Читать книгу Wilhelm Meisteri rännuaastad - Johann Wolfgang von Goethe - Страница 5

Juba oli rändur oma teejuhi kannul astudes järsud kaljud seljataha ja kõrgusse jätnud, juba ületasid nad tasasema keskmäestiku ja ruttasid läbi mõnegi hästihoitud metsa, üle mõnegi haljendava oruheinamaa, ikka edasi, kuni nad lõpuks nõlvakule jõudsid ja alla hoolikalt haritud, kinkudest ümbritsetud orgu vaatasid. Suur, pooliti varemeis, pooliti hästisäilinud klooster tõmbas sedamaid tähelepanu enesele.

«See on Püha Joosepi klooster,» seletas teejuht. «Tuline kahju ilusast kirikust! Vaadake ainult, kuidas selle sambad ja piilarid veel nii tervetena läbi põõsaste ja puude paistavad, kuigi hoone ise juba palju sajandeid rusudes seisab.»

«Kloostrihooned seevastu, nagu näen,» ütles «on veel päris korras.»

«Jah,» vastas teejuht, «seal elab valitseja, kes hoolitseb majapidamise eest ja võtab vastu renti ja kümnist, mida siin ligidalt ja kaugelt kokku tuuakse.»

Nende sõnadega jõudsid nad läbi lahtise värava ruumikasse õue, mis tõsistest, hästisäilinud hoonetest ümbritsetuna näis hästi sobivat kohaks, kus saab end rahulikult koguda. Otsekohe nägi Wilhelm oma Felixit koos eilsete inglitega askeldavat ümber kandekorvi, mille käbe eideke enese ette oli asetanud: poisid kavatsesid kirsse osta, kuid õieti tegi seda Felix, kellel oli alati pisut raha kaasas. Nüüd mängis ta kui otsekohe peremeest, kostitas oma mänguseltsilisi rikkalikult marjadega; isegi isale meeldis see karastus keset neid viljatuid samblametsi, kus värvikad, läikivad marjad veel poole kaunimatena näisid. Et kirsside hinda, mis tundus ostjale liiga kõrgena, pisut vastuvõetavamaks teha, tähendas müüjanna, et ta kannab marju siia üles alt orust, suurest kaugest aiast. Isa tuleb varsti tagasi, teatasid lapsed, külaline mingu vahepeal saali ja puhaku seal.

Kuid milline hämmastus valdas Wilhelmit, kui lapsed viisid ta ruumi, mida nad ise saaliks nimetasid. Sellesse pääses otse õuest suure ukse kaudu, ja meie reisimees leidis enda nüüd väga puhtas, hästi taastatud pühakojas, mis aga, nagu ta selgesti märkas, oli sisse seatud koduseks kasutamiseks vastavalt igapäevasele elule.

Ühel pool seisid laud, tugitool, mitu tooli ja pinki, teisel pool kaunilt nikerdatud riiul kirjude savianumate, kannude ja klaasidega. Ei puudunud kirstud ja kastid, ja nii piinlikult korras kui kõik oligi, tundus siin ometi koduse, igapäevase elu veetlevat hõngu. Valgus langes kõrgetest külgakendest. Mis aga kõige rohkem ränduri tähelepanu äratas, olid seinale maalitud värvilised pildid, mis üsna kõrgele akende alla ulatudes pühakoja kolme seina kaunistasid otsekui vaibad, küündides paneelini, mis ülejäänud seina kuni põrandani kattis. Maalid kujutasid püha Joosepi elu. Siin nähti teda oma puusepatööga tegelemas; seal kohtas ta Maarjat, ja liilia tärkas mullapõuest nende mõlema vahel, kuna mõned inglid hiljukesi uudishimulikult nende ümber lehvisid. Siin oli Joosepi laulatus; järgnes ingli kuulutus. Siis istub puusepp masendatuna keset alustatud tööd, laseb kirvel laiselda ja mõtleb oma abikaasast lahku minna. Kohe järgmisel pildil aga ilmub talle unes ingel ja ta olukord muutub. Hardunult vaatleb ta äsjasündinud last Petlemma laudas ja kummardab teda. Peagi järgneb imekaunis pilt. On näha mitmesugust valmistahutud puitu; see on parajasti kokkupanekul ja juhuslikult moodustavad paar lauda risti. Laps on ristil uinunud, ema istub kõrval ja vaatleb magajat sügava armastusega ning kasuisa peatab töö, et mitte lapsukese und segada. Sellele järgneb põgenemine Egiptusesse. See tõi maale vaatleva ränduri huultele naeratuse, kuna ta siin seinal nägi eilse elava pildi kordumist.

