Читать книгу Mõrv šokolaadiste muffinitega - Joanne Fluke - Страница 5

Viimane klient oli lahkunud, Cookie Jari küpsisekohviku esiuks oli lukus ning Hannah ja Lisa olid suundunud pagaritöökotta, et segada valmis järgmise päeva küpsisetainas. Lisa rebis rullilt tüki toidukilet, et katta sellega šokolaadiglasuuriga kirsiküpsiste tainakauss, ja heitis pilgu kella poole. „Hannah?”

„Jah?” Hannah tõstis pliidilt šokolaadi, mille oli mustvalgete küpsiste jaoks ära sulatanud, ja lisas selle kaussi.

„Aeg on juba hiline ja sa pead täna veel tundi andma. Ehk peaksid juba koju minema?”

Hannah tõstis pilgu ning vaatas muigega oma väikesekasvulist partnerit. „Ise oled veel teismeline, aga üritad mind kamandada?”

„Ma ei püüa sind kamandada. Ja ma pole enam teismeline, saan kuu aja pärast kakskümmend.” Lisa ajas selja sirgu, et endast võimalikult pikka muljet jätta, tema trotsliku ilme rikkus ära üks lopsakas pruun kihar, mis oli kohustusliku juuksevõrgu alt põgenema pääsenud.

Hannah segas tainast veel ühe hetke ja sirutas siis käe toidukilerulli poole. „Võib-olla lähengi. Aga tulen hommikul varem ja küpsetan kõik enne sinu tulekut valmis.”

„Oleme kokku leppinud!” Lisa sirutas käe välja ja nad surusid kätt. „Kas tahad, et ma tuleksin täna sulle tunni andmisel appi? Herb on kuni kella üheksani tööl, aga Marge ütles, et võin talle iga kell helistada ja ta tuleb isa juurde, et tal silma peal hoida.”

„Pole vaja, Lisa. Saan hakkama.” Hannah teadis, et Lisale meeldis võimalusel alati koos isaga kodus olla. Jack Hermanil oli Alzheimeri tõbi ja Lisa oli pidanud loobuma kolledžisse minekuks saadud stipendiumist, et isa eest hoolitseda. Õnneks oli elu muutunud Lisa jaoks natuke lihtsamaks, kui ta oli kihlunud Herb Beesemaniga, Lake Edeni korrakaitse ja liiklusjärelevalve ametnikuga. Herbi lesestunud ema Marge ja Lisa isa olid mõnda aega koos keskkoolis käinud ja näis, et Marge’ile meeldis koos Jackiga aega veeta, et „lapsed” saaksid väljas käia.

Hannah viis tainakausid külmruumi ja kuulis sealt välja astudes tagaukselt kostvat koputamist. Kui ta ukse avas, nägi ta ukselävel seismas külmast lõdisevat Beatrice Koesterit. „Tere, Beatrice. Tule sisse.”

„Tere, Hannah. Lisa.” Beatrice astus sooja kööki ja naeratas. „Ma saan ainult hetkeks jääda, Ted ootab mind autos.”

Hannah lehvitas Tedile, Lake Edeni vanametalli kokkuostupunkti ja romula omanikule ja juhatajale. Ted lehvitas vastu, kuid ta näol oli rahulolematu ilme. Arvatavasti tahtis ta tööle tagasi minna. Hannah sulges ukse ja pöördus Beatrice’i poole. „Oleme põhimõtteliselt suletud, aga kui sa tahad küpsiseid, siis võid neid saada.”

„Pole vaja, aga aitäh pakkumast, Hannah. Tulin lihtsalt sulle retsepti tooma. Ma tean, et olen sellega hiljaks jäänud, aga ma sortisin Tedi ema asju ja leidsin selle alles nüüd.”

„Lake Edeni kokaraamatu jaoks?” küsis Lisa.

„Jah. See on tema kreemimuffinite retsept. Ted jumaldab neid ja need on tõesti head. Ma küsisin seda retsepti Tedi emalt lugematuid kordi, aga ta „unustas” selle mulle alati anda.”

„Mul on hea meel, et sa selle lõpuks ikka kätte said,” ütles Hannah kaastundliku naeratuse saatel. „Mõned inimesed ei taha sugugi oma retsepte teistega jagada ja olen kindel, et Tedi ema oli just üks sellistest.”

„Arvasin sama, aga Ted ütleb, et ma eksin, ja väidab, et ema unustas selle tõepoolest iga kord maha, kui meile külla tuli. Tedi ema ei saanud muidugi midagi valesti teha.”

Hannah hammustas naeratuse varjamiseks huulde. Ta polnud Tedi emaga kohtunud, kuid kuuldust võis järeldada, et tema ainetel oleks saanud luua üsnagi mitu maitsetut ämmanalja.

„Kas seda jõuab veel kokaraamatusse panna või on juba liiga hilja? Ted arvab, et see oleks kõige sobivam austusavaldus tema ema mälestusele.”

Hannah sirutas käe ja võttis retsepti vastu. Ta ei saanud keelduda, Beatrice näis olevat ääretult mures. „Ei ole liiga hilja. Ma kannan hoolt, et see raamatusse jõuaks.”

„Oh aitäh, Hannah! Sellega on aga üks väike probleem.”

„Retseptiga?” Hannah suunas pilgu käsitsi kirjutatud retseptikaardile.

„Jah. Vaata koostisaineid.”

Hannah luges koostisained valjult ette: „Mõrušokolaad, suhkur, või, jahu, piim ja … oih.”

„Mis on?” küsis Lisa.

„Siin on kirjas, et lisada tuleb pool tassi salajast koostisainet.”

„Oi, mulle meeldivad sellised retseptid!” lõi Lisa käsi kokku. „Tegu on alati mõne sellise koostisosaga, mida mitte keegi ei oska ära arvata. Mis see seekord siis on?”

Hannah kehitas õlgu ja sama tegi ka Beatrice. Lisa vaatas esiti kaardi ühele, siis teisele poole ning taipas alles siis, mis lahti. „Siin polegi seda kirjas?”

„Pihtas-põhjas.” Hannah pöördus Beatriceʼi poole. „Kas sa oled neid kreemimuffineid kunagi maitsnud?”

„Jah ja need olid imelised! Alma tegi neid Tedile igal aastal sünnipäevaks, aga ta ei lubanud mul nende valmistamist kunagi pealt vaadata.”

„Kuidas need maitsesid? Kirjelda meile.”

Beatrice hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. „Need olid tõeliselt hea tumeda šokolaadi maitsega ja rasked, mitte sellised kerged, nagu valmissegudest küpsetatud muffinid. Nad ei kerkinud niimoodi, nagu need ilusad ümmargused muffinid, mille pilte võib ajakirjadest leida, kuid sellest polnud midagi, sest Alma kuhjas neile otsa šokolaadikreemi, mida saigi niimoodi rohkem. Ta ütles, et muffinitel peavad kreemi jaoks lohukesed sees olema.”

Hannah puhkes naerma. See oli suurepärane viis kirjeldamaks muffineid, mis polnud soovitud määral kerkinud – ja enamikul inimestel, Hannah’ kaasa arvatud, polnud selle vastu midagi, kui kreem oli tõeliselt hea. „Kas sa oskad ka kreemi kirjeldada?”

„Jah, ikka. See oli šokolaadine ja õige veidi nätske ja lausa sulas suus. Mõtlesin alati, et kui seda soojendada, siis saaks sellest täiusliku šokolaadikastme jäätise jaoks.”

„Kõlab hästi. Mõtle nüüd uuesti nende muffinite peale. Kas neil oli sinu arvates mingisugune varjatud või vaevu tajutav kõrvalmaitse?”

„Mitte eriti, aga …” Beatrice vakatas ja kortsutas kergelt kulmu.

„Aga mis?” julgustas Lisa teda tagant.

„Neil oli … mingisugune saksa maitse.”

„Saksa maitse?” Hannah mõtles kõigi šokolaadikookide peale, mida ta oli söönud. „Kas see oli nagu saksa šokolaaditort?”

