Читать книгу Ujuja I osa - Joakim Zander - Страница 11

Tundus, et rongijaamas Zaventemi lennujaama all käib pidev ümberehitus. Valitses suur segadus, kõikjal olid oranžid koonused, piirdelindid ja tellingud.

Mahmoud tegi, mis suutis, et ennast staatilisest rahvamassist läbi pressida ja järgmisele Brüsselisse minevale rongile jõuda. Igal pool lobitegijad ja muud Euroopa integratsiooni teenistuses olevad sõdurid, hommikune vaevu läbi lehitsetud Financial Times voolujoonelistest Samsonite kottidest välja turritamas ja mobiiltelefonid otsekui kõrva külge kleebitud; mustades rõivastes tõsiusklikud juudid ootasid Antwerpeni rongi; puhkuseriietuses lastega perekonnad lohistasid oma liiga suuri kohvreid Phuketisse suunduvale tšarterlennule. Konduktor vilistas ja Mahmoud trügis edasi, et rongile jõuda. Samal hetkel tundis ta, kuidas ühel õlal rippuv seljakott maha libises ning perrooni betoonpõrandale kukkus. Ta jäi seisma, kuid ei näinud oma kotti. Ärritunult kummardus ta allapoole, et asja lähemalt uurida. Rahvamass tõukas teda kõrvalt rongi suunas. Keegi koputas talle õlale.

„Is this yours^[1.]?” Vabaajariietes umbes temavanune blondi hobusesabaga tüdruk, rohelistes silmades jahe pilk, hoidis välja sirutatud käes tema seljakotti.

„Yes, it is. Thanks a lot!^[2.]” vastas Mahmoud.

Koti haaranud, õnnestus tal mitte ainult rongile pääseda, vaid leida akna all koguni vaba istekoht. Ohates vajus ta oranži istme pragunenud kunstnahale.

Kui vana roostes rong häälekalt protesteerides lennujaamast eemalduma hakkas, võttis Mahmoud välja järgmise päeva konverentsi kava. Osalejate nimekiri oli muljetavaldav. Euroopa Parlamendi liikmed, NATO ohvitserid, üks saadik, suurte rahvusvaheliste ajalehtede ajakirjanikud. Järsku haaras teda ärevus. Miks ei olnud ta varem selleks valmistunud? Ta pani silmad kinni ja püüdis mõtteid koondada. Kolmekümne sekundi jooksul võttis öö oma ja ta vajus sügavasse, kiiresse unne, mida tuleb ette ainult reisil olles.

„Nii et siit on vähem kui viis minutit jala minna, mister Shammosh,” ütles Bristoli hotelli laitmatu portjee mõnevõrra jäiga tooniga, mis jättis temast tunduvalt vanema mulje kui kahekümnendaid eluaastaid reetev sile näolapp.

„Suurepärane,” ütles Mahmoud. Ta murdis kaardi kokku ja pistis selle oma vanasse seljakotti. Moondevärvides päevinäinud seljakoti elu oli alanud sõjaväes. Selle klapile oli kinnitatud väike stiliseeritud langevari.

Täpselt nagu portjeegi, püüdis Bristoli hotelli fuajee jätta muljet pikast ajaloost, mida sel tegelikult polnud. Punane vaipkate, mahagon ja nahkmööbel oli Inglise džentelmenidele vihjav katse maskeerida kuulumist rahvusvahelisse hotelliketti.

„Muide, mister Shammosh, teile on teade,” ütles vanainimeselik noor portjee ja lükkas üle leti hoolikalt kinni kleebitud paksu ümbriku.

Mahmoudi tuba oli ettearvatult väike ja liivakarva toonides. Mittemidagiütlev dekoratsioon nagu seebiooperis. Selle sisustamise juures polnud tehtud katsetki püüelda inglise ekstsentrilisuse poole. Hotelliketi monotoonsus ja äratuntavus.

Mahmoud tõmbas kardinad akna eest nii kõrvale kui sai. Aken avanes väikesele, räpase klaaskatusega kaetud siseõuele. Õhus hõljusid mõned üksikud lumehelbed. Jäi mulje, nagu oleksid need kelgumäe või liuvälja asemel siia eksinud.

Mahmoud viskas seljakoti voodile ja istus akna alla lohku vajunud tugitooli, pruun vooderdatud ümbrik käes. Selle ühele küljele oli musta viltpliiatsi ja trükitähtedega kirjutatud tema nimi.

Värisevate sõrmedega rebis ta kinni liimitud ääre lahti. Ta istus mõne sekundi, avatud pakk käte vahel, ja jälgis üksikute lumehelveste juhuslikku keerlemist akna taga. Siis tõmbas ta sügavalt hinge ja kallas ümbriku tühjaks.