Читать книгу Black Elk jutustab - John G. Neihardt - Страница 5

See oli 1930. aasta augustis, kui ma Black Elki esimest korda kohtasin. Töötasin sel ajal oma „The Song of the Messiah” kallal, mis nüüd moodustab viienda ja viimase jutustava poeemi minu kogumikus „Cycle of the West”. „The Song of the Messiah” räägib nähtusest, mida valged inimesed on nimetanud „messiahulluseks” – see oli suur messianistlik unistus, mis haaras ahastuses indiaanlasi 1880. aastate keskel ja lõppes veresaunaga Lõuna-Dakotas Wounded Knees 29. detsembril 1890.

Ma olin läinud koos oma poja Sigurdiga Pine Ridge’i reservaati, et leida mõni vana meditsiinimees, kes oli messialiikumises aktiivselt osalenud ja keda õnnestuks kuidagi veenda mulle asja sügavamast vaimsest tähendusest rääkima. Olin paljude oglala siuudega juba aastaid tuttav olnud ja mul oli häid sõpru vanade „pikajuukseliste” hulgas. Minu eesmärk ei olnud hankida informatsiooni, mis mul oma töö jaoks kuidagi puudu oleks olnud. Mulle oli teada piisavalt palju fakte, mis pärinesid kas siis kirjalikest allikatest või vanade inimeste käest, kes olid selle aja läbi elanud ning jaganud nii suurt lootust kui illusioonide traagilist purunemist. Seekord oli mu eesmärk leida midagi, mida on võimalik tänu usalduslikule suhtele pigem kogeda kui kellegi jutustust kuulates teada saada. (Need, kes on lugenud minu poeemi „Song of the Messiah”, teavad, mida see tähendab.)

Sel ajal Pine Ridge’i agentuuri vastutava väliagendina tegutsenud W.B. Courtright oli minu „fänn”, kes eriti hästi teadis poeemi „Song of the Indian Wars”, ning tema kaudu sain ma teada vanast siuust nimega Black Elk, kes elas viljatute küngaste vahel, umbes kakskümmend miili agentuurist idas, Mandersoni kaupluse-postkontori lähedal. Mulle öeldi, et Black Elk on „midagi jutlustaja taolist” – see tähendab wichasha wakon (püha mees, preester) – ja ta oli Messia afääris teatavat osa etendanud. Ta oli ka Crazy Horse’i, „Song of the Indian Wars” peakangelase teise astme nõbu, ja ta oli suurt pealikku hästi teadnud.

Niisiis sõitsin koos oma pojaga Mandersoni, et vana mehe juures õnne proovida. Seal elas ka tõlk Flying Hawk, kellega ma olin pisut tuttav ja kes oli valmis koos meiega Black Elki tema umbes kaks miili Mandersonist lääne pool asuvasse koju vaatama minema. Teel sinna väljendas Flying Hawk kartust, et vana mees ei soostu minuga rääkima. Ma küsisin, miks, lisades, et olen teadnud indiaanlasi palju aastaid ja nad on alati minuga rääkinud. „Jah,” ütles ta, „aga see vana mees on pisut iseäralik. Eelmisel nädalal tuli siia üks leedi Nebraska osariigist Lincolnist, et temaga kohtuda. Ta tahtis kirjutada artikli Crazy Horse’ist, kes oli vana mehe teise astme nõbu. Ma viisin ta sinna, aga Black Elk ei soostunud temaga rääkima. Ta on peaaegu pime ja pärast seda, kui oli naist veidi aega kõõritanud, ütles ta: „Ma näen, et te olete kena väljanägemisega naine, ja ma tunnen, et te olete hea, aga ma ei taha teiega nendest asjadest rääkida.” Võib-olla ta räägib teiega, aga ma kahtlen selles.”

Ma ise hakkasin samuti kahtlema, sest esiteks olin ma teadlik, et püha mehe teadmisi peetakse pühaks. Sellele vaatamata soovisin väga vana mehega kohtuda, kui mitte muul põhjusel, siis seepärast, et ta oli teadnud Crazy Horse’i, ja meesterahvana võis mul olla rohkem õnne kui tollel leedil.

