Читать книгу Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy - Страница 13

Kui Marie de Guise algatas intriigi, mis võimaldas tema tütre kuningannaks kroonida, andis ta endale aru, et hingetõmbeaega antakse talle vähe. Arran ja Lennox ihkasid mõlemad saada troonipärijaks. Nende suguvõsad olid vanad vaenlased ja oli võimatu uskuda, et mehed jäävad kauaks ühele ja samale poolele. Juba enne seda kui Arran nõustus jagama võimu kardinal Beatoniga ja võimaldas tal oma ametis jätkata, ilmutas Lennox rahulolematuse märke. Igatahes oli Arrani leppimine Beatoniga kõigest sissejuhatus tema tagasitulekuga seotud sündmustele. Marie de Guise mõistis, et ta vajab Lennoxi toetust oma prantsusemeelsele poliitikale nii kaua kuni parlament tühistab ametlikult Greenwichi lepingu.

Esialgu aga võis kasuliku ühendada meeldivaga. Kuna Mary oli nüüd kroonitud kuninganna, sai ka ema lubada endale veidi lõbustusi ja flirti. Vaevalt oli Stirlingi suur saal jõutud pärast kroonimispidustusi korda teha, kui kätte jõudis Marie de Guise’i sünnipäev. Ta oli ju alles kõigest kahekümne kaheksa aastane. Jäi mulje, kirjutab kroonik, et ehkki on hilissügis, „elavad Veenus ja Cupido veel maikuus, sest lauldi ja tantsiti, mängiti ja lõbutseti … ning sellest poleks tüdinenud küll ükski mees”.

Niisugusel lõbusal meelelahutusel oli ka poliitiline mõte, sest Marie de Guise, kes oli kõigest aasta vanem kui Lennox ja ikka veel üks ilusamaid naisi Šotimaal, kavatses kinnitada oma riigitruudust abielusidemete abil. Marie oli mehe ambitsioonid hoolikalt läbi kaalunud. Sellest sai peagi Lennoxi kinnisidee kuni selleni välja, et tal oli üsna ükskõik, kas siduda end abielu kaudu Šotimaa või Inglismaaga, peaasi, et ta ise jõuaks troonile lähemale.

Lennox oli paindlik ja viisakas ning intelligentne, ehkki petliku loomuga, aga „tugev ja igakülgselt tasakaalus isiksus ning jõulise ja mehise olekuga. Ta oli pikka kasvu ja sihvakas, temast õhkus elutarkust ja „daamide pilguga vaadates oli ta väga meeldiv”. Oma välise lihvi oli Lennox omandanud Prantsusmaal, kus ta teenis leitnandina garde écossaise’is ehk kuninga isiklikus ihukaitses.

Tema rivaal armastuses, kui mitte ka päritolu plaanis, oli Bothwelli krahv Patrick Hepburn. James V oli pagendanud ta sõnakuulmatuse pärast Veneetsiasse ja seejärel Taani, aga nüüd oli ta hiljuti Šotimaale tagasi tulnud. Tema esivanemad olid pärit Hailesist East Lothianis, mis oli rikas piirkond Kesk-Šoti madalikul Edinburghist kagus. Hepburni vanaisa oli silma paistnud lahinguväljal, sai krahvi tiitli ja Bothwelli lossi Lanarkshire’is. Hiljem vahetas ta selle suure ja eraldatud piiriäärse Hermitage’i kindluslossi vastu Hermitage Wateri orus Liddesdale’is, poolel teel Hawicki ja Carlisle’i vahel ja üsna lähedal vaidlusalustele maadele. Tänu vahetusele said Hepburnid mõjuvõimsateks piirialade isandateks. Hermitage’i kindluse asend tagas võimaluse kontrollida Inglise piiri läänepoolset ja keskosa. James IV andis Hepburnidele veel ka Crichtoni lossi Edinburghist paarkümmend kilomeetrit kagus, ning see tugevdas veelgi nende positsioone õukonnas ja parlamendis.

Patrick oli Šoti patrioot: prantslaste poolt ja inglaste vastu, aga samas ka olupoliitik, kes flirtis inglastega, kui see talle sobis. Kuulujutu kohaselt oli ta kuninga sohilaps. See pole siiski tõenäoline, ehkki tema ema oli lühikest aega üks James IV armukestest. Suguvõsa varad oli kogunud Patricku vanaisa, kes oli pidanud palju mitmesuguseid ameteid, mis ta jättis oma pärijatele. Seetõttu saigi Patrick endale päritava lordadmirali tiitli, mis oli tululik amet, sest tagas Hepburnidele osa kõikide Šotimaa rannikul hukkunud laevadelt saadud varast, see aga tegi Hepburnid ühe vähestest suguvõsadest, kes ei sõltunud rahaliselt kuningast. Patrick oli ka Edinburghi šerif, mis kindlustas Hepburnide suguvõsale mõjuvõimu ka õukonnas ja parlamendis.

Hepburnid hindasid rüütellikkust ja sõjamehelikkust. Nad pidasid endid härrasmeesteks, mis nende silmis õigustas ka duellide pidamist või isegi reetlikkust enesekaitsevahendina. Nende aukoodeksi põhimõtted leidsid toetajaid sõjaväelaste hulgas Euroopa mandril ja Iirimaal, riigiametnike ja diplomaatide meelest olid need aga lausa eemaletõukavad. Henry VIII saadik Sadler on kirjeldanud Patrickut kui „maailma kõige tühisemat ja ülbemat meest täis kõrkust ja rumalust, kelle juures pole mitte midagi, mida tasuks hinnata”. Sedasama oleks ta võinud öelda ka Lennoxi kohta, kui jätta kõrvale asjaolu, et Lennoxid polnud sõjaväelased ja nende tugevus seisnes õukondlastele omastes viisakates maneerides: tegelikult olid nad niisama sõnamurdlikud, aga see oli varjul peente kommete loori all.

