Читать книгу Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy - Страница 11

Kolmapäeval, 8. veebruaril 1587 umbes kell kaheksa hommikul, kui oli juba küllalt valge, et silm seletaks ilma küünalde abita, koputas Northamptonshire’i šerif Sir Thomas Andrews uksele. Tegevuspaik oli Fotheringhay loss umbes saja kahekümne kilomeetri kaugusel Londonist. Lossist on praeguseks veel järel sisemist kaitsemüüri ümbritsenud umbrohtu kasvanud muldvall ja madal küngas endise lossitorni kohal, paarisaja meetri kaugusel külast laisalt voolava Nene jõe ääres.

16. sajandil aga oli elu siin kui palju. Fotheringhay oli kuninglik mõis. Siinses lossis oli 1452. aastal sündinud Richard III. Esimene Tudoritest kuningas Henry VII, kes tappis Richardi Bosworthi lahingus, andis mõisa oma naisele Yorki Elizabethile, Henry VIII aga kinkis selle oma esimesele pruudile Catherine’ile Aragónist, kes sisustas selle täiesti uuesti. 1558. aastal päris mõisa oma vanema õe Mary Tudori surma järel troonile tõusnud Elizabeth I.

Ehkki mõis oli tihedasti seotud kuningliku perekonnaga, ei olnud Fotheringhay ega õigupoolest koguni Briti saared ette valmistatud selleks, mis seal pidi kohe juhtuma. Andrewsiga oli kaasas kaks kogu Inglismaa kõige tähtsamat aadlimeest, Shrewsbury krahv George Talbot ja Kenti krahv Henry Grey. Uks, millele Andrews koputas, oli peaaegu üheksateist aastat Inglismaal Elizabethi vangina veetnud Šotimaa kuninganna Mary ja Prantsusmaa leskkuninganna toa uks.

Uks avanes ja tulijad nägid põlvitavat Maryt, kes palvetas koos oma magamistoa teenijatega. Andrews ütles, et aeg on käes ja naine tõstis pilgu ning ütles, et on valmis. Ta tõusis ja kammerneitsid jäid seisma tema kõrvale.

Mary oli alles neljakümne nelja aastane. Sündinud ja kasvatatud kuningannaks, astus ta enesekindlalt uksest välja, otsekui läheks veel kord mõnele õukonnapeole. Ta oli peaaegu 180 sentimeetrit pikk ja käitus, nagu alati, antud olukorra kohaselt. Tema ilu ja veetlevust oli lapsepõlvest alates Prantsusmaal alati imetletud. Charmante ja la plus parfaite olid väljendid, mida tema kui tuntud isiku puhul kõige rohkem kasutati. Ta ei avaldanud välist muljet mitte niivõrd oma heade proportsioonidega näo, kaela, käte ja taljega, vaid tema tavatult soe iseloom lubas tal kiiresti saavutada teistega kontakti. Alati heatujuline ja reibas, võis ta olla väga suuremeelne ja armastusväärne. Tal oli habemenoana terav mõistus ja ta oli loomupäraselt hea vestleja. Seltsi armastav ja samas särav, võis ta käituda sõbralikult ja sundimatult niikaua, kui temaga lugupidavalt suheldi. Paljud tema kaasaegsed on märkinud tema imelist võimet jätta mulje, et just vestluskaaslase arvamus on see ainus, mida ta tõepoolest oluliseks peab.

Tegevusetusest, mille üle ta oma pika vangipõlve jooksul kibedasti kurtis, põhjustatud enneaegse vananemise tõttu oli tema ilu närbunud. Näojooned olid teravnenud, õlad längu vajunud ja selg kergelt kühmus. Omal ajal pehme valge naha ja laitmatu, marmorit meenutava jume poolest legendaarne nägu oli täidlasem ja tekkinud oli topeltlõug. Aga vangipõlv polnud muutnud kaugeltki kõike. Naise väikesed, sügaval istuvad pähkelpruunid silmad olid sama terased ja rahutud nagu alati ning punakaspruunid juuksekiharad näisid ikka säravad.

Mary oli olnud suurema osa ööst ärkvel ja kõigeks hoolikalt valmistunud. Ees seisis tema kõige tähtsam etteaste, tema suurim triumf ja ta oli kõik üksikasjadeni läbi mõelnud.

Tema riietus oli valitud olukorrale vastavalt. Kõik kehakatted olid mustad, välja arvatud valge linane loor. Pitsäärisega ja õhuline nagu gaasriie, ulatus loor peast üle õlgade kuni jalgadeni, nagu oli kombeks Prantsusmaal. Loori peale oli seatud väike valge batistmütsike. Müts ulatus naise laubale ja sellelgi oli pitsääris, mis jättis küllalt ruumi kahele poole välja ulatuvatele juuksekiharatele. Tihedast mustast satiinist kleit ulatus peaaegu maapinnani, kus sellele lisandus vedik. Kuldse tikandi ja sooblinahaga kaunistatud kleit oli kinni nööbitud tõrukujuliste mustade nööpidega, mille küljes olid pärlid.

Lähemal vaatlusel võis märgata karmiinpunast sametpihikut ja tikandiga kaunistatud mustast satiinist alusseelikut, mis mõlemad olid näha seal, kus kleidil olid moekad väljalõiked. Käsivarsi katsid rikkalike tikanditega ja lõhikutega itaaliapärased käised, mille all võis näha lihtsaid punasest sametist aluskäiseid. Kingad olid kõige peenemast Hispaania seemisnahast. Hiljem leiti, et tal olid jalas taevassinised hõbeniidiga tikitud sukad, mida hoidsid üleval rohelisest siidist sukapaelad, kõige selle all olid aga pehmed valged sukad, mida Mary kasutas, et kaitsta nahka hõõrdumise eest.

Ühes käes oli tal elevandiluust krutsifiks ja teises ladinakeelne palveraamat. Vöökohalt rippus alla palvehelmestest kee kuldse ristiga. Kaela ümber oli kuldne või hõbedane kett, mille küljes rippus medaljon Kristuse kui Issanda lambukese kujutisega.

Andrews ees ja kaks krahvi järel, sammus Mary mööda koridori suuremasse ruumi, kus ootasid tema teenijad, et teda tervitada ja temaga hüvasti jätta. Üks pealtnägija (võib-olla koguni Kenti krahv ise) kirjutab, et Mary manitses teenijaid olema jumalakartlikud ja sõnakuulelikud. Ta suudles naisteenijaid ja ulatas meesteenritele suudluseks käe. Ta palus ennast mitte taga leinata, vaid „olla rõõmsad ja palvetada tema eest”. Üks teenijaist rääkis hiljem, et Mary ei ilmutanud vähimatki hirmu ja koguni naeratas.

Seejärel laskus Mary mööda treppi esimesel korrusel olevasse suurde saali. Tema jalad olid reuma tõttu nii paistes ja põletikulised, et ta nõjatus tuge otsides kahe sõduri käsivartele. Kui väike rongkäik jõudis saali eesruumi, ootas neid lossivalitseja Andrew Melville, kes laskus põlvili ja hüüatas pisaraid tagasi hoides: „Madam, mul pole kunagi tulnud täita kurvemat ülesannet, kui pean teatama, et minu kuninganna ja kallis käskijanna on surnud.”

Mary vastas samuti nuttes: „Peaksite pigem rõõmustama ja mitte nutma, sest Mary Stuarti kannatused jõuavad nüüd lõpule.” „Täitke oma kohust,” jätkas ta, „ja öelge minu sõpradele, et suren unustamata oma usku ja nagu tõeline šotlanna ning tõeline prantslanna.”

Mary kogus end ja äkitselt muutus kogu tema olek. Ta heitis pilgu tagasi trepist üles ja hüüatas, et ta on „kurjuse küüsis”, ning nõudis, et teda saadaks tema enda teenijad. Ta hakkas mõlemat krahvi valjusti hurjutama, nii et nendel tekkis kartus, kas ta ei mõtle ometi korraldada veelgi suuremat stseeni ja ta tuleb väevõimuga suurde saali lohistada.

Shrewsbury seletas abitult, et tema ja Kent täidavad lihtsalt käsku. Seda kuulnud, lausus Mary pahaselt: „Palju vähemtähtsate isikute kui mina puhul ei keeldutud niisugust teenet osutamast.” „Madam,” vastas Kent, „seda ei saa lubada, sest kardetakse, et vähemalt mõni nendest teeb oma sõnadega tüli ja kurvastab Teie Hiilgust ning tekitab segadust … või püüab oma taskurätikuga pühkida teie verd, mis ei ole sobiv.”

„Milord,” tähendas Mary, „annan teile oma sõna ja luban nende nimel, et nad ei tee midagi niisugust.” Ega suutnud takistada end lisamast: „Te ju teate, et olen teie kuninganna nõbu ja põlvnen Henry VII suguvõsast ning olen abielu järgi Prantsusmaa kuninganna ja Šotimaa pühitsetud kuninganna.”

Krahvid panid pead kokku ja sosisklesid omavahel ning andsid siis Mary tahtmisele järele, nii nagu ta ikka oli harjunud saama. Kaks tema lemmikkammerneitsit, Jane Kennedy ja Elizabeth Curle ning neli kammerhärrat, nende hulgas Melville, võeti kaasa. „Allons donc,” lausus Mary jälle naeratades: „Nüüd võime minna.” Ta rääkis prantsuse keeles, sest see ja šoti keel olid tema emakeeled, inglise keelt oli ta raskustega õppinud alles vangistuses.

Kuna saatjaskond oli nüüd valmis, sammus Mary sihikindlalt suurde saali, Melville kandmas tema vedikut. Sissemarss oli eneseteadlikult kuninglik, Mary läks umbes sadakonna pealtvaataja ees otsejoones ruumi keskel asuva puidust lava juurde, mis oli kahe viimase päeva jooksul kiiruga püstitatud lahtise kamina juurde, milles lõõmas suur virn halge. Naine tõusis kahest platvormile viivast astmest üles ja istus talle pakutud madalale pingile, misjärel krahvid võtsid istet temast paremal, šerif aga jäi seisma vasakule poole.

Muidugi polnud siin mingit trooni. Tapalava kujutas enesest umbes pool meetrit kõrget ja veidi vähem kui neli korda neli meetrit suurt laudadest platvormi, mis oli kaetud musta puuvillkangaga, et varjata rohmakat ehitist, mida kolmest küljest ümbritses umbes pool meetrit kõrge reeling, neljas lahtine külg võimaldas saali madalamas osas olevatel pealtvaatajatel kõike segamatult näha. Samuti musta riidesse mähitud hukkamispaku kõrval oli padi, kuhu Mary pidi põlvitama.

Platvormil seisis ootevalmis kaks maskides meest, üks oli Londoni Toweri timukas ja teine tema abiline. Mõlemal oli üll valge põllega pikk must talaar, kirves oli toetatud lihtsalt vastu reelingut. Ruumi madalamas otsas olid Northamptonshire’i ja naaberkrahvkondade rüütlid ja härrasmehed suunanud pilgud rühmast sõduritest ümbritsetud tapalava poole, mis oli küllalt kõrge, et kõike toimuvat takistamatult näha. Väljas õues suure saali sissepääsu ees ootas veel umbes tuhandepealine rahvahulk uudiseid.

Šerif palus vaikust, misjärel Elizabethi riiginõukogu ametnik Robert Beale, kelle ülesanne oli toimetada hukkamiskäsk Fotheringhaysse, luges selle ette. Kuni Beale rääkis – hukkamiskäsu ettelugemine võis võtta umbes kümme minutit – istus Mary täiesti liikumatult. Ta ei näidanud välja mingeid emotsioone, kuulates – nagu kirjutab Robert Wingfield Uptonist Northamptonshire’is, kes oli temast vähem kui kümne meetri kaugusel – „nii ükskõikselt, nagu ei puudutaks toimuv üldse teda, ja isegi rõõmsal ilmel, nagu oleks tegu armuandmisega”. Tema närvid pandi siiski proovile, kui Shrewsbury krahvi märguande peale astus ette Peterborough’ toompraost Richard Fletcher, kes sel karjäärihetkel oli üks Elizabethi lemmikvaimulikke.

Fletcher, kes oli näidendi „Henry VIII” kirjutamisel Shakespeare’i abistanud kirjanik John Fletcheri isa, oli toodud kohale noomima Maryt selle eest, et ta pöördus reetlikult katoliikluse poole, ja lugema kokkutulnuile palvet. Ta oli üks Elizabethi poolt ametisse ordineeritud vaimulikest, kes oli tuntud oma „sündsa iseloomu” ja „väga viisaka kõneviisi” poolest.

Paraku andis kavandatud manitsuskõne tagasilöögi, sest katse pidada jutlust – sisuliselt just seda Fletcher üritas – lõppes tema karjääri suurima läbikukkumisega. Kui tuli aeg rääkida, hakkas ta närviliselt kokutama. „Madam,” alustas Fletcher, „meie kuninganna … majesteet … Madam, meie kuninganna … majesteet …” Fletcher vääratas kolm korda, aga kui ta alustas neljandat üritust, katkestas Mary teda. Ta teatas selge ja kindla häälega: „Härra praost, ma ei hakka teid kuulama. Teil pole minuga vähimatki asja ega minul teiega.”

Mõnevõrra hämmeldunud Fletcher püüdis vastu vaielda: „Tahan öelda ainult seda, mida pean õigustama meie Issanda, kõikvõimsa Jumala ees.” Ta ei tahtnud esialgu naisele järele anda, kuna uskus, et Jumal ei jäta õiget kunagi maha, vaid hoolitseb nende eest oma inglite abiga. Kui Mary oli mõistetud surma, siis oli see Jumala tahe ja vaimulik pidi oma noomituskõne eest andma aru ainult Jumalale.

Selle peale sai Mary, nagu vaidluste puhul sageli, enesekindlust veelgi juurde. „Olen valinud,” põrutas ta vastuseks, „iidse roomakatoliku usu ja olen valmis valama selle nimel oma verd.”

Fletcher vastas mitte kõige paremini: „Madam, muutke meelt ja kahetsege oma seniseid patte ning pöörake oma pilgud Jeesuse Kristuse poole, et ta saaks teie hinge päästa.” Nii ei oleks tohtinud kuninganna poole pöörduda. Mary läks näost silmanähtavalt punaseks ja käskis tal vaid olla. Tekkis piinlik vaikus. Siis andsid krahvid järele. Fletcheril kästi noomituskõne ära jätta, mille ta pahaselt lasi sisse kanda ka oma aruandesse sel päeval juhtunu kohta.

Järgnes pentsik või koguni farssi meenutav stseen. Kenti krahv käskis Fletcheril alustada palvet, aga kui toompraost tegi suu lahti, hakkas Mary krutsifiksi silme ees hoides ise valjul häälel ladina keeles palvetama.

Puhkes omamoodi kahevõitlus, sest rüütlid ja teised saalis viibijad liitusid Fletcheri palvesõnadega, Mary koos oma kuue teenijaga aga jätkasid üha valjemini ja valjemini, kuni pisarais kuninganna langes viimaks pingilt maha põlvili, aga jätkas nagu varemgi.

Isegi pärast seda, kui Fletcher oli lõpetanud, jätkas Mary ikka, tehes seda nüüd inglise keeles, et tekitada võimalikult palju segadust. Ta palvetas kiriku eest, et lõpeks kirikutüli, palvetas oma poja, kahekümneaastase Šoti James VI eest, kes oli kasvatatud üles protestandina, et ta pöörduks tõelisse usku, katoliiklusse. Ta palvetas, et Elizabethil läheks hästi ja ta valitseks õigesti Jumalat teenides veel kaua. Ja tunnistas, et loodab saada päästetud „Kristusest, kelle krutsifiksi ees ta on meelsasti valmis valama oma verd”. Viimaks pöördus ta pühakute poole, et nad palvetaks tema hinge eest ja et Jumal ilmutaks oma suurt halastust ja armu ega saadaks oma nuhtlust „sellele süütule saarele”.

Kenti krahvi meelest, kes ise oli ustav protestant, oli see juba liig mis liig. „Madam,” sõnas ta, „las Jeesus Kristus leiab oma koha teie südames, aga jätke see jutt.” Mary aga ei teinud temast väljagi. Viimaks ta siiski lõpetas, suudles krutsifiksi ja tegi ristimärgi nii, nagu seda teevad katoliiklased.

Kõik see oli suuresti varem valmis mõeldud. Mary polnud kunagi olnud tõsiusklik katoliiklane, ehkki nüüd püüdis ta niisugust muljet kogu maailmale jätta. Selleks oli ta lihtsalt liiga poliitikasse süüvinud. Šotimaa valitsejana oli ta mõistlikult kiitnud heaks kompromissi, mis püüdis leida keskteed senise usualase status quo ja ametliku protestantliku reformatsiooni pealetungi vahel. Alles pärast vangistamist Inglismaal oli ta avastanud endas vaese katoliiklasest naise, keda üksnes tema usu nimel taga kiusatakse. See, mis juhtus Fotheringhay lossi suures saalis, oli etendus ja see õnnestus. Fletcherit alandades saavutas Mary propagandavõidu, mis kajas vastu kogu katoliiklikus Euroopas.

Kõik öeldud, pöördus Mary rahulikult timuka poole, kes laskus alandlikult põlvili ja palus andestust. Naine vastas: „Andestan teile kogu südamest, sest nüüd teete loodetavasti kõikidele minu hädadele lõpu.”

Timukad aitasid Mary kammerneitsitel riietada ta lahti kuni aluskleidini. Kui tema riideid lahti nööbiti, naeratas ta laialt ja heitis nalja, et tal pole „kunagi olnud niisuguseid abilisi”, ega ole ka „kunagi nii suure seltskonna ees lahti riietunud”.

Ta asetas krutsifiksi ja palveraamatu pingile ning üks timukatest võttis tal kaelast medaljoni, kuna kehtiva kombe kohaselt loeti niisugused isiklikud asjad tema lisatasuks. Mary aga sekkus ja ütles, et ta tahab anda need asjad oma teenijatele ja mees võib nende asemel saada raha.

Kui Mary loor ja mustad üleriided olid eemaldatud, võis saalis kuulda summutatud jahmatus- ja hämmeldushüüatusi. Kuninganna alusseelik oli kollakaspruunist sametist, pihik aga kollakaspruunist satiinist. Üks kammerneitsitest ulatas talle paari samuti kollakaspruune käiseid, mis ta kohe kätte tõmbas. Oli toimunud suur muutus.

Mitu minutit seisis Mary tapalaval liikumatult, kõik riided üleni kuivanud vere värvi, mis roomakatoliku kiriku liturgias sümboliseeris märterlust. See pilt tundus mõlemale krahvile nii melodramaatiline ja vastik, et nad jätsid oma ametlikust ettekandest riiginõukogule välja igasugused viited sellele. See vahejuhtum on teada üksnes tolleaegsest prantsuskeelsest ülevaatest, mis on koostatud Mary teenrite ütluste põhjal, ja seda kinnitavad ka kaks sõltumatut ingliskeelset kirjeldust, millest ühe autor on Shrewsbury teenija, kes kirjutas sellest sõbrale ja kellel polnud mingit põhjust valetada.

Mary suudles oma kammerneitseid, kes ei suutnud end talitseda ja nuuksusid valjusti. „Ne criez vouz,” lausus kuninganna, „j’ai promis pour vous.” Või nagu ühe inglasest pealtnägija kirjelduses on öeldud: „Rahu, rahu, ärge nutke, lubasin, et ei nuteta, ärge nutke minu pärast, vaid olge rõõmsad.”

Mary tõstis käed ja õnnistas neid ning pöördus siis oma ülejäänud teenrite, eriti aga Melville’i poole, kes nutsid valjusti ja lõid endale risti ette, ta luges ladinakeelse palve ja õnnistas ka neid, jättis nendega hüvasti ja palus neid ennast oma palvetes meeles pidada.

Mary põlvitas nüüd „väga otsusekindlalt” padjale, Jane Kennedy aga sidus tema silmad kinni armuleivalaeka katteks olnud valge, kuldse tikandiga riidega, mille Mary oli eelmisel õhtul ise välja valinud. Jane suudles riiet ja sidus selle kolmnurgakujuliselt Mary näole ja torkas otsad tugevasti mütsi serva alla. Siis lahkusid mõlemad kammerneitsid tapalavalt.

Põlvitades luges Mary ladina keeles psalmi In te Domino confido, „Sinu kätte, oo Issand, usaldan ma ennast”. Kummardunud paku kohale, asetas ta sinna oma pea ja toetas lõua ettevaatlikult kätele ja jättiski need sinna, nii et kui üks timukatest poleks neid eemaldanud, oleks käedki maha raiutud. Mary sirutas käed ja jalad välja ning hüüdis valjusti: „In manus tuas, Domine, commendo spiritum meum” – „Jumal, sinu kätte usaldan ma oma hinge.” Ta kordas neid sõnu kolm või neli korda, kuni üks timukas hoidis kinni tema keha ja teine asus pead maha lööma.

Ja nüüd oli timuka kord vääratada. Kõik oleks tulnud ära teha üheainsa löögiga, aga pinge oli liiga suur isegi Inglismaa kõige kogenumale timukale. Esimene löök oli halvasti sihitud ja sattus silmasideme sõlme pihta ega tabanud kaela, vaid hoopis pea kuklaosa. Ühe kirjelduse kohaselt teinud Mary „väga vähe häält”, aga teise sõnul karjatanud agoonias: „Armas Jeesus, võta mu hing vastu.” Teine hoop lõikas kaela läbi, aga mitte täielikult ja timukas lõikas terveks jäänud sooned läbi, kasutades kirvest lihanoana. Viimaks ajas ta end sirgu, hüüdes: „Olgu Jumal kuningannale armuline!” Saalis oli selgesti kuulda õhku ahmiv heli, sest Mary huuled liikusid ikka veel otsekui palves ja nii kestis see veel veerand tundi.

Ja siis tuli viimane üllatus. Kui timukas tõstis pea üles, eraldusid Mary punakaspruunid juuksekiharad ja valge mütsike peast. Valitseja viimane saladus tuli avalikuks, kui timukale jäi kätte ainult peotäis juukseid, pea aga kukkus tagasi põrandale ning veeres nagu õnnetu jalgpall pealtvaatajate poole ja kõik võisid näha, et see on „väga hall ja peaaegu kiilas”.

Korraga sai kõik selgeks. Šotimaa kuninganna oli kandnud parukat. Kokkutulnud jäid sõnatult vait, kuni Shrewsbury seda enam välja ei kannatanud ja puhkes nutma.

Kui timukas korjas pea uuesti üles, kogus end ka doktor Fletcher ja müristas: „Nii surevad kõik kuninganna vaenlased!”, mille peale surnukeha juures seisnud Kenti krahv kajana kordas: „Nii lõpetavad kõik kuninganna ja evangeeliumi vaenlased!” Siiski oli niisugune finaal küllalt õudne, et kutsuda esile puhastav katarsis. Isegi Londoni teatrites, kus kättemaksuteemalised näidendid ja tragöödiad olid jälle moes, ei olnud keegi midagi niisugust näinud.

Mary meeleheitel teenijad viidi hukkamispaigalt ära ja pandi oma tubadesse luku taha. Timukad riietasid parajasti surnukeha lahti, kui üks neist märkas, et kuninganna lemmikkoerake, skaiterjer oli olnud tema alusseeliku voltide vahel peidus ja lipsas nüüd tapalavale. Kui teda märgati, pani ta haledalt niutsudes mööda lava jooksu ja heitis viimaks maharaiutud pea ja surnukeha õlgade vahel üha laieneva vereloigu kõrvale maha. Kuna koera ei läinud korda eemale meelitada, viidi ta jõuga ära ja pesti puhtaks, aga loom keeldus edaspidi söömast. Ühe Mary teenija kinnitust mööda olevat koer varsti surnud, aga seda pole keegi kinnitanud.

Pärastlõunal põletati mustad riidekangad, hukkamispakk ja -padi, Mary rõivad ja ehted ning kõik muud verised asjad krahvide käsul lõkkeplatsil ära, nii et Mary katoliiklastest poolehoidjatele ei jääks mingeid reliikviaid märtrist, kellena lahkunu püüdis end näidata. Ikka veel suures saalis viibivad krahvkonna rüütlid ja teised jälgisid koristustöid ja kui krahvid olid ametliku aruande hukkamisest valmis saanud, kirjutasid nemadki sellele tunnistajatena alla.

Shrewsbury neljas poeg Henry Talbot saadeti suure kiiruga Londonisse, et veel samal õhtul aruanne riiginõukogule üle anda. Kui ta oli lahkunud, tõsteti surnud kuninganna maised jäänused kanderaamile ja viidi uuesti teisele korrusele palsameerimisele. Tapalava lammutati ja kõik kohalejäänud saadeti koju, välja arvatud šerif, kelle ülesanne oli matta hukatu süda ja siseelundid salaja kuhugi lossi ümbrusse. Mõned Mary ehted maeti ka nähtavasti kuhugi lossi lähedusse, sest sõrmus, mille ta oli saanud kihludes oma teise abikaasa Henry, lord Darnleyga, leiti hiljem varemetest ja pandi 1887. aastal Peterborough’s kõigile vaatamiseks välja.

Mitte keegi neist, kes olid olnud Mary viimase elupäeva tunnistajaks, ei suutnud seda kunagi unustada. Ükskõik, mida arvata tema iseloomust, ükskõik kuidas hinnata lugusid, mis õigustavad seda, kuidas teda sunniti troonist loobuma ja korraldati tema hukkamine, ikkagi oli sel päeval tegu kroonitud pea hukkamisega. Mary oli ju ametlikult kuninganna. Samal ajal Inglismaal võimul olnud ja kolmkümmend aastat temaga selle õiguse pärast rivaalitsenud Elizabeth oli ka ise väga huvitatud monarhia idee kaitsmisest, nimelt põhimõttest, et valitsejad peavad aru andma üksnes Jumalale. Ta tegi kõik, mis võimalik, et Mary hukkamist ära hoida, aga kui see polnud enam võimalik, siis püüdis ta süü selle eest veeretada teiste õlgadele.

Elizabethil oli kombeks probleemid kohe kindlalt käsile võtta. Ta andis enesele aru, et Mary surm muudab Briti saartel igaveseks suhtumist monarhiasse. Monarhi tapmine andis paratamatult hoogu parlamendile ja õõnestas alatiseks seda „jumalikku oreooli, mis kaitseb kuningat”. Ja see aitas propageerida teooriat rahva võimust – arusaama, et poliitiline võim peab kuuluma rahvale ja mitte nende valitsejale – ning mõtet, et rahvaesindajad on need, kes valitakse parlamenti. Just niisuguse ideoloogia võtsid kasutusele Mary mässulised lordid Šotimaal, et ta võimult kõrvaldada. Ja seesama teooria levis edaspidigi ning veelgi tulemusrikkamalt Prantsusmaal 250 aastat pärast Mary surma ning viimaks ka teisel pool Atlandi ookeani, kus šotlasest doktor William Small õpetas Virginias Williami ja Mary kolledžis eetikat ja poliitikat noorele Thomas Jeffersonile.

Kuidas võis juhtuda, et nii võimekas kuninganna nagu Mary, nii kaunis ja intelligentne, nii meeldiv ja maine, nii elurõõmus ja vastupandamatu, sattus lõpuks põlu alla ja kukutati? Üks põhjusi seisneb selles, et Elizabethi esimene minister ja peamine nõuandja neljakümne aasta jooksul William Cecil oli Mary vastane. Rohkem kui keegi teine oli just tema Mary languse süüdlane. Erinevalt Elizabethist oli Mary katoliiklane ja Cecili suurimaid ambitsioone oli muuta Briti saared täielikult ainult protestantlikuks kogukonnaks. Tema mõtteis oli vähe ruumi iseseisvale Šotimaale, sest püüeldes tagada Inglismaale tooniandvat seisundit, oli tal kogu aeg kokkupõrkeid oma šotlastest liitlastega. Kui Elizabeth tegi kõik, mis tema võimuses kaitsmaks monarhia jumalikku õigust sõltumata võimukandja religioonist, siis Cecil oli arvamusel, et parlamendil on õigus lahendada troonipärija leidmise probleem religioonist lähtudes, mis tähendas, et Mary troonitaotlused tuli iga hinna eest nurjata.

Nii surmas kui ka elus tekitas Mary alati kõige tugevamaid tundeid. Tema poolehoidjate meelest oli ta süütu ohver. Teda oli halvasti koheldud ja laimatud: ta oli kõigest poliitiline ettur nende sõnamurdlike šoti lordide ja auahnete prantsuse ning inglise poliitikute käes, kelle meelest oli ta ainult tülinaks ja neil teel ees. Kriitikute meelest oli Mary läbinisti paheline. Ta lasi ennast liialt mõjutada emotsioonidest. Ta valitses rohkem südame kui peaga. Ta oli femme fatale: manipuleeriv sireen, kes tantsides ja pidutsedes oma seksuaalsusega uhkeldas ega hoolinud sellest, kas keegi sellest ka aru saab.

Mary vaenlased jäid võitluses temaga peale. Mary on läinud ajalukku ja jõudnud meie teadvusse mitte kui terane ja karismaatiline noor valitsejanna, kes toetus jõule ja kellel läks korda – mõneks ajaks – hoida ühtsena lootusetult ebastabiilne riik, vaid pigem kui keegi, kes hoolis rohkem luksuslikust eluviisist ja lemmikloomadest. Ta oskas mängida rõdupublikule. Üks Mary hukkamise kirjeldusi räägib hurjutamisi tema „enamikku kogenud näitlejannasid ületavast näitemisoskusest”. Teatraalsus oli aga 16. sajandi võimukandjatele väga omane ja see kehtib Marygi kohta veelgi rohkem, kui see küüniline kirjeldus väidab.

Käesolev raamat üritab tõe Maryst välja selgitada, või siis jõuda tõele nii lähedale kui vähegi võimalik: näha teda tervikuna kui naist, kelle valikud ja otsused olid mõistusepärased ning mitte kõigest pundar stereotüüpe või sobivalt ja suvaliselt kokku traageldatud müütilisi arvamusi. Sellest loogikast lähtudes tuleneb ka meetod: kirjeldada Mary elu ja jutustada tema lugu kasutades originaaldokumente, mitte aga toetudes trükis avaldatud dokumendikogumikele või toimetatud kokkuvõtetele, mis tihtipeale on koostatud eesmärgiga põlistada, mitte aga uurida legende. Võib olla üllatav teada saada, et niisuguseid dokumente on säilinud aukartustärataval hulgal arhiivides ja teaduslikes raamatukogudes nii Edinburghis, Pariisis ja Londonis kui ka Inglismaa ja Washingtoni ning Los Angelese väärikates majades. Mõnda neist pole lugenud 1840. aastast saadik ükski ajaloolane. Paljusid pole lähemalt uuritud 1890. aastatest alates ning nende hulgas on ka kahe kuulsa niinimetatud laekast leitud kirja käsitsi kirjutatud koopiad.

Eesmärk on kirja panna Mary lugu, kus võimalik, lasta tal endal rääkida seda oma sõnadega, aga samuti arutleda selle üle, miks on teiste räägitud jutud täpselt samadest sündmustest sageli silmatorkavalt erinevad. Alles siis, kui see tehtud, on võimalik müriaadi jagu fakte korralikult läbi sõeluda, sündmuste areng ära seletada ja mõista ning suunata valgusvihk tema tormilisele elule.