Читать книгу Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy - Страница 12

Mary Stuart sündis kõige külmemal talvel. Lumevaip kattis maad ja Inglismaad ning Šotimaad ühendavad kitsad rajad ning looklevad teed olid täiesti umbes. Kariloomad, kes suvekuudel rändasid ringi Kesk-Šoti madalikul ja piiriala orgudes, konutasid oma madalates kivilautades. Tweedi jõgi, mis enamasti voolas Berwicki juures piiri idapoolses otsas raevutseva voona merre, oli kinni külmunud. Kui tavaliselt kulus ratsanikul viis või kuus päeva, et toimetada tähtsad sõnumid Edinburghist Londonisse, siis uudis Mary sünnist jõudis Alnwickist Northumberlandis kõigest mõni miili kaugusel lõunas asuvasse Berwicki alles nelja päevaga.

Vastsündinu oli Šotimaa kuninga James V ja tema teise kuninganna, Marie de Guise’i ainus tütar ning ka ainus ellujäänud pärija. Ta sündis umbes kakskümmend seitse kilomeetrit Edinburghist läänes Linlithgow’ palees reedel, 8. detsembril 1542.

Karm pakane vaevalt et häiris palee loodepoolse torni kolmandal korrusel kuninganna ruumides elavaid asukaid. Hiljutised ehitustööd olid teinud Linlithgow’ luksuslikuks residentsiks. James V-l oli pillav maitse ja ta püüdis juurutada kõige värskemat renessansiaja stiili. Palee aknad olid klaasitud, laed kaetud maalingutega, seinte kivi- ja puitosad kaunistatud kroone ja karuohakat kujutavate nikerdustega. Suures saalis ja umbkaudu kümmekonnas kuningliku pere käsutuses olevas ruumis leegitsesid kaminates puuhalud. Kõige peenemad flaami gobeläänid ja rikkalikult kullaga kaunistatud drapeeringud katsid kiviseinu, et vältida tõmbetuult.

Linlithgow koos Falklandiga Fife’is olid Marie de Guise’i lemmikelupaigad. Ta oli ise aidanud kujundada mõlemad paleed sarnaseks Prantsuse châteaux’ga. Vaevalt oli see eriline üllatus, sest oli ta ju prantslanna ja lesestunud Longueville’i hertsoginna ning oma vanemate, de Guise’i hertsogi Claude’i ja tema abikaasa, Antoinette de Bourboni vanim tütar. De Guise’id olid üks Prantsusmaa mõjuvõimsamaid aadlisuguvõsasid. Nende põline elukoht oli Joinville Champagne’is, nende mõisaid olid täis pikitud kõik strateegiliselt tähtsamad piirkonnad Põhja- ja Ida-Prantsusmaal.

Marie de Guise’i esimese abikaasa, Louis d’Orléansi, Longueville’i hertsogi suguvõsale kuulusid suured mõisad Loire’i ümbruses, mistõttu ta tundis renessansiaegseid paleesid väga hästi. Ta võrdles Linlithgow’d tänu selle elegantsele arhitektuurile ja maalilisele ümbruskonnale Loire’i lossidega, mida kasutas Prantsusmaa kuninglik perekond, kui ei viibitud Pariisi lähikonnas. Nii nagu Loire’i juveel Chenonceaux, oli ka väike Linlithgow’ palee osaliselt ümbritsetud veega. Välismüürid seisid poolringikujulisel künkal, mille põhjaosa ulatus järve ja siit avanes vaade püha Miikaeli koguduse kirikule ja lõunasse jäävale Linlithgow’ linnale.

Mary Stuart sündis ajaloo murdepunktis. Kõigest kahe nädala eest, 24. novembil olid tema isa väed saanud inglaste käest lüüa Solway Mossi lahingus. Inglismaa oli šotlaste vana vaenlane. Kahe naabri suhted läksid tuliseks pärast seda, kui Edward I kuulutas end Šotimaa feodaalisandaks ja üritas 1290. aastatel Šotimaad annekteerida. Šotlased palusid abi prantslastelt ja paavstilt ning ilmutasid oma riigi iseseisvuse kaitsel ise suurt patriotismi. Pärast 1296. aastat tuli viis või rohkemgi põlvkonda kestnud vaenuperioodi jooksul tagasi lüüa hulk inglaste sissetunge.

Kokkupõrked piiril olid normaalne nähtus. Otsene sõda oli erand ja paljuski seetõttu, et tegu oli vägagi ebavõrdsete vastastega. Inglismaa oli põhjanaabrist palju rikkam ja võimsam. Selle rahvaarv oli umbes 3,5 miljonit, Šotimaal oli see aga vaevalt 850 000. Šotimaa ainus märkimisväärsem linn oli Edinburgh, kus elas ligikaudu kolmteist tuhat inimest. See oli parimal juhul viiendik Londoni elanike arvust. Makse ja vägesid koguda oli Inglismaal tunduvalt kergem kui Šotimaal, sest riigi bürokraatia masinavärk oli paremini tsentraliseeritud ja käsuahel toimis tõhusamalt. Tavaline lahing oleks peaaegu paratamatult lõppenud šotlaste hävitava lüüasaamisega.

Šotimaal endalgi leidus piirkondlikku ebavõrdsust. Kolmandik kuni pool kogu elanikkonnast elas piiriäärsetel aladel ja Šoti mägismaal, ülejäänud aga jõukamal ning kosmopoliitsemal Kesk-Šoti madalikul. Kuningale olid nõuandjatena abiks parlamendi lordid, aga ehkki Šotimaa parlament esindas teoreetiliselt kogu riiki, kippus see pidama mägilasi ja piirialade elanikke juhuseotsijaiks ja kurjategijaiks. Šoti mägismaa klannid hoidusid ülejäänud maast eraldi ja tegelikult oligi mägismaa ning madaliku elanikel vaikiv kokkulepe üksteist vastastikku ignoreerida. Palju mägismaalasi rääkis pigem gaeli kui šoti keelt, mis süvendas kultuurilisi erinevusi. Madaliku elanike keel oli tegelikult palju lähedasem Põhja-Inglismaa asukate keelele kui ükskõik missugusele mägismaal räägitavale keelele.

