Читать книгу Wilhelm Meisteri rännuaastad - Johann Wolfgang von Goethe - Страница 7

«Ma kõhklesin veel, kas lahkuda, sest olin nõutu ega teadnud, mis teha, kui proua Elisabeth lävele astus ja mind oma ema tema juurde kutsuda palus, pärast seda aga ringi käia ja, kui võimalik, kadunud mehest teateid tuua. «Maarja laseb teid sellepärast väga paluda,» ütles ta. «Kas ei saaks ma temaga ise veel korra rääkida?» pärisin mina. «See ei lähe,» vastas proua Elisabeth, ja me lahkusime. Lühikese ajaga jõudsin koju; mu ema oli valmis veel samal õhtul alla minema ja noort võõrast abistama. Ruttasin siis alla orgu ja lootsin kohtumehe juurest kõige kindlamaid teateid saada. Kuid too ei teadnud veel isegi midagi, ja kuna ta mind tundis, käskis ta mul ööseks sinna jääda. Öö oli mulle lõpmatu pikk, ja alatasa hõljus mu silme ees ilus noorik, kuidas ta looma turjal õõtsus ja nii valuliselt-sõbralikult minu peale alla vaatas. Iga hetk ootasin ma teateid. Soovisin ja tahtsin, et hea abielumees elaks, kuid siiski oleksin võinud noorikut meelsasti lesena kujutleda. Haarangule läinud komando kogunes järk-järgult kohtumajja ja pärast mitmesuguseid vahelduvaid kuuldusi saime lõpuks kindla teate, et tõld oli päästetud, kuid õnnetu abikaasa naaberkülas haavadesse surnud. Sain ka teada, et vastavalt eelnenud kokkuleppele olid paar meest proua Elisabethile seda leinasõnumit kuulutama läinud. Niisiis polnud mul seal enam midagi teha ega ühtki ülesannet täita, kuid siiski ajas mind lõpmatu kärsitus, mõõtmatu ihaldus üle mäe ja läbi metsa jälle sinna ukse ette. Oli öö, maja lukus, nägin valgust tubades, nägin varje eesriietel liikuvat, ja nii istusin ma üle tee pingil alalise koputamiskavatsusega ning alaliselt tagasi hoituna mitmesugustest mõtisklustest.

Kuid miks jutustan ma üksikasjaliselt seda, mis õieti ei huvitagi? Lühidalt, ka järgmisel hommikul ei võetud mind majas vastu. Kurb sõnum oli juba teada, mind polnud enam vaja; mind saadeti isa juurde oma tööd tegema; mu küsimustele ei vastatud, minust taheti lahti saada.

Kaheksa päeva koheldi mind nii, kuni proua Elisabeth mind lõpuks sisse kutsus. «Astuge tasakesi, mu sõber,» ütles ta, «kuid tulge julgelt lähemale!» Ta viis mu puhtasse tuppa, mille nurgas nägin läbi poolavatud voodieesriiete sirgena istumas oma kaunitari. Proua Elisabeth astus ta juurde, otsekui minu tulekust teatama, tõstis midagi voodilt ja tõi mulle vastu; kõige kaunima poisi kõige valgemasse lõuendisse mähituna.

Proua Elisabeth hoidis teda otse minu ja ema vahel, ja sedamaid meenus mulle liiliavars, mis pildil kerkib maast Maarja ja Joosepi vahele kui puhta suhte tunnismees. Sellest hetkest langes kõik rusuv mu südamelt; olin oma asjas, olin oma õnnes kindel. Võisin nüüd vabalt Maarja juurde astuda, temaga rääkida, tema taevaliku pilgu välja kannatada, poisi käsivarrele võtta ja talle südamliku suudluse laubale suruda.

«Kuidas tänan teid teie poolehoiu eest selle orvuks jäänud lapse vastu!» ütles noor ema.

«Kui te tahate, pole ta enam vaenelaps!» hüüdsin mõtlematult ja elavalt.

Proua Elisabeth, targem kui mina, võttis lapse oma sülle ja oskas mind ära saata.

Veel ikka on mulle mälestus sellest ajast kõige õnnelikumaks meelelahutuseks, mis saadab mind mu käikudel mägedes ja orgudes. Veel oskan ma meenutada kõige pisematki asjaolu, millest ma teid, nagu sünnis, siiski säästan. Möödus nurgavoodiaeg; Maarja oli toibunud, võisin teda sagedamini näha, minu läbikäimine temaga oli pidev abivalmiduse ja tähelepanelikkuse osutamine. Noore lese perekonnaolud lubasid tal valida elukohta oma äranägemise järgi. Esmalt peatus ta proua Elisabethi juures; siis külastas ta meid, et tänada mu ema ja mind nii tõhusa ja sõbraliku abi eest. Talle meeldis meie juures ja ma kujutlesin enese meelitamiseks, et see sünnib osalt minu pärast. Kuid see, mida ma nii meeleldi oleksin öelnud ja öelda ei julgenud, tuli ise jutuks imelikul ja armsal kombel, kui ma külalise viisin pildisaali, mille ma juba tookord elamiskõlblikuks ruumiks ümber olin loonud. Näitasin ja seletasin talle pilte, ikka üht teise järel, ja valgustasin seejuures kasuisa kohustusi sellise sooja südamlikkusega, et kuulajal pisarad silma tulid ja ma oma piltide tõlgitsemist lõpetada ei suutnud. Uskusin, et olen ta sümpaatias kindel, kuigi ma polnud küllalt uhke selleks, et tahta nii ruttu kustutada mälestust ta mehest. Seadus kohustab lesestunuid leina-aastat pidama, ja kindlasti on selline ajajärk, mis kätkeb eneses kõige maiste asjade muutust, tundelisele südamele vajalik, et suure kaotuse valusaid muljeid leevendada. Leinaja näeb lillede närtsimist ja lehtede langemist, kuid näeb ka viljade valmimist ja pungade puhkemist. Elu kuulub elavatele, ja kes elab, peab muudatusteks valmis olema.

Rääkisin nüüd oma emaga asjast, mis mul nii südant vaevas. Seepeale avaldas ta mulle, kui valus oli olnud Maarjale ta mehe surm ja kuidas ta end ainuüksi selle mõttega, et ta lapse jaoks elama peab, taas jalule ajas. Minu tunne polnud naistele teadmatuks jäänud, ja juba oli Maarja harjunud mõttega meiega elada. Ta peatus veel tüki aega naabruses, siis kolis ta üles meie juurde ja me pidasime veel pisut kõige vagamat ja õnnelikumat pruudipõlve. Lõpuks astusime abiellu. Ei kadunud too esimene tunne, mis meid kokku oli viinud. Kasuisa ja isa kohustused ning rõõmud ühinesid; ja nii ületas meie väike perekond paljunedes küll oma eeskuju liikmete arvu poolest, aga tolle ideaali voorused truuduse ja puhtuse alal me säilitasime ja pidasime neid pühalikult omaks. Ja nii hoiame rõõmsas harjumuses kinni ka välisest olemusest, millele jõudsime juhuslikult, ja mis sobib nii hästi meie siseeluga: sest kuigi me kõik oleme head jalakäijad ja tublid kandjad, jääb koormakandja loom siiski alatiseks meie seltsi, et üht või teist kandamit kohale toimetada, kui meil on vaja kas asjaajamiseks või külaskäiguks läbi nende orgude ja üle mägede minna. Sellistena nagu teie meid eile kohtasite, tunneb meid kogu ümbruskond, ja me oleme uhked, et meie eluviis on sedalaadi, mis ei tee häbi nendele pühadele nimedele ega isikutele, keda me järele aimame.»