Patrick oli liivakarva punakate juustega, keskmise kehaehitusega, aga kergelt kühmus. Tal oli aval naeratus ja meeldivad maneerid. Nii nagu Lennox, meeldis temagi naistele. Tal oli hulgaliselt armulugusid ja ta oleks oma naise kõhklemata maha jätnud, kui olnuks vaja kosida Mary ema ja kasutada oma mõjuvõimu katoliku kirikus, et tühistada oma abielu, seadmata sealjuures kahtluse alla oma laste sünnipära.

Lennox ja tema rivaal arvestasid, et ükskõik kumb neist saab Mary võõrasisaks, õnnestub tal ka kõrvaldada Arran asevalitseja kohalt ja asuda valitsema Mary nimel. Nii nad liikusid Mary ema kannul Stirlingist Edinburghi ja tagasi ning ajasid end puhevile nagu kuked, et vaid jääda Marie de Guise’ile silma. Nad tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi. Nad võtsid teineteiselt mõõtu laskmises ja piigivõitluses, kandsid kõige moekamaid riideid ja kulutasid suuri summasid Edinburghi juveelärides ja pudupoodides. Nad läksid Marie järel Saint Andrewsi, kus ta oli Beatoni külaline. Ta kohtles mõlemat meest nagu on kohane õukonna armuasjades kogenud naisele ja saatis neile julgustavaid signaale, aga ei pakkunud „midagi peale ilusate sõnade”.

Patrick üritas otserünnakut, lastes liikvele jutu, et Marie on lubanud temaga abielluda. Lennox võttis neid kuuldusi tõena ja tõmbus tagasi ning läks oma kantsi Dumbartoni. Tusatujus otsustas ta vahetada poolt ja palus Henry VIII käest leedi Margaret Douglase kätt. Pruudikandidaat oli James IV lese ja kuninga õe Margareti tütar viimase teisest abielust Anguse krahviga. Samuti palus Lennox kuningas Henry abi, et taastada oma õigused Šotimaa asevalitseja kohale, mille Arran oli tema väitel usurpeerinud. Lennoxi käik meeldis Henryle, kes nägi temas uut kandidaati Beatoni poole üle läinud Arrani asemele.

Lennoxi kannapööre lõi kildkondadevahelise tasakaalu Šotimaal segamini. Tema oli nüüd ju pigem inglaste ja mitte prantslaste leeris. Üritades juhtunule vastata, tuletas François I meelde de Guise’idele antud lubaduse. Oktoobris 1543 sõitsid kuus tema sõjalaeva sisse Clyde’i jõe suudmest ja randusid Greenockis. Pardal olid uued Prantsuse saadikud Jacques de La Brosse ja Jules de Mesnage, kaasas raha ja suurtükid Marie de Guise’ile ja tema poolehoidjatele.

Laevastik purjetas edasi Dumbartoni, kus Lennox trumpas üle iseenda. Ta haaras saadikute raha ja suurema osa nende suurtükkidest enda kätte. Ummikseis õnnestus ära hoida ainult teda hoiatades, et Prantsusmaa naturaliseeritud alamana võidakse ta Prantsusmaal riigireetmise eest kohtu alla anda. Lennox andis vastu tahtmist järele ja läks tagasi Stirlingisse ning oleks justkui prantslaste püüdlustega leppinud.

La Brosse kasutas tema käsutuses olevat raha, et maksta toetust juhtivatele ülikutele. Kogusummas oli seda raha 59 000 krooni (rohkem kui James V sissetulekud viimasel valitsemisaastal) ja see tähendas ootamatult sülle langenud õnne. Mitte midagi ei õlitanud Šotimaa poliitikaelu masinavärki toetustest paremini ja kui parlament tuli detsembris uuesti kokku, kulus vähem kui nädal, et vabastada Beaton kõikidest talle esitatud süüdistustest ning asuda lapskuninganna Mary nimel uuendama Šotimaa ja Prantsusmaa vana liitu.

Parlamendi järgmine samm oli lahti öelda Greenwichi sobimusest ja rebida sellega katki Šotimaa ja Inglismaa abieluleping. Lepingu tühistamine oli Henry VIII-le solvang. La Brosse sõnul olevat kuningas tõotanud kättemaksu otsekui oleks ta kaotanud suure lahingu.

Marie de Guise võis juubeldada. Vana liidu uuendamine oli tema isiklik triumf. Ta veetis rõõmuküllased jõulupühad koos tütrega nagu ikka elust pulbitsevas Stirlingis. Prantsuse saadikutele pakutud meelelahutus oli rikkalik ja mitmekesine. Jälle kõlas muusika, tantsiti ja pidutseti. Leskkuninganna võitis koguni Arranilt kaardilauas sada naelsterlingit.