Poliitika käis Šotimaal hõimupõhiselt: veresidemed ja sugulaste huvid andsid ülekaalukalt tooni. Feodaalist üliku taustaks oli tunduvalt pikema ajalooga klanni- või hõimujuhi autoriteet. Ustavus hõimlastele seadis šoti ülikud mõnikord terveid suuri piirkondi hõlmavate alade etteotsa ja kujundas ka kõikide tasemete võimustruktuure. Koguni monarhia ise toetus nendele struktuuridele ja sellele, mida oli võimalik ammutada kiriku toetusest.

Uuesti algasid sisesõjad Briti saartel 1509. aastal Inglismaa troonile tõusnud Henry VIII ajal. Henry oli tugev riigijuht. Ta pidas ennast Inglismaa patrioodiks ja samuti suureks strateegiks. Tema ambitsioon oli alustada uus Saja-aastane sõda Prantsusmaa vastu ja hõivata seal mõningad alad. Eelkäijatest olid tema suurimad imetlusobjektid Must Prints Edward ja Henry V, kelle võidud Prantsusmaal tõid neile juurde nii valdusi kui ka mainet. Korduvalt pöörasid Henry VIII unistused tema nõuandjate pingutuste tulemusena sündinud plaanid pea peale. Aga sõda oli ju kuningate sport ja kui Henry soovis Prantsusmaalt midagi vallutada, pidi ta kõigepealt saama jagu Šotimaast, Prantsusmaa vanast liitlasest Inglismaa tagahoovis.

Laialt levinud värsireadki kinnitasid: „Kes tahab jagu saada Prantsusmaast, peab algust tegema Šotimaal.” Henry tsiteeris seda meeleldi ja viis need õpetussõnad ka ellu.

Tüüpilisel kombel ei põhjustanud šotlaste lüüasaamist Solway Mossi lahingus mitte niivõrd inglaste täiemõõduline sissetung, vaid piiritülid, kus kõik läks traagilisel kombel valesti. Kaotuse põhjus polnud Henry VIII pealetung, vaid James V otsus alustada kohta ja aega korralikult valimata suurt vastupealetungi.

Vastuseks Norfolki hertsogi juhtimisel tegutsevate Inglise vägede sissetungidele saatis James oma armee rüüstama Carlisle’ist põhja ja ida poole jäävat vaieldava kuuluvusega ala, mida hüütigi vaidlusaluseks maaks. Tema väed ületasid mõõna ajal koolmekohas Eski jõe. Kui tagasi tuldi, oli tõusuaeg ja tuli jääda jõe ning raba vahele ootama. Arvuliselt väiksema, aga parema distsipliiniga Inglise vägi sundis šotlased taganema ja nad jäid lõksu. Umbes 1200 meest langes vangi, sealhulgas kakskümmend kolm kõige tähtsamat ülikut ja mõisnikku, kes saadeti pantvangidena Londonisse ning pandi seal Towerisse.

James V-le oli see ränk psühholoogiline hoop. Teda alandati sõjaliselt ja isiklikult, kusjuures häbi oli seda suurem, et ta oli ise sel ajal turvalises kauguses ega juhtinud oma vägesid. Asi polnud arguses. James oli vapper sõjamees, aga ta alahindas riske. Selle tagajärjel pudenes tema vägi laiali. Tegu oli palju hävitavama mainekahjuga kui see, mis sai kolmkümmend aastat varem osaks tema isale James IV-le, kelle sõjaväe kihutas Flodden Fieldi all laiali sellesama Inglise väejuhi isa. Mõlema kaotuse poliitilised tagajärjed – troonil pikka aega alaealine valitseja – olid täpselt samasugused. Ent 1513. aastal jäid šotlased alla võitluses mees mehe vastu korralises lahingus ja surid austusväärset surma, mitte nagu rotid lõksus.

James V ratsutas Linlithgow’sse vaatama, kas abikaasa juba sünnitab, aga läks peaaegu kohe Edinburghi ja seejärel Falklandi, kus pidi heitma voodisse. On vähetõenäoline, et ta armastas oma naist, sest ta pidas palju armukesi. Aga ta hoolis väga oma lapsest ja tema äkiline lahkumine viitab rohkem tema vaimsele seisundile kui perekondlike sidemete tugevusele. Ta läks väga tujust ära, kui kuulis, et sündinud pärija pole poiss. Kaks tema noorukest poega olid surnud eelmisel aastal ja nüüd pöördusid tema mõtted kuningas Robert I tütre ja Stuartite dünastia rajaja Marjorie Bruce’i poole. Ta olla hüüatanud: „Põrgut küll! Kõik lõpeb nagu algaski. Asi algas naisest ja lõpeb naisega.” Või nagu ütleb üks argikeelsem allikas: „Kõik algas tüdrukust ja lõpeb tüdrukuga.”

James suri 14. detsembri südaööl. Ta oli ainult kolmekümneaastane, aga kannatas mitme kroonilise haiguse käes. Liiderlik seksuaalelu – mille tagajärjeks olid kuritõbi (süüfilis) ja endeemiast ehk paigustaudist põhjustatud palavik – ning raske õnnetus jahil olid tema immuunsüsteemi nõrgestanud. Surmaeelsed sümptomid, „kummaline oksendamine” ja „nõrk kõht” viitavad düsenteeriale kui surma põhjusele, mis võis olla nakkusega vee joomise tagajärg. Muud võimalikud põhjused võisid olla katk või koolera, mille ta võis saada Atholli krahvilt, kellega James oli koos pummeldanud ja kes oli ise äsja surnud.

Kui James V suri loomulikku surma, siis tema isa sai Floddeni lahingus salapärastel asjaoludel surma. Ehkki jääb mulje, nagu oleks inglased ta lahingu käigus tapnud, on vähemalt sama tõenäoline, et tema mõrvas lahingu lõpus mõni omaenese mässuline ülik.

James IV poeg päris isa trooni seitsmeteistkümnekuusena. Nüüd ajalugu kordus. Tema lapselaps Mary Stuart sai kuningannaks kuuepäevasena.

Tüdruk ristiti niipea, kui teda võis juba viia külma välisõhu kätte. Ta sõitis lühikese vahemaa Linlithgow’ palee lõunaväravast püha Miikaeli kirikusse lapsehoidja Janet Sinclairi süles. Tüdruk sai nime Mary ema järgi, aga ka seetõttu, et roomakatoliku kiriku kalendris on tema sünnipäev tähistatud kui neitsi Maarja eostamise päev.

Pärast ristimist ristimisastjas salviti Mary võidmisõliga ja mähiti spetsiaalselt selleks puhuks valitud valgesse Genova taftkangasse. Peaaegu kindlasti (sest nii oli kombeks kuninglike lastega talitada) viidi ta seejärel suure altari ette ja leeritati, ehkki sakramenti sai ta esimest korda missa ajal alles siis, kui oli saanud üheksa-aastaseks. Henry VIII kätte jõudnud ettekande kohaselt oli ta „väga nõrk laps ega jää tõenäoliselt ellu”. See ennustus ei läinud täide ja tänu tema ema vaprusele ei kandnud vilja ka varsti järgnenud kallaletungid Mary julgeolekule ja rahulikule elule.

James V surm käivitas terve keeruka, omavahel tihedasti läbi põimunud poliitika, religiooni ja kildkondadega seotud sündmuste ahela. Inglismaa ja Prantsusmaa võistlesid omavahel ülemvõimu pärast Šotimaal, millest kujunes ettur kahe suurema riigi ja nende valitsevate dünastiate võitluses. Lapsena Mary ise nendes intriigides ei osalenud, seda enam aga keerles kõik tema ümber. Ükskõik mis seal ka ei toimunud, kõige eesmärk oli kas kindlustada lapskuninganna füüsiline julgeolek või siis panna ta mehele mõnele Inglise või Prantsuse kuningliku perekonna liikmele. Niisugused mahhinatsioonid aitasid kujundada seda pärandit, mille Mary vanemana sai ja mis aitas tal täiskasvanuna kõigele vapralt vastu seista.

Mary kujunemisaastatel oli alati tema suur eeskuju ema. Kui tütar sündis, oli Marie de Guise elanud Šotimaal vähem kui viis aastat, aga ta ilmutas suurt poliitikaalast taipu, ehkki õppida polnud sugugi lihtne. Marie mõtted pöördusid kiiresti poliitika poole, nii et ta pööras oma lahkunud mehe matuste korraldamisele minimaalselt tähelepanu.

Marie de Guise oli ebaharilikult pikka kasvu, punakaspruunide juuste ja peente näojoontega naine. Tal olid tõeliselt kuninglikud maneerid, esileulatuvad põsesarnad, kõrged kaarjad kulmud ja kõrge laup. Huuled olid kergelt kokku surutud, nina tundus kõrvalt vaadates kergelt kongus. Hoiak oli aga enesekindel ja väärikas; ta oli intelligentne ja tähelepanelik, heldekäeline sõprade ja poolehoidjate vastu, sundimatute – ehkki lihvitud – maneeridega, ühtviisi sõbralik nii endaga võrdsete kui ka alamate vastu.

Kõik need olid de Guise’idele iseloomulikud jooned ja nii võitis James V lesk kiiresti šotlaste südame. Ta oli populaarne lihtrahva hulgas ja oskas sütitada kõigis tulist poolehoidu. Kõik needsamad jooned avaldusid hiljem ka tema tütrel, kes sarnanes emaga nii välimuse kui ka iseloomu poolest.

Marie de Guise omandas poliitikategemise kunsti kodustelt. Suhteliste uusrikastena olid de Guise’id tõusnud Prantsuse õukonda tänu sobivatele abieludele ja vaprusele sõdades. De Guise’idel olid François I valitsemisajal lähedased suhted triumviraadiga, kuhu kuulusid Prantsusmaa konnetaabel Anne de Montmorency, troonipärijast dofään Henri ja viimase kaunis ning elutark armuke Diane de Poitiers, aga nad olid samavõrd mõjukad tegelased ka katoliku kirikus. Hertsog Claude’i vend Jean oli kõrge vaimulik, kellel läks korda koondada oma võimu alla üheksa piiskopkonda ja kuus abtkonda. Talle allus ka Prantsusmaa tähtsaim, Reimsi peapiiskopkond, kuna sealses vägevas gooti stiilis katedraalis krooniti Prantsusmaa kuningaid. De Guise’idel läks korda see nii-öelda kinnistada suguvõsale, andes peapiiskopkonna juba enne Jeani surma Claude’i teisele pojale Charles’ile, kes oli Lorraine’i kardinal ja võttis uue koha vastu juba neljateistkümneaastasena.

Kokku oli Claude’il kümme täiskasvanuks elanud last, kes kõik jõudsid riigis või kirikus kõrgele kohale. Kui Marie de Guise abiellus James V-ga, algas viiekümneaastane ajajärk, mil tema suguvõsa sekkus jõuliselt nii Šotimaa, Prantsusmaa kui ka Inglismaa asjadesse. See juhtus nii põhjusel, et 16. sajandil oli kombeks kinnitada diplomaatilisi liite abielulepingutega. Riikidevaheline poliitika keerles paljuski suguvõsade, laste ja pärimisõiguse küsimuste ümber ja dünastiate puhul tõusid niisuguste asjadega seotud mured tähtsamaks kui usukuuluvus.

