Читать книгу Ujuja I osa - Joakim Zander - Страница 9

George Lööwi kabinet asus Merchant & Taylori, maailma suurima PR-firma Brüsseli Square de Meeusi hoone seitsmendal korrusel. Väike park selle panoraamakna taga oli lage, külmunud ja trööstitu. George Lööw jälestas detsembrit. Ennekõike jälestas ta jõule. Ta nägi Euroopa Parlamendi hoone poole kulgevat jõuluehetes Rue Luxembourgi ja see ärritas teda. Isegi see ei aidanud, et detsember saab lõpuks läbi, üle mõistuse laisad linnaametnikud jätavad kogu selle jama ju kuni veebruarikuuni sinna üles.

Ainult mõni nädal veel, siis peab ta sõitma koju, Rådmansgatani kaheksatoalisesse korterisse, ja esitama iga-aastase ettekande oma elust. Korter on kaunistatud Elsa Beskowi stiilis kuuse ja küünaldega. Maitsekad jõulukaunistused säravad, vanamehe maiustustelaud on lookas martsipani, tema uue naise Elleni tehtud koorekommide ja George’i igal aastal Brüsselist toodava sigakalli šokolaadi all, mille pererahvas kohusetundlikult ja mõnevõrra piinlikkust tundes samuti lauale paneb.

Perekond istub üles rivistunult Svenskt Tenni diivanitel, täissöönud ja rahulolevad, käes auravad tassid koduse glögiga. Kurguauguni haletsusväärselt ja üle mõistuse silmakirjalikult vahetavad nad kõrke pilke, paludes George’il rääkida oma tööst „lobistina”, nad hääldavad seda sõna samamoodi, nagu ütleksid „ekskrement” või „tõusik”.

„Kuradi sitapead,” sisistab George oma tühjas kabinetis.

Väike kohvimasin tegi häält ja täitis tema tassi poolest saadik Nespressoga. See oli tema kolmas espresso, ja kell polnud veel kümmegi. Enne hommikust kohtumist Digital Solutionsi nime kandva uue kliendiga tundis ta end ebatavaliselt närvilisena. George’i ülemus, Euroopa osakonna ameeriklasest tegevdirektor Richard Appleby oli öelnud, et klient soovib just nimelt George’iga kohtuda. Iseenesest on see ju hea märk. Nähtavasti on jutt temast siis juba liikvele läinud. Jutt, et ta suudab Brüsselis suuri tegusid korda saata. Suudab suunda muuta.

Aga kaunis nõme oli see, et tema ei teadnud nendest midagi. Pagan, Digital Solutionsi nime kannavad ju tuhanded firmad. Võimatu on teada, mida nad endast kujutavad. Sääraseks asjaks ei saa ette valmistuda. Saab ainult head nägu teha ja rinnaga peale minna. Seni, kuni kliendid on nõus prisket arvet maksma, pole siin millegi üle kobiseda. Merchant & Tayloris ei vigurdata. You pay you play^[1.] oli mitteametlik moto. Kemikaalid, relvad, tubakas. Anna ainult tulla. Kas polnud Appleby kunagi üheksakümnendate alguses Põhja-Koread esindanud? Või on see ainult müüt? Vahet pole. Aga George oleks eelistanud juba enne koosoleku algust teada, kes kurat need tüübid on, kes teisel pool lauda istuvad.

Higistamine ei tahtnud pärast hommikust squash’i ikka veel lõppeda. Helesinine Turnbull & Asseri särk kleepus selja külge. Kuradi vastik. Loodetavasti lõpeb see enne koosoleku algust, mõtles ta. Ega kohvigi asja paremaks ei tee.

Nägu krimpsutades neelas ta väikese espressotassi ühe sõõmuga tühjaks. George jõi kohvi nagu itaallane. Ainult väike espresso, püstijalu. Väljapeetud. Stiilne. Ka siis, kui ta oli üksi oma kabinetis. Hetkekski ei tohi end lõdvaks lasta. Sa oled see, kellena sa paistad.

Viie minuti pärast kümme. Ta korjas kokku pataka pabereid, kirjaploki ja pastaka. Paberitel polnud Digital Solutionsiga mingit pistmist. Aga klient seda ei tea. Ta ei saa ju kohtumisele minna nagu mingi kuradima praktikant, paljas pastakas püsti peos.