Lennox kujutas enesest siiski ohtu. 21. märtsil 1544 kohtus ta Marie de Guise’iga viimast korda. Viimasel polnud vähimatki kavatsust teha Lennoxist oma tütre võõrasisa. Kui Marie de Guise seda viimaks mehele ütles, lahkus too maruvihasena. Nädala pärast sõitis ta juba Inglismaale, kus kirjutas alla kohustusele abielluda Margaret Douglasega. Selle sisuliselt ametliku sammuga andis ta lubaduse seada oma eesmärgiks Inglismaa ja Šotimaa valitsevate dünastiate liit ning valitseda Šotimaad, kui ta peaks kunagi saama asevalitsejaks, vastavalt Inglise kuninga juhtnööridele, kusjuures nimetatud õiguse lootis ta saada just viimaselt.

29. juunil toimus Lennoxi ja Margaret Douglase abiellumise puhul pidulik missa, kus osalesid Henry VIII ja tema kuues ning viimane kuninganna Catherine Parr. Pruudi kaasavara eest hoolitses Henry, kes kinkis värskele abielupaarile mitu mõisat Yorkshire’is.

Juba enne pulmapidu oli Henry võtnud kindlalt nõuks šotlastele kätte maksta. Samuti oli ta lepingu tühistamisest nii solvunud, et hoiatas Edinburghi elanikke: ta hävitab nad „kolmanda või neljanda põlvkonnani”, kui nad peaks talle teele ette jääma. Pahasena kõige selle üle, milles ta nägi äärmist reeturlikkust, ei tahtnud Henry sugugi, et Mary viidaks Prantsusmaale, kuhu tema käed ei ulatu.

Kui Lennox veel mõtles, kuidas oma kaarte kõige paremini lauda käia, oli Henry juba asunud koguma vägesid sissetungiks Šotimaale. Tema eesmärk polnud lihtsalt suurim sissetung Edward I valitsemisajast saadik, vaid ta koostas ka šotlaste musta nimekirja. Oma plaanides ei kohkunud ta tagasi ka mõrvast. Kõige esimene sihtmärk oli Beaton, kuna Henry süüdistas teda rohkem kui Marie de Guise’i selles, et Arran lõi inglaste leerist lahku. Peagi otsiski Sadler, kes ise oli reformatsiooni pooldaja, üles Beatoni protestantidest vaenlased, et pääseda nende salajasse võrgustikku ja uurida, kas õnnestub asuda punuma vandenõud.

Henry VIII sissetungi peamine eesmärk oli sundida šotlasi uuesti tunnistama Greenwichi lepingu dünastiatevahelist liitu puudutavaid klausleid. Sellepärast algasidki, nagu hiljem seda hakati nimetama, „jõhkrad kosjaskäigud” šotlaste kuningannale Maryle. Algust tehti maikuu esimesel nädalal prints Edwardi onu, Hertfordi krahvi Edward Seymouri juhtimisel.

Kuna Henry oli juba otsustanud tungida liidus Hispaania kuninga Karl V-ga^[1.] suvel Prantsusmaale, oleks tal tulnud sõdida kahel rindel. Vältimaks seda, andis ta Hertfordile aega kõigest ühe kuu, et seatud eesmärgid Šotimaal saavutada, aga lühendas sedagi edaspidi kolmele nädalale. Hertford pidi Edinburghi linna ja lossi sisse piirama, hävitama Leithi sadama, mis oli kõige sügavam sadam Forthi lahes ja Edinburghi merevärav, ning suunduma seejärel Kesk-Šoti madalikule Edinburghi ja Stirlingi vahel. Kui see on rüüstatud, tuli minna üle Forthi lahe Šotimaa leivaaita Fife’i, kus Hertfordi ülesanne oli „äärmisi abinõusid kasutusele võttes hävitada kõik linnad ja külad”, iseäranis aga Beatoni kants Saint Andrews.

Hertford liikus meritsi, purjetas Forthi lahte sisse ja saatis 15 000 meest Leithist umbes kolme kilomeetri kaugusel Grantonis maale. Liikudes linna poole leidis ta Edinburghi põhja poolt kaitsva strateegiliselt tähtsa Water of Leithi ääres üles rivistatud 6000 šotlast. Seda väge juhtisid Arran, Beaton ja Bothwelli krahv Patrick, aga pärast pool tundi väldanud võitlust löödi šotlased puruks ja põgenema.

Hertfordil ei läinud paraku korda Edinburghi lossi vallutada. Selle positsioon oligi peaaegu vallutamatu, suurtükkidega hästi kaitstud ja igaüks, kes kindlusele lähenes, langes tugeva tule alla. Seetõttu anti käsk loss rahule jätta, aga kogu ülejäänud linn ja selle agulid maha põletada ja rüüstata. Tulekahjud kestsid kolm päeva: peaaegu kõik majad ja kirikud rööviti tühjaks või hävitati. Holyroodhouse’i palee ja selle kõrval olev Abbey-Kirk otsiti läbi. Edasi oli vägedel korraldus minna üle lahe Fife’i, põletada maha Kinghorn ja Kirkcaldy ümbruse külad ning peagi tagasi tulla. Aega oli vähe, mistõttu Hertfordi mehed ei jõudnud Saint Andrewsist isegi mitte 30 kilomeetri kaugusele.

Kõikide nende ränkade sündmuste ajal oli Mary varjul Stirlingi kõrgete müüride vahel. Sadler sai teada, et lapskuninganna saatjaskond, kes vastutas tema julgeoleku eest oma elu hinnaga, pidi vajaduse korral viima ta Šoti mägismaale, kus „on võimatu teda kätte saada”. Hertford jõudis edasi kuni Kesk-Šoti madaliku keskosani. 15. mail kandis ta ette, et see piirkond on rüüstatud „kuue miili ulatuses Stirlingi ümbruses” ja Leith tehakse maatasa järgmisel päeval. Selle tagajärjel viidi Mary Stirlingist umbes 50 kilomeetri kaugusele põhja poole Dunkeldi, mis oli üks peamisi kohti, kustkaudu Šoti mägismaale minna. Seal oli Mary kindlalt kaitstud ja Heretfordile antud tähtaeg lähenes.

