Читать книгу Baltimore’ide raamat - Жоэль Диккер - Страница 4

Mina olen see kirjanik.

Just nii kõik mind kutsuvad. Sõbrad, vanemad, perekond ja isegi need, keda mina ei tea, aga kes mu mõnes avalikus kohas ära tunnevad ja küsivad: „Kas teie ei ole mitte see kirjanik …?“ Ma olen see kirjanik, see on minu identiteet.

Inimesed arvavad, et kirjaniku elu on pigem rahulik. Alles hiljuti ütles üks mu sõber, kui kurtis iga päev kodu ja töö vahet kulgemiseks kuluva aja üle: „Sina aga tõused hommikul üles, istud laua taha ja hakkad kirjutama. Ongi kõik.“ Ma ei vastanud midagi, olles kahtlemata liiga löödud, sest ma sain aru, mil määral üldsuse kujutluspildis võrdub minu töö mitte millegi tegemisega. Inimesed arvavad, et ma istun käed rüpes, samas kui ma raban nii, et higi lippab.

Raamatu kirjutamine on nagu suvelaagri korraldamine. Sinu harjumuspäraselt üksildasse ja rahulikku ellu sõidab äkitselt sisse hulk inimesi, kes sajavad ootamatult kohale ja pööravad su olemise pahupidi. Ühel heal hommikul on nad suure bussiga platsis ja ronivad sellelt häälekalt maha, ise neile antud rollist erutunud. Ja sina pead sellega kuidagi toime tulema, nende eest hoolt kandma, neid toitma ja majutama. Sina vastutad kõige eest. Sest sina oled ju see kirjanik.

See lugu sai alguse 2012. aasta veebruarikuus, kui lahkusin New Yorgist, et asuda uue romaani kallale oma äsja Floridasse Boca Ratoni ostetud majas. Olin maja soetanud kolm kuud varem oma viimase raamatu filmiõiguste honorari eest, ja kui välja arvata mõned maja mööbeldamise eesmärgil tehtud kiired käigud detsembris ja jaanuaris, oli see esimene kord, kui kavatsesin seal ka aega veeta. Maja oli ruumikas ja rohkete klaasustega, kust avanes vaade jalutajate poolt hinnatud järvele. Hoone asus väga rahulikus ja rohelises piirkonnas, kus elasid peamiselt jõukad pensionärid, kelle seas mina olin erandiks. Olin nendest poole noorem, aga asukoha olingi valinud just nimelt seal valitseva täieliku vaikuse pärast. Just sellist paika oli mul kirjutamiseks tarvis.

Vastupidi eelnevatele kordadele, kui olin seal viibinud väga põgusalt, oli mul seekord käepärast palju aega ja ma sõitsin Floridasse autoga. Tuhande kahesaja miiline teekond ei kohutanud mind üldse – olin varasematel aastatel seda teed New Yorgist sõitnud loendamatuid kordi, et külastada oma onu Saul Goldmani, kes oli tema perekonda tabanud suure tragöödia järel asunud elama ühte Miami eeslinna. Teekond oli mulle pähe kulunud.

Lahkusin õhukese lumekihiga kaetud New Yorgist, kui termomeeter näitas kümmet miinuskraadi, ja jõudsin kaks päeva hiljem Boca Ratoni, kus valitses mahe troopiline talv. Leides eest tuttava olustiku päikese ja palmipuudega, mõtlesin tahtmatult onu Saulile. Igatsesin teda tohutult. Tajusin seda hetkel, kui pöörasin kiirteelt Boca Ratoni poole, ehkki oleksin tahtnud sõita edasi tema juurde Miamisse. Hakkasin koguni kahtlema, kas ma ikka olin varasemate külastuste ajal tulnud siia mööbeldamise pärast või oli see hoopis minu varjatud viis Floridaga uuesti sidemeid luua. Onuta ei olnud see koht samasugune.