Marie de Guise mõistis oma rolli siin suurepäraselt. Ta asus kohe kaitsma oma tütre sünniõigust ja kindlustama Prantsusmaa ning Šotimaa traditsioonilist „vana liitu”. Ta oli harjunud täitma oma kohust. Kahekümne ühe aastasena oli ta Prantsusmaa ihaldusväärseim lesk ja François I valis isiklikult just tema asendama oma tütart Madeleine’i, kes James V esimese naisena langes viirusnakkuse ohvriks kõigest paar nädalat pärast maabumist Leithi sadamas. Marie ei oleks tahtnud Prantsusmaalt lahkuda, aga au sundis teda seda tegema. Ta oli raskustega harjunud. Kolm tema viiest lapsest surid väga noorelt: üks poeg esimesest abikaasast (teine poiss, François elas 1551. aastani) ja mõlemad Jamesi pojad.

Pärast abiellumist Šotimaale saatis Marie de Guise korrapäraselt kirju oma emale, Antoinette de Bourbonile. Viimane oli tõeliselt matroonlik kuju, kelle ees olevat aukartust tundnud isegi Prantsuse kuningas. Marie kirjad näitavad, et ta kohanes uue eluga kiiresti. Ta leppis abikaasa truudusetusega – mees sigitas seitse, arvatavasti isegi üheksa ebaseaduslikku last – ja kasutas aega, et kontrollida kuninglike paleede ehitustööde käiku ning rajada aedu, kus ta kujundas Prantsusmaalt saadetud viljapuuistikutest kummalise kujuga vorme. Falklandi palee juures, kus Marie stiililised fassaadiparandused on tänapäevalgi näha, jälgis ta isiklikult tööde käiku, ronides redelit mööda tehtut lähemalt uurima enne, kui anda luba müürseppadele töötasu välja maksta. Tal oli oma prantslastest teenijaskond, sest oli täiesti mõeldamatu, et temaga kõige tihedamini kokku puutuvad teenijad oleks šotlased: prantslased viskasid šotlaste selja taga tihtipeale rõvedaid nalju selle üle, kui vulgaarsed on viimased. Teenijaskond jumaldas teda ja pärast James V surma püüdis nii mõnigi kuninga teenritest saada tööd Marie juures, sest ta maksis paremat palka kui keegi teine.

Formaalselt sai väike Mary šotlaste kuningannaks sellest hetkest, kui suri tema isa. Tegelikult nii see ei olnud. Tuli ametisse panna asevalitseja ehk regent, kes valitseb seni, kuni Mary kuulutatakse täisealiseks ja saab ise asuda võimule. Kõiki huvitaski eelkõige see, kes välja valitakse, sest kuninganna oli veel pikka aega alaealine ja see asjaolu lausa kutsus õnne proovima. Iseäranis kehtis see Šotimaal, kus monarhia oli palju nõrgem kui Inglismaal või Prantsusmaal ja kuningavõim toetus seaduslikkuse ja korra tagamisel paljuski ülikute sugulussidemete võrgustikule.

Kõige kindlam viis regenti valida oli sureva valitseja testamendist lähtudes. Kuigi James V polnud testamenti teinud – sest arvatavasti ta ei teadnud, et tema surmatund on nii lähedal – koostati tema „viimane tahe ja testament” tema eest. Selle koostas Saint Andrewsi kardinalist peapiiskop David Beaton, kellel oli olnud kuningale väga suur mõju ja kes oli kindlalt otsustanud ise võimule jääda.

Beaton oli prantsusemeelse fraktsiooni juht ja protestantliku reformatsiooni äge vastane. Nüüd otsiski ta võimalust, kuidas kuulutada Marie de Guise testamenditäitjaks ja saada ise koos kolme liitlasega „kuningriigi asevalitsejaks”. Eesmärk oli jõuda ette tugevaimast konkurendist James Hamiltonist ehk Arrani krahvist, kes oli inglisemeelne ja esimene troonipärija juhul, kui Mary peaks surema. Arran omalt poolt kuulutas valjusti, et Beaton on testamendi võltsinud, kuna James V olevat olnud juba poolenisti meelemärkuse kaotanud, kui Beaton „sundis teda andma allkirja tühjale paberile”, kuhu testament siis kirjutati.

Ülikud valisid Arrani asevalitsejaks, ehkki ta polnud kaugeltki ideaalne kandidaat. Parim, mis tema kohta öelda sai, oli see, et ta oli ellujääja. Nõrk, kõhklev ja argpüks ning peale selle veel erakordselt ahne. Beaton seadis Arrani valimise seaduslikkuse küll kahtluse alla, aga James II vanima tütre lapselapsena oli tal täielik õigus saada regendiks.

Ehkki Marie de Guise ei vaidlustanud Arrani määramist, suhtus ta temasse väga ettevaatlikult. Ta andis enesele aru, et Arrani eesmärk pole niivõrd kaitsta lapskuningannat, kui tegutseda iseenda ja oma suguvõsa huvides, ning ta tabas täpselt märki, kui iseloomustas teda kui „kohtlast ja kõige heitlikumat inimest maailmas, sest ükskõik mida ta täna ka ei otsusta, homme muudab ta meelt”.

Arranil kulus kuus nädalat, et kolida oma uutesse paleedesse ja ümbritseda end sõprade ja sugulastega, kes hakkasid saama head pensioni. Üritades saada lepitust, nimetas ta Beatoni kantsleriks, mis oli üks tähtsamaid ameteid kogu riigis, aga mõtles leskkuninganna hinnangu paikapidavust tõestades kaks nädalat hiljem ümber ja lasi ta vangi panna.

