Читать книгу Ujuja I osa - Joakim Zander - Страница 7

Mahmoud Shammosh polnud tegelikult paranoiline. Vastupidi. Kui keegi oleks küsinud, kirjeldanuks ta ennast sootuks vastupidiste väljenditega. Ratsionaalne. Akadeemiline. Ja enne kõike muud: sihikindel.

Mahmoud polnud kunagi uskunud tõrjutusse ega vandenõudesse. See on teismeliste, džihaadi pooldajate ja fooliummütsikeste kandjate rida. Eeslinnade betoonist ja lootusetusest välja murdmine, kõigest läbielatust hoolimata Uppsala ülikooli doktorantuuri jõudmine pole saavutatud ennast välja vabandades. Kui ta milleski üldse kindel oli, siis selles, et üheksal juhul kümnest osutub õigeks kõige lihtsam lahendus. Paranoia on luuseritele.

Kerge nõksuga sai ta oma roostes Crescenti Carolina Rediviva raamatukogu eest jalgrattahoidikust lahti. Kunagi väga ammu oli ratas olnud arvatavasti heledamat tooni sinine. Uhked rattad on Uppsalas ainult esimese kursuse tudengitel. Veteranid juba teavad, et need pannakse esimese nädalaga pihta. Mahmoudi jalgratas balansseeris täiusliku kamuflaaži ja kõlbmatu romu õhkõrnal piiril.

Ta surus paar korda jõuliselt pedaalidele ja lasi siis kesklinna poole kulgeval nõlvakul oma töö teha. Pärast ligi seitset Uppsalas elatud aastat armastas ta ikka veel Drottninggatanit mööda alla kihutada, tuul kõrvus vihisemas, sõrmenukid külmast jääs. Vastu tahtmist heitis ta pilgu üle õla. Laternad raamatukogu suunas tõusva tee ääres põlesid detsembrikuises varakult saabuvas pimeduses üksildaselt ja nukralt. Keegi ei järgnenud talle.

Gamla torgeti väljakul asuva õigusteaduskonna valvelaud säras jõuluehetes. Elektrilised kuuse- ja advendiküünlad põlesid, ehkki oli pühapäev, kuid kolmanda korruse koridor oli pime ja vaikne. Ta keeras oma väikese kabineti ukse lukust lahti, astus sisse, pani kirjutuslaual lambi põlema ja lülitas arvuti käima.

Ta istus oma toolile, selg akna poole, ja lükkas kõrvale kaks raamatut riigi funktsioonide erastamisest ning inimõigustest. Kui kõik läheb plaanide kohaselt, on ta peagi samateemalise raamatu uhke autor. „The Privatization of War”. See on tema doktoritöö pealkiri. Raamatust oli valmis umbes pool.

See, mis ta siiani on kirjutanud, on tegelikult üsna traditsiooniline. Võib-olla sisaldab see veidi rohkem välitöid kui keskmine õigusteaduse doktoritöö. Kuid selles oligi mõte. See on tänapäevane, interdistsiplinaarne. Ta oli intervjueerinud umbes viitkümmet erinevat Ameerika ja Briti firmade esindajat Iraagis ning Afganistanis. Firmad täitsid funktsioone, mis seni olid olnud vaid sõjaväe pärusmaa, see puudutas kõike alates transpordist ja varustamisest kuni erinevate valveteenistuste ja koguni lahingutegevuseni välja.

Alguses oli ta lootnud tõelist pommuudist, uut Abu Ghraibi või My Laid. Akadeemik paljastamas suuri, kohutavaid kuritegusid. Ta teadis, et tema taust annab talle eelise. Kuid ta ei avastanud midagi sensatsioonilist. Ta lihtsalt kaardistas ja kataloogis firmad ning reeglid piisavalt hästi, et sellest avaldati artikkel European Journal of International Law’s ning kokkuvõte Dagens Nyheteris. Sellele järgnes CNN-i ootamatu ettepanek korraldada intervjuu Kabulis. Tänu intervjuule sai ta järsku kutseid rahvusvahelistele konverentsidele ja sümpoosionidele. See polnud küll pommuudis, kuid sel oli eesootava edu hõrkmagus maik.

Kuni sõnumi saamiseni.

Ohates tõstis Mahmoud viiekümneleheküljelise paksu paberipataka kirjutuslaualt ära. Tema doktoritöö värske peatükk. Juba esimene lehekülg oli punase pliiatsiga kommentaare täis soditud. Vanast reservohvitserist juhendaja nägi läbi iga katse pisutki kergemalt pääseda. Raske südamega pani ta paberipataka käest. Kõigepealt meilid.

