Читать книгу Wilhelm Meisteri rännuaastad - Johann Wolfgang von Goethe - Страница 4

ESIMENE RAAMAT

Esimene peatükk

PÕGENEMINE EGIPTUSESSE

Wilhelm istus määratu suure kalju varjus, koledal, kardetaval kohal, kus järsk mägitee ümber nurga äkki sügavikku pöördus. Päike seisis veel kõrgel ja valgustas kuuskede latvu all lõhestikkudes. Wilhelm märkis parajasti midagi oma kirjutustahvlile, kui Felix, kes kaljudel ümber ronis, kivi käes, tema juurde astus.

«Isa, kuidas seda kivi nimetatakse?» päris poisike. «Ma ei tea,» vastas isa.

«Küllap on vist kuld, mis selles nii särab?» küsis poeg.

«Ei ole!» vastas Wilhelm, «ja mulle meenub, et rahvas nimetab seda kassikullaks.»

«Kassikullaks!» ütles poisike naeratades, «ja miks?»

«Tõenäoliselt sellepärast, et see on võlts ja et ka kasse peetakse võltsideks.»

«Seda pean meeles,» ütles poeg ja pistis kivi nahast reisitaskusse, kuid võttis samas midagi muud välja ja küsis:

«Mis see on?»

«Mingi vili,» vastas isa, «ja soomuselise korba järgi otsustades peab ta kuusekäbiga sugulane olema.»

«Ta pole käbi moodigi, ta on ju ümarik.»

«Küsime mõnelt jäägrilt, need tunnevad kogu metsa ja kõiki puude vilju. Nemad oskavad metsa külvata, istutada ja hoolt kanda, siis lasevad nad tüvedel kasvada ja nii suureks saada, kui nende jaks aga kannab.»

«Jäägrid teavad kõike; eile näitas mulle meie teejuht, kuidas hirv oli üle raja läinud, ta kutsus mu tagasi ja laskis mul jälile tulla, nagu tema seda nimetas; olin jälgedest üle hüpanud, kuid nüüd nägin selgesti paari maapinda sissevajutatud sõra jälge; see võis aga suur hirv olla.»

«Ma kuulsin küll, kuidas sa teejuhti usutlesid.»

«Tema teab palju, kuigi ta jääger pole. Aga mina tahan jäägriks saada. On üpris kaunis olla kogu päeva metsas ja kuulata linnukesi, teada, kuidas neid nimetatakse, kus nende pesad asuvad, kuidas mune või poegi välja tõsta, kuidas viimaseid toidetakse ja kunas vanalinde püütakse; see on väga lõbus.»

Vaevalt oli see öeldud, kui järsult teelt tuli allapoole imelik nähtus. Kaks poisikest, ilusad nagu päev, värvilistes kuuekestes, mida pigem ülesseotud särgikesteks oleks võinud pidada, hüppasid teineteise järel alla ja kui nad Wilhelmi ees jahmunult hetkeks peatusid, leidis viimane mahti nende lähemaks silmitsemiseks. Ümber vanema pea lainetasid rikkalikud heledad lokid, mis eelkõige silma hakkasid, ja siis tõmbasid ta selged sinisilmad enesele pilgu, mis mõnuga üle ta kauni kogu libises. Teist, kes näis rohkem sõbrana kui vennana, ehtisid pruunid ja siledad juuksed, mis tal üle õlgade alla rippusid ja mille vastuhelk näis peegelduvat ta silmis.

Wilhelmil polnud aega neid kummalisi ja kõnnumaal täiesti ootamatuid olendeid lähemalt silmitseda, sest ta kuulis mehehäält, mis tõsiselt, aga sõbralikult ümber kaljunurga alla hüüdis:

«Miks te seisma jäite? Ärge meil teed kinni pange!»

Wilhelm vaatas ülespoole, ja kui juba lapsed olid teda imestama pannud, siis viis see, mis nüüd ta silma ees avanes, teda hoopis hämmastusse. Rässakas, tugev, mitte liiga suurt kasvu noor mees kerges kehakattes, tõmmu naha ja mustade juustega, astus kindla ja hoolika sammuga piki kaljuteed alla, talutades enese järel eeslit, kes näitas esmalt oma hästitoidetud ja hästiehitud pead, siis aga kaunist koormat, keda ta oma turjal kandis. Leebe, armastusväärne naine istus suures, hästipealistatud sadulas; sinises mantlis, mis teda ümbritses, hoidis ta imikut, keda ta oma rinnale surus ja kirjeldamatu armsusega vaatles. Eesliajajaga läks lugu nagu lastegagi: Wilhelmit silmates jahmus ta hetkeks. Loom aeglustas sammu, kuid allaminekutee oli liiga järsk, möödujad ei suutnud peatuda, ja hämmastunud Wilhelm nägi neid eelseisva kaljuseina taha kaduvat.