Minu naaber Boca Ratonis oli üks sümpaatne seitsmekümnendates mees, Leonard Horowitz, endine riigiõiguse äss Harvardis, kes veetis talved Floridas ja sisustas alates naise surmast aega sellega, et kirjutas muudkui raamatut, mida ta kuidagi alustada ei suutnud. Esimest korda olin temaga kohtunud samal päeval, kui olin maja ostnud. Ta helistas mu ukse taga kella, kaasas kuuspakk õlut, et mulle tere tulemast öelda, ja meil tekkis kohe klapp. Pärast seda sai see juba harjumuseks ja ta käis mind iga mu sealviibimise ajal tervitamas. Meist said kiiresti sõbrad.

Ta hindas mu seltskonda ja usutavasti oli tal hea meel näha, et kavatsen end siin mõneks ajaks sisse seada. Kuna ütlesin talle, et olin tulnud oma järgmist romaani kirjutama, rääkis ta kohe enda omast. Teda täitis entusiasm, aga lugu ei tahtnud kuidagi edeneda. Ta kandis kõikjal kaasas suurt spiraalköites vihikut, millele oli viltpliiatsiga kirjutatud „Vihik nr 1“, andes mõista, et vihikuid tuleb veel. Nägin teda pidevalt, nina vihikus: kohe hommikul tema terrassil või köögilaua taga; korduvalt olin teda tekstile keskendunult silmanud mõne kesklinna kohviku lauas. Tema nägi mind aga jalutamas, järves ujumas, randa minemas ja poodi kõndimas. Õhtuti tuli ta külmade õlledega minu ukse taha. Jõime neid minu terrassil, mängides malet ja kuulates muusikat. Meie taga laius vaimustav maastik järve ja loojuva päikese käes roosaks tõmbunud palmipuudega. Kahe käigu vahel küsis ta minult alati, pilk endiselt malelaual:

„Noh, Marcus, kuidas raamatuga lood?“

„Edeneb, Leo. Edeneb.“

Olin seal viibinud kaks nädalat, kui ta ühel õhtul, lüües parajasti minu vankrit, järsku peatus ja ootamatult ärritunud toonil ütles:

„Kas te mitte ei tulnud siia oma uut romaani kirjutama?“

„Tulin küll, miks?“

„Sest te ei tee mitte midagi ja see ajab mind närvi.“

„Miks te arvate, et ma mitte midagi ei tee?“

„Sest ma ju näen! Terve päeva te unelete, teete sporti või jälgite pilvede liikumist. Ma olen seitsmekümne kaheksa aastane, mina peaksin olema see, kes vegeteerib nagu teie, samas kui teie, kes te olete vaevu üle kolmekümne, peaksite rügama nagu loom!“

„Mis teid õigupoolest närvi ajab, Leo? Minu raamat või teie enda oma?“

Olin tabanud kümnesse. Ta leebus.

„Ma tahaksin lihtsalt teada, kuidas see asi teil käib. Minu romaan ei edene üldse. Mind huvitab, kuidas teie töötate.“

„Istun terrassile ja mõtlen. Ja uskuge mind, see on kõva töö. Teie kirjutate ajaviiteks. See on teine asi.“

Ta käis ratsuga, andes tuld minu kuningale.

„Kas te ei võiks anda mulle mõnda head romaaniideed?“

„See on võimatu.“

„Miks?“

„See peab tulema teie seest.“

„Igatahes proovige oma raamatus mitte rääkida Boca Ratonist, ma palun. Mul ei ole tarvis, et kõik teie lugejad siia jõlkuma tulevad, et näha, kus te elate.“

Naeratasin ja ütlesin:

„Ideed ei ole vaja otsida, Leo. See tuleb ise teie juurde. Idee on sündmus, mis võib aset leida iga hetk.“

Kuidas võisin ma teada, et just see leidiski aset samal hetkel, kui ma need sõnad välja olin öelnud? Nägin järve ääres uitava koera siluetti. Lihaseline, kuid sale kere, terava tipuga kõrvad, koon rohus. Läheduses ei olnud ainsatki jalutajat.

„Tundub, et see koer on üksi,“ ütlesin.

Horowitz tõstis pea ja vaatas uitavat looma.

„Siin ei ole hulkuvaid koeri,“ teatas ta.