Saanud käsu minna tagasi lõunasse, et tema vahvad väed Prantsusmaal algavaks sõjakäiguks laevadega Calais’ alla viia, marssis Hertford Edinburghist piki rannikut Berwickisse Tweedi ääres, põletades teel maha kaubalinnad ja tehes maatasa nii palju teisi kindlusetorne, külasid, kirikuid ja maju kui jõud üle käis.

Juhtunu oli Šotimaale katastroof ja selles hakati süüdistama Arranit. Just teda peeti süüdlaseks veel rohkem kui Beatoni. Aadlikud leidsid, et edaspidi peaks ta jagama asevalitseja kohta Marie de Guise’iga. Viimase populaarsus oli järsult tõusnud, sest tema prantsusemeelset poliitikat seostati šotlaste vabastamisega vanast vaenlasest. Teda ei süüdistatud üldse selles, mis Henry VIII korraldatud hävitustöö rahvale põhjustas. Jäi mulje, nagu oleks üksnes tema võtnud Šotimaa huvisid tõeliselt südamesse. Kindlasti oli tema suguvõsal liitlassuhetes Prantsusmaaga oluline tähtsus: ilma Marie de Guise’ita poleks François I kindlasti nii agaralt šotlaste huve Inglismaa eest kaitsnud.

Mary ema nägi nüüd siin oma võimalust. Tema soov oli olla üksinda asevalitseja, mitte kaasasevalitseja. Arran oli selle vastu ja mõlemad pooled kutsusid kokku rivaalitseva parlamendi ning ummikseis jäi püsima kuudeks. Viimaks klopsis Beaton kokku kompromissi, mille kohaselt Arran lubas kuulata Marie de Guise’i „nõuandeid ja soovitusi”. Sellest ajast alates istus Marie de Guise järjekindlalt riiginõukogu ja parlamendi istungitel, kus püüdis jätta muljet ühtsusest, ehkki tegelikult püüdis ta juhtida Šotimaad võimalikult rohkem Prantsuse orbiidile.

Selle ebameeldiva kompromissi tõttu mõnevõrra kannatada saanud Marie de Guise’i võitlusvaimu tõstis ootamatu võit. Veebruaris 1545 tuli üle Tweedi jõe iidset kloostrilinna Melrose’i rüüstama inglaste röövsalk. Tagasiteel langesid nad aga väiksema Šoti väesalga korraldatud lõksu ja palju neist võeti vangi. See oli hoop Inglismaa mainele just hetkel, kui Henry VIII oli kõige haavatavam. Paradoksaalsel kombel tulenes see just tema edusammudest Prantsusmaal, kus ta oli hõivanud Boulogne’i ja seda kaitsnud, kui linn sisse piirati. Aga et seda kõvasti üles kiidetud vallutust kindlustada, oli Henry sunnitud linna ümbrusse positsioonidele kaevuma, mis aga sidus ta kätest-jalgadest. Ehkki Šotimaaga võrreldes oli Inglismaa küll vägev, oli see nõrk võrreldes Prantsusmaaga. Henry liitlane Karl V oli ta hüljanud, kuna tegi François I-ga separaatrahu. Nii pidi Henry sõdima üksi, tegema suuri võlgu ja piitsutama oma jõude viimse piirini.

Pariisis hakkas üha rohkem Šotimaa asjade ajamist üle võtma dofään Henri. Nii tema kui ka de Guise’id õnnitlesid Mary ema soojalt õnnestunud lõksu puhul ja pakkusid edaspidisekski oma abi. 1545. aasta maikuuks olidki värsked abijõud valmis teele asuma, mis tõotas šoti ülikutele uusi toetusi. Miski ei tõotanud erilisi raskusi. Kui ekspeditsiooni juhiks määratud Jacques de Lorges, Sieur de Montgommery sai teada, et Marie de Guise on „talle toodud veinidest haigestunud”, andis ta käsu saata talle partii häid veine.

Prantslased jõudsid kohale kuu ajaga. Kas François I ise ikka toetas seda ettevõtmist täiest hingest, on iseküsimus. Šotimaal tuli maale mitte rohkem kui 500 meest. Paraku ei läinud kõik nii hästi, kui algul tundus. Selleks, et maksta oma sõduritele, oli François sunnitud üles sulatama 10 000 kuldkrooni ning lasta sellele lisatud vase ja tinaga vermida 150 000 uut krooni. Need uued rahad jagati Lorges’i meestele välja, aga pettus tuli avalikuks kohe, kui prantslased kohale jõudsid ja elutargad Edinburghi kaupmehed ei olnud nõus võltsmünte vastu võtma.

Kui sõjakäiguks sobiv aeg oli Boulogne’is lõppemas, tundis Henry VIII end küllalt kindlalt, et võiks pöörata pilgud Šotimaa poole. Ta saatis septembris Hertfordi uuesti üle piiri jätkama niinimetatud jõhkrat kosimist. Rajanud Newcastle’isse Tyne’i ääres tugipunkti, liikus Hertford 12 000 mehe eesosas Berwicki alla, puhkas kolm ööd ja marssis siis umbes 30 kilomeetrit mööda rasket künklikku maastikku sisemaale Kelso suunas. Seal pöördus ta lõunasse, liikudes põletades ja rüüstates ning kohalike elanike hulgas hirmu külvates edasi Jedburghi peale.

