Читать книгу Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy - Страница 14

Ehkki Mary oli arusaadavalt ärevil, kui ta tõstis jala esimest korda Prantsusmaa pinnale, ei olnud ta kaugeltki üksi. Teda ümbritses vähemalt kümmekond tuttavat nägu. Ema oli isiklikult valinud välja tema saatjad, jälgides, et Henri II esindajaid eesotsas Sieur de Brézé ja tema kaaslastega oleks enam-vähem sama palju kui šotlasi. Esimestena nimetagem lord Erskine’i ja lord Livingstoni, kelle parlament oli valinud Mary ametlikeks hooldajateks, kui Marie de Guise pole tema juures. Edasi tuli James IV ebaseaduslik tütar ja Mary ema lähim usaldusalune, leedi Fleming, kes oli määratud Mary guvernandiks ja juhtis kogu saatjaskonda kuuluvat naispersonali. Kogu aeg oli Mary juures ka tema vana lapsehoidja Janet Sinclair. Lisaks oli seltskonnas veel James V ebaseaduslik poeg ja Mary poolvend lord James Stuart, kes oli 17-aastane ja asus õppima Pariisi ülikoolis. See oligi arvatavasti esimene kord, kui Mary kohtus lähedast sugulast, kes edaspidi etendas tema elus määrava tähtsusega osa. Praegu sõitis ta Pariisi ja Edinburghi vahel edasi-tagasi, valmistudes justkui kirikutegelase karjääriks, tegelikult aga ainult oodates juhust, et astuda rambivalgusse.

Mary pruutneitsid ja ametlikud mängukaaslased olid tema neli parimat sõbrannat: Mary Fleming, Mary Beaton, Mary Seton ja Mary Livingston, kellel oli ühine hüüdnimi Neli Marie’d. Kõik nad olid Maryga peaaegu täpselt ühevanused ning pärit tähtsatest šoti suguvõsadest ja said tema mängukaaslasteks siis, kui ema viis ta saarele Inchmahome’i abikloostrisse. Leedi Flemingi tütar Mary Fleming oli veresidemete tõttu veidi eelistatud ja Mary kohtles teda kui täditütart ning pealegi paistis ta silma oