Читать книгу Mõrv šokolaadiste muffinitega - Joanne Fluke - Страница 7

Hannah oli muffinid just kreemiga katnud, kui kuulis, kuidas keegi mööda koridori klassiuksele lähenes. Ehk oli Mike varem kohale jõudnud?

„Kas mu nina eksib või on see tõesti šokolaadilõhn?”

Hannah ohkas, kui hääle ära tundis, kuid manas ukse poole pöördudes näole siiski sõbraliku naeratuse. Šerif Grant polnud kunagi ta eriliste lemmikute hulka kuulunud, kuid mees oli Cookie Jari hea klient ning Billi ja Mike’i ülemusena tasus temaga sõbralikke suhteid pidada. „Su nina ei eksi. Katsetan Lake Edeni kokaraamatu jaoks üht retsepti.”

„Lõhnab küll hästi.” Šerif Grant sammus lähemale ja Hannah märkas, et ta kiikas kreemimuffinite poole.

„Kas tahaksid ühte maitsta?” pakkus Hannah. „Arvan, et need on juba piisavalt jahtunud.”

„See oleks tore! Ma pole lõunast saadik midagi söönud ja pean Kingstoni ära ootama. Mul on talle mõned paberid, mis ta peab laiali jagama.”

Hannah pakkis šerifi jaoks neli kreemimuffinit. Ta teadis, et Mike tuleb peagi kõrvalruumi enesekaitsetundi andma. „Kas tahad paberid äkki minu kätte jätta? Annan need talle kindlasti edasi.”

„Ei, pole vaja. Ootan lihtsalt parklas ja saan ta kätte, kui ta kohale jõuab.” Šerif Grant võttis kreemimuffinid naeratusega vastu. „Tänud, Hannah. See on sinust väga lahke.”

„Võib-olla ei ole,” vastas Hannah muigega.

„Mida sa sellega mõtled?”

„Need kreemimuffinid on alles katsetamisjärgus ja ma ei ole neid veel ise proovinud.”

„Kas soovid, et annan aru, kuidas need mulle maitsesid?”

„See oleks suurepärane,” naeratas Hannah. „Oled julge mees, šerif Grant.”

„Mispärast?”

„Need võivad ju mürgitatud olla. Lõppude lõpuks on mu õemees valimistel ju sinu rivaal.”

Kui Hannah’ õpilased olid kohal, jagas ta nad viide rühma, et iga rühm saaks töötada ühe Jordani keskkooli kodundusklassis oleva töösaare ääres. Seejärel andis ta neile katsetamiseks erinevad küpsetiste retseptid. Üks rühm proovis Hannah’ loodud küpsiseretsepti, teine küpsetas pirukat, kolmas tegi puuviljatäidisega plaadikooki, neljas oli saanud keeksiretsepti ja viies küpsetas kohvikooki.

„Mis lahti, Hannah?” Beatrice tõttas lähemale, kui Hannah ta käeviipega enda juurde kutsus.

„Küpsetasin enne tundi su ämma kreemimuffineid. Palun maitse üht ja ütle, mis sa sellest arvad.”

Beatrice võttis Hannah’ taldrikult ühe kreemimuffini. Ta mälus seda hetke mõtlikult ja raputas siis pead. „Anna andeks, Hannah. Need ei ole sellised, nagu mäletan.”

„Ma tean. Tegin neid tavalise retsepti järgi, ilma salajase koostisaineta. Mõtlesin, et ehk oskad mulle öelda, mis neis puudu on.”

Beatrice võttis järgmise suutäie ja mälus aeglaselt. Siis raputas ta uuesti pead. „Ma ei oska öelda, aga midagi on siit puudu. Need on küll väga head, aga Tedi ema muffinitel oli imeline järelmaitse ja need ei olnud nii kuivad. Kreem on sul küll õigesti välja tulnud. See on täpselt samasugune, nagu Tedi emal.”

„Aitäh, Beatrice. Oled suureks abiks.”

„Olen või? Ütlesin ju ainult, et muffinid pole päris õiged.”

„Tean, aga sa andsid mulle ka vihje. Kui need muffinid on kuivemad, siis peab salajaseks koostisaineks olema miski, mis teeb need mahlasemaks. Pean nüüd lihtsalt välja nuputama, mis see olla võiks.”

„Tore, kui sest sulle abi on. Mis teeb muffinid peale vee või piima mahlasemaks?”

„Võimalusi on palju. Mahlasust võib suurendada tainasse lisatud puding, aga ka suurem muna-, või- ja õlikogus või mõni muu mahlakust andev koostisaine. Isegi madalam kuumus või lühem küpsetusaeg võivad anda mahlasema tulemuse.”

Beatrice’i näole kerkis lõbustatud ilme. „See ei muuda õige asja leidmist just eriti kergemaks.”

„Ei muuda jah. Aga oleme nüüd targemad kui varem ja ma saan teha nimekirja asjadest, mida võiksime edaspidi proovida. Kui sulle meenub nende kreemimuffinite kohta midagi muud, siis hõika ainult.”

Iga klassis oleva töösaare ümber oli kogunenud seitse õpilast, kuigi klass oli mõeldud maksimaalselt kolmekümnele. Olukorra päästis täielikust kaosest ainult see, et õpilasteks olid naised, kes olid harjunud ühis- või pereköökides koos süüa valmistama. Hannah andis igale rühmale seitse ülesannet ja need jaotati rühmaliikmete vahel loositõmbamise teel. Igal rühmal oli juht, kes vastutas kogu tehtud töö eest, lisaks kaks toojat, kes käisid sahvris ja toimetasid kohale kõik vajalikud koostisained. Ühe rühmaliikme tööks jäi koostisained välja mõõta ja panna sobivatesse nõudesse. Teine rühmaliige vastutas taina kokkusegamise eest ja kahe viimase hooleks jäi ahju eelkuumutamine ja küpsetusvormide või ahjuplaatide valmispanek. Kui tainas oli valmis, tõstis rühmajuht selle vormi või ahjuplaadile ja lükkas küpsetise ahju.

„Hannah?” Edna Ferguson, Jordani keskkooli peakokk ja ühe rühma juht, vehkis teisel pool klassiruumi ägedalt kätega, et Hannah’ tähelepanu köita.

„Mis lahti, Edna?”

„Asi on selles keeksitainas. See ei ole õige. Tule siia ja sega seda natuke, siis saad aru, mida ma mõtlen.”

Hannah kiirustas töösaare juurde ja proovis tainast segada. See oli sama vedel kui krepitainas. „Mõistad, mida ma mõtlen?”

„Mõistan. Oled sa kindel, et järgisid täpselt retsepti?”

„Täiesti kindel,” noogutas Edna nii ägedalt, et hallid lokid hüplesid.

„Mina samuti,” kinnitas Linda Gradin. „Mõõtsin kõik kogu-sed välja ja vaatasin pealt, kui Donna taina valmis segas.”

Donna Lempke noogutas. „Rääkisime isegi jahukogusest. See tundus liiga väike ja lasime Ednal retseptist üle kontrollida. Aga retseptis oli just selline kogus: kakssada grammi.”

„Vaatame.” Hannah võttis Ednalt retsepti ja kortsutas seda lugedes kulmu. Vedeliku ja kuivainete koguste vahel oli ilmselge ebakõla.

„Kas peaksin veel jahu lisama?” küsis Edna. „See ei tule niimoodi küll välja. Arvan, et sada grammi lisajahu oleks täpselt paras.”

„Ei, oletaksid nii lihtsalt õiget kogust. See on Helen Bartheli retsept. Helistame talle ja küsime järele.”

„Ma võin seda teha,” pakkus Charlotte Roscoe.

„Aitäh, Charlotte,” ütles Hannah koolisekretärile naeratades. „Ootame, kuni sa üleval oma kabinetis ära käid.”

Charlotte tõmbas taskust välja mobiiltelefoni. „Nii saab kiiremini. Kas keegi teab Heleni numbrit?”

Üks õpilastest luges numbrit ette, kui Gail Hansen Hannah’t järgmise töösaare äärest hüüdis. „Kas saaksid korraks siia tulla, Hannah? Me ei tea, kas need küpsised on piisavalt suured.”

Hannah astus lähemale, et küpsistele pilk peale heita. Gaili rühm proovis järele Hannah’ loodud rabaküpsiste retsepti. „Need näevad täiuslikud välja, Gail.”

„Väga hea!” Gail lükkas plaaditäie ahju ja viipas Irma Yorkile, et ta taimeri tööle paneks. „Mulle tekitab üks asi su retseptis aga muret.”

„Mis asi?”

„Ütled, et tainast tuleb vormida väikesed Kreeka pähkli suurused pallid. See ei pruugi aga mõnes osariigis paslik olla.”

„Ei või olla mida?”

„Paslik.” Gail naeratas häbelikult. „Vabandust, Hannah. Käisin pärastlõunal ajalooliste armastusromaanide klubi kokkusaamisel ja räägin ikka veel niimoodi. Mõtlen lihtsalt, et see võib paljudele segadust tekitada. Vean kihla, et suurlinnades võivad paljud inimesed arvata, et mõtled kooritud Kreeka pähkleid.”

„Tõesti? Ma poleks ise selle peale tulnud, aga sul võib õigus olla. Sõnastan selle ümber.”

„Rääkisin just Heleniga,” hõikas Charlotte. „Ta kontrollis retsepti üle ja jahu peab olema kolmsada grammi, mitte kakssada. Ednal oli õigus, kui tahtis sadat grammi juurde lisada.”

Hannah tõstis mõlemad pöidlad, et Ednat õige jahukoguse äraarvamise eest kiita. See polnud muidugi üllatav, Edna oli enam kui neljakümne aasta jooksul peaaegu iga päev midagi küpsetanud.

Hannah oli pöördunud just vaatama, kuidas kolmandal rühmal pirukas edeneb, kui kuulis verdtarretavat karjatust.

„Mis see oli?” küsis Hannah ehmunult klassiruumis ringi vaadates, kontrollimaks, ega keegi õpilastest polnud kuidagi viga saanud.

„Ma ei tea!” Edna häälest kostis šokk. „Kas peaksime politseisse helistama? Olen päris kindel, et see tuli kõrval asuvast klassist.”

Hannah hakkas naerma, hirm oli korraga kadunud. „Kui see tuli kõrvalklassist, siis ongi see politsei. Mike Kingston õpetab seal enesekaitset. Ta selgitab tõenäoliselt õpilastele, kuidas täiest kõrist karjuda, kui keegi neid röövida üritab.”

Sõnad olid Hannah’ huulilt vaevu lahkunud, kui kõrvalklassist kostis veel karjumist. Sellele järgnesid kiledad hädaviletörtsud ja taganemist nõudvad käsklused. Lärmi allikaks oli kindlasti Mike’i klass. Hannah ja ta õpilased naersid veel veidi, kuid asusid siis taas küpsetama.

Neil polnud naaberklassist kostva lärmi tõttu retseptide katsetamisele sugugi kerge keskenduda, kuid saadi siiski hakkama. Kui kell sai üheksa ja tund ametlikult läbi, olid nad jõudnud küpsetised juba omavahel laiali jagada, et igaüks saaks midagi koju viia, koristanud ära töösaared ja otsustanud, milliseid retsepte nad tahaksid kodutööna proovida. Viis minutit hiljem oli Hannah’ klass tühi. Ta kontrollis sahvris veel viimaseid asju, kui Mike tema klassi avatud uksele koputas.

„Tere, Hannah. Oled biifsteegiks valmis?”

„Olen sellest terve päeva unistanud.” Hannah pöördus mehe poole ja avanev vaatepilt lõi tal hinge kinni. Biifsteek polnud ainus asi, millest ta unistanud oli. Mees oli pikk, karune ja nägus ning polnud mingi ime, et kõik linnakese vallalised naised – ja ka mõned, kes ei olnud enam nii vallalised – veetsid unetuid öid, püüdes mõelda välja viisi, kuidas Mike’i tähelepanu endale tõmmata. Kui Winnetka maakonna šerifijaoskond oleks tahtnud anda rahakogumise eesmärgil välja seksikate meeste kalendri, siis poleks neil olnud vaja teha muud, kui panna Mike kalendri kaanele ja müügihitt oleks sündinud. „Kas šerif Grant sai su kätte? Ta käis siit enne läbi ja ütles, et tal on sulle laialijagamiseks mingid paberid.”

„Ta ootas mind, kui ma parklasse keerasin. Ütlesin talle, et ma ei jaga neid flaiereid laiali.”

„Miks mitte?”

„Sest need olid „Grant šerifiks” reklaamlehed.”

„Olid või?” Hannah hakkas itsitama. „Pole siis ime, et ta ei tahtnud neid minu kätte jätta! Kas meil pole mitte reeglit, mis keelab poliitreklaami jagamise koolides?”

„Selline reegel on olemas. Kui seda talle mainisin, siis otsustas ta, et jagab neid ainult parklasse sõitvatele inimestele.”

„Võin siit vist järeldada, et sa ei kavatse šerif Granti poolt hääletada?” narris Hannah meest.

„Muidugi mitte. Hääletan Billi poolt. Ta on mu partner ja parim sõber. Peaksid seda teadma, Hannah.”

„Teangi,” ütles Hannah ohke saatel. Vahel võttis Mike kõike nii tõsiselt, et teda ei saanud narritada. „Ei tea, kas šerif Grant on ikka veel siin. Andsin talle mõned kreemimuffinid prooviks ja ta lubas, et annab teada, kuidas need talle meeldisid.”

„Kui ta on läinud, siis küsin seda talt homme ise.” Mike võttis Hannah’ jope ja ulatas naisele. „Lähme. Mul jäi lõuna vahele, nii et mu kõht on tühi.”

Hannah pani jope selga ja hakkas juba käekotti võtma, kui talle meenus prügi. „Ma lähen viin enne prügi välja. Tahan niikuinii kontrollida, kas tagauks on lukus.”

„Vajad abi?”

„Saan hakkama. Seda on ainult üks kotitäis. Sa võid aga kontrollida, kas ahjud ja pliidid on ikka kõik välja lülitatud.”

Hannah haaras prügikoti ja läks tagauksest välja, kissitades turvalambi eredas valguses silmi. Lamp oli süttinud siis, kui ta liikumisandurist möödus. Ta läks prügikonteineri juurde, avas kaane, tõstis prügikoti kõrgemale ja heitis juhtumisi pilgu konteineri sügavustesse.

Hannah tardus üheks ehmunud hetkeks, prügikott konteineri kohal rippu ja huuled moodustamas üllatunult perfektset O-d. Siis tõmbas ta käe tagasi, asetas prügikoti maha ja ütles endale, et kujutab ilmselt asju ette, sest prügikonteineri põhjas ei saanud olla midagi, mis meenutas inimkätt.

Esmapilk võib olla petlik – Hannah kordas mõttes mitu korda üht vanaema Elsa lemmikütlust ja astus siis prügikonteinerile lähemale, et uuesti selle sisse vaadata. Seal oli kohe kindlasti käsi. Ja selle küljes oli ka keha.

„Oh ei,” oiatas Hannah, neelatas raskelt ja mattus siis äkitselt pimedusse, kuna turvalamp oli kustunud. Valguse äkiline puudumine muutis pimeduse veelgi intensiivsemaks ja Hannah nägi kurja vaeva, et mitte karjuma hakata. Ta tuletas endale meelde, et tal oli valida kahe tegevuse vahel. Ta võis jääda sinnasamasse seisma ja juurdlema, kas ta oli tõesti näinud seda, mida oli näinud, või joosta tagasi sisse Mike’i kutsuma.

Tagauks avanes kriuksatusega ja Hannah oleks peaaegu nahast välja hüpanud. Siis kuulis ta häält. „Hannah? Kas midagi on lahti?”

Hääl kuulus Mike’ile. Hannah neelatas raskelt. Näis, et tal oli olemas ka kolmas valik. Ta võis öelda, et midagi on lahti, ja paluda Mike’il tema juurde tulla. See oleks kõige targem valik, kui ta suudaks ainult midagi öelda.

„Hannah?”

„Olen siin,” kraaksatas Hannah.

„Mis on? Su hääl kõlab naljakalt.”

Hannah hingas sügavalt sisse. Ja ütles siis nii selgelt, kui suutis. „Prügikonteineris on laip.”

Mike oli hetkega Hannah’ kõrval. Ta tõmbas välja taskulambi, suunas valgusvihu konteinerisse ja oiatas. „See on šerif Grant.”

„Surnud?” küsis Hannah, vaadates, kuidas Mike pulsi kontrollimiseks prügikonteinerisse kummardus.

„Jah.”

Hannah neelatas, püüdes kohaneda faktiga, et keegi, kellega tal oli vähem kui kolm tundi tagasi rääkinud, lebas nüüd surnult prügikonteineris.

„Paistab, et keegi on talle millegagi vastu pead löönud. Tal võib ka teine haav olla, univormi rinnaesisel on suur vereplekk.”

Hannah heitis hoolimata vastikustundest pilgu kohale, mida Mike taskulambiga valgustas. Mehel oli õigus, šerif Granti rinnaesisel oli tõepoolest tume plekk. Hannah köhatas kurgu puhtaks ja sundis end kõnelema. „See ei ole veri.”

„Ei ole?”

Hannah raputas pead. „See on šokolaadikreem. Šerif Grant suri minu kreemimuffinit süües!”