Читать книгу Wilhelm Meisteri rännuaastad - Johann Wolfgang von Goethe - Страница 10

Viies peatükk

Teel lossi ei leidnud meie sõber oma imestuseks midagi, mis oleks sarnanenud vana iluaia või moodsa pargiga. Ühe pilguga nägi ta libajal nõlvakul kõike: sirgeis ridades istutatud viljapuid, juurviljapõlde, suuri maatükke täis ravimtaimi ja kõike seda, mis iganes kuidagi kasutatavana arvesse võis tulla. Kõrgetest pärnadest ääristatud plats oli silmapaistvale lossihoonele otsekui väärikaks eeskojaks, millesse kulgev pikk samakasvuliste puude ja sama väärikusega puiestee võimaldas igal tunnil vabas õhus viibida ja jalutada. Lossi astudes leidis Wilhelm hoone eeskoja seinad omapärasel kombel kaetuina; talle torkasid silma kõigi nelja maailmajao suured geograafilised kujutised, nägusad seinad trepikojas olid samuti kaunistatud üksikute riikide kaartidega. Ja kui Wilhelm peasaali sisse lasti, leidis ta end ümbritsetuna märkimisväärsemate linnade prospektidest, mida alt piirasid kujutised nende ümbruskondade maastikest. Kõik see oli kunstipäraselt antud, nii et üksikasjad selgesti silma hakkasid, seos nende vahel ühtlasi aga kõigiti märgatavaks ja pidevaks jäi.