Pole midagi loomulikumat, kui et see haruldane nähtus teda mõtisklustest lahti rebis. Uudishimulikult tõusis ta püsti ja vahtis oma kohalt alla sügaviku poole, kas ta neid kummalisi teekäijaid ehk kusagil jälle esile kerkivat ei näe. Ja parajasti kavatses ta alla minna ja neid tervitada, kui Felix üles tuli ja ütles:

«Isa, kas ma tohin nende lastega koos nende poole minna? Nad tahavad mind kaasa võtta. Sina pead ka ühes tulema, see mees ütles mulle. Tule! Nad peatuvad seal all.»

«Räägin nendega,» vastas Wilhelm.

Ta leidis nad kohalt, kus tee oli vähem kallak, ja otse neelas silmadega neid imelikke olendeid, kes nii väga ta tähelepanu olid paelunud. Alles nüüd avanes tal võimalus märgata veel üht, samuti erilist asjaolu. Noorel tugeval mehel oli tõesti õlal puusepakirves ja pikk vibalev rauast nurgamõõt. Lapsed kandsid suuri kõrkjakimpe, nagu oleksid need palmid; ja kui nad sellest küljest sarnanesid inglitega, siis selle tõttu, et neil olid käsivarrel ühtlasi ka väikesed korvikesed söögikraamiga, meenutasid nad igapäevaseid asjatoimendajaid, nagu neid üle mägede siia- ja sinnapoole käia tavatseb. Ka oli emal, nagu Wilhelm lähemal silmitsemisel märkas, sinise mantli all õrnpunakas alusrüü, nii et meie sõber imestusega leidis siin oma silma ees lausa ilmsi põgenemise Egiptusesse, mida ta nii sageli oli maalituna näinud.

Nüüd tervitati üksteist vastastikku, ja kuna Wilhelm imestuse ja pinguldatud tähelepanu tõttu rääkida ei saanud, ütles noormees:

«Meie lapsed on selle hetkega juba sõpruse sõlminud. Kas te ei tahaks meiega kaasa tulla, et näha, kas ka täiskasvanute vahel võib tärgata hea vahekord?»

«Pilt teie väikesest perekonnarongkäigust äratab usaldust ja sümpaatiat ja – olgu kohe öeldud – samuti uudishimu ning elavat tahet teid lähemalt tundma õppida. Sest esimesest hetkest tahad esitada enesele küsimuse, olete te tõeliselt rändajad või ainult vaimud, kes leiavad lõbu selle külalislahkuseta mäestiku elustamisest oma meeldiva ilmumisega.»

«Siis tulge kaasa meie elamusse,» ütles noormees. «Tulge kaasa!» hüüdsid lapsed, tõmmates juba Felixit enesega allamäge.

«Tulge kaasa!» ütles emand, pöörates oma armastusväärse sõbraliku pilgu imikult võõrale.

Wilhelm vastas kõhklemata:

«Mul on kahju, et ma teiega otsekohe kaasa tulla ei saa. Vähemalt selle öö pean ma veel ülal piiripealses võõrastemajas veetma. Mu reisipaun, mu paberid, kõik on veel ülal, pakkimata ja järelevalveta. Et aga tõestada oma soovi ja lahet teie sõbralikku kutset vastu võtta, annan teile oma Felixi pandiks kaasa. Homme olen teie juures. Kui palju maad sinna on?»

«Veel enne päikeseloojangut jõuame koju,» vastas puusepp. «Ja piiripunktist on teil ainult poolteist tundi tulla. Teie poisu suurendab meie peret selleks ööks, homme ootame teid.»

Mees ja loom hakkasid liikuma. Mõnuga nägi Wilhelm oma Felixit nii heas seltskonnas, ta võis teda võrrelda armsate inglikestega, kellest poiss aga nii tugevalt erines. Oma aastate kohta polnud Felix suur, kuid rässakas, laia rinna ja tugevate õlgadega; tema loomuses ilmnes omapärane segu valitsemisihast ja ümmardamisvalmidusest; ta oli juba haaranud palmioksa ja korvikese, otsekui väljendades sel kombel oma mõlemaid iseloomujooni. Juba kippus voor jälle ühe kaljuseina taha kaduma, kui Wilhelm end kokku võttis ja teekäijatele järele hüüdis:

«Keda ma aga võiksin küsida?»

«Küsige ainult püha Joosepit!» kajas talle sügavikust vastu, ja kogu nägemus oli sinise varjuseina taha kadunud. Vaga, mitmehääleline laul kõlas vaibudes kaugusest, ja Wilhelm arvas oma Felixi häälegi ära tundvat.

Ta läks ülesmäge, pikendades enesele päikeseloojangut. Taevane valguseallikas, mille ta oli kaotanud rohkem kui korra, säras talle jälle, kui ta kõrgemale astus, ja oli veel päev, kui ta oma öökorterisse jõudis. Veel kord rõõmustas teda suurejooneline mäestikuvaade, siis läks ta oma tuppa, kus ta otsekohe sule haaras ja osa ööst kirjutamisele kulutas.

