomi suu venis kõrvuni.

Naeratasin talle ja hakkasin kohe seejärel nuuksuma. Kallihinnalise pudeli kärmelt külmikusse susanud, pani Tom mulle käed ümber, nii et ma tema embusse üleni ära kadusin, ja talutas mu tagasi elutuppa.

Pool tundi hiljem olin vesistamise viimaks lõpetanud, me istusime kõrvuti diivanil, vaatasime Eastendersi kordust ja kummutasime esimest klaasi.

„See ei saa niimoodi edasi kesta, Ros,” ütles Tom.

„Olen ise ka juba aru saanud,” niutsusin mina.

„Seis on nüüd selline, et sa näed välja nagu surmavari ja käid kõigile kohutavalt närvidele. Su perekond muretseb ennast haigeks ja meie, teised, keerame niimoodi veel oma sinuvälised sotsiaalsed suhted tuksi. Mina näiteks pidin täna hoopis Amyga õhtust sööma, mitte istuma siin diivanil ja vaatama, kuidas Phil Mitchell viinakuradile alla vannub. Juba jälle.” Ta mõõtis mind kriitilise pilguga. „Jumal hoidku, Ros, sa olid kunagi päris kena naine. Aga praegu meenutad pigem seda silla all elavat kotimoori, kes kannab jalas neid suuri koeranäoga susse.”

„Sa mõtled kannusoojendaja-moori?”

Tom lonksas veini ja pööras pilgu jälle ekraanile. „Nimelt teda.”

Langetasin pilgu oma lillelisele valesti kinni nööbitud pluusile ja hallidele dressipükstele ja püüdsin oma välimust häbeneda, kuid ei näinud selleks tegelikult erilist põhjust. Mu riided olid puhtad, kui mitte arvestada kahte väikest veiniplekki ja veel ühte, mis oli mälestus mu eilsest lõunast. Pealegi polnud mul vähimatki kavatsust niimoodi linna peale minna. Vaatasin Tomi karmi profiili ja kaalusin võimalust tuua kergemeelse õhkonna loomiseks köögist kannusoojendaja ja see endale pähe tõmmata. Oleks ju naljakas, oleks ju? Kuid ma polnud selles siiski päris kindel ega saanud välistada võimalust, et see ajab mind hoopis uuesti nutma, ja võib-olla hakkab Tom ka siis nutma, ning ma otsustasin mitte riskida.

„Aa, muidugi – Amy, see Cambridge’i lõpetanud, olümpial käinud vehkleja, kelle suust tuleb sõnu nagu kuulipildujast,” ütlesin hoopis.

„Rahvaste Ühenduse mängudel, olümpiale ta ei pääsenud. Kas Ian Beale mängib ikka veel Eastendersites? Issand jumal.”

„Oi, muidugi, palun vabandust, näed, ära unustasin. Amy edukas arstikarjäär ei lasknud tal keskenduda inimeste mõõgaga torkimisele, oli vist nii?”

Tom tegi imestunud näo ja vaatas mulle otsa.

„Näed nüüd,” naeratas ta. „Kusagil nende kihtide all peidab ennast vana võluv sina.” Ta võttis puldi, vajutas teleri kinni ja pani mulle käe ümber. „See, mis sinuga juhtus, oli lihtsalt hirmus, Ros. Vaieldamatult väga kole. Aga sa pole veel kolmkümmendki. Ära lase sellel kogu oma ülejäänud elu ära rikkuda.” Ta pigistas mu õlga. „Me kõik lootsime, et sul on juba pisut parem, kui sa jälle tööle läksid. Aga kuule, isegi pärast seda, mis sinuga seal juhtus, võiksid sa näha selles võimalust puhtalt lehelt otsast peale hakata. Sa tõesti võiksid.”

„Oled sa teda näinud?” segasin vahele.

Tom ohkas ja nõjatus taha. „Tead väga hästi, et olen.”

„Ei, ma mõtlen hiljaaegu. Nägid sa teda hiljuti?”

„Läinud nädalal. Jõime koos klaasikese.”

„Ah.”

Ta ei lisanud enam midagi ja mina poleks tahtnud rohkem peale käia, kuid küsisin ikkagi pärast lühikest ja mitte kuigi ägedat sisevõitlust: „Kas ta ütles sulle, miks?”

Tom pööritas silmi. „Ei, ta ei öelnud,” vastas ta. „Ja mina olen lakanud küsimast,” lisas ta, silmnähtavalt ärritunud. „Jumala pärast, Ros, ära ainult jälle nutma hakka, või ma haaran juba ise ka nende neetud antidepressantide järele.”