„Ma ei öelnudki, et see on hulkuv koer. Ma ütlesin, et ta jalutab üksi.“

Mulle väga meeldivad koerad. Tõusin toolilt, tõstsin käed kummalegi poole suud ja vilistasin, et ta meie juurde tuleks. Koer kikitas kõrvu. Vilistasin uuesti ja ta pistis meie suunas jooksu.

„Te olete hull,“ torises Leo. „Kust te teate, et see koer ei ole marutaudis? Teie kord.“

„Ei teagi,“ vastasin ja liikusin oma vankriga hajameelselt edasi.

Horowitz koristas mu lipu teelt, karistades mind mu ülbuse eest.

Koer jõudis terrassini. Kükitasin tema juurde. See oli suuremat sorti isane koer, tumeda karvaga, mustade rõngastega silmade ümber ja pikkade hülgevurrudega. Ta surus pea vastu mind, ma silitasin teda. Ta tundus olevat väga sõbralik. Tundsin kohe, kuidas meie vahel tekib side, see oli nagu armastus esimesest silmapilgust, ja need, kes koeri tunnevad, teavad, millest ma räägin. Kaelarihma tal ei olnud, mitte midagi, mis aidanuks kindlaks teha tema päritolu.

„Kas te olete seda koera varem näinud?“ küsisin Leolt.

„Mitte kunagi.“

Terrassi läbi uurinud, läks koer minema, ilma et saanuksin teda kinni hoida, ning kadus palmide ja põõsaste vahele.

„Ta nagu teaks, kuhu ta läheb,“ ütles Horowitz. „Ilmselgelt mõne naabri koer.“

Sel õhtul tõmbus ilm väga süngeks. Leo lahkudes võis pimedusest hoolimata näha ähvardavat taevast. Õige pea puhkeski äge torm, mis pildus järve kohal vägevaid välgatusi, enne kui pilved rebenesid ja päästsid valla paduvihma. Kesköö paiku, kui ma elutoas lugesin, kuulsin terrassilt klähvimist. Läksin vaatama, mis seal toimub, ja nägin läbi klaasukse sama koera, karv läbimärg ja olemine õnnetu. Avasin ukse ja koer lipsas kohe tuppa. Ta vaatas mulle anuvalt otsa.

„Ära muretse, sa võid siia jääda,“ ütlesin talle.

Andsin talle juua ja süüa kahest nõust, mis olid tegelikult potid, istusin tema kõrvale, et ta vannilinaga ära kuivatada, ja siis silmitsesime koos mööda aknaklaase alla nirisevat vihma.

Öö veetis ta minu juures. Järgmisel hommikul ärgates leidsin ta köögi kivipõrandalt, kus ta rahulikult magas. Meisterdasin talle nöörist oheliku, mis oli kõigest ettevaatav abinõu, sest ta järgnes mulle niigi rahumeeli, ja me läksime tema peremeest otsima.

Leo jõi oma majaesisel terrassil kohvi, „Vihik nr 1“ lootusetult tühja lehe kohalt lahti.

„Mis te selle koeraga seal jändate, Marcus?“ küsis ta, kui nägi, et utsitan koera auto pagasiruumi ronima.

„Ta tuli öösel minu terrassile. Kuna õues oli torm, lasin ta sisse. Mulle tundub, et ta on kodust ära jooksnud.“

„Ja kuhu te siis lähete?“

„Ma panen poodi kuulutuse.“

„Te tõepoolest ei tee kunagi tööd.“

„Praegu teen ju.“

„Ärge siis endale liiga tehke, sõbrake!“

„Luban, et ei tee.“

Kui olin kahesse lähimasse supermarketisse kuulutuse üles pannud, läksin koeraga natukeseks Boca Ratoni peatänavale jalutama, lootes, et keegi tunneb ta ära. Asjata. Lõpuks suundusin politseijaoskonda, kust mind suunati loomaarstikabinetti. Vahel on koertel kiip, mis aitab omaniku kindlaks teha. Temal seda ei olnud ja loomaarst ei saanud mind aidata. Ta pakkus, et võib koera varjupaika saata, millest ma keeldusin, ja läksin koju tagasi, kaasas uus kaaslane, kes – tuleb tunnistada – oli oma imposantsele kogule vaatamata eriliselt malbe ja kuulekas.

