Читать книгу Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan - Jo Platt - Страница 7

Umbes kaheksateist kuud pärast oma peaaegu-pulmapäeva istusin ühel reede õhtul elutoas, rüüpasin cava’t ja süvenesin vaikivasse eneseanalüüsi, kui täiesti ootamatult üllatasin ennast tõdemusega, et mu hingelise seisundi võis määratleda „oluliselt paremaks kui varem”. Mulle päriselt meeldisid mu töökaaslased; St Albansis elamine sobis mulle suurepäraselt; ma ei mõelnud enam Rotile päris iga päev; ja mis kõige tähtsam – mu sugulased ja sõbrad olid hakanud minu pärast palju vähem muretsema, mida võis pidada objektiivseks kinnituseks olukorra paranemisele.

Tol hetkel ei taibanud ma siiski endale tunnistada, et minu meeleolu ja hingeseisundi järkjärgulist paranemist polnud siiani ohustanud mitte ainuski eraeluline, majanduslik või tööalane katsumus – sõbrad ja sugulased olid selle eest hoolt kandnud. Lemmiklooma ootamatu surm, milles teised minu asemel polekski ehk näinud samavõrd muserdavat tragöödiat, tähendas minu jaoks esimest tõelist väljakutset, mis pani proovile mu suutlikkuse tulla toime uute negatiivsete emotsioonidega. Esimese hooga võiks ju arvata, et selle sündmuse tagajärjed ei saanud olla kuigi tõsised, ja ometi võin ma ilma liialdamata väita, et härra Edwardi eluküünla kustumisest sai mu elus pöördepunkt, mis oli isegi sama suure märgilise tähtsusega kui Roti põgenemine – ja seda nii mõju poolest mu psüühikale kui ka selle poolest, kuidas see mõjutas mu edasist elukäiku.

Muidugi ei aimanud ma siis veel midagi, kui tõusin tol tüünel õhtul aprillikuu lõpus diivanilt, tõmbasin hommikumantli hõlmad koomale ja läksin ust avama. Heitnud pilgu aknale, et kutsumata külalise isik kindlaks teha, panin ainult tusaselt imeks, miks oli sellel lillekimbuga varustatud habemikul vaja tulla häirima minu vaikset videvikutundi, mille ma kavatsesin sisustada kihiseva joogi ja DVD-ga „Mõistus ja tunded”. Igatahes ei näinud see mees välja nagu Interflora jooksupoiss ja nagunii ei saanud need lilled olla minu jaoks. Astusin läbi esiku välisukse juurde ja häälitsesin pahaselt, sest juuste ümber turbaniks keeratud vannilina ähvardas iga hetk maha libiseda.

Ukse avanud, tulid mulle esimese asjana millegipärast meelde kalapulgad ja Robinson Crusoe. Mu külaline oli heleda peaga, peaaegu meeter üheksakümmend pikk, ta kandis kulunud halli sviitrit, mis jättis mulje, et see on kootud tellingute peal, ja habet, mis harilikult kinnitatakse traadiga kõrva taha. Kuid vaevalt oli mees toonud kuuldavale ebaleva „Tere, ee, õhtust”, kui ma sain aru, et esmamulje oli petlik ja tegemist polnud siiski mitte metsistunud merehädalise, vaid kirjaoskaja kaasmaalasega. Igatahes oli kõneviis välimusega karjuvas vastuolus ja üldmulje seetõttu kõhedust tekitav. Ma taganesin pisut ja lükkasin ukse veidi koomale.

„Tere,” kordas mees ja naeratas nii teeseldult ja pingutatult, et see mõjus veel hirmutavamalt. „Kas teie olete proua,” ta pilk langes mu vasakule käele, mis toetus vastu uksepiita, „või preili Shaw? See on vist teie aadress?”

„Kuidas ma saan teid aidata?” küsisin vastu, soovimata avaldada võõrale oma isiklikke andmeid.

„Ee, seda et, jah. Tere. Veel kord. Mina olen Daniel McAdam. Ma olen teie naaber. Nojah, tegelikult mitte päris. Minu aed piirneb teie aiaga. Tagantpoolt …” Ta osutas käega minu majataguse aia suunas, püüdis jälle naeratada, kuid taipas siis ise, et üritab võimatut, ja loobus, oskamata enam midagi lisada.

