Читать книгу Ujuja I osa - Joakim Zander - Страница 8

Järgnenud vaikus oli peaaegu sama kõrvulukustav nagu sellele eelnenud kaks kuulivalangut. Kuulda oli ainult üle lahe lendavate partide prääksumist ja rihma otsas rabeleva õhinas koera kerget niuksumist. Kõik oli hall. Kaljud ja meri. Raagus puud ja võsa. Tuul sahistas veepiiril kasvavas kahvatus pilliroos.

„Mööda,” ütles binoklit hoidev vana mees.

„Täiesti võimatu,” vastas noor naine tema kõrval. Naine hoidis püssi ikka veel õlal. Kirsipuust püssipära oli põse vastas jahe.

„Esimene kord võib-olla küll, aga teine kord sain igal juhul pihta,” ütles ta. „Lase Albert lahti, eks siis näeme.”

Vanem mees kummardus ettepoole ja päästis spanjeli rihma otsast lahti. Koer kihutas kimedalt haukudes minema, kadudes läbi roostiku kaljude suunas.

„Lasid mõlemal korral mööda, usu mind. Sul on käsi roostes, Klara.”

Mees raputas pettunult pead. Noore naise huulile libises naeratusevirve.

„Seda räägid sa iga kord, kui me jahil käime, vanaisa. Ütled, et ma olen mööda lasknud ja et mul on käsi roostes.”

Ta manas vana meest matkides näole mureliku ilme.

„Ja iga kord tuleb Albert tagasi, pühapäevane õhtusöök hambus.”

Mees raputas pead.

„Ma räägin ainult seda, mida ma binokliga näen, see on kõik,” torises ta.

Jalgade juures kivi vastu toetatud vanast seljakotist võttis ta välja termose ja kaks kruusi.

„Tass kohvi, siis sõidame koju ja ajame vanaema üles,” ütles ta.

Alt rannast oli kuulda lühikest haugatust, sellele järgnes metsik solin. Klara naeratas laialt ja patsutas vanaisa põsele.

„Käsi roostes, ah? Ütlesid midagi sellist või?”

Vana mees pilgutas talle silma, kallas kohvi kruusi ja ulatas Klarale. Teise käega õngitses ta salataskust pisikese plasku.

„Kas tahad veidike tempida, suur jahimees? Võidu tähistamiseks,” ütles ta.

„Mis? Sul on viin kaasas? Kas sa tead, mis kell on? Ma räägin vanaemale ära.”

Klara raputas tõsiselt pead, kuid lasi siis vanaisal oma kruusi sortsu samakat valada. Enne kui ta lonksu jõudis võtta, hakkas õliriidest mantli taskupõhjas telefon helisema. Klara ohkas ja andis kruusi vanaisa kätte.

„Saatana eest juba peitu ei poe,” ütles vanaisa muiates.

Klara sai oma Blackberry kätte. Ekraanil plinkiv Eva-Karini nimi teda ei üllatanud. Ülemus. Sotsiaaldemokraadist dinosaurus ja europarlamendi liige Eva-Karin Boman.

„Oeh,” ohkas ta enne vastamist.

„Tere, Eva-Karin!” ütles ta tavalisest oktaavi võrra kõrgema ja märksa reipama häälega.

„Klara, kullake, milline õnn, et ma su kätte sain! Tead, nüüd on asi ikka päris hull. Glennys helistas ja küsis, milline on meie seisukoht IT-turvalisuse raporti osas. Tead, ma pole jõudnud seda lahtigi teha. Nii palju tööd on olnud ...”

Hääl kadus hetkeks. Klara heitis kiire pilgu kellale. Saab kohe üheksa. Eva-Karin on arvatavasti kiirrongis, teel Arlandale. Ta libistas pilgu üle hallide, tuule meelevallas kõrguvate kaljude. Tundus nii kohatu rääkida Eva-Kariniga siin, saarestikus. Eva-Karini hääl oli tema ainsas pelgupaigas nagu sissetungija.

„... nii et kui sa teed mulle kokkuvõtte enne – mis me kokku lepime? Enne viit täna õhtul, okei? Siis ma jõuan selle enne homset koosolekut läbi vaadata. Sa jõuad ju, eks? Sa oled ingel, kullake!”

„Loomulikult,” ütles Klara. „Eva-Karin, sul pole võib-olla meeles, aga ma olen Rootsis ja lendan Brüsselisse alles täna kella kahe paiku. Ma ei tea, kas ma kella viieks jõuan.”

„Klara, ma tean väga hästi, et sa oled Rootsis,” katkestas Eva-Karin teda hääletooniga, mis ei jätnud vastuvaidlemiseks kuigi palju võimalust. „Aga sa võid ju sõidu ajal tööd teha. Issand, sul on ju ometi terve nädalavahetus vaba olnud?”

Klara kükitas niiske sambla peale ja toetas pea kätele. Praegu on pühapäeva hommik. Tal oli vaba laupäev. Tundus, et kogu elujõud imetakse temast välja.

„Klara? Klara? Oled sa veel seal?” kostis Eva-Karini hääl tema kõrva vastas.

Klara köhatas ja raputas pead. Hingas sügavalt sisse, sundis hääle reipaks, optimistlikuks, teenistusvalmiks.