George oli seitsmenda korruse nurgal asuvat nõupidamisruumi hakanud armastama kohe, kui ta Merchant & Taylorisse tööle tuli, ja kui võimalik, siis pani ta vajadusel alati endale just selle kinni. Kaks klaasseina eraldasid nõupidamisruumi kontorimaastikust, kus ka George omal ajal oma karjääri alustas. Ukse kõrval lüliti juures asuvale nupule vajutades kattus klaas otsekui jäälilledega, muutus läbipaistmatuks ja paksuks. Esimestel nädalatel uues töökohas, kui George istus oma arvuti ees ja koostas ebahuvitavaid analüüse suhkru-, auto-, polümeeritööstuses või mis iganes valdkonnas tegutsevatele klientidele ning kirjutas surmigavaid uudiskirju, olid klaasseinad kõige vingem asi, mida ta kunagi näinud oli. Ta armastas vaadata, kuidas kogenud konsultandid läksid oma käsitööna valmistatud Itaalia nahkkingades vaikselt üle põranda ja kadusid jääkuubikusse. Nii kuradi võimas!

Nüüd on George ise see, kes on teel jääkuubiku poole. Ta tundis endal pilke. Samasuguseid pilke, mida tema ise heitis tegijatele siis, kui ta ise alles sealsamas avamaal istus. Paljud neist olid tööd alustanud temaga samal ajal. Kõik polnud teinud samasugust kosmilist karjääri nagu George, ja kõikide pilgud ei pruukinud olla just imetlevad. Kuid kõik tegid igal juhul head nägu. Lehvitasid, naeratasid. Mängisid kaasa.

Vedas ikka roppu moodi, et tal oli kolm aastat tagasi, pärast lahkumist Rootsi advokaadifirmast Gottlieb, õnnestunud maanduda sellele kohale. Juba ainuüksi faktiga, et Gottliebis oli tema ampluaaks kohmakas äriõigus ning ühinemised ja omandamised, oli vanamehel raske leppida. Advokaadina erafirmas töötav perekond Lööwi korralik liige tegeleb ikka kriminaalõigusega. Üllad põhimõtted, õigus ja ebaõiglus. Mitte säärased räpased asjad nagu äritehingud ja raha. See on tõusikute jaoks, „karjeristile, kellel pole ei päritolu, häid kombeid ega harjumusi,” oli vanamehel kombeks öelda. Õnn seegi, et ta vähemalt George’i lahtilaskmisega seotud asjaoludega kursis ei olnud.

Tegelikult vanamees koguni leebus natuke, kui George sai pärast vahelepõiget advokaadifirmasse sisse Brygge Collège d’Europe prestiižikasse magistriõppesse. Prantsuse stiilis pesuehtne eliitkool, kust viib otsetee Brüsseli koorepüttide manu. Lõpuks ometi saab poisist midagi asjalikku. Võib-olla pääseb ta pärast seda välisministeeriumisse? Või Euroopa Komisjoni Brüsselis? Hakkaks korralikuks inimeseks.

George teadis, et pärast lühikeseks jäänud karjääri Gottliebis on edaspidine tähelend Rootsis välistatud, ja värskelt saadud Euroopa õiguse diplomi toel oli Brüssel enesestmõistetav koht, kust hakata tööd otsima. Advokaadibürood heitis ta kohe kõrvale. Kastitäite viisi krõpskuivi pabereid aastaaruannetega ja kõvaketastelt lepingute ning rohkem või vähem valgustkartvate tehingute otsimiseks kuluvad lõputud ööd on minevik.

Selgus, et PR-firmad on hoopis teine tera. Šikid kontorid, eri riikidest pärit kenad tibid liibuvates kostüümides ja kontsakingades. Külmkapp tasuta kokakoola ja õllega, tavaliste kohvimasinate asemel korralikud espressoaparaadid.