Uus asevalitseja oli šoti traditsioonidest üdini läbi imbunud. Ta andis enesele täiesti aru, missugust osa etendab ühiskonnas ja poliitikas vägivald. Ta haaras oma valdusse kiiresti kõik James V lossid, välja arvatud Stirlingi, mis oli osa Marie de Guise’i kaasavarast ja ikka veel tema omand. Seejärel, niipea kui ta tundis end küllalt kindlalt, hakkas ta üha rohkem pöörama tähelepanu Henry VIII katsetele mõjutada Šotimaal toimuvaid sündmusi.

Henry kindel kava oli Prantsusmaa üle kavaldada ja trumbata. Tema eesmärk oli, et Arran aitaks inglisemeelsetel jõududel Šotimaal prantsuse mõjud välja tõrjuda. Selleks kavatses ta ära kasutada ka Solway Mossi all võetud pantvangid. Henry kavatses kuulutada Prantsusmaale sõja. Tal oli juba kokkulepe oma peamise liitlasega Euroopas, Hispaania kuninga ja Saksa-Rooma riigi keisri Karl V-ga, et nad ühendavad jõud ja püüavad Prantsusmaa omavahel ära jagada.

Henryl oli ambitsioonikas plaan saada oma võimu alla kõik Briti saared. Loomulikult haaras ta võimalusest kohe kinni, kui James V suri ja jättis kuningannaks vastsündinud lapse. Võimuletuleku algusest peale asus Henry, nagu ka Edward I taotlema Šotimaa feodaalisanda positsiooni. See eesmärk oli tal alati silme ees. Hiljem, kui ta läks tülli paavstiga ja katkestas Roomaga suhted, et saada lahutus oma esimesest naisest, Aragóni Catherine’ist, lähtus ta juba teooriast, kus talle oli ette nähtud Inglise kiriku kõrgeima juhi koht, aga kus ta nägi ennast ka kogu Briti saarte valitsejana.

Henry käsitlustes seaduslikkusest ja ajaloost pidi Šotimaast, ehkki see oli iseseisev ja sõltumatu riik, saama Inglismaa satelliit, üks juveele Henry impeeriumi riigiõunal. Niiviisi asusidki Tudorid ehitama oma Anglo-Briti impeeriumi ajal, kui Mary oli veel laps, ja see provotseeris prantslasi üritama panna alust Prantsuse-Briti impeeriumile.

Kõigepealt vabastas Henry Towerist kakskümmend kolm šoti pantvangi ja kutsus nad oma hiljaaegu valminud paleesse Hampton Courtis. Seal tuli neil külalistena osaleda suurejoonelisel jõulupeol.

Enne kui lubada šotlastel lahkuda, sundis Henry neid toetama oma võimkonna laiendamise kava. Kõikidelt nõuti allkirja kohustusele saata oma lapskuninganna Inglismaale. Henry kavatses pidada Maryt enda juures ja kasvatada teda seni, kuni saab ta panna mehele oma pojale ja troonipärijale abielust Jane Seymouriga prints Edwardile, kes sel ajal oli viieaastane poiss. Peale selle nõustus kümme kõige tähtsamat pantvangi toetama Henry õigust taotleda Šotimaa kuninga trooni, kui Mary peaks ootamatult surema.

Märtsis 1543 saadeti Sir Ralph Sadler Henry saadikuna Edinburghi lepingu üle läbi rääkima. Keskne teema oli Mary abielu Edwardiga. Tüdruk polnud veel neljakuunegi, aga Henry mõtles seda täiesti tõsiselt. Niisugune tehing võimaldanuks tal saavutada eesmärgi üheainsa suletõmbega. Sadler, kes ei teadnud kuigi täpselt, mida oodata, kohtus kõigepealt Arraniga Holyroodhouse’i palee aias Edinburghis. Ta leidis, et viimane on põiklev ja halvasti ette valmistatud. Arran suhtus läbirääkimistesse nii kitsarinnaliselt kui üldse võimalik. Ta tahtis lihtsalt teada, mida kõnelused temale annavad. Ta nõudis meelehead ja hüvitisi ning lubadust, et saab jätkata regendina, kui Henry saab oma tahtmise.

Pärast neid ebamääraseid kõnelusi sõitis Sadler Linlithgow’sse kohtuma Mary ja tema emaga. Ta tahtis Maryt ise näha, sest Henry esitas talle tüdruku kohta kogu aeg küsimusi. Ema mängis kaasa, paludes lapsehoidjat „võtta tüdruk täiesti riidest lahti”, et teda saaks igati uurida. Sadler hüpitas Maryt põlve peal ja kandis ette: „Kinnitan Teie Majesteedile, et see on oma vanuse kohta tubli laps ja peaks tänu Jumala armule küll ellu jääma.”

Seejärel võttis Sadler jutuks Mary kihluse Henry pojaga. Tema hämmastuseks suhtus Marie de Guise asjasse soodsalt, pakkus oma abi ja kiitis koguni heaks inglaste kava viia Mary „julgeoleku huvides” Londoni. Tema reaktsioon oli Sadleri ootustega nii suures vastuolus, et viimane sattus esialgu lausa segadusse. Ta kahtlustas mingit tüssamist ja tal oli õigus. Marie de Guise ajas talle puru silma. Tal oli oma selge eesmärk, mis nüüd sai avalikuks. Kui Henry VIII tahtis allutada Šotimaa Inglismaale dünastiatevahelise abieluga, mis teeks igaveseks lõpu prantslaste mõjule, oli Marie de Guise’i vähemalt sama suur soov kaitsta Prantsusmaa ja de Guise’ide huvisid. Ja kui Arran püüdis Marie selja taga Inglismaaga läbirääkimisi pidades tema tähtsust vähendada, siis võis ju Mariegi teeselda inglaste liitlast ning lasta Sadleril tunda end põhjendamatult kindlalt ja tõrjuda seega kõrvale Arran, kes jääb nii kauaks ikka halvemasse seisu, kuni Mary pole füüsiliselt tema valduses.

