Читать книгу Baltimore’ide raamat - Жоэль Диккер - Страница 7

Tol 2012. aasta märtsikuul Boca Ratonis, kui olin taaskohtunud Alexandraga, hakkasin igal hommikul varastama tema koera Duke’i. Viisin ta enda juurde, kus ta veetis minuga päeva, ning õhtul viisin ta tagasi Kevin Legendre’i majja.

Koerale meeldis nii väga minuga olla, et ta hakkas mind Kevini valdusi ümbritseva aia juures ootama. Jõudsin varahommikul ja tema juba istus seal, varitsedes mu saabumist. Väljusin autost ja ta tõttas minu juurde, väljendades rõõmu sellega, et proovis mu nägu lakkuda, kui ma tema silitamiseks kükitasin. Avasin pakiruumi, ta hüppas rõõmsalt autosse ja me panime ajama, et veeta päev minu pool. Varsti ei jätkunud Duke’il aga kannatust ja ta hakkas ise minu juurde tulema. Igal hommikul kell kuus andis ta endast märku, haugatades mu ukse taga, ja seda täpsusega, milleks inimesed eales võimelised pole.

Meil oli koos väga lõbus. Ostsin talle kõik tarviliku rõõmsaks koeraeluks: kummipallid, närimislelud, toitu, sööginõud, maiustused, teki, et ta end mugavalt tunneks. Õhtupoole viisin ta koju ja Alexandrat kohates rõõmustasime üheskoos.

Alguses kohtusime põgusalt. Alexandra tänas mind, palus tüli tekitamise pärast vabandust ja saatis mu minema, ilma et oleks mind korrakski sisse kutsunud.

Ükskord ei olnud teda aga kodus. Mind tervitas hoopis too igavesti tüütu musklis Kevin ja võttis Duke’i vastu. „Alexit ei ole,“ ütles ta sõbralikult. Palusin tal naist tervitada ja hakkasin lahkuma, kui ta pakkus, et võiksin õhtusöögile jääda. Võtsin kutse vastu. Ja tuleb tunnistada, et me veetsime väga meeldiva õhtu. Temas oli midagi äärmiselt sümpaatset. Ta oli sõbraliku pereisa tüüpi mees, kes pidi kolmekümne seitsme aastaselt pensionile jääma, pangaarvel mõned miljonid! Ta viiks lapsi kooli, juhendaks nende jalgpallitreeninguid ja korraldaks sünnipäevade puhul grillipidusid. Igati muretu tüüp oli ta.

Tol õhtul rääkiski Kevin mulle, et tal on õlavigastus ja meeskond oli käskinud tal taastuda. Päeval tegeles ta taastusraviga, õhtuti grillis liha, vaatas televiisorit ja magas. Ta ei häbenenud mulle rääkida, kuidas Alexandra teeb talle jumalikku massaaži, mis valu tuntavalt leevendab. Seejärel andis ta mulle ülevaate kõigist liigutustest, mis talle haiget teevad, ja jutustas veel oma füsioteraapilistest harjutustest. Ta oli igati lihtne inimene ja ma imestasin, mida Alexandra temas leiab.

Sellal kui lihatükid küpsesid, tegi ta ettepaneku kontrollida, millise hekiaugu kaudu Duke põgeneb. Tema kontrollis ühte hekiosa, mina võtsin enda peale teise. Leidsin peagi suure augu, mille Duke oli teisele poole pääsemiseks muru sisse kaevanud, aga Kevinile ma seda muidugi ei maininud. Kinnitasin talle, et minu pool hekist on puutumata (mis ei olnud vale), ta tunnistas, et tema oma ka, ning me läksime liha sööma. Duke’i põgenemised hämmastasid teda.

„Ma ei mõista, miks ta seda teeb. See on esimene kord. Alexile on see koer tähtsam kui miski muu. Ma kardan, et ta jääb sedasi lõpuks auto alla.“

„Kui vana ta on?“

„Kaheksa. Temasuuruse koera kohta on see kõrge vanus.“

Tegin peas kiire arvutuse. Kaheksa tähendas, et Alexandra oli Duke’i võtnud vahetult pärast suurt tragöödiat.

Jõime mõned õlled. Tema rohkem. Mina valasin enda oma salaja murule, ärgitades teda rohkem jooma. Pidin teda meelitama end avama. Viimaks juhtisin teema Alexandrale ja alkoholi mõjul puistas Kevin mulle südant.

Ta rääkis, et nad on koos olnud neli aastat. Nende suhe algas 2007. aasta lõpus.

„Mängisin siis Nashville Predatorsis ja tema elas Nashville’is. Meil oli üks ühine sõbranna ja ma olin juba kaua aega proovinud Alexit võluda. Vana-aastaõhtul sattusime ühele peole, sellesama sõbranna juures, ja sealt saigi kõik alguse.“

Pidin oksele hakkama ainuüksi kujutluspildi peale, kuidas nad vana-aastaõhtul joogistena esimest korda amelesid.

„Armastus esimesest silmapilgust, mis?“ küsisin lolli mängides.

„Ei, algus oli raske,“ vastas Kevin, kelle siirus oli liigutav.

„Või nii?“

„Jah. Kuuldavasti oli see tema esimene suhe pärast lahkuminekut eelmisest kallimast. Ta ei ole kunagi tahtnud temast rääkida. Nende vahel juhtus midagi hirmsat. Aga ma ei tea täpsemalt. Ma ei taha teda torkida. Küll ta kunagi räägib, kui ta selleks valmis on.“

„Kas ta armastas teda?“

„Seda eelmist meest? Mulle tundub, et üle kõige. Ma arvasin, et mul ei õnnestu kunagi panna teda seda meest unustama. Ma ei räägi sellest kunagi. Praegu on kõik paremaks läinud ja ma ei taha vanu haavu lahti kiskuda.“

„Sul on õigus. See mees oli ilmselt täielik kaabakas.“

„Ma ei oska öelda. Mulle ei meeldi arvustada inimesi, keda ma ei tunne.“

Kevini sõbralikkus ajas mind närvi. Ta lonksas õlut ja ma esitasin viimaks küsimuse, mis mind kõige enam vaevas:

„Kas te Alexandraga abielluda ei ole mõelnud?“

„Tegin talle ettepaneku. Kaks aastat tagasi. Ta hakkas nutma. Mitte rõõmust muide. Sain aru, et tema vastus oli: „Mitte praegu.““

„Kahju kuulda, Kevin.“

Ta asetas oma suure käe sõbralikult mu käsivarrele.

„Ma armastan seda naist,“ ütles ta.

„Näha on,“ vastasin mina.

Mul hakkas äkitselt häbi, et üritan sedasi Alexandra ellu tungida. Ta oli palunud mul eemale hoida, aga mina tõttasin sõlmima suhteid tema koeraga ja sõbrustama tema kallimaga.

Läksin enne Alexandra tulekut koju.

Samal hetkel, kui ma oma maja ukseaugus võtit keerasin, kuulsin terrassil pimeduse varjus istuva Leo häält.

„Te ei ilmunudki male ajaks kohale, Marcus,“ ütles ta.

Mulle meenus, et olin lubanud temaga mängida, kui ma Kevini juurest tagasi jõuan, oskamata arvata, et ma sinna õhtustama jään.

„Andke andeks, Leo, mul läks täiesti meelest.“

„Sellest ei ole midagi.“