WILHELM NATALIELE

Lõpuks on nüüd saavutatud tipp, mäestikutipp, mis loob meie vahele võimsama vaheseina kui kogu maa-ala senini kokku. Minu tunnete järgi ollakse ikka veel oma armsate ligiduses, seni kui jõed meie juurest nendeni voolavad. Täna võin veel kujutleda, et oks, mille ma metsaojja viskan, võib vabalt kallimani ujuda, võib mõne päeva pärast tema aia ääres randuda; ja nii saadab ka meie hing oma kujutelmi, süda oma tundeid hõlpsamini pärivoolu. Aga sealpool, kardan ma, seab end vahesein kujutlusvõimele ja tundele vastu. Kuid võib-olla on see minu poolt ainult enneaegne muretsemine; sest ega sealpoolgi teisiti pole kui siin. Mis suudaks mind sinust lahutada! Sinust, kellele ma kuulun igaveseks, kuigi kummaline saatus mind sinust lahutab ja mu ees ootamatult lukustab taeva, millele ma nii ligidal olin. Mul oli aega enda kogumiseks, kuid siiski poleks mingisugusest ajast jätkunud mulle selle hingelise tasakaalu andmiseks, kui ma poleks seda leidnud sinu suust, sinu huultelt tol otsustaval momendil. Kuidas oleksin ma suutnud end lahti rebida, kui poleks kedratud tugevat lõnga, mis meid siin ajalikult ja seal igavesti siduma peab! Kuid ma ei tohi ju kõigest sellest rääkida. Sinu õrnadest käskudest ei taha ma üle astuda; olgu see siin mäetipul viimne kord sinu ees välja öelda sõna «lahusolek». Minu elust peab saama rändamine. Mul tuleb ränduri kummalisi kohustusi täita ja täiesti isesuguseid katsumusi läbi teha. Kuidas ma mõnikord naeratan, kui olen läbi lugenud need tingimused, mida mulle meie ühing, mida ma ise endale ette olen kirjutanud! Mõnestki pean kinni, mõnestki astun üle; kuid isegi üleastumise juures abistab mind käskiva südametunnistuse asemel see leheke, see mu viimse pihi, mu viimse pattudest õigeksmõistmise tunnistus, ja ma võtan jälle mõistuse pähe. Ma hoian end, ja mu vead ei paisku enam nagu mäestikuveed üksteise otsa.

Kuid tunnistan sulle meeleldi, et ma sageli imetlen neid õpetajaid ja inimeste juhte, kes oma õpilastele ainult väliseid, mehaanilisi kohustusi annavad. Nad teevad asja iseendale ja maailmale kergemaks. Sest just seda osa oma kohustustest, mis näis mulle esmalt kõige tülikamana, kõige veidramana, seda võtan ma nüüd kui kõige sügavamat, kõige armsamat.

Üle kolme päeva ei tohi ma ühe katuse alla jääda. Ma ei tohi ühestki peatuskohast lahkuda, ilma et ma sellest vähemalt ühe miili võrra ei kaugeneks. Need käsud on tõepoolest kohased, et minu aastatest rännuaastaid teha ja takistada tekkimast minus vähimatki kiusatust paigalejäämiseks. Neid tingimusi olen ma senini täpselt täitnud, jah, mulle antud lubadust veel kordagi kasutamata. Siin on see õieti esimene kord peatuda, esimene kord kolmandat ööd ühes ja samas voodis magada. Siit saadan sulle mõndagi senini tajutust, täheldatust, kogutust, ja siis viib tee homme vara teist mäekülge mööda alla, esialgu ühe imetaolise perekonna, võin küll öelda, püha perekonna juurde, kellest sa minu päevikust rohkem leiad. Nüüd aga ela hästi ja pane see kiri käest tundega, et sel sulle ainult üht on öelda, et ainult üht öelda ja ikka jälle korrata võiks, kuid seda enne öelda ega korrata ei tohi, kuni mulle avaneb õnn jälle su jalge ees lebada ja end sinu käte kohale kummardudes kõigest loobumisvalust tühjaks nutta.

Hommikul.

Kõik on pakitud. Teejuht nöörib reisipauna kandealusele. Päike pole veel tõusnud, udu aurab igast orupõhjast, aga taevas ülal on helge. Me laskume alla süngesse sügavikku, mis ka varsti meie pea kohal koidutules heledaks lööb. Las ma saadan oma viimse õhkamise üle mägede sinu poole! Las mu viimne pilk sinu poole veel märgub tahtele alistamatust pisarast! Olen otsustanud ja kindel. Sa ei pea minult enam ühtki kaeblemist kuulma; kuuled ainult seda, mis ränduriga juhtub! Kuid siiski ristlevad kirja lõpetamisel veel kord tuhanded mõtted, soovid, lootused ja kavatsused. Õnneks aetakse mind minema. Teejuht hõikab, ja peremees kraamib juba tuba minu juuresolekul, justkui oleksin ma tõepoolest minema läinud, samuti nagu hoolimatud, ettevaatamatud pärijad ei varja elustlahkuja ees ettevalmistusi varanduse haaramiseks.