Edasi ründas Hertford piiriäärseid külasid, korraldades tõelise hävitustöö peaaegu 5000 ruutkilomeetri suurusel alal. Ta alustas lubadusega põhjustada sama palju hävingut kui oma eelmise rüüsteretke ajal, aga hakkas peagi kiitlema, et saadab korda kaks korda rohkem kui toona. Siiski ei olnud see sissetung kaugeltki nii ränk kui eelmine. Hertford ei söandanud kaugemaale Šotimaale tungida, sest kartis Prantsuse abivägesid.

Henry VIII oli vahepeal otsustanud Prantsusmaal panustada diplomaatiale. Šotimaa oli tema päevakorras esikohal: viimane pakkumine oli lubadus tagastada Boulogne François I-le, mille vastukaubaks oleks olnud Mary ja prints Edwardi abielu. Järgmisel kevadel sõitis Hertford Pariisi läbirääkimisi jätkama. Mõlemad riigid olid rahanduslikult kurnatud ja nii sõlmitigi vaherahu, mis puudutas ka Šotimaad. See võinuks anda mõlemale poolele hingetõmbeaega, kui poleks juhtunud midagi mõeldamatut.

29. mail 1546 tehti Beatonile atentaat. Kolm kuud varem oli agar peapiiskop andnud käsu põletada juhtiv protestantlik reformaator George Wishart tuleriidal, kusjuures ta seoti posti külge ja tema külge riputati püssirohukotid, et etendus oleks võimalikult muljetavaldav. Kuna ketserite põletamine tuleriidal oli peaaegu ühtviisi ebapopulaarne nii katoliiklaste kui ka protestantide silmis, siis pööras Beatoni ettevõtmine avaliku arvamuse järsult tema vastu.

Atentaadi korraldajad, rühm mõisnikke Beatoni kodukohast Fife’ist panid peamiselt pahaks tema mõjuvõimu ühiskonnas ja poliitikas. Ilma tema nõusolekuta ei toimunud midagi, aga vandenõulaste ninamees, Fife’i šerif Norman Leslie oli seadnud kahtluse alla Beatoni õiguse olla kohtumõistja. Puhkenud tülis asusid Leslie sõbrad teda toetama, kusjuures otseselt oli asjasse segatud ka Henry VIII saadik Sadler. Soovimata piirduda lihtsalt inglaste ebamäärase toetusega, oli ta neid lausa rahastanud, kuna uskus, et kui Beaton on surnud, variseb kogu prantsusemeelne leer kokku.

Hommikul kella viie ja kuue vahel ilmus rühm salamõrtsukaid Saint Andrewsi lossi peasissepääsu juurde. Sisse pääseti koos müürseppadega, kes tulid tööle ja kohtusid ka Beatoni armukese ning tema kaheksa lapse ema Marion Ogilvyga, kui too lahkus nagu tavaliselt lossist tagaukse kaudu, et minna sisseoste tegema. Kui oldi juba sees, võeti uksehoidja käest võtmed. Seejärel läks Leslie siseõue ja käsutas teenijad ning töömehed sealt minema ning läks siis uuesti tagaukse juurde juhuks, kui Beaton üritab sealtkaudu põgeneda.

Beaton kuulis mingit müra ja püüdiski põgeneda, aga nähes, et see võimalus puudub, läks tagasi magamistuppa ja pani ukse riivi. Ta avas ukse alles siis, kui Leslie mehed kuhjasid ukse taha hunniku põlevaid süsi, istus siis toolile ja hakkas palvetama. See ei takistanud vandenõulasi, kes pidasid tüütult pika jutluse, milles kutsusid „nurjatut paavstlast” kahetsema, enne kui ta surnuks torgatakse. „Kõik on läbi,” olid Beatoni viimased sõnad. Seejärel riputas Leslie Beatoni alasti surnukeha lossimüürilt alla, sidudes köie saamiseks kokku mõned linad.

Kui rahvas kogunes seda etendust jälgima, lasi keegi mees nimega Guthrie oma põlvpüksid alla ja kuses Beatoni avatud suhu. Mõrvarid, kes olid sunnitud end lossis barrikadeerima, et mitte võimude kätte langeda, toppisid seejärel laiba soolakirstu, mis visati ühte sügavasse pudelikujulisse vangikongi. Tegu oli väga iseäraliku kättemaksuga – surnukeha oleks võinud vabalt heita lossi tagakülje müürilt merre – sest mõrtsukate sõbrad olid olnud vangis just siin Beatoni juures. Sellele ebaharilikule vangikongile andis otsida samaväärset kogu Euroopast, sest sealt polnud mingit väljapääsu peale „pudelikaela”, ja ka siis oli selleks vaja ülevalt alla lasta köis või nöörredel. Ja kuna kong oli uuristatud kaljusse allapoole merepinda, oli sees kuulda lainete mühinat.^[2.] Niisugune vandenõu oli täiesti kooskõlas toonase veritasul rajaneva klannipoliitikaga.

Henry VIII oli äärmiselt rahul. Tema nägi selles mõrvas läbimurret oma kampaanias „vana liitlase” lõplikuks hävitamiseks. Ta poleks saanud rohkem eksida. Kui Beatonil oli olnud üldse mingit mõju, siis just tema oli Šotimaal stabiliseeriv tegur. Nüüd pöördus avalik arvamus veelgi rohkem Prantsusmaale soodsamaks.