Kauaks polnud tal oma mõtisklusteks mahti, sest sisse astus peremees, kelles ta otsekohe ära tundis püha karavani juhi. Nende tervitus kujunes väga sõbralikuks, sõna tuli sõnast, kuid Wilhelmi tähelepanu oli suunatud maalidele. Peremees märkas oma külalise huvi ja alustas naeratades:

«Muidugi imetlete te selle hoone kooskõla ta elanikega, keda te eile tundma õppisite. See hoone on aga ehk veel kummalisem, kui oletada võib: õigupoolest kujundas hoone oma elanikud sellisteks. Sest kui elutu elab, küllap suudab ta siis ka elusat esile tuua.»

«Oo-jah,» kostis Wilhelm. «Peaks küll ime olema, et vaim, mis sajandite eest siin mäestikukõrbes nii võimsalt tegutses ja sellise tohutu kogu hooneid, omandeid ja õigusi enese kätte haaras ning selle tasuks ümbruskonnas mitmekesist vaimuvalgust levitas, jah, see peaks küll ime olema, kui ta oma elujõuga veel neist varemeistki elusolendit ei mõjutaks. Kuid ärgem jäägem üldise juurde püsima, tutvustage mulle oma elulugu, et ma teada saaksin, kuidas on võimalik, et teis taaskehastub minevik, ilma et sealjuures oleks märgata mingit mänglemist ja üleolekut, ja et see, mis on möödunud, veel kord meile lähedale astub.»

Just siis, kui Wilhelm ootas selgitavat vastust oma võõrustaja huulilt, hüüdis sõbralik hääl õuest nime «Joosep». Peremees võttis selle omaks ja läks ukse poole.

«Niisiis on ka tema nimi Joosep!» sõnas Wilhelm endamisi. «See on ju küllalt kummaline, siiski aga mitte nii kummaline, kui see, et ta oma pühakut ka elus kujutab.»

Samal ajal vaatas ta ukse poole ja nägi eilset jumalaema mehega rääkimas. Lõpuks läksid nad lahku; naine sammus vastasmaja poole.

«Maarja!» hüüdis mees talle järele. «Ainult üks sõna veel!»

«Niisiis on ka tema nimi Maarja,» mõtles Wilhelm, «ei puudu palju ja ma tunnen end kaheksateist sajandit tagasi viiduna.»

Ta kujutles tõsist, kinnist orgu, kus ta praegu viibis, varemeid ja vaikust ning teda valdas kummaline, kauge vana aja meeleolu. Sel hetkel tulid sisse peremees ja lapsed. Viimased kutsusid Wilhelmi jalutuskäigule, kuna peremehel oli veel mõningaid asjaõiendusi. Jalutajate tee viis läbi sammasterikka kirikuhoone varemete, mille kõrge viilkatus ja seinad näisid otsekui ime läbi veel püsti seisvat, kuna suured puud olid juba muistsest ajast juurdunud laia müüriselga ja moodustasid koos mitut liiki kõrreliste, lillede ja samblaga julgelt õhus rippuvaid aedu. Tasased niidurajad viisid elavalt vuliseva ojakese äärde, ja nüüd võis meie rändur teatavast kõrgusest vaadelda hoonet ja selle asetust seda suurema huviga, kuna selle elanikud talle aina kummalisematena näisid ja kooskõla tõttu oma ümbrusega temas kõige elavamat uudishimu äratasid.