„Ma nutan nüüd rohkem, sest nad vähendasid mu rohtusid,” ulgusin, käsi kõvasti silmile surudes.

„Ei noh, geniaalne ajastus!” karjatas Tom kurjalt. „Jumal hoidku, kes on sinu ihuarst? Kas keegi on üldse näinud tema pabereid? Vean kihla, et ta on üks neid kuradi valearste, kes on teinud läbi ainult metallitöö kursused ja saanud diplomi viiekümne meetri rinnuliujumises.”

Meie vahele laskus ebamugav vaikus; mina tupsutasin silmi dressipükste taskust leitud WC-paberi nutsakuga ja Tom hõõrus kukla alt oma kaela, mis, nagu ma teadsin, väljendas tema puhul ülimat kimbatust. Kui ta viimaks jälle suu lahti tegi, oli ta hääl malbe: „Mul on kahju, Ros. Aga tõesti oleks nii tore sind jälle tagasi saada. Sealt, kuhu sa praegu kadunud oled.”

„Ma peaaegu ei mäletagi enam ennast,” niutsusin vaikselt ta õlale naaldudes ja nina nuusates. „Katsun mõnikord meelde tuletada, kuidas oleks too teine Ros mingis olukorras käitunud ja mida öelnud, aga ma lihtsalt ei mäleta. Üleüldse, kui ma mõtlen sellele, mida ma tegin ja mis minuga juhtus, siis mida muud ma saaksin enda vastu tunda peale põlguse? Kuidas ma võisin olla nii rumal?” Küsimus oli täiesti siiras ja ma vaatasin talle vastust oodates otsa.

„Sa polnud rumal. Mitte keegi ei osanud ju midagi niisugust oodata. Me kõik leidsime, et te olete teineteise jaoks nagu loodud …” Ta lõi hetkeks kõhklema ja kallas enne jätkamist mõlemad klaasid uuesti täis. „Kujuta ette,” naeratas Tom, „ma küll ei tea, kas ma teen seda sulle öeldes asja hullemaks või paremaks, aga ta väidab, et armastab sind endiselt. Isegi väga. Ja on sügavalt õnnetu selle pärast, kuidas tema tegu sulle mõjus.”

„Tean.” Mu naer kõlas kibestunult. „Ta oli Celiale sama rääkinud.”

„Ros,” Tom võttis mu lõua pihku ja keeras mu näo enda poole, „sa ju tead, et ma olen paadunud küünik. Ja ometi ma usun teda. Kui mängus oleks teine naine, siis mina oleksin sellest juba kuulnud ja oleksin sulle ammu välja lobisenud, sest Amy sõnul pole mul karvavõrdki taktitunnet, peenetundelisust ega oskust delikaatseid olukordi õigesti hinnata. Aga tal tõesti pole kedagi teist ja ta pole mitte kellelegi seletanud, miks ta tol päeval jalga laskis – ütleb lihtsalt, et ei saanud teisiti.”

„Ei noh, jumala pärast,” sain mina vihaseks.

„Võib-olla ta põeb mingit pikaleveninud tüsistustega närvivapustust,” pakkus Tom.

„Minu teada tal äri igatahes õitseb.”

„Vaata, Ros, inimesed põevad igaüks omal moel. Mitte kõik vaimuhaiged ei lõpeta pankroti ja hullumajaga.”

„Oled kindel?”

„Pagana pihta, kust mina tean,” oigas Tom otsaesist hõõrudes. „Ma ainult püüdsin päästa ennast järjekordsest uputusest. See särk maksis terve varanduse ja nüüd on see sinu tatiga üleni koos.” Ta osutas suurele plekile oma paremal varrukal.

Mu suu venis vägisi muigele.

„Näed nüüd,” kiitis Tom, „ja lõualuud isegi ei kriuksunud. Aga läheme edasi,” jätkas ta maha kummardudes ja portfelli avades, „mul on nimelt sulle üks ärialane ettepanek.”

„Mõtled tõsiselt?” imestasin mina.

„Täiesti.” Ta võttis välja pataka pabereid ja klõpsas portfelli kinni. „Oled valmis?”

„Kas ma näen sedamoodi välja?”

Ta vaatas mind kahtlevalt. „Tead mis,” ütles Tom pärast lühikest pausi, „sa teed nüüd kõigepealt sotid selgeks sellega, mis ripneb su vasaku ninasõõrme küljes, ja siis me asume ikkagi asja juurde, tulgu mis tuleb.”