Ülikud tulid kiiruga kokku ja valisid Beatoni asemel kantsleriks Šoti mägismaa idaosa tähtsaima katoliikliku ja prantsusemeelse Gordoni klanni juhi krahv Huntly. Mitu inglisemeelset ülikut kasutas juhust, et minna üle prantsusemeelsete leeri. Fife’is endas toimus aga järsk muutus rohujuure tasandi avalikus arvamuses: need mõisnikud ja nende poolehoidjad, kes oli aidanud atentaadi korraldajaid, muutusid peaaegu üleöö kohalikest kangelastest spontaansete rünnakute sihtmärkideks.

Aga asi, millega Arran hakkama ei saanud, oli Saint Andrewsi lossi tagasivallutamine. Ta asus küll seda piirama, aga kindlust oli võimalik varustada ka meritsi: Henry VIII saatis sinna toidukraami ja laskemoona lausa Inglismaalt. Kui Arrani mehed üritasid vapralt raiuda tunnelit läbi tugeva kalju, siis nurjas selle sissepiiratute kaevatud vastutunnel.

Niisugune ebaõnnestumine vihastas Marie de Guise’i. Ta oli juba niigi pahane sellegi pärast, kui leigelt François I oli teda „abistanud”. Eriti tegi talle haiget võltsmüntide kasutamine palga maksmiseks Lorges’i sõduritele. Marie de Guise’i soov oli, et Saint Andrewsi loss tuleb tagasi võtta ja mõrvarid peavad saama karistuse.

Nüüd järgnesid hingematva kiirusega ülimalt tähtsad sündmused, mis põhjustasid peaaegu võrdsel määral elevust ja hirmu. Henry VIII suri jaanuaris 1547 ja kaks kuud hiljem järgnes talle François I. Need titaanid olid andnud tooni Briti saartel ja Euroopa põhjaosas toimuvates sündmustes juba 30 aastat. Ühtäkki oli aga tekkinud vaakum. Ning Hertfordi krahv ja de Guise’id asusid seda otsekohe täitma.

Henry VIII poeg ja troonipärija Edward VI oli veel alles üheksa-aastane. Oli vaja panna ametisse asevalitseja või protektor (nagu seda nimetati Inglismaal), kes valitseks kuni kuningas saab kaheksateistkümneseks, aga Henry ei tahtnud anda nii palju võimu ühe inimese kätte. Seetõttu määras ta oma testamendis regentnõukogu, kes pidi valitsema riiki kuni tema poeg on alaealine. Kõigest hoolimata oskas Hertford korraldada nii, et juba nädala pärast sai temast Somerseti hertsog. Ta haaras enda kätte protektorina valitseva asekuninga positsiooni: tema põhiline eesmärk oli teha teoks Henry VIII plaan suruda Šotimaale peale ajast ja arust Greenwichi leping ning ühendada kaks kuningriiki Mary ja Edwardi abielu kaudu. Seda silmas pidades tuli ta vastu ka Beatoni tapjatele. Hertfordi peaaegu esimene samm oli sõlmida nendega kokkulepe ja lubada neile toetusi ja tasu ning saata toiduaineid ja laskemoona Saint Andrewsi.

Prantsusmaal päris dofään isa trooni ja temast sai kuningas Henri II. De Guise’id olid tema tähtsaimate nõuandjate hulgas ja selle tulemusena kuulutas Henri end otsekohe Šotimaa protektoriks. Ta ei kavatsenud raha kokku hoida, et tagada endale „vana liitlase” poolehoid ja panna Mary mehele mitte kellelegi muule kui oma pojale dofään François’le. Vastukaaluks Somerseti mõttele niinimetatud Anglo-Briti liidust tuli Henri välja oma plaaniga moodustada Prantsuse-Briti impeerium. Pealegi võttis ta kõike seda tunduvalt tõsisemalt kui tema isa François I, kelle peamine mure oli seisnenud selles, kuidas ärritada Henry VIII-t ja talle vastu töötada.

Henri II kutsus Itaalias väljaõppe saanud hiilgava mereväeohvitseri Leone Strozzi Capuast juhtima Saint Andrewsi vastu algatatud ekspeditsiooni. Strozzi jõudis Saint Andrewsi lahte 16. juulil ja asus 24. juulil lossi piirama. Piirajail oli märkimisväärne tulejõud. 30. juulil tulistati lossi sellest ida pool asuva iidse kloostrikiriku katuselt ja läänest ülikooli kabeli tornist. Tormijooks algas koidu ajal ja oli kella kolmeks pärastlõunal lõppenud. Enne kui Arran jõudis ületada Forthi lahe ja läbida North Queenserryt Saint Andrewsist lahutavad umbes 80 kilomeetrit, oli loss tagasi võetud ja seal viibinud vangis või viidud Prantsuse galeeridele.

Kui lossi aheldatud kaitsjad viimaks välja toodi, oli nende hulgas ka noor protestandist reformaator John Knox, kes oli loobunud varasemast karjäärist ja valinud jutlustaja elu pärast kohtumist kaasmaalasest Wishartiga, kelle Beaton lasi tuleriidal hukata. Knoxil polnud mingit seost kardinali mõrvamisega, aga ta kiitis selle heaks. Ta läks Saint Andrewsi, kus pidas lossi kabelis ja linnas jutlusi. Tema õpetuse kohaselt oli „paavst antikristus” ja „missa jälestusväärne väärjumalakummardamine”: mehe sõnaseadmise oskus oli nii vastupandamatu, et ta leidis palju järgijaid.

