Читать книгу Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan - Jo Platt - Страница 6

Vaid mõni kuu pärast Tomi vahendatud lepingu sõlmimist oli mu elu põhjalikult muutunud. Olin oma number 10 korteri jälle välja üürinud ja elasin nüüd ise St Albansis kahe magamistoa ja ühe panipaigaga võrdlemisi kulunud paarismaja poolikus, mille juurde kuulus 77 ruutmeetrit pooleldi metsistunud aeda, mis oli koduks vähemalt ühele rebasele, lagunenud kuurile ja meriseale nimega härra Edward. Merisiga tuli mulle koos majaga, sest eelmised üürnikud ei saanud teda välismaale kolides kaasa võtta, ja kuigi ma ise poleks kunagi endale lemmiklooma võtnud, sai härra Edward mulle päris armsaks; ma veetsin tarbetult palju aega tema uut majakest ja terviserada puhastades ning istusin, merisiga süles, kas köögis või aias umbrohuvälja keskel, tundes ennast kui mitte lausa õnneliku, siis vähemalt mitte enam õnnetuna.

Äriplaan, mille Tom oli mulle ette söötnud, tähendas investeeringu tegemist ühe tema sõbra ja endise kolleegi Andrew O’Farrelli erafirmasse. See sõber pidas nimelt St Albansis raamatute antikvariaati. Tema äri oli hakanud õitsema või vähemalt punguma ja nüüd vajas Andrew väikest rahasüsti, et oma raamatupood suuremale ja sobivamale pinnale üle kolida. Mina olin just see investor, keda ta vajas; lisaks rahalisele panusele nägi meie leping ette, et minust saab „kaas-kauplusejuhataja” kahel täispäeval ja kolmel poolikul tööpäeval nädalas. Ma polnud niisiis mitte „uinuv partner”, vaid vähemalt esimestel nädalatel pigem „uimane partner”, kes ei osanud kasutada kassaaparaati, kippus ära unustama, et kliendil on alati õigus, kaotas võtmeid ja, mis kõige hullem, suhtus kõigisse neisse oma vajakajäämistesse kahetsusväärse ükskõiksusega. Olen päris kindel, et Andrew oleks hea meelega mulle peale maksnud, et ma ainult kodus püsiksin. Aga leping oli selles suhtes karm: mina ja minu investeering olime lahutamatud. Celia abikaasa David oli minu huve silmas pidades lepingu enne sõlmimist üksipulgi läbi uurinud ja ühtlasi teavitanud mind arvukatest lisaklauslitest, mida mu ema püüdis sinna sisse sokutada ja mille eesmärk polnud mitte minu materiaalse, vaid pigem emotsionaalse heaolu tagamine kas või vägisi. See mind muidugi ei üllatanud. Ma teadsin niigi, et ema oleks hea meelega kirjutanud lepingusse näiteks sellise punkti: Lepingupartnerite ülalmainitud osapool kohustub käima regulaarselt duši all, kammima juukseid, pesema hambaid ja kandma omavahel kokku sobivaid riideid iga päev.

Minevikku jäid töölkäimisega seotud rongisõidud suurlinna südamesse, diilid ja ärilõunad ja nõupidamised. Nagu ka hämarate pubide külastamine pärast tööpäeva lõppu, närvilisest energiast pulbitsevad klubid ja keldrikorrustel asuvad veinibaarid. Kõik see oli asendunud jalutuskäigu või jalgrattasõiduga St Albansi keskusse; riiulitäite vanade raamatute ja kassaaparaadi varjus mugitud kanasalati-võileibadega; teejoomise ja niisama lobisemisega, vestluskaaslasteks vaid kolm uut kolleegi: Andrew, George ja Joan.

Mõnda aega käisin ma veel endiste kolleegidega oma vanu Londoni lemmikpaiku külastamas, kuid õige varsti hakkas mind vaevama äratundmine, et meie suhtlemist segas pidevalt õhus rippuv küsimus, kas me peaksime mainima jutu sees Rotti või oleks parem seda teemat mitte puudutada; ainsaks erandiks oli Alan, kellega me kahekesi mõnikord baaris istusime. Rotist oli saanud kõnekäänu elevant, kelle olemasolu eiramine nõudis tarbetult suurt ponnistust. Pealinna vahet sõitmine muutus mulle peagi koormavaks ja iga kord, kui keegi mu vanadest sõpradest pidi kahetsusega teatama, et ta ei saa tulla, tundsin mina süüdlaslikku kergendust. Loogiline tagajärg oli muidugi see, et ma nägin oma sõpru üha harvemini, kuni ei tundnudki enam vajadust nendega kontakti hoida, olgu siis viisakuse pärast või siirast soovist suhelda.