Beatrice raputas pead. „Ei, mitte selline.”

„Kas sa arvad, et tainale oli lisatud hapukapsast?” küsis Lisa. „Minu ema tegi šokolaadikooki hapukapsaga.”

„Ei, see ei olnud hapukapsas. Teen ka ise seda kooki.” Beatrice ohkas vaikselt. „Muffinid olid korraga nii magusad kui ka pikantsed, täpselt nagu mõni hea saksa tort. Tead ju küll, mida ma mõtlen. Need on nii rammusad ja maitsvad, et isegi kui sul on kõht lõhkemiseni täis, siis ei suuda sa söömist enne lõpetada, kui need otsa saavad.”

„Pole ime, et sa seda retsepti tahtsid!” naeratas Hannah, et Beatrice’i rahustada. „Mis sa arvad, Lisa? Kas suudame Alma salajase koostisosa välja nuputada?”

„Me igatahes üritame! Need tunduvad olevat teistmoodi, kui mu ema tavalised šokolaadi-kreemimuffinid, aga mul on juba paar mõtet.”

„Suurepärane.” Hannah pöördus Beatriceʼi poole. „Kas muffinid olid tükkideta? Või oli neile midagi lisatud?”

„Ei. Muffinid olid tükkideta ja maitsesid peaaegu nagu šokolaadibatoon.”

„Sellest on abi,” ütles Lisa kiiresti noogutades. „See välistab enamiku tahketest koostisainetest, mida saab tainale lisada, näiteks nagu pähklid, kookoshelbed ja kuivatatud puuviljad.”

„Tõsi, aga see ei välista neid koostisaineid, mis on peeneks jahvatatud, püreestatud või sulatatud,” lisas Hannah.

Beatrice näis olevat kõigest sellest päris löödud. „Mul on kahju, et ma üldse selle mõttega lagedale tulin. Kui Ted poleks nii kangekaelselt pähe võtnud, et kokaraamatus peab olema ka tema ema retsept, siis paluksin teil kogu see asi lihtsalt unustada.”

„Mitte mingil juhul!” hüüdsid Hannah ja Lisa korraga. Hetke kaikus pagaritöökojas vaikus, siis puhkesid kõik naised naerma.

Naeru vaibudes ütles Lisa: „Nuputame selle välja, Beatrice. Meile meeldivad head mõistatused ja vähemalt ei kaasne sellega ühtegi laipa.”

„Ainult mu ämm,” naljatles Beatrice ja kohkus hetkeks oma tervameelsusest. „Mul on väga hea meel, et Ted seda ei kuulnud!”

Hannah tõmbas harjaga veel korra juustest läbi ja heitis vii-mase pilgu peeglisse. Riietuse poolest nägi ta oma valge pluusi ja tumesinise pükskostüümiga väga õpetajalik välja, kuid tema juuksed rääkisid hoopis teist keelt. Õhuniiskus oli kõrge, mistõttu oli Hannah’ juustest saanud allumatute punaste lokkide puhmas. Ta tõmbas juuksed kuklasse ja kinnitas hõbedase klambriga, mille tema noorim õde Michelle oli ühelt oma ehtekunstnikust sõbralt Macalesteri kolledžis ostnud, ning kustutas magamistoas tule.

„Ma ei jää hiljaks,” tõotas Hannah endale, kummardudes endale koridoris järgnenud Moishet paitama. „Ma lähen lihtsalt kooli, et olla see, kelleks pidin saama, enne kui sain selleks, kes olen praegu.”

Moishe näugus vaikselt ja vaatas üles perenaise poole. Võib-olla kujutas Hannah seda lihtsalt ette, kuid kass näis olevat tema selgitusest täielikus hämmingus. Hannah puhkes selle mõtte peale naerma. „Anna andeks. See oli ebaselge. Lähen kõigepealt kooli, et täiskasvanutele küpsetamist õpetada, ja siis lähen koos Mike’iga õhtust sööma. Ära muretse. Jätan sulle piisavalt toitu.”