Knox oli sunnitud aerutama Prantsuse galeeridel 18 kuud. Seejärel korraldas Somerset tema vabastamise ja lasi ta turvaliselt Londonisse tuua. See osutus saatuslikuks sammuks, sest Somerseti sekretär ja abiline kohtuasjades oli noor Cambridge’i lõpetanud mees ja tõusev täht nimega William Cecil. Talle oli määratud saada Mary saatuses määravaks tegelaseks ja nüüd kohtus ta esimest korda Knoxiga. Osalt just tänu Cecili mõjutustele sai Knox Inglismaal tööpakkumisi ning määrati üheks Edward VI kaplanitest.

Somerseti vastus sellele, et Strozzi vallutas Saint Andrewsi lossi tagasi, oli käsk alustada „jõhkrate kosjaskäikude” viimast ringi. Augusti lõpul saabus Newcastle’i alla 15 000 mehe suurune armee. Somerset marssis oma vägede eesotsas Berwicki suunas ja läks sealt edasi East Lothiani. Taktikalise muutusena kavatses ta jätta Šotimaale alalise Inglise garnisoni. Tal oli tõsine kavatsus Šotimaa okupeerida ja alla heita ning sundida see niiviisi Inglismaaga liituma. Tema armeed toetas Inglise sõjalaevastik, mis liikus põhja poole, olles iga hetk valmis andma tuld, kui šotlased peaks Somerseti vägesid kusagil varitsema.

Seekord oli Arran oma vägedega valmis. Kui Inglise jalavägi jõudis 10. septembril Invereski lähedale, mitte kuigi kaugel Musselburghist, mis pole Edinburghist kuigi kaugel, seisis neil vastas kõigi aegade suurim Šoti armee. Ligikaudu 12 000 sõdurit olid oskuslikult paigutatud kaitsekraavidesse Eski jõe läänekaldal. Nad olid siin, et sulgeda tee Edinburghi, ja kuna inglaste ühele tiivale jäi meri ning teisele poole läbipääsmatu soo, pidi Somerset kas alustama frontaalrünnakut või oma väe ümber pöörama.

Kui Somerset tegi kaitsepositsiooni otsides pöörde, Arran ründas. Kokkupõrge toimus Pinkie kaluriküla lähistel küngastikul. Ühe hirmsa hetke jooksul jäi mulje, et šoti piigimehed jäävad võitjaks. Siis aga tõid inglased oma ratsaväe äkki rünnakule ja nende raskesuurtükid avasid surmava tule. Kui šotlaste read lõid vankuma, pani Arran põgenema ja tema vägedes puhkes paanika. Järgnenud suurtükkide tulemöllus ja puhkenud veresaunas niideti maha ja tapeti 10 000 šotlast. Tegu oli justkui teise Floddeniga: tee Edinburghi ja Stirlingisse oli vaba. Neli aastat ja üheksa kuud vana Mary viidi öösel kandetooliga kiiresti Inchmahome’i abikloostrisse väikesele saarele Menteithi järvel umbes 140 kilomeetri kaugusel lahingupaigast.

Somerset ei hakanud Edinburghi uuesti vallutama. Selle asemel asus ta kiiruga rajama odavate fortide ahelikku rannikult rannikule, eesmärk hoida niiviisi kogu maa oma kontrolli all. Kui Somerset lootis, et see annab tulemusi, siis ta eksis. Vastulöök oli ootamatu ja lõppes viisil, mille Somerset oli seletamatul kombel kahe silma vahele jätnud: šotlaste kuninganna viidi Prantsusmaale.

Arran, kes ei tahtnud sõjalisel vallutusel rajanevast liidust Inglismaaga midagi kuulda, jõudis kokkuleppele Henri II-ga ja võttis vastu pakkumise Châtelherault’ hertsogkonnale Poitous ning andis lubaduse, et Maryst saab Henri II poja pruut. Tehing kinnitati jaanuaris 1548 ja kuu aega hiljem käisid juba kõnelused Mary kihlumise üle dofääniga.

Henri II poleks saanud kõike enam selgemini välja öelda. Ta lubas puhastada Šotimaa Somerseti garnisonidest. Ehkki Henri ajas asju omal viisil, oli siiski tegu de Guise’ide perekondliku üritusega. Hertsog Claude de Guise’i vanem poeg François oli juba näidanud end oma põlvkonna silmapaistva strateegina ja määrati operatsiooni juhtima. Sõjaretke kavandas ta koos oma venna, Lorraine’ kardinali Charles’iga, kes oli üks Henri II õukonna andekamaid majandusmehi. Vennad de Guise’id olid muidugi Šotimaa noore kuninganna onud.

Valmistudes sõiduks Prantsusmaale, viidi Mary Dumbartoni lossi, mis oli juba Lennoxilt ära võetud ja prantsusemeelse leeri valduses. Kuna Somerset oli ikka veel seotud oma garnisonide rajamisega, kujutas nüüd noorele kuningannale suurimat ohtu leetriepideemia. Kuulujutud, et ta on surnud, lükati kiiresti ümber. Tema julgeolek oli igatahes tagatud, sest Prantsuse vägede eeljõud olid juba kohal teda kaitsmas ja neil oli raha ning laskemoona terveks aastaks.