Marie de Guise’il oli küllalt põhjust kahtlustada Arrani, kes oli läbi lõiganud kõik tema ühenduskanalid Prantsusmaaga. Ta oli sokutanud Marie majapidamisse salakuulajad ja püüdis naise kirjavahetust oma kätte saada. Siiski pääses üks kiri läbi. Antoinette de Bourbon oli saanud uudise oma tütre probleemidest 10. juunil ja saatnud François I õukonda oma poegadele sõna, et nood uuriks, kas oleks võimalik mingeid surveavaldusi, et Marie de Guise’i aidata.

Beatoni arreteerimisele kiiresti järgnenud Arrani uued sammud olid mõeldud õõnestama prantsusemeelset leeri. Asevalitseja oli võtnud nõuks olla Henry VIII liitlane. Kindlustamaks sidemeid Inglismaa kuningaga avaldas ta üllatava deklaratsiooni, milles toetab Henry VIII otsust lüüa Roomast lahku ja sulgeda kloostrid. Arrani tegu oli seda imelikum, et ta ise oli ikka veel katoliiklane, kes tunnistas paavsti võimu, aga oli jätkuvalt kaitseseisundis üsnagi võrdselt jaotunud prantsusemeelsete ja inglisemeelsete jõudude vahel: käes oli õige aeg riigipöördeks.

Henry VIII saadikut Sadlerit võludes ja ühtlasi tüssates näitas Marie de Guise ennast osava poliitikuna. Tema peas oli küpsenud plaan. Ta peaks viima Mary puhkepaigana sobivast Linlithgow’st, mis aga ei suudaks piiramisele vastu pidada, talle endale kuuluvasse turvalisse Stirlingi lossi, järsu kalju tipus asuvasse peaaegu vallutamatusse kindlusse, mis oli ühtlasi küllalt lähedal rannikule, et taastada ühendus Prantsusmaaga.

Ta oli juba saatnud ühe ustava teenri koos rõivaste ja majapidamises vajalikku kraami täis pakitud kirstudega Stirlingisse. Järgnesid suuremad kaubasaadetised voodite ja mööbliga, hõbedaste ja muude lauanõudega, riidekraami ja kuivtoiduainetega ning niisuguste köögis vajalike asjadega nagu potid, pannid ja praevardad.

Arran nõudis, et keegi ei tohi Linlithgow’st lahkuda. Marie de Guise ei teinud temast väljagi ja sooritas oma käigud hiilgavalt. Ta oskas Sadlerit veenda, et Arran ei kavatsegi panna Maryt Inglismaale mehele. Arran kauplevat Inglismaale Mary lõunasse saatmise pärast selleks, et saada hüvesid endale ja oma liitlastele, aga murdvat siis sõna ja jätvat Mary Šotimaale vangi, püüdes võita aega, kuni Henry VIII sureb, misjärel kavatsevat ise haarata Šotimaa trooni. Marie de Guise soovitas Sadleril sellest kõigest Henryle ette kanda, aga mitte paljastada oma allikat, sest vastasel juhul oleks viimase ja tema tütre elu ohus.

Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal tähendas arutelu teemal, mis võib või ei või tulevikus juhtuda, kui ja millal kuningas peaks surema, tõsist kuritegu. See oleks justkui teinud tema surma tõenäolisemaks ja seda nimetati kuninga surma „kujutlemiseks või põhjustamiseks”, mis oli osa riigireetmise puhul rakendatavast seadusest ja mille eest karistati surmaga. Sadler pidi seega Arranist eemale hoidma, kui too midagi niisugust kavatseb. Muidu oleks saanud teda ennast kaasosalisena süüdistada.

Ja asi läks veelgi hullemaks. Arran, väitis leskkuninganna, kavatseb panna Mary mehele omaenda pojale. Henry VIII peaks püüdma seda takistada ja andma Arranile käsu vabastada Beaton, kellele oli süüks pandud testamendi võltsimist, aga kes peaks hoopis saama Arrani asemel asevalitsejaks. Erinevalt oma vaenlastest mõtleks kardinal „pigem rohkem sellele, mis on kasuks riigile”.

Tegu oli klassikalise blufiga. Marie de Guise tegi Arrani maha lähtudes oma negatiivsest hinnangust mehe iseloomule. Ta andis enesele aru, et on alustanud surmaheitlust oma tütre hooldamisõiguse pärast, ja otsustas kasutada Sadleri abi Mary turvalisel üleviimisel Stirlingisse. Ja Sadler, kes nüüd suhtus niisugustesse intriigidesse sügava umbusuga ning oli asunud Arrani tooli kõigutama, lasigi end sisse vedada.

Oli teisigi põhjusi, miks Sadler Marie de Guise’i kuulda võttis. Naise enda ema lobitöö Prantsuse õukonnas oli vilja kandnud. François I oli otsustanud sekkuda. Ta kavatses nüüd Henry VIII-le vastu astuda ja tema plaani Prantsusmaale tungida nurja ajada. Pariisis räägiti juba, nagu valmistuks hertsog de Guise sõitma Šotimaale. Talle olevat juba ülesannegi teatavaks tehtud ja nüüd oli Sadleril hädasti vaja täpselt teada, mis peaks juhtuma ning mida prantslased tegelikud kavatsevad.

Lõppude lõpuks ei jõudnud hertsog kunagi Šotimaale. François I mõtles ümber ja saatis hertsogi asemel sinna pagulasena Prantsusmaal viibinud noore šoti lordi, Lennoxi krahvi Matthew Stuarti. Sadlerile tegi see peaaegu sama palju muret. Prantsusmaa naturaliseerunud alam ja Stuartite suguvõsa ühe väiksema haru esindaja Lennox olnuks parim regendi kandidaat, kui Arran õnnestuks võimult tõugata. Lennox maabus aprillis Dumbartonis, tema suguvõsa iidses kantsis Clyde’i lahe põhjarannikul ja läks kohe Marie de Guise’i jutule.