Leo varitses mind oma maja terrassilt. Nähes mind saabumas, tõttas ta minu poole, vehkides äsja väljaprinditud lehtedega. Ta oli hiljuti avastanud Google’i otsingumootori võlud ja toksis sinna iga natukese aja tagant küsimusi, mis tal peas keerlesid. Temasugusele akadeemikule, kes oli tubli osa elust veetnud raamatukogudes viiteid otsides, avaldas algoritmide maagia erilist mõju.

„Uurisin natuke asja,“ ütles ta, nagu oleks just lahendanud Kennedy afääri, ja ulatas mulle kümmekond lehekülge, mille tõttu pidin ilmselt õige pea aitama tal printeri tahmakassetti vahetada.

„Ja mida te siis avastasite, professor Horowitz?“

„Koerad leiavad oma kodu alati üles. Mõned läbivad koju jõudmiseks tuhandeid miile.“

„Mida te siis soovitate mul teha?“

Leo tegi pähe elu näinud teadmamehe näo.

„Järgnege koerale, mitte ärge sundige teda endale järgnema! Tema teab, kuhu ta läheb, teie mitte.“

Mu naaber ei eksinud. Otsustasin nöörist valmistatud oheliku ära võtta ja koeral vabalt liikuda lasta. Ta hakkas sörkides minema, esiti järve äärde ja siis mööda jalgteed edasi. Läksime üle golfiväljaku ja jõudsime ühte teise, mulle tundmatusse elamurajooni, mis külgnes merekitsusega. Koer liikus mööda teed, pööras kaks korda paremale ja jäi lõpuks seisma värava ees, mille taga nägin uhket elamut. Ta istus ja haugatas. Lasin sisetelefoni kella. Mulle vastas naisehääl ja ma teatasin, et olen leidnud nende koera. Värav avanes ja koer lippas majani, silmanähtavalt rõõmus, et on koju tagasi jõudnud.

Järgnesin talle. Maja paraadtrepile ilmus naisterahvas ja koer hüppas kohe õnnejoovastuses talle peale. Kuulsin naist teda nimepidi hüüdmas. Duke. Nad miilustasid hoogsalt ja ma läksin natuke lähemale. Siis tõstis naine pea ja mul vajus hämmastusest suu lahti.

„Alexandra?“ suutsin viimaks öelda.

„Marcus?“

Ta oli sama jahmunud kui mina.

Kohtasin teda uuesti nüüd, kaheksa aastat pärast suurt tragöödiat, mis oli meid lahutanud. Ta pungitas silmi ja kordas äkitselt hüüatusega:

„Marcus, kas see oled sina?!“

Ma olin paigale tardunud, keeletu.

Ta jooksis minu juurde.

„Marcus!“

Siiras hellusehoos haaras ta mu näo käte vahele. Nagu ei suudaks temagi seda uskuda ja tahaks kindel olla, et see kõik on ikka päris. Ma ei saanud sõnagi suust.

„Marcus,“ ütles ta, „ma ei suuda uskuda, et see oled sina.“

Kui te ei ole just koopaelanik, olete kindlasti kuulnud Alexandra Neville’ist, viimaste aastate ühest kõige menukamast lauljannast ja muusikust. Ta oli iidol, keda rahvas oli väga pikka aega oodanud – naine, kes aitas plaaditööstuse uuesti jalule. Tema kolm albumit müüsid kokku 20 miljonit eksemplari, juba teist aastat järjest valis ajakiri Time ta kõige mõjukamate inimeste sekka ja tema isikliku varanduse suuruseks hinnati 150 miljonit dollarit. Teda jumaldas rahvas, teda meelitasid kriitikud. Teda armastasid kõige nooremad, teda armastasid kõige vanemad. Teda armastasid kõik, nii et mulle tundus, nagu oskakski Ameerika veel üksnes neid nelja silpi, mida ta armastuse ja palavikulisusega skandeeris. A-lex-an-dra.

Ta elas Kanadast pärit hokimängija Kevin Legendre’iga, kes ilmuski parasjagu tema selja taha.