„Muidugi, Eva-Karin,” ütles ta. „Pole probleemi. Ma saadan kokkuvõtte täna enne kella viit sulle meili peale.”

Pool tundi hiljem oli Klara Walldéen tagasi toas, kus ta oli üles kasvanud, lillelise poordiga roosa tapeedi keskel, mille ta kümneaastasena oli välja kaubelnud. Siledad, läikivaks kulunud põrandalauad paljaste jalgade all. Akna taga paistis läbi raagus puuvõrade Läänemeri. Laineharjad olid vahused. Torm jõuab kohale veel enne õhtut. Neil tuleb kiirustada. Kaugemal lahe ääres elav lapsepõlvesõber Bosse Bengtsson oli lubanud ta paadi ja autoga Norrköpingisse viia. Sealt edasi rongiga Arlandale ja lennukiga Brüsseli argipäeva.

Ta tiris topilise Helly Hanseni sviitri üle oma kõhnade õlgade ja pani selle asemel selga heleda liibuva pluusi ja asümmeetrilise kampsuni. Jaapani denimist teksased kulunud velvetpükste asemele, mis tegelikult olid vanema omad. Hommikuse jahilkäigu ajal kantud voodriga kummikute asemele Nike tossud. Veidi hajutatud meiki silmade ümber, paar harjatõmmet läbi süsimustade juuste. Väikese valge meigilaua kohalt peeglist vaatas vastu teine inimene. Põrandalauad naksusid jala all.

Klara tõusis püsti ja avas väikese pööninguukse. Ettevaatlikult, vilunud liigutusega kummardus ta pimedusse, tõmbas lähemale vana kulunud kingakarbi ja võttis sealt paki fotosid. Ta laotas need põrandale ja istus neid uurima.

„Kas vaatad jälle vanu pilte, Klara?”

Klara pööras ringi. Väikese akna kahvatus valguses tundus vanaema peaaegu läbipaistev. Tema keha oli nii kleenuke ja habras. Ilma seda nägemata oli raske uskuda, et ta suutis ikka veel pahkliku õunapuu otsa viimaste õunte järele ronida, et neid lindude eest ära korjata.

Vanaemal olid samasugused helesinised silmad nagu vanaisalgi. Välimuse järgi otsustades oleksid nad võinud õde ja vend olla. Kuid sellistel teemadel siin saarestikus nalja ei tehtud. Vanaema näos olid mõned sügavad vaod, kuid kortse ei olnud. Ta ei kasutanud kunagi meiki, enda jutu järgi ainult päikest, naeru ja merevett. Ta nägi välja nagu kuuekümnene, kuid paari kuu pärast pidi ta saama juba seitsekümmend viis.

„Ma tahtsin ainult korraks vaadata,” vastas Klara.

„Miks sa neid endaga Brüsselisse kaasa ei võta? Ma pole sellest kunagi aru saanud. Mis neist siin kasu on?”

Vanaema vangutas pead. Tema sinistes silmades välgatas hetkeks kurbus ja üksindus. Silmapilguks tundus, et ta tahab midagi öelda, kuid muutis siis meelt.

„Ma ei tea,” ütles Klara. „See lihtsalt on nii. Nende koht on siin. Kuidas on, kas safranisaiakesi on veel?”

Ta korjas fotod kokku, pani need ettevaatlikult kingakarpi ja läks vanaema järel nagisevast trepist alla.

„Seal sa oledki! Linnariided seljas ja puha!”

Bosse Bengtsson seisis juba paadisillal ja ootas, kui Klara piki teerada tema vanemate ajahambast puretud kodust möödus. Nagu juba palju kordi varemgi. Tundus, nagu tegutseksid Klara jalad siin täiesti iseseisvalt. Justkui ei sekkukski aju ega selgroog juurtest, kividest ja lompidest kõrvale põikamisse.

„Jäta järele, Bosse. Sa räägid nagu mu vanaisa,” ütles Klara.

Nad kallistasid kohmakalt. Bosse oli Klarast paar aastat vanem, nad olid saare peal koos üles kasvanud. Ta oli nagu vend. Nad olid justkui ühe pere lapsed, ehkki erineva välimuse ja loomuga.

Nad olid kummaline paar. Klara oli väike ja kõhn, klassi priimus ja nii tubli jalgpallur, et mängis mõnda aega Östervikingi poistemeeskonnas. Bossele meeldis kala püüda ja – juba pisut vanemast peast – jahti pidada, juua ja kakelda. Klara oli pidevalt teel kusagile ära. Bosse ei suutnud ettegi kujutada, et peaks saarestikust minema kolima. Kuid omal ajal sõitsid nad päevast päeva üheskoos kooli. Soojal ajal koolipaadiga, talvel hõljukiga. Säärane asi loob inimeste vahele tavalisest tugevama sideme.

Klara hüppas paati ja tõstis Bosse vana tööpaadi kulunud vendrid sisse, Bosse manööverdas juba sillast eemale. Klara läks Bosse juurde väikesesse tüüriruumi. Räpaste illuminaatorite taga olid lained kõrgemaks muutunud, nende harjad olid valged ja sihikindlad.

„Õhtul läheb tormiks,” ütles Bosse.

„Räägitakse jah,” vastas Klara.