Viimane oli kujunenud asendamatuks tegelaseks. Ükskõik kas Sadler oli lasknud end tema keelitustest mõjutada või mitte, takistusteta juurdepääs Marie de Guise’i juurde oli igal juhul tema huvides.

Arran üritas algatust uuesti enda kätte haarata. Ta tundis end üha rohkem ja rohkem sisse piiratuna, kui Lennoxi ümber koondus rühm (peamiselt) katoliiklastest ülikuid ja Beaton põgenes vanglast. Kuna Lennox oli nüüd Šotimaal tagasi, hakkas Henry VIII kahtlustama vandenõud eesmärgiga röövida lapskuninganna Mary ja viia ta ära Dumbartoni. Ta andis Arranile käsu oma väed kokku koguda ja viia Mary aega viitmata „turvaliselt” Edinburghi lossi.

Arran oli aga kahevahel. Ta tunnetas enda nõrkust ja oli aprilli lõpuks Lennoxi kohalolekuga mõneti juba leppinud. Paljud tema liitlased olid olnud vastu Mary kihlusele Henry VIII poja ja troonipärijaga. Sellega oli mindud liiga kaugele ja see tuli kasuks Lennoxile. Viimaks väitis Arran Sadlerile: Inglismaa tingimused on nii arusaamatud, et „iga mees, naine ja laps Šotimaal on meelsamini valmis ühel päeval surema, aga ei nõustu nendega”.

Henry VIII esitas nüüd ultimaatumi. Kui Arran ei nõustu inglaste dünastiatevahelise liidu kavaga, tulevat tal hakata sõdima. Henry ähvardused põhjustasid ägeda pahameelelaine. 1. juulil 1543 sai ta siiski minimaalse hüvitise Greenwichi lepingu tingimuste näol. Näiliselt sai ta kõik, mis tahtis. Mary pidi jääma Šotimaale kuni saab kümneaastaseks ja abielluma siis Inglismaal prints Edwardiga. Tema kaasavara pidi kinni maksma Henry ja selle suurus oli märkimisväärne: 2000 naelsterlingit aastas, kusjuures see summa pidi automaatselt kahekordistuma, kui temast saab Inglise kuninganna.

Ülejäänud osa lepingust oli kompromiss. Kuni abiellumiseni pidid Mary haridustee eest kandma hoolt šotlased, välja arvatud see, et „tema eest parema hoolitsuse” nimel võis Henry saata omal kulul Mary juurde elama ühe inglise aadlimehe koos abikaasaga või teisi koduõpetajaid ja muid teenijaid, aga kokku mitte üle kahekümne inimese. See klausel pidi tagama selle, et Mary oskaks ka inglise keelt, kuna tema emakeel oli ju šoti või prantsuse keel.

Siiski pidi Henry tegema järeleandmisi. Ta soovis kiiret kokkulepet, et oleks võimalik koondada kogu tähelepanu kavandatud sissetungile Prantsusmaale. Kiirustamise tulemusena avastas ta nüüd, et on nõustunud tingimustega, mis tagavad Šotimaale iseseisvuse. Võtmetähtsusega klausel kinnitas, et riik „säilitab endiselt nime Šotimaa kuningriik ja oma iidsed seadused ja vabadused”. Samuti nõudsid šotlased, et kui abielu peaks olema lastetu, võib Mary pöörduda kodumaale iseseisva kuningannana. Sellega oli mõte Inglismaa ja Šotimaa dünastiate liidust lõplikult maha kriipsutatud.

Marie de Guise rõõmustas, lüngad lepingus olid ilmselged. Arran aga oli nüüd paanikas. Ta hoiatas Sadlerit, et väikest Maryt tuleb hoolega silmas pidada, kuna „hammaste tulek teeb talle pisut vaeva”. Isegi mitte Sadler polnud nii kergeusklik. Kirjas Henry VIII-le püüab ta mõista, mis peaks Arran nüüd ühtäkki tahtma kaitsta Maryt „nii nagu oleks ta tema enda laps”. Muidugi kartis Arran kõige rohkem, et Mary võidakse viia salaja Prantsusmaale ja kasvatatakse seal üles tüdruku ema sugulaste de Guise’ide juures.

Greenwichi leping oli kohe algusest peale surnult sündinud paber. Marie de Guise ei kavatsenudki sellest kinni pidada, ta kasutas läbirääkimiste aega lihtsalt selleks, et ajada Arran ja Henry VIII segadusse ning võita aega luua uus, kõikehõlmavam koalitsioon. Nüüd paljastas ta oma tõelise olemuse. Ta lõi kampa prantsusemeelsete Beatoni ja Lennoxiga, kelle ühised relvajõud kogunesid 24. juulil Linlithgow’ alla. Seal kirjutatigi alla kirjalikule kohustusele takistada Mary viimist Inglismaale ja kaitsta üksteist inglisemeelse Arrani vastu.

Kaks päeva hiljem jõudis kohale ka Arran ise, aga palju väiksema kaaskonnaga. Sellest hetkest alates oli kindel, et tema jääb kaotajaks. Sadler oli juba andnud loa viia Mary Stirlingisse, kus teda pidi valvama rühm parlamendi ametliku otsusega valitud šoti ülikuid. Marie de Guise oli saavutanud, et tema tütar viiakse nüüd elama hoopis teistsugustesse oludesse.

Ema koos lapsega asusid teele 27. juulil. Lennox andis nende käsutusse ihukaitsjad ja pani peaaegu pooleteise kilomeetri pikkuseks veninud pagasivoori kaitseks välja 2500 ratsanikust ja 1000 jalamehest koosneva väe. Alles äsja mähkmetest pääsenud väike Mary reisis juba sama pidulikult ja niisuguste auavalduste saatel, nagu edaspidi kujunes tema puhul loomulikuks.