Peamised Prantsuse ekspeditsioonijõud maabusid Leithis 17. juunil. 130 laevast koosnev armaada tõi kohale 5500 jalaväelast ja 1000 ratsaväelast, mis ajas Somerseti fortide asukaile hirmu peale. Olulise osa Prantsuse sõduritest moodustasid Itaalias teeninud veteranid. Nende juhid olid professionaalid, kellest suurem osa kuulus de Guise’ide lähikonda. Erinevalt enamikust Somerseti meestest, kes olid välismaa palgasõdurid, olid prantslased ustavad oma komandöridele ja kodumaale.

Juuli alguses piirasid prantslased sisse Somerseti peamise kindluse Kesk-Šoti madaliku idaosas Haddingtonis. Nädalapäevad hiljem tuli parlament Abbey lähedal kokku ja kiitis pärast ainult väga lühikest arutelu heaks Šotimaa ja Prantsusmaa lepingu. Prantsuse kindralleitnant André de Montalembert, Sieur d’Essé kinnitas, et Henri II on „nii südame kui ka mõistusega kindlalt otsustanud seda riiki kaitsta” ja soovib, et Mary kihluks tema pojaga.

Parlament tunnistas lepingu kiiresti väga mõistlikuks. Takistuseks võis osutuda riikliku iseseisvuse probleem, aga kuna Henri II oli lubanud kaitsta Šotimaa seadusi ja vabadusi „nii nagu seda on teinud kõik möödunud aegade kuningad”, jõuti tingimustes kergesti kokkuleppele.

Järgmisel päeval pärast parlamendi istungi lõppu kirjutas Marie de Guise oma vendadele: „Asun homme teele, et viia ta [Mary] tema [Henri II] juurde niipea, kui galeerid on oma ringi ära teinud.” Et Inglise merepatrullid eksiteele viia, purjetas Maryt ära tooma saadetud Prantsuse laevade komandör Nicolas de Villegagnon ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney saarte ning sealt tagasi mööda läänerannikut Clyde’i lahte. See oli ohtlik ümbersõit, ehkki üks Prantsuse hüdrograaf oli selle kaardile kandnud ja meremehed teadsid, et see on täiesti navigeeritav, kui tormid laevu just kursist liiga kaugele ei vii.

29. juulil suudles Mary ema hüvastijätuks ja läks laevale, mis oli Henri II enda kuninglik galeer. Kuigi Mary oli kõigest viie ja poole aastane, käitus ta nagu kuninganna. Tema laevaletulekut nägi pealt sõjaväe veteran ja d’Essé sõber Jean de Beaugué, kes kirjutab, et tüdruk oli „üks kõige täiuslikumaid olevusi, keda iial nähtud, keda juba väga varasest noorusest on imetletud ja austatud, ning see tekitas niisuguseid ootusi, et üheltki selle maailma printsessilt ei oleks võimalik loota enamat”.

Laskudes kitsast trepist, mis viis lossi juurest kalju jalamil oleva sadamasilla ääres seisvale laevale, oli Mary leidnud endas väga iseloomuliku joone. Ükskõik, mida ta tulevikus tegi või kuhu läks, ükskõik kas tema teod ja käitumine äratasid vaimustust või pahameelt, avaldus siin tema eriline anne olla igaks olukorraks valmis.

Järgnes nädalatepikkune viivitus, mille põhjustasid tormid ja murtud aerud. Ankrus seisvaid laevu pillutati armutult ja Mary avastas, et tema on üks väheseid pardalolijaid, kes on merehaiguse vastu immuunne. See võis olla esimene kord tema elus, kui ta märkas, et tema on tugev, palju teisi tema ümber aga on nõrgad.

7. augustil sõitis laevastik lõpuks avamerele. See oli Mary esimene suurem ettevõtmine: debüüt rahvusvahelisel areenil. Ilmselgelt nautis ta oma osa. Tema head meeleolu märkas ka de Guise’ide lähikonda kuuluv Artus de Maillé, Sieur de Brézé, kelle Henri II oli saatnud sellele retkele oma esindajana. Laeva pardal kirjutatud kirjades teavitab ta murelikku ema, et „teie tütar kuninganna tunneb end niisama hästi ja tänu Jumalale ka niisama rõõmsameelsena nagu te ise olete teda alati näinud”.

Pärast 18 päeva kestnud ülesõitu, mis venis oodatust peaaegu kaks korda pikemaks, jõudsid galeerid väikesse Bretagne’i sadamasse Saint-Pol-de-Léoni, mitte kuigi kaugel elava liiklusega Roscoffi sadamast. Sealt pidi reisiseltskond suunduma Pariisi äärelinnas kõrgel Seine’i kaldakaljul seisvasse Henri II lemmiklossi Saint-Germain-en-Layesse.

Tormidest vaevatuna olid kõik õnnelikud, et saab paar päeva puhata, enne kui alustada teekonna järgmist etappi. Marygi vajas puhkust. Praegune teekond oli suure seikluse algus ja loomulikult tundis ta mingit ärevust. Ta ei olnud sugugi kindel, kas näeb veel kunagi oma ema. Ja ehkki edaspidi koheldi teda igal pool kui väikest kuningannat (la petite Royne), siis ei tehtud seda mitte seepärast, et ta oli tõepoolest kuninganna, vaid põhjusel, et ta pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.

1 Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) kuningana kandis ta nime Carlos I. Toimetaja. [ ↵ ]

2 Tänapäeval on see kong turismiatraktsioon. [ ↵ ]