Читать книгу Mõrv šokolaadiste muffinitega - Joanne Fluke - Страница 8

Hannah’ telefon hakkas helisema kohe, kui ta koju jõudis. Ta teadis täpselt, kes talle helistas, ja kiirustas kööki, et kõnele vastata. „Tere, ema.”

„Tere, ema? Kuidas sa teadsid, et see mina olen?”

„Kes teine võiks see olla? Andrea helistas sulle tõenäoliselt kohe pärast seda, kui Bill oli talle juhtunust teada andnud.”

„Nojah … sul on täiesti õigus.” See näis Delorest veidi häirivat, et Hannah oli tema infoallika nii kergesti ära arvanud. „Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et sa leidsid järjekordse surnukeha!”

„Tõsi, aga sa ei tohiks kade olla. Viimati kuulus see au ju sulle.” Hannah vaatas alla Moishe poole, kes nühkis end nii tugevasti perenaise säärte vastu, et Hannah oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Kassi toidukauss oli tühi ja paistis, et uus toit polnud tema isu sugugi vähendanud. „Oota korraks, ema. Ma panen Moishele süüa ja siis saame edasi rääkida.”

Hannah asetas telefonitoru lauale ja astus seinakapi juurde, kus hoidis Moishe toitu. Ta keeras tabaluku lahti, avas ukse ja täitis Moishe kausi uue toiduga. See võis näida ehk kummalisena, et ta pidi hoidma kassitoitu tabaluku taga, kuid see kaitses toidukotti kaslase eest, kes oleks käinud heal meelel sealt endale hommikueineks, lõunaks ja õhtusöögiks lisa otsimas. Moishe oli saanud jagu kõigist teistest ettevaatusabinõudest, mille abil Hannah püüdis teda seinakapist eemal hoida, tabaluku peale polnud ta hammas veel hakanud. Kassi oli saatnud siiski mõningane edu. Kapiukse alumine serv oli hamba- ja küünejälgi täis ning Hannah kahtlustas, et oli vaid aja küsimus, mil ta neljajalgne korterikaaslane taas võitjaks osutub.

„Nonii, ema. Olen tagasi,” ütles Hannah, haarates ühe sujuva liigutusega telefonitoru ja võttes laua taga istet. „Mida sina juhtunust tead?”

„Eriti ei midagi. Bill ütles Andreale ainult seda, et sa leidsid šerif Granti kooli prügikonteinerist.”

„Leidsin jah.”

„Mul on vaesest Nettie Grantist nii kahju!”

„Minul ka,” ütles Hannah. Šerif Granti naisest oli saanud kolm aastat varem peaaegu erak, kui Grantide ainus laps autoõnnetuses hukkus.

„See kõik on tema jaoks kindlasti kohutav,” jätkas Delores. „Ta hakkas just Jamie’ surmaga leppima ja nüüd jäi ilma ka oma mehest! Muide, mis sa arvad, kas need asjad võivad olla omavahel seotud, Hannah?”

„Kes?” uuris Hannah, kuna ei mõistnud ema küsimust.

„Mitte kes, vaid mis! Ma räägin Jamie’ ja šerif Granti surmast.”

„Ma ei mõista, kuidas need saaksid seotud olla.”

„Mõtle ometi natuke, Hannah. Me teame, et Nettie oli pärast Jamie’ surma ääretus leinas ja tal kulus depressioonist vabanemiseks pea terve aasta. Ilmselt oli kõik see ka šerif Granti jaoks sama raske. Ma poleks sugugi üllatunud, kui selguks, et lein sai temast lõpuks võitu ja ta otsustas, et ei suuda enam jätkata.”

„Sa mõtled … enesetappu?”

„Muidugi mõtlen ma enesetappu. Kas sinu arvates polnudki see siis enesetapp?”

„Ei.”

„Miks mitte? Minu arvates on see küll loogiline.”

Hannah ohkas raskelt. Ta polnud kavatsenud kõiki võikaid detaile emaga jagada, kuid ta ei saanud lasta Deloresel linnas ringi tormata ja enesetaputeooriat levitada.

„See ei olnud enesetapp, ema.”

„Kuidas sina seda tead?”

„Arvan, et šerif Grantil oleks olnud üht minu kreemimuffinit süües ääretult raske endale millegagi nii kõvasti vastu kukalt virutada, et kolju puruks lüüa, ja vedada end siis kooli prügikonteinerisse, et seal surra. Tunnistan, et minu kreemimuffinid polnud täiuslikud, kuid need polnud ometi ka nii halvad.”

„Praegu pole sobiv aeg ninakusteks, Hannah!”

„Täpselt nii,” ütles Hannah ja vaikis. Tema ema oli tark naine. Deloresel võis selleks mõni hetk kuluda, kuid ta sai alati asjast aru.

„Oot-oot!” Delores oli nii elevil, et ta hääl hakkas värisema. „Kas sa ütlesid, et šerif Granti surma põhjuseks oli löök kuklasse?”

„Täpselt nii.”

„Aga see on ju võimatu, kui teda just …” Delores venitas viimast sõna nii pikalt, et see kõlas telefonitorus pika sisinana. „Ta tapeti! Miks sa seda mulle enne ei öelnud?”

„Sa ei küsinud.”

„Ma küsin siis nüüd. Iga hea tütar oleks seda öelnud juba enne! Istu maha, kui sa seda veel ei tee, ja räägi mulle kõik otsast lõpuni ära. Ja ära püüagi midagi vahelt välja jätta!”

Kümme minutit hiljem pani Hannah telefonitoru hargile. Ta kael oli telefoni õla vastas hoidmisest kange, kuna ta oli püüdnud emaga rääkimise ajal endale midagi süüa otsida. Õnneks oli ta jahiretk külmkappi ja sahvrisse osutunud edukaks. Tema saak ei küündinud küll biifsteegini, kuid tal õnnestus avada tuunikalakonserv, lisada selle sisule veidi majoneesi ja see rukkileivaviilule määrida. Ta soojendas mikrolaineahjus toorjuustu, määris selle teisele leivaviilule ning kattis selle imeõhukesteks viiludeks lõigatud maheda sibulaga, mille Lisa oli oma kasvuhoones kasvatanud. Kui Hannah oli kaks võileiba kokku surunud ja neljaks kolmnurgaks lõiganud, valas ta endale klaasi valget veini CostMartist ostetud suurest veinipudelist, mida ta kutsus naljatlevalt oma Chateau Plastkorgiks.

„Sul on endal maitsev toit olemas,” ütles Hannah, vaadates alla Moishe poole. Kass nühkis end jälle Hannah’ säärte vastu – kümnekilone kass suutis seda teha märkimisväärse jõuga.

Moishe näugus ja Hannah mõistis, et ta oli ikka täiesti rumal. Keda ta küll petta üritas? Ka maailma kõige kallim kassitoit ei küündinud tema tuunikalavõileiva tasemeni.

Kuigi Moishe üritas perenaisele jätkuvalt jalgu jääda, õnnestus Hannah’l end lõpuks diivanile sättida. Ta klõpsas teleri tööle ja lõi hambad võileiba. Kui maitsev! Lisa sibul oli suurepärane. Ta pidi selle meelde jätma, et saaks seda järgmisel hommikul kindlasti Lisale öelda. Seniks ootas söömist terve võileib ja Hannah pühendas end sellele ülesandele täie tõsidusega.