Hannah muheles ikka veel oma võrratu lause üle, kui trepist alla garaaži kiirustas. Ta ootas innuga oma õhtust kohtingut Lake Edeni kõige populaarsema vallalise mehega. Mike Kingston oli kolinud Lake Edenisse veidi enam kui aasta eest, kui šerif Grant oli meelitanud ta Minneapolise politseist Winnetka maakonna šerifijaoskonna uurijate osakonda juhtima. Kuna Mike oli Billi partner, siis soovisid nii Andrea kui ka Bill, et tema suhe Hannah’ga lõpuks abieluni jõuaks. Mike meeldis ka Deloresele, kuigi ta eelistas koos Carrie’ga Hannah’t Normani poole nügida. Hannah’le meeldisid aga mõlemad mehed, täpselt nagu ka ta noorimale õele Michelle’ile, ning just sellepärast ei suutnud ta kummastki loobuda. Ehk oligi hea, et kumbki neist polnud talle abieluettepanekut teinud. Elu jagamine kellegagi, kes ei vajanud liivakasti, võis olla küll tore, kuid Hannah polnud kindel, kas ta soovib oma iseseisvusest loobuda.

Kakskümmend minutit hiljem jõudis Hannah kooli parklasse. Aeg oli varajane ja parkla veel täiesti tühi. Ta parkis auto kodundusklassile võimalikult lähedale, haaras toidukraamiga kasti kaenlasse ja suundus kaubaukse poole. Jordani keskkooli arhitekt oli lisanud hoonele kaubaukse, et lihtsustada köögiseadmete ja toidukaupade transporti. Kodundusõpetaja Pam Baxter oli andnud Hannah’le võtme, kui ta oli nõustunud õhtuseid kokandustunde andma. Pam oli kavatsenud algselt osalejatele tortide kaunistamist õpetada, kuid Hannah’ õpilaste tööks oli testida kõiki Lake Edeni kokaraamatu jaoks esitatud retsepte.

Hannah astus sisse, pani tuled põlema ning pilgutas silmi, nagu taskulambi valgusvihku sattunud öökull. Rohked Hannah’ pea kohal rippuvad valgustid olid piisavalt eredad, et muuta öö päevaks. Kui Hannah’ silmad olid valgusega harjunud, asetas ta oma kasti tööpinnale. Pam Baxteri sahvris olid kõik peamised küpsetamiseks vajalikud koostisained olemas, kuid Hannah oli toonud kaasa mõnevõrra erilisemad toidukaubad, mida õpilased sel õhtul testitavate retseptide jaoks vajasid. Kastis oli näiteks pakk kuivatatud ja magustatud jõhvikaid, mida oli vaja Hannah’ vastloodud küpsiseretsepti jaoks. Kuna küpsistes olid sees jõhvikad ja jõhvikad kasvasid rabas, kavatses Hannah hakata küpsiseid kutsuma rabaküpsisteks.

Viis minutit hiljem olid Hannah’l kõik ettevalmistused tehtud. Ta oli kirjutanud oma nime tahvlile juhuks, kui grupis leidus mõni õpilane, kes teda ei tundnud, seadnud lauale virna retseptid, mis tuli jagada laiali viie rühma vahel, kes pidid peagi viie töösaare ümber askeldama asuma, ning asetanud registreerimislehe ühele esimestest pinkidest. Puudu olid ainult õpilased, kes pidid saabuma alles tunni aja pärast.

Hannah istus laua taha, kuid see ei tundunud talle sugugi õigena. Ehk oli ta teinud ikkagi targasti, kui oli oma karjääriplaane muutnud. Ta oli ahju ees toimetades palju õnnelikum, kui laua taga istudes. Hannah tõusis ja sammus ühe töösaare juurde. Ta otsustas kingitud aega targalt ära kasutada, ning segas valmis Alma Koesteri šokolaadi-kreemimuffinite taina, jättes salajase koostisosa lisamata. Ehk oskas Beatrice pärast nende maitsmist öelda, mis muffinitest puudu oli.