Jalutajad pöördusid tagasi ja leidsid endisest pühast saalist kaetud laua. Ülal lauaotsas asetsevasse tugitooli istus pereema. Tema kõrval seisis kõrge korv, milles lebas laps, pereisa koht oli vasakul ja Wilhelmi oma paremal. Kolm last täitsid laua alaosa. Vana teenija tõi lauale maitsvalt valmistatud toidu. Sööma- ja joomanõud viitasid samuti möödunud aegadele. Lapsed andsid lauas kõneainet, kuna Wilhelm ei jõudnud küllaldaselt vaadelda püha perenaise välimust ja käitumist.

Pärast sööki läks seltskond laiali; peremees viis oma külalise varjulisse paika varemete vahel, kus ühelt kõrgendatud kohalt avanes täielikult kaunis väljavaade alla orgu ja kust nähti madalama maa-ala mägesid oma viljakandvate nõlvakute ja metsaseljandikkudega üksteise tagant esile võlvuvat.

«On vaja,» ütles peremees, «et ma teie uudishimu rahuldan, seda enam, et ma teie puhul tunnen, et olete võimeline tõsiselt võtma ka imelikku, kui see rajaneb tõsisel põhjal. See vaimulik asutus, mille varemeid te veel näete, oli pühendatud pühale perekonnale ja oli juba vanast ajast nii mõnegi ime tõttu kuulus palverännaku koht. Kirik oli pühendatud emale ja pojale. Ta seisab juba mitu sajandit varemeis. Pühale kasuisale pühendatud kabel-kirik on säilinud, samuti ka tarvitamiskõlblik osa kloostrihooneist. Sissetulekud lähevad juba pikemat aega ühele ilmalikule vürstile, kes peab siin mägede vahel oma valitsejat, ja see olen mina, eelmise valitseja poeg, kes oma isale sellel ametikohal järgnes.

Püha Joosep, kuigi tema igasugune kiriklik austamine oli siin ülal juba ammu lõppenud, oli meie perekonnale selliseks heategijaks, et ei tohi imestada, kui meie tema suhtes eriti hästi meelestatud olime; sellest tuligi, et mind ristimisel Joosepiks nimetati ja seega mu elutee teatavas osas kindlaks määrati. Sirgusin suureks ja kui ma ühes meeles olin oma isaga, kui see sissetulekute eest muretses, siis olin niisama meelsasti, koguni veel meelsamini liitlaseks oma emale, kes heameelega ande välja jagas ja oma heatahtlikkuse ning heategevuse poolest kogu mäestikus tuntud ja armastatud oli. Ta saatis mind pea sinna, pea tänna, küll tooma, küll tellima, küll muretsema, ja ma kohanesin sellelaadilises vagas ametis väga kergesti.

Üldse on mäestikuelu kuidagi inimlikum kui elu tasasel maal. Selle elanikud on üksteisele lähemal ja, kui tahetakse, ka kaugemal; vajadused on piiratumad, kuid tungivamad. Mäestikus peab inimene rohkem iseenesele lootma, oma käsi, oma jalgu usaldama õppima. Tööline, teejuht, koormakandja, kõik on ühendatud ühes isikus; ka seisab igaüks teisele lähemal, kohtab teda sagedamini ja askeldab koos temaga ühises elurütmis.

Kuna ma veel noor olin ja mu õlad palju kanda ei jõudnud, tulin ma mõttele varustada väike eesel korvidega ja ajada teda enese ees järskudel jalgradadel üles- ja allamäge. Eesel pole mäestikus nii põlatav loom nagu tasasel maal, kus sulane, kes künnab hobustega, peab end paremaks teisest omataolisest, kes pöörab maakamarat ümber härgadega. Ja ma astusin seda kindlamini oma looma järel, kuna ma kabelihoone seinal olin varakult märganud, et sellele neljajalgsele oli osaks saanud au kanda jumalat ja tema ema. Kuid see pühakoda polnud tookord samas seisukorras, milles te teda praegusel silmapilgul näete. Ta oli kuuri, jah, peaaegu kolikambri asemel. Küttepuud, latid, majapidamisriistad, tünnid ja redelid – kõike koli, mida ainult taheti, oli sinna ülestikku kuhjatud. Õnn, et maalid asetsevad nii kõrgel ja paneel vastu peab. Aga juba lapsena oli mul eriline rõõm paneelipidi siia-sinna ronida ja silmitseda pilte, mida mulle keegi ei suutnud õieti ära seletada. Lühidalt, teadsin niipalju, et pühak, kelle elu neil piltidel kujutati, oli mu vader, ja ma tundsin temast rõõmu, otsekui oleks ta mu onu olnud. Kasvasin suureks, ja kuna siinpaigus oli eriliseks tingimuseks, et sellel, kes tahab pretendeerida tulutoovale valitsejakohale, tuleb teha mingit käsitööd, siis pidin oma vanemate tahtmise kohaselt, kes soovisid, et ma selle tulusa ameti päriksin, ära õppima käsitöö, ja nimelt sellise, mis oleks ühtlasi kasulik siin ülal, mäestiku majapidamises.

Mu isa oli püttsepp ja tegi ise kõik, mis sel tööalal vaja läks, millest talle ja kogu ümbruskonnale palju tulu oli. Kuid mina ei suutnud kuidagi otsustada, kas tema järglaseks hakata. Mind tõmbas vastupandamatult puusepatöö poole, mille tööriistu olin noorusest peale näinud nii põhjalikult ja täpselt, maalituina oma pühaku kõrval piltidel. Avaldasin vanematele oma soovi; nad ei olnud selle vastu, seda vähem, et meil siin ülal nii mõnegi ehituse juures sageli puuseppa vaja tuleb, jah, kui ametimehel on teatavat osavust peenemas töös ja ta seda armastab, siis käivad sellega ligistikku käsikäes ka tisleri- ja koguni nikerduskunst, eriti meie metsarikkas mäestikus. Ja mis mind veel rohkem selle peenema tööala poole tõmbas, oli too maal, mis on praegu kahjuks peaaegu kustunud. Niipea kui teate, mida see kujutab, võite selle lahti mõtestada, kui ma teid pärastpoole selle ette viin. Pühale Joosepile ei olnud ülesandeks tehtud mitte midagi vähemat kui valmistada troon kuningas Herodesele. Paraadiste pidi paiga saama kahe kättejuhatatud samba vahele. Joosep võtab hoolikalt mõõdu laiuti ja kõrguti ning töötab välja suurepärase kuningatrooni. Aga millises hämmastuses on ta, millises raskuses, kui ta paraadtooli kohale toimetab ning see liiga kõrgeks ja kitsaks osutub. Nagu teada, ei saanud kuningas Herodesega nalja heita; vaga puusepp on suurimas hädas. Jeesus-lapsuke, kes on harjunud teda kõikjal saatma, talle lapselik-süütus mängus tööriistu järele kandma, märkab meistri muret ja tuleb kohe nõu ning jõuga appi. Imelaps nõuab oma kasuisalt, et see haaraks trooni ühest küljest; ta ise võtab kinni nikerdustöö teisest servast, ja kumbki hakkab enda poole tõmbama. Väga kergelt ja mõnusalt, otsekui oleks troon nahast, venib ta laiuti, kahaneb vastavalt oma kõrguses ja sobib määratud kohale suurepäraselt, erutatud meistri suurimaks lohutuseks ning kuninga täielikuks rahuloluks.

Too troon oli minu nooruses veel päris hästi näha, ja ühe külje jäänuste järgi võite märgata, et maalija polnud kitsi, vaid on andnud nii rikkaliku nikerdustöö, mis puusepale, kui tema oleks seda tegema pidanud, palju raskemaks oleks kujunenud.

See ei pannud mind aga kõhklema, vaid ma nägin ametit, millele olin pühendunud, sellises aulikus valguses, et jõudsin vaevalt ära oodata seda aega, kuni mind õppima pandi, mida oli seda kergem teha, et naabruses elas meister, kes töötas kogu ümbruskonnale ja võis pidada mitut selli ja õpipoissi. Jäin nii oma vanemate lähedusse ja jätkasin teataval määral oma endist elu, jõudetunnid ja puhkepäevad aga kasutasin heategevateks käikudeks, kuhu mu ema mind saatis.»