„Te leidsite Duke’i üles! Me oleme teda eilsest saati taga otsinud! Alex oli juba täiesti endast väljas. Aitäh!“

Ta ulatas mulle tervituseks käe. Märkasin, kuidas tema biitseps kokku tõmbub, kui ta raginal mu sõrmelülisid pigistas. Olin Kevinit näinud üksnes kõmulehtedes, mis kommenteerisid väsimatult tema suhet Alexandraga. Ta oli häbitult kena mees. Veel kenam kui piltidel. Ta silmitses mind hetke uudishimulikult ja küsis:

„Kas ma tunnen teid?“

„Minu nimi on Marcus. Marcus Goldman.“

„Kirjanik, eks?“

„Just.“

„Ma lugesin teie viimast raamatut. Alexandra soovitas seda mulle, talle väga meeldib teie looming.“

Mul oli raske uskuda, et see kõik on tõsi. Olin leidnud üles Alexandra – tema kallima juurest. Kevin, kes ei olnud toimunust aru saanud, tegi mulle ettepaneku õhtusöögile jääda ja ma nõustusin meeleldi.

Küpsetasime terrassile üles pandud tohutul grillil steigilahmakaid. Ma ei olnud Kevini sportlasekarjääri viimaseid arenguid jälginud; arvasin, et ta on endiselt Nashville Predatorsi kaitsemängija, aga suviste ümberkorralduste käigus oli ta palganud hoopis Florida Panthers. Maja kuulus talle. Ta elas nüüdsest Boca Ratonis ja Alexandra oli järgmise plaadi lindistamisse tekkinud pausi ära kasutades talle külla sõitnud.

Alles õhtusöögi lõpus jõudis Kevinile kohale, et me tunneme Alexandraga teineteist hästi.

„Kas sa oled New Yorgist?“ küsis ta minult.

„Jah. Ma elan seal.“

„Mis sind Floridasse tõi?“

„Mul on juba mitu aastat kombeks siin käia. Mu onu elas Coconut Grove’is ja ma käisin tal tihti külas. Ostsin hiljuti Boca Ratoni maja, üsna siia lähedale. Tahtsin rahulikku kohta, kus kirjutada.“

„Kuidas su onul läheb?“ uuris Alexandra. „Ma ei teadnudki, et ta Baltimore’ist ära kolis.“

Hiilisin tema küsimusest kõrvale ja vastasin napisõnaliselt:

„Ta kolis Baltimore’ist ära pärast suurt tragöödiat.“

Kevin osutas meile kahvliotsaga, ilma et oleks sellest ise aru saanud.

„Kas ma kujutan seda ette või te tunnete juba varem?“ küsis ta.

„Ma elasin mõned aastad Baltimore’is,“ selgitas Alexandra.

„Ja minu pere elas ka osaliselt Baltimore’is,“ jätkasin mina. „Täpsemalt toosama onu oma naise ja lastega. Nad elasid Alexandra ja tema perega ühes kandis.“

Alexandra pidas paremaks üksikasjadesse mitte laskuda ja me vahetasime teemat. Kuna olin tulnud jalgsi, pakkus Alexandra pärast õhtusööki, et viib mu koju.

Autos temaga kahekesi jäänud, tundsin meie vahel kohmetust. Lõpuks ütlesin:

„Täitsa lõpp, sinu koer pidi minu juurde tulema, et …“

„Ta läheb tihti hulkuma,“ vastas ta.

Mul jätkus maotust nalja heita.

„Äkki talle ei meeldi Kevin.“

„Ära hakka, Marcus.“

Tema toon oli järsk.

„Ära ole selline, Alex …“

„Milline?“

„Sa tead väga hästi, mida ma silmas pean.“

Ta jättis auto äkitselt keset teed seisma ja vaatas mulle pinevalt otsa.