Me sõitsime mööda umbteed, mis kulges metsatute kollaste küngaste vahel Black Elki koduni – ühe ruumiga palkonnini, mille mätastest katusel kasvas rohi. Kaks vana „pikajuukselist”, kes elasid samasugustes onnides tee läheduses, saduldasid ponid ja järgnesid meile, et näha, mis seal võiks toimuda. Sel maal ei juhtunud kuigi palju muud peale ilmamuutuste – pea kohal oli kas päike või kuu ja tähed – ning vanadel meestel polnud suurt muud teha kui oodata, kuidas tänasest saab eilne.

Kui me saabusime, seisis Black Elk väljas, männiokstest tehtud varjualuse ees. Oli keskpäev. Kui me pärast päikeseloojangut lahkusime, ütles Flying Hawk: „Selles on midagi kummalist, kuidas vana mees paistis teadvat, et sa tuled!” Mu poeg märkis, et talle oli jäänud sama mulje; ning pärast seda, kui olin selle suure vana mehega mõned aastad tuttav olnud, olin ma täiesti valmis uskuma, et ta teadiski, sest tal olid päris kindlasti üleloomulikud võimed.

Black Elki kätt surudes ütlesin talle, et ma tean hästi omaha indiaanlasi ja ka paljusid siuusid ning et ma olen tulnud selleks, et temaga tuttavaks saada ja veidi vanadest aegadest rääkida.

„Ah-h-h!” ütles ta, andes mõista, et minu ettepanek sobib. Olin end varustanud piisava hulga sigaretipakkidega ja lasksin need nüüd ringi käima, pöörates erilist tähelepanu kahele kutsumata külalisele, kes kükitasid aupaklikus kauguses ja seljad meie poole, oma ponide juures, soovides mitte pealetükkivad olla, aga samas selgelt valmis kokkusaamisest osa võtma. Seejärel istusime maha, suitsetasime ja ootasime vaikides.

Black Elk istus, peaaegu pimedate silmade pilk maapinnale suunatud, ja näis olevat meid unustanud. Olin juba valmis vaikuse katkestama, et mingi vestlus käima saada, kui vana mees tõlk Flying Hawki poole vaatas ja ütles (rääkides siuu keeles, sest inglise keelt ta ei oska): „Ma istun siin ja tunnen, et selles mehes minu kõrval on tugev soov Teise Maailma asjadest teada saada. Ta on saadetud, et saada teada, mida ma tean, ja ma hakkan teda õpetama.”

Ta oli jälle mõned minutid vait ja rääkis siis midagi oma väikese lapselapsega, kes meie kõrval istus, mispeale poiss üleval künka tipul asuva palkonni juurde jooksis. Peatselt tuli ta tagasi püha ehtega, mis, nagu ma hiljem teada sain, oli kuulunud Black Elki isale (kes oli samuti püha mees) ja mida nii poeg kui isa olid palju aastaid pühadel tseremooniatel kasutanud. See koosneb nahast tähest, mis on siniseks värvitud ja mille keskpunktis ripub riba piisoni rinnalt võetud nahka koos kotka tiivasulega. Ehe ripub nahast võru küljes, et seda saaks ümber kaela panna. Black Elk hoidis tähte meie ees ja ütles: „Siin näed sa Hommikutähte. Kes näeb Hommikutähte, see hakkab nägema rohkem, sest ta saab olema tark.” Siis kergitas ta kotkasulge ja ütles: „See tähendab Wakon Tonkat (Suur Salapärane); ja samuti tähendab see, et meie mõtted peavad tõusma kõrgele nagu kotkad.” Siis kergitas ta piisoninahast riba ja ütles: „See tähendab kõiki selle maailma häid asju – toitu ja peavarju.” Ehet mulle ulatades ütles ta: „Mu sõber, ma soovin sulle kõiki neid asju. Pane see endale ümber kaela.”