„Saan aru,” ütlesin mina, kuigi ma ei saanud millestki aru. Veel mitte.

„Ma elan siin, Clarendoni tänavas …?” pingutas võõras. See kõlas millegipärast nagu küsimus.

„Okei …” Ka mina ei osanud jätkata, kuid ebamugavustunde kiuste torkas mulle pähe mõte, et mehe väide sisaldas endas lepitamatut vastuolu. Clarendoni tänava majad olid kõik suuremapoolsed ja vähemalt väliselt heas korras. Muidugi võis üks neist majadest olla võõrutuskliinik või tõenäolisemalt heategevuslik majutusasutus, kuhu terveks ravitud sõltlased suunatakse iseseisva eluga järk-järgult harjuma. Võis vaid ette kujutada, mida sellest arvasid tänava ülejäänud majaomanikud. Muigasin endamisi. „Okei, oli meeldiv teiega tuttavaks saada, härra McAdam, aga ma olin just lapsi magama panemas ja seetõttu …”

„Teil on lapsed?” Mehe näol peegeldus järsku meeleheide. „Sylvia ütles, et tema teada teil pole lapsi.”

„Sylvia?”

„Minu naaber. Ta tunneb teie maja omanikku.”

Hakkasin juba kannatust kaotama. „Okei, hästi, Sylvial on tegelikult õigus, mul pole lapsi. Asi on selles, et mu õelapsed on täna minu juures ja ma hakkasin neid just magama panema, nii et …”

„Jumal küll, jah, vaadake, seda pole just lihtne öelda.” Mees võttis alahuule hammaste vahele ja mina mõtlesin hajameelselt, et see on ilmselt sama tunne, mis närida hambaharja. Habe oli tõesti kohutav, ta lihtsalt pidi olema paranev alkohoolik. Teine võimalus, et tegemist oli rikka veidrikuga. Mulle meenus hulgus, kellele ma kunagi aastaid tagasi kogemata otsa komistasin, kui ühel õhtul Londonis linna peale läksin. Kui ma siis tookord kohmetust tundes seisma jäin ja hulguselt vabandust palusin, tundsin järsku temas ära kuulsa mitmeid auhindu võitnud näitleja. Mine sa tea, see mu naaber võis ju olla samuti jõukas ja ekstsentriline.

Mees oli hakanud vahepeal midagi seletama. „…ja nii ma siis uurisin inimestelt, et kas keegi peab siin merisiga või miniküülikut, ja Sylvia ütles, et jah, tema arvates teil on selline.”

„Oi, minu merisiga!” taipasin viimaks. „Jälle hulkuma läinud? Ta on mul nii ulakas. Kas ta tuli teie aeda seiklema? Palun väga vabandust. Mitte ei saa aru, kuidas ta puurist välja pääseb. Kas te saite ta kuhugi nurka aetud? Oodake, ma tõmban kähku teksased jalga ja me püüame ta kahekesi kinni.”

Mees seisis liikumatult minu ees trepil. Tema ilmet oli raske lugeda, sest umbes 60 protsenti ta näost oli kaetud karvadega, kuid kulmude ja habeme vahelt paistvad sinised silmad oleksid justkui peegeldanud põhjatut kurbust, segatuna pisukese hirmuga.

Mu pilk langes lillekimbule ja kinnitus siis uuesti kurblikele surnumatjasilmadele. „Temaga on ikka kõik korras?”

Mees raputas pead.

„Mis juhtus?” küsisin mina. Ja siis, kui ta oli rääkinud mulle mügarikust rohu sees ja Flymo pöörlevate terade pidurdamatust hoost ja avaldanud sügavat, ahastavat kahetsust, panin mina ukse vaikselt, kuid kindlalt ta nina ees kinni ja jätsin ta suletud ukse taha seisma, lilled näpus, ja kõndisin ise tagasi oma cava pudeli juurde, tee peal lahti hargnevat rätikuturbanit käega koos hoides.