„Miks sa mulle seda tegid, Marcus?“

Ma vaevu talusin tema pilku. Ta karjus:

„Sa hülgasid mu!“

„Anna andeks. Mul olid omad põhjused.“

„Põhjused? Sul ei olnud mitte ühtegi põhjust kõike kukele saata!“

„Alexandra, nad … nad on surnud!“

„Ja siis? Kas see on minu süü?“

„Ei,“ vastasin. „Ma kahetsen. Ma kahetsen kõike.“

Järgnes rusuv vaikus. Ma ei öelnud enam muud, kui jagasin vaid juhtnööre, kuidas minu koduni jõuda. Kui olime maja ees, ütles ta mulle:

„Aitäh Duke’i eest.“

„Mul oleks hea meel sind uuesti näha.“

„Minu arvates on parem, kui me jätame asja sinnapaika. Ära tule enam tagasi, Marcus.“

„Kevini juurde?“

„Minu ellu. Palun ära tule tagasi mu ellu.“

Ta sõitis minema.

Mul ei olnud tahtmist koju minna. Autovõtmed olid mul taskus ja ma otsustasin ühe tiiru teha. Sõitsin Miamini ja kulgesin pikemalt mõtlemata läbi linna kuni rahuliku Coconut Grove’i piirkonnani, kus parkisin auto onu maja ette. Ilm oli soe ja ma astusin välja. Toetusin seljaga vastu autot ja jäin väga pikaks ajaks maja silmitsema. Mul tekkis tunne, nagu oleks ta seal, nagu tajuksin tema lähedust. Ma oleksin tahtnud onu Sauliga taas kohtuda, aga selleks oli üksainus võimalus. Temast kirjutada.

Saul Goldman oli mu isa vend. Enne suurt tragöödiat, enne sündmusi, millest valmistun teile jutustama, oli ta – kui kasutada mu vanavanemate sõnu – „väga tähtis mees“. Ta juhtis üht Baltimore’i kõige mainekamat advokaadibürood ja tegeles tänu suurele kogemustepagasile kõige kuulsamate kaasustega kogu Marylandis. Tema käes oli Dominic Pernelli juhtum. Tema käes oli Baltimore’i ja Morrise vaheline juhtum. Tema käes oli Sunridge’i illegaalsete müükide juhtum. Baltimore’is tundsid teda kõik. Ta figureeris ajakirjanduses ja televisioonis ning ma mäletan, kuidas see mulle kunagi tohutult muljet avaldas. Ta oli abiellunud oma nooruspõlve armastusega, kellest minu jaoks sai tädi Anita. Minu kui lapse silmis oli ta kõige kaunim naine ja kõige hellem ema. Ta oli arst, Johns Hopkinsi haigla onkoloogiaosakonna juhtivspetsialist, riigi üks kõige mainekamaid doktoreid. Koos said nad imelise poja, Hilleli – hea südamega ja äärmiselt intelligentse poisi, kellega mul oli vaid mõni kuu vanusevahet ja kellega mul tekkisid vennalikud suhted.

Mu nooruspõlve kõige kaunimad hetked möödusid nende seltsis ja pikka aega kutsus juba ainuüksi nende nime kuulmine minus esile pöörase uhkuse- ja õnnetunde. Nad tundusid mulle paremad kõigist perekondadest, keda olin tundnud, kõigist inimestest, keda olin kohanud – nad olid õnnelikumad, veatumad, ambitsioonikamad ja austatumad kui teised. Pikka aega näitas elu, et mul on õigus. Nad oleksid pärinenud justkui mingist teisest dimensioonist. Mind lummas hõlpsus, millega nad läbi elu liikusid, mind pimestas nende sära, mind võlus nende jõukus. Imetlesin nende olekut, vara, ühiskondlikku positsiooni. Nende tohutut maja, nende luksusautosid, nende suvekodu Hamptonsis, nende korterit Miamis, nende traditsioonilisi märtsikuiseid suusapuhkusi Briti Columbias Whistleris. Nende lihtsust ja õnne. Nende heatahtlikkust minu vastu. Nende imelist üleolekut, mis lihtsalt pani neid imetlema. Nad ei kutsunud esile kadedust – nad olid liiga võrreldamatud, et neid kadestada. Jumalad olid neid õnnistanud. Pikka aega uskusin, et nendega ei juhtu kunagi midagi halba. Pikka aega uskusin, et nad on surematud.