Stirling, mille Marie de Guise oli sihtkohaks valinud, sai nende koduks järgmiseks neljaks aastaks. See oli igati sobiv koht oma imeilusa suure saali ja kuninglike eluruumidega, mis olid ulatusliku ümberehitusprogrammi käigus põhjalikult uuendatud. Üksnes suure saali söögilauda mahtus istuma kolmsada inimest.

Kaks nädalat pärast seltskonna kohalejõudmist kutsuti Sadler audientsile. Marie de Guise käitus ikka veel silmakirjalikult, ehkki saadik ei suutnud aru saada, mis põhjusel. Naine väitis, et oleks täiesti nõus lubama viia Mary Inglismaale „turvalisse kohta”. Ainult Arrani kahekeelsus olevat saanud takistuseks. Tegelikult lootis Marie nüüd saavutada ka oma teised eesmärgid, kui oli kord Arrani käest pääsetud. Ta olevat ikka valmis andma Mary Henry usaldusisikute kätte, kui Henry peaks seda endiselt soovima.

Marie de Guise kasutas seda vestlust, et võita veel rohkem aega. Sadler, kellel oli alati olnud nõrkus laste vastu, oli kiiresti kasvavast Maryst võlutud. Ta „on varsti nagu päris naine, kui võtab emast eeskuju,” olnud Sadleri sõnad. Mary oli põdenud tuulerõugeid, aga täielikult tervenenud. Nagu Sadler veel märgib, oli ta „igati kena ja nägus laps”.

Sadler sai jälle tüssata. Mary toomine Stirlingisse oli emale teema algus ja lõpp. Arran, kes oskas alati puhtalt välja tulla, muutis meelt ja tegi rivaalidega rahu. Asevalitseja lahkus 3. septembril Edinburghist, ametlikult selleks, et minna vaatama oma haiget abikaasat, tegelikult aga kohtus ta Falkirkis salaja Beatoniga. Mehed embasid teineteist ja sõitsid koos Stirlingisse, kus Arran tunnistas avalikult kõiki oma tehinguid Henry VIII-ga ja ütles lahti toetusest anglikaani kirikule.

8. septembril nõustus Arran muutma asevalitsejaks olemise tingimusi ja lubas jagada võimu Beatoniga ning juhinduda prantsusemeelsete ja inglisemeelsete jõudude esindajatest koosneva nõukogu soovitustest, kusjuures selle nõukogu eesotsas polnud keegi muu kui Marie de Guise. Asja eesmärk oli lepitada ülikud ja koondada nad ühisesse rivisse Henry VIII sissetungi vastu.

Kohe järgnes ka kulminatsioon. Järgmisel päeval – mis mõnusa irooniana langes Floddeni lahingu kolmekümnendale aastapäevale – toodi Mary pidulikus rongkäigus lastetoast välja ja krooniti siinsamas lähedal olevas kuninglikus kabelis šotlaste kuningannaks. Tegu oli äärmiselt tähendusrikka sündmusega. Kroonimine oli nii kiriku kui ka riigi elus kõige pühalikum rituaal: selle sümboolse talitusega sai Maryst nii usu- kui ka ilmalike ringkondade silmis legitiimne valitseja. Tseremoonia käigus kuulutati üheksakuune laps pühitsetud kuningannaks, kelle valduses olid kõik need pühad võimuregaalid, mida sai anda üksnes Jumal ja kes pidi aru andma üksnes Jumalale.

Rongkäigus kandis Arran krooni, Lennox valitsuskeppi ja mõjuvõimsaim Šoti ülik ning ühtlasi Arrani naisevend Argylli krahv, riigimõõka. Need olulised regaalid, mis on tänapäevalgi välja pandud Edinburghi lossis, olid oma prestiiži väsimatult igati suurendada püüdes kasutusele võtnud James IV ja tema poeg. Koos olid need esimest korda kasutusel just sel päeval. Kroon, mida enne kandis James V Marie de Guise’i kroonimisel, oli lapsele lootusetult suur ja liiga raske. Seda hoidis Mary pea kohal täielikus kardinalirüüs Beaton. Ta õnnistas tüdrukukest ja võidis teda pühitsetud õliga. Laps virises valjusti, kui piiskop ja peerid ükshaaval tema ette põlvitasid ja truudusvande andsid.

Traditsiooni kohaselt loevad heeroldid kroonimistseremoonial ette kogu kuningliku sugupuu ning tiitlid ja auametid, milleks kulub kuni pool tundi. Silmas pidades Mary jõulist sekkumist toimuvasse, jäeti see osa ära. Inglisemeelsetel ülikutel oli seoses sellega küll kahtlusi, aga muidu käitusid nad „väga väärikalt” ja võtsid osa ka banketist, maskeraadist ja interluudiumist ning muudest suures saalis korraldatud meelelahutustest, mis lõppesid „suure tantsupeoga kuninganna pilgu all koos suurte härrade ja prantsuse daamidega”.

Mary kroonimine lõppes tähelepanuväärse vahepalaga, mis algas sellest, et tema ema pööras esimest korda tõsisemat tähelepanu Henry VIII saadikule. See tähistas täielikku pööret jõudude tasakaalus. Inglisemeelsed ülikud olid oma mõjuvõimu kaotanud ja Arran leppinud Beatoniga, kellest sai jälle kantsler. Greenwichi leping oli sama hästi kui maha kantud: prantsusemeelsed jõud olid nüüd Šotimaal tõusuteel.

Henry VIII oli teinud oma käigud ja kaotanud. Ta oli saanud ka olulise õppetunni. Nagu ta seletas peaaegu igaühele, kes oli nõus kuulama, ei usalda ta šotlasi enam kunagi. Mary oli oma ema valvsa pilgu all tõusnud troonile. Ja kuna ta oli nüüd kuninganna, oli tema ema vaieldamatult see, kes otsustas tema eest.