Ma tänasin vana meest ja tegin, nagu ta oli öelnud. Pärast seda suitsetasime kõik veidi aega vaikides, Black Elki pea oli langetatud ja pilk maas.

Lõpuks hakkas vana mees rääkima nägemusest, mis oli talle tulnud tema nooruses. Nagu ma hiljem teada sain, oli see tema väe-nägemus, ning tema põgusad vihjed sellele olid ilmselt mõeldud ainult minu uudishimu suurendamiseks, kuna ta ei saanud nii pühast asjast kokku tulnud seltskonna ees vabalt rääkida. See oli nii, nagu oleksin ma pooleldi näinud ja pooleldi tajunud mingit kummalist ja ilusat maastikku põuavälgu lühikeste sähvatuste valguses.

Ma katkestasin mitmeid kordi vana mehe pikemaid vaikimisi ning tegin juttu endistest aegadest, mis eelnesid karmidele sündmustele, kui valged inimesed nende maa endale võtsid. Tuletasin meelde suuri lahinguid ja siuude ajaloo kõrghetki ning ta vastas mulle viisakalt, aga oli järjest selgem, et tegelikult huvitavad teda „Teise Maailma asjad”.

Päike oli juba peaaegu loojumas, kui Black Elk ütles: „Nii palju on sulle õpetada. Mida ma tean, on mulle antud inimeste jaoks, ja see on tõsi ja see on ilus. Varsti olen ma rohukamara all ja see kõik läheb kaduma. Sa oled saadetud seda päästma ja sa pead tagasi tulema, et ma saaksin sind õpetada.” Ja ma ütlesin: „Ma tulen tagasi, Black Elk. Millal sa mind näha tahad?” Ta vastas: „Kevadel, kui rohi on nii kõrge.” (Ja näitas käelaba laiust.)

Sel talvel pidasin ma Black Elkiga kirjavahetust tema poja Beni kaudu, kes oli aasta või kaks Charlisle’is käinud, ja nõnda said tehtud ettevalmistused pikemaks külaskäiguks järgmisel kevadel.

1931. aasta mai alguses läksin koos oma vanima tütre Enidiga, kes oli mitu aastat minu sekretär olnud, ja teise tütre Hildaga tagasi Black Elki koju, et ta saaks jutustada mulle loo oma elust ja täita kohustuse, mida tundis endal lasuvat. Tema peamine soov oli „päästa Suur Nägemus inimeste jaoks”.

Meie tulekuks oli tehtud põhjalikke ettevalmistusi. Hulk väikeseid männipuid, mis olid toodud üsna kaugelt, oli ümber palkonni püsti seatud ja meie eluasemeks oli püstitatud püha tipi, millele olid maalitud spirituaalsed sümbolid.

Jutuajamised algasid iga päev kohe pärast hommikueinet ja kestsid sageli hilise ööni. Aeg-ajalt olid lühikesed puhkehetked, mil vana mees tavatses ilma midagi kommenteerimata või vabandamata pikali heita ja pea käsivarrele pannuna peaaegu otsekohe magama jääda. Ta ärkas mõne minuti pärast märgatavalt värskemana ja jätkas oma jutustust, just nagu poleks mingit katkestust olnudki. Enamik Black Elki „pikajuukselisi” vanu sõpru, kellest mõned olid palju vanemad kui ta ise, oli samuti kohal ning nad täiendasid jutustust aeg-ajalt omapoolsete mälestustega.

Black Elki poeg Ben täitis kogu külaskäigu ajal tõlgi ülesandeid ning mu tütar Enid, kes on vilunud stenografist, pani jutustused ja vestlused hoolikalt kirja. Tema mahukaid stenograafilisi märkmeid koos nende põhjal tehtud üleskirjutusega säilitatakse minu dokumentide hulgas Missouri Ülikooli Lääne ajaloo manuskriptide kogus.

John G. Neihardt

Columbia, Missouri

1. detsember 1960