Читать книгу Black Elk jutustab - John G. Neihardt - Страница 3

Kahekümnes sajand on tekitanud maailma, mida iseloomustavad konfliktsed arusaamad, tugevad emotsioonid ja ennustamatud sündmused ning kus võimalus tabada elu tõelist sisu on kahanenud sedamööda, kuidas on kasvanud tegutsemise tempo.

Elektrooniline meedia lohistab meid läbi terve müriaadi kogemuste, mis oleks varasemad põlvkonnad nõutuks teinud, ja see paistab tekitavat meis kummalise isoleerituse inimajaloo reaalsusest. Meie kangelased taanduvad pelgalt isiksusteks, keda tarbitakse ja kes seejärel unustatakse, ning me otsime entusiastlikult üha uusi viise, kuidas oma inimeseks olemist väljendada. Mõtisklemine on kõikidest meie tegevustest kõige raskem, kuna me pole enam suutelised määratlema oma prioriteete selles tohutus aistingute hulgas, mis meid enda alla matab. Niisugused ajad näivad selgendavat igaveste tõdede klassikalisi sõnastusi ning suur tarkus hakkab eristuma tavaliste tarkusesõnade massist.

Milline õnn see oli, et 1930. aastatel, kui rahvas mürinal uude industriaalajastusse tormas, otsustas Nebraska luuletaja nimega Neihardt reisida põhja, oglala siuude reservaati, et otsida materjali klassikalise jutustuse jaoks, mis pidi kajastama Ameerika Lääne ajalugu. Sealsete vestluste ja ühiselt koos veedetud päevade tulemuseks oli religiooniklassikasse kuuluv teos – tõenäoliselt ainus sellel sajandil – ja see annab tunnistust, et inimsugu on endiselt tugev. „Black Elk jutustab” avaldati esimest korda 1932. aastal, mil inimesed ikka veel uskusid, et progress ja montaažiliin on üks ja sama asi ning et suur majanduskriis oli vaid ajutine vahepeatus pöördumatus marsis uude aastatuhandesse. Raamatu paljuütlev sõnum läks aegade segaduses kaduma. Teost ei põlatud küll ära, kuid sellele ei reageeritud kaugeltki mitte niisuguse sügava austusega, mis sellele praeguseks osaks on saanud. Õigupoolest peegeldas vastuvõtt ühte neist ülemäära romantilistest, kuid lihtsustatud vaatenurkadest, mille kohaselt kõik religioonid on mõneti õiged, kui nad hoiavad ära meie elajalikud teod, ning isegi kõige primitiivsemad religioosse tõe väljendused kujutavad endast püüet seostuda lääne tsivilisatsiooni avarama reaalsusega.

Erinevalt paljudest teistest tolle aja teostest ei vajunud „Black Elk jutustab” siiski unustusse. Kolmekümnendail, neljakümnendail ja viiekümnendail aastail köitis see kindlat ja pühendunud lugejaskonda ning oli usaldusväärseks kirjelduseks kõigest sellest, millele toetuvad tasandikuindiaanlaste religioossed uskumused. Väljaspool põhjapoolseid tasandikke, siuu hõimu ja tolle kandi meelelaadi oli vähe inimesi, kes raamatust teadsid ja selle sõnumit kuulda võtsid. Aga kriis süvenes ning sedamööda, kuidas hakati mõistma ees seisva vapustuse ja hääletu kevade1 tähendust ning kuidas keskkonnateadlikkus Ameerikas tõusis, asusid inimesed otsima midagi, mis väljendaks universaalsel moel üldisi, kosmilisi tõdesid, mida industrialism ja progress olid ignoreerinud või maha surunud. 1960. aastatel hakkas huvi keskenduma indiaanlastele ja teatavatele vaimsetele realiteetidele, mida nad paistsid esindavat. Kuigi selle valdkonna kohta ilmus muudki kirjandust ning erinevas tonaalsuses ja eri nüanssidega teadustöid, oli „Black Elk jutustab” indiaani religioone käsitlevas kirjanduses ilmselgelt domineerival kohal.

Tänaseks päevaks on seda raamatut lugenud miljonid inimesed, kellest osal pole mingit selget käsitust Black Elki hõimust, oglala siuudest, osale aga indiaanlased üldjuhul isegi ei meeldi. Piibutseremooniate ning Black Elki elu ja nägemust kajastava loo vaimne taustsüsteem on aga hästi teada ning tasandikuindiaanlaste religiooni olemust ja sisu puudutavates arutlustes võetakse teost mõõdupuuna, mille järgi teisi selleteemalisi raamatuid ja tõlgendusele keskendunud esseesid hinnata. Kui leidub mõni teine suur religiooniklassikasse kuuluv teos, mis 20. sajandil Ameerika kontinendil esile on kerkinud, siis peab seda kindlasti hindama „Black Elk jutustab” kõrval ning sellel tuleb välja kannatada kriitika, mida niisugune võrdlemine vältimatult esile kutsub.

Ometi pole selle raamatu puhul kõige tähtsam aspekt selle mõju mitte-indiaanlastele, kes on soovinud tasandikuindiaanlaste uskumustest üht-teist teada saada, vaid tänapäeva noortele indiaanlastele, kes on universaalse reaalsuse struktuuris agaralt oma juuri otsinud. Nende jaoks on raamatust saanud kõikide Põhja-Ameerika hõimude piibel. Nad loodavad sealt leida vaimset juhatust ja sotsiaalset identiteeti, poliitilist selgust ja kinnitust sellele, et indiaani hõimuelu tõeline sisu ei kao, kuigi seda on tõsiselt murendanud ka seesama elektrooniline meedia, mis teisigi Ameerika kogukondi lagundab.

Black Elk rääkis oma nägemustest John Neihardtile, kuna ta soovis vähemalt midagi oglala elu tegelikkusest tulevastele põlvkondadele edasi anda ning oletatavasti ka seepärast, et jagada nende nägemuste koormat, millel polnud määratud sobivas vaimus täide minna. Küllap oleks Black Elk vägagi üllatunud raamatut saatnud populaarsusest. See oleks teda kindlasti rõõmustanud. Teaduse ajastu masinavärk on küll kunagise laagriringi, lakotade püha sõõri ja vanad ajad jõhkralt puruks tallanud ning neid ei saa enam traditsioonilises mõttes olemas olla, aga kujutluspildid ja unistused on nii universaalsed, et indiaanlaste seas tekib uus püha sõõr, uus tugev kogukondlikkuse ring, mis jätab kaugele maha eelmiste aegade hiilguse. See teos on muutunud nii oluliseks, et praegusel ajal pole enam võimalik osaleda mõnel indiaani religiooni teemalisel üritusel ja kuulata indiaanlastest kõnelejaid, ilma et meenuksid konkreetsed kohad raamatust, mis on aluseks meie päevade jõupingutustele elustada ja selgendada „tõeliselt indiaanilikke” uskumusi.

Aga nii edukas, kui see raamat ka pole, on selle tulevikuväljavaated seni saavutatuga võrreldes piiramatud. Me pole veel näinud tervet põlvkonda teolooge, mis suurte religioossete traditsioonide sünniga ikka kaasas käib. Praegused indiaani tudengid kolledžites võivad vabalt olla selle ajastu kuulutajad. Kristlusel ja budismil kulus mõlemal pool aastatuhandet, et hakata teoloogilises ja filosoofilises raamistikus adekvaatselt väljendama seda universaalset sisu kajastavat visiooni, mida nende religioonide rajajad kuulutasid ja mille järgi nad elasid. Neihardti teosed „Black Elk jutustab” ja „When the Tree Flowered” ning Joseph Epes Browni „The Sacred Pipe” – Black Elki teoloogilise traditsiooni põhitekstid – tõotavad saada Põhja-Ameerika indiaanlaste teoloogiliseks kaanoniks või siis vähemalt selle kaanoni põhituumaks ning ühe viisina maailma vaadata esitab see ühel heal päeval väljakutse ida ja lääne traditsioonidele. Black Elki nägemustes peegeldub kindlasti loomulik suhe kogu ülejäänud kosmosega, kus puudub kohtumõistmise paradigma, aga sisaldub ohverdamise teema, mis on nii oluline kõikidele religioonidele.

Praegusel ajal keskenduvad debatid küsimusele, mil määral on Neihardt kirjanduslikult Black Elki uskumuste süsteemi sekkunud, ja mõned teadlased on avaldanud arvamust, et raamat räägib meile rohkem Neihardtist kui Black Elkist. Tuleb ilmselt tõdeda, et isegi Black Elki või John Neihardtiga vesteldes oleks meil raske teada saada, kas nägemust tuleks tõlgendada kuidagi teistmoodi ning kas raamatu positiivne suunitlus ei räägi mitte kahe poeedi optimismist, kes on tänapäeva maailmas ära eksinud ja muundavad üksluisuse idealiseeritud maailmaks. Kas see võiks olla oluline? Suurte religioossete õpetuste põhiolemuseks on see, et nad haaravad kaasa igaühe, kes neid mõistab, ning isiksused muutuvad eristamatuks sellest transtsendentsest tõest, mida väljendatakse. Las olla see nii ka raamatuga „Black Elk jutustab”. Piisab sellest, et see räägib lihtsal ja veenval viisil teatavast inimliku kogemuse aspektist ning õhutab meid esile tooma parimat, mis meis leidub. Black Elk ja John Neihardt tõenäoliselt noogutaksid heakskiitvalt selle lause peale ja jätkaksid oma vestlust. See on hea. Sellest piisab.