Vana arvuti hakkas mürisema, kui Mahmoud püüdis e-posti programmi avada, justkui protesteeriks masin pühapäevasel päeval töötegemise vastu. Teaduskonna riistvara polnud sugugi uus. See oli staatuse küsimus. Sellesse teaduskonda ei tuldud moodsa tehnika, vaid viiesaja-aastaste traditsioonide pärast.

Mahmoud vaatas detsembripimedust akna taga. Tema kabinet oli küll väike, kuid sealt avanes Uppsala parim vaade. Esiplaanil Fyriså jõgi ja maja, mida Ingmar Bergman kirjeldas „Fannys ja Alexanderis”. Mis selle nimi oligi? Akademikvarnen? Selle taga toomkirik ja loss, peaaegu kummituslikus valguses plekitu, akadeemiliselt suursugune. Mahmoud ei mõelnud sellele enam eriti, kuid võrreldes lapsepõlve väikese mänguväljaku ja betooni kooruva värvikihiga oli see hoopis teine maailm. Lõpuks andis arvuti alla ja lubas Mahmoudil postkasti siseneda. Ainult üks uus kiri, ilma pealkirjata. Selles polnud midagi imelikku, ta oli meile alles veerand tundi tagasi raamatukogus kontrollinud. Ta tahtis kirja juba rämpsuna kustutada, kuid reageeris siis saatja aadressi peale. Jagare00@hotmail.com.

Ta tundis, kuidas süda hakkab kiiremini põksuma. See oli teine sõnum samalt aadressilt. Esimene tuli siis, kui ta oli äsja oma viimaselt Afganistani reisilt tagasi jõudnud; see oligi tema viimaste nädalate vastumeelse paranoia põhjuseks.

Kiri oli lühike, kirjutatud rootsi keeles, ja autor viibis ilmselt Afganistanis:

Shammosh!

Nägin paar päeva tagasi sinu intervjuud CNN-is. Tundub, et sinust on ikka kuradi tõsine vend saanud. Kas meil oleks võimalik lähematel päevadel Kabulis kokku saada? Mul on infot, mis pakub huvi meile mõlemale. Ole ettevaatlik, sul hoitakse silma peal.

Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust.

Familiaarne toon. „Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust”. Vägagi tuttavad sõnad ühest teisest ajast. Ilmselgelt on saatjaks keegi tuttav.

Ja kirja lõpp: „Sul hoitakse silma peal”. Mahmoud oli selle peast heitnud, koguni naernud. Selge, et tegemist on mõne sõbraga, kes tema arvel nalja teeb. Peagi saab ta järgmise kirja parastava tekstiga „LOL! Gottya!”. Selles sotsiaalses keskkonnas, kus ta praegu liigub, on osa tema taustast üsnagi haruldane, ja tema uued sõbrad viskasid selle üle nalja. Kuid teist kirja ei järgnenud. Ja tasapisi hakkas ta ringi vaatama. Lihtsalt selleks, et kindel olla. Lihtsalt igaks juhuks, miks mitte?

Ta märkas seda juba samal õhtul. Tavaline Volvo V70, igavat ametnikuhalli värvi. Seisis tema väikese ühetoalise korteri lähedal Luthagenis, kustunud tänavalaterna all. Ja hiljem samal nädalal nägi ta sama autot korvpallitrennist tulles uuesti. Pärast seda märkas ta autot juba kõikjal. Mahmoudil jooksis judin üle selja. Võib-olla on see juhus, võib-olla mitte.

Ta keeras end arvuti poole ja avas uue sõnumi. Ehk saab nüüd nalja osas selgust? Ta ei tunnistaks naljamehele iialgi, et oli seda kõike osaliselt tõe pähe võtnud.

Tekst oli rootsi keeles:

Shammosh!

Võtan sinuga Brüsselis ühendust. Me peame kokku saama.

Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust.

Mahmoud tundis, kuidas süda veelgi kiiremini peksma hakkab. Kuidas võis too inimene teada, et ta nädala lõpupoole Brüsselisse sõidab? Mahmoudi teada oli vaid tema juhendaja kursis, et ta oli võtnud vastu kutse esineda neljapäeval Rahvusvahelise Kriisigrupi korraldatud konverentsil. Mahmoud tundis, kuidas tal kananahk ihule tõuseb, mööda selgroogu roomas külm judin. Võib-olla on see siiski mingi nali? Volvo on vaid ettekujutuse vili? Samas ... Natuke põnevust, törtsuke adrenaliini.

Ta raputas pead. Ehk tuleks lihtsalt oodata ja vaadata, kas keegi otsib ta Brüsselis üles. Kuid enne kontorist lahkumist tuleb tal veel üks asi korda ajada. Ta peab kirjutama ühe meili. Inimesele, kellega ta oleks pidanud juba ammu ühendust võtma.

*

Klara Walldéen ilmus tema ellu järsku, täiesti ootamatust kandist. Ühel päeval olid tüdruku käed lihtsalt tema ümber, pea tema õlale toetatud ja sõrmed tema üha pikemaks kasvavates juustes. See oli heitlik periood tema elus. Teda valdas tühjus- ja segadustunne, ta oli kurnatud ja unetu. Täiesti, täiesti üksi. Ja ühel päeval seisis tüdruk tema lageda, möbleerimata väikese korteri uksel.

„Ma olen sind loengutes näinud,” ütles ta. „Sa oled ainus, kes tundub veel üksildasem kui mina. Nii et ma jälitasin sind. Haige, kas pole?”

Seejärel astus tüdruk rahulikult üle tema ukseläve ja asetas oma üksinduse sõnagi lausumata tema oma kõrvale. Ning Mahmoud lasi enda omal lihtsalt olla, kuni kaks üksindust teineteisele lähenema hakkasid ja lõpuks kokku kasvasid. Oli vabastav, et nad ei pruukinud sageli teineteisega rääkidagi. Nad lihtsalt lamasid Mahmoudi spartalikul madratsil või Klara kitsas kõvas voodis Rackarbergetis, kulunud kohvergrammofonil mängimas mõni ragisev soulisingel, mille Klara oli kirbukalt ostnud.

Ka praegu ei möödunud päevagi, mil ta poleks selle peale mõelnud. Selle peale, kuidas nad hingasid võimalikult vaikselt, et mitte rebestada ümbritsevat habrast loori; kuidas nende südamelöögid sobitusid kokku Prince Phillip Mitchelli looga „I’m So Happy”.

Ometigi teadis ta juba algusest peale, et see on määratud nurjuma. Tema sees oli midagi, millest ei piisanud, see oli ühildamatu tema ja Klara suhtega. Ta hoidis seda ainult enda teada, oma kõige sügavamas südamesopis. Kui Klara pärast õigusteaduskonna lõpetamist Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli sisse sai, olid nad pidulikult tõotanud, et hakkavad teineteisel külas käima, kõik toimib, vahemaa on nende tugeva suhte jaoks tühiasi. Kuid sisimas teadis Mahmoud, et see on lõpp. Leek, mida ta nii kaua oli püüdnud lämmatada, süttis tema hinges uue, vääramatu jõuga.

Ta ei unusta iialgi Klara pilku, kui nad Arlandal seisid ja tema takerdudes oma päheõpitud juttu rääkis. Võib-olla oleks parem aeg maha võtta. Nad ei tohiks teineteisele koormaks muutuda. Sellesse ei tuleks suhtuda kui lõppu, vaid kui uude võimalusse. Need kõik olid ettekäänded, mitte tõde. Tüdruk ei öelnud midagi. Mitte ainsatki sõna. Ja ta ei pööranud Mahmoudilt silmi. Kui jutt räägitud sai, või kui sõnad teda lõpuks alt vedasid, oli kogu armastus ja õrnus Klara pilgust kadunud. Tüdruk vaatas teda säärase armutu põlastusega, et Mahmoudil hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Siis võttis Klara oma kohvrid ja läks kordagi tagasi vaatamata registreerimisleti juurde. See oli kolm aastat tagasi. Sellest saadik polnud ta Klaraga rääkinud.

Mahmoud kummardus arvuti poole ja avas uue kirja lehekülje. Sõrmed trummeldasid klahvidel. Ainus, millele ta pärast Brüsseli konverentsikutse saamist oli mõelnud, oli Klaraga ühenduse võtmine. Kuid see ei õnnestunud. Ta polnud suutnud midagi kirjutada.

„Hakka pihta!” ütles ta iseendale valjusti. „Hakka pihta!”

Tal kulus peaaegu pool tundi kirja kirjutamiseks, mis lõpuks sai ainult viis rida pikk. Veel veerand tundi läks võimalike kahetimõistetavuste, meeleheite, ühise mineviku vihjete kustutamisele. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse ja vajutas nupule „Saada”.

Kui ta kahekümne minuti pärast teaduskonnast lahkus, nägi ta esimese asjana halli Volvot. See seisis all jõe ääres pimedal parkimisplatsil. Jalgratta lukku lahti keerates kuulis ta, kuidas mootor käima pandi, nägi, kuidas esilaternad ellu ärkasid, valgustades jõeäärset vana metallpiiret kummitusliku kumaga. Esimest korda üle väga pika aja tundis ta tõsiselt hirmu.