Oli lihtsalt taevalik astuda Brüsseli hallilt ja räpaselt tänavalt Merchant & Taylori klaasi ning puiduga disainitud jahedasse, pehmelt valgustatud kontorihoonesse, kus liftid on hääletud ja kosta on vaid üldine vaikne, sosinat meenutav häältesumin. Tõsi küll, nad ei maksnud algajatele sama head palka nagu Ameerika advokaadifirmad, kuid võimalus väga korralikult teenima hakata oli täiesti olemas. Ja mõne aasta pärast saab juba liisinguauto. Kusjuures mitte suvalise parsa, vaid Audi, BMW, võib-olla koguni Jaguari.

Inglise ja Ameerika suured PR-firmad on Brüsseli palgasõdurid. Nad müüvad enampakkujale pinda, infot ja mõjuvõimu, sõltumata tolle ideoloogilistest või moraalsetest veendumustest. Paljud vaatavad lobitegijatele ülevalt alla. George armastas neid esimesest hetkest alates, tingimusteta. See oli tema õige keskkond. Need on tema inimesed. Vanamees ja ülejäänud suguselts arvaku, mida tahavad.

Kohale jõudes astus George nõupidamistuppa ja pani ukse enda järel kinni. Teda häiris, et klient istus juba heledas nahktugitoolis. Sekretäridele oli antud korraldus lasta liiga vara kohale jõudnud külastajatel valvelauas oodata. Kuid George ei näidanud oma ärritust välja, vaid lasi ruumi klaasseinad hooletu sõrmeliigutusega läbipaistmatuks.

„Mister Reiper! Tere tulemast Merchant & Taylorisse!” ütles ta ja manas näole laia, oma kõige enesekindlama naeratuse, sirutades samal ajal korralikult maniküüritud käe hinnanguliselt umbes kuuekümneaastasele mehele, kes oli tugitooli vajunud asendis, mis reetis tema teadmatust ergonoomikast või siis ka täielikku hoolimatust selle suhtes.

Tundus, et Reiperi eluviisid on tõeliselt ebatervislikud. Ta polnud küll otseselt paks, vaid kuidagi pundunud ja ebamääraste kontuuridega, justkui hooletusse jäetud heeliumiõhupall. Jäi mulje, et ta toitub põhiliselt lahustuvast kohvist ja lennukites pakutavast toidust. Pealagi oli peaaegu paljas, seda ümbritses määrdunudhallikat värvi sassis ja jonnakas juuksepärg. Nägu oli kollakas ja sile, nagu viibiks mees harva värskes õhus. Vasakust oimukohast suunurgani jooksis paks valge arm. Seljas oli tal kulunud must pikeesärk, jalas sama kulunud beežid viikidega puuvillased püksid, mille rihma küljes paistsid iPhone’i ja taskulambi jaoks mõeldud vutlarid. Konverentsilaua läikival klaasplaadil lebas rokane märkmik ja sinine Georgetown Hoyasi logoga nokkmüts. Mehe istumisasend, sõrme aeglane liikumine üle telefoniekraani, see, et ta George’i sisse astudes isegi üles ei vaadanud – see kõik tekitas mister Reiperi ümber enesestmõistetava, samas aga ka julma autoriteedi aura. George tundis, kuidas karvad käsivartel püsti tõusevad; see oli puhtalt esimene reaktsioon ebameeldivale allajäämistundele, mille tema uus klient tekitas. Ta tundis vaistlikult, et ei taha iialgi kuulda lugu sellest, kust on pärit mister Reiperi näo peal ilutsev arm.

„Tere hommikust, mister Lööw. Aitäh, et leidsite aega minuga kokku saada,” lausus Reiper ja võttis George’i väljasirutatud käe lõpuks vastu.

Võõrapärase perekonnanime hääldus oli peaaegu täiuslikult hea. Ameeriklase kohta ebatavaline, mõtles George. Mehe hääl oli kähe ja veidi veniv. Lõunaosariiklane?

„Kas saite kohvi? Palun väga vabandust, meie valvelauasekretär on alles algaja, te teate kindlasti, mida see tähendab.”

Reiper raputas vaid korraks pead ja vaatas ruumis ringi.

„Mulle meeldib teie kontor, mister Lööw, ja see jääklaasiga aken on, well, rabav.”

„Jah, me püüame sellega oma klientidele tavaliselt muljet avaldada,” vastas George teeseldud tagasihoidlikkusega.

Nad istusid teineteise vastu ja George seadis oma asjasse üldse mitte puutuvad paberid märkmeploki ümber ülima hoolega kandiliseks poolringiks.

„Niisiis, millega saame Digital Solutionsi aidata?” küsis George ja manas ette järgmise naeratuse, mis tema arvates oli väärt iga senti kolmesaja viiekümne eurosest tunnitaksist.

Reiper nõjatus tahapoole ja vastas George’i naeratusele. Naeratus, mis armi tõttu otsekui lonkas, sundis George’i kõrvale vaatama. Ka Reiperi silmades oli midagi ebameeldivat. Nõupidamisruumi hoolikalt disainitud kohtvalgustite kumas olid silmad kohati rohelised, kohati pruunid. Külmad ja valvsad, näis, nagu vahetuks nende värvinüanss täiesti suvaliselt. Koosmõjus tõsiasjaga, et ta ei paistnud üldse silmi pilgutavat, andis see näole laisalt iroonilise, tapva roomajailme.

„Asi on nii,” ütles Reiper ja lükkas üle laua George’i ette paar klambriga kokku löödud A4-lehte.

„Ma tean, et Merchant & Taylor on kohutavalt uhke oma diskreetsuse üle, aga ma tean ka seda, et niipea kui tuul teise suunda pöörab, laulate te nagu kanaarilinnukesed. Puhas formaalsus, loomulikult.”

George võttis dokumendi kätte ja libistas silmad sellest kiiresti üle. Klassikaline konfidentsiaalsusleping tema ja Digital Solutionsi vahel. Ta ei tohi poetada sõnakestki sellest, mida nad oma kohtumistel räägivad. Tegelikult ei tohi ta kellelegi isegi mainida, et teeb Digital Solutionsile tööd või et on üldse teadlik nende olemasolustki. Vastasel korral võib sõltuvalt eksisammu tõsidusest nõuda temalt astronoomilist kahjutasu. Tegelikult pole selles midagi imelikku. Paljud kliendid soovisid kiivalt oma anonüümsust säilitada ega tahtnud, et neid seostataks taolise kasvõi üle laipade kõndiva PR-firmaga nagu Merchant & Taylor.

„Siin on kirjas, et see on alla kirjutatud Washington D.C.-s,” ütles ta lõpuks. „Kuid meie oleme Brüsselis.”

„Jah,” vastas Reiper mõnevõrra äraolevalt, lugedes samal ajal nähtavasti midagi oma nutitelefonist. „Meie advokaatide meelest on ilmselt lihtsam, kui ei teki kohtualluvuse vaidlust, kui asi peaks nii kaugele minema.”

Ta kehitas õlgu ja vaatas telefoni ekraanilt üles.

„Aga ma olen kindel, et teie teate konfidentsiaalsuslepingutest rohkem kui mina.”

Mehe häälde oli tekkinud terav toon. Muidu ilmetutes silmades välgatas midagi huvisarnast. George tundis end ebamugavalt. Muidugi, Merchant & Tayloris töötamise ajal oli ta alla kirjutanud tervele reale taolistele lepingutele. Ometi jättis viis, kuidas Reiper seda ütles, mulje hoopis millestki muust, palju keerulisemast. George heitis mõtte kõrvale. See pole võimalik. Keegi ei tea seda. Reiperi vihje pidi olema juhuslik.

George tõmbas rinnataskust oma Montblanci, kirjutas kiiresti lepingule alla ja lükkas selle üle laua Reiperile tagasi.

„Nii,” ütles ta siis, soovides konfidentsiaalsuslepinguga seotust juba vabaneda. „Siis võime ehk alustada?”

„Suurepärane,” vastas Reiper hajameelselt. Silmi nutitelefonilt pööramata murdis ta lepingu lohakalt kokku ja surus selle oma kulunud pintsaku põuetaskusse. Lõpuks pani ta ka nutitelefoni hoolikalt selle jaoks mõeldud väikesesse taskusse vöö küljes ja vaatas George’ile otsa.

„Meil on ühe tõlke juures abi vaja,” ütles ta. „Alustame sellest.”

1 Kes maksab, tellib muusika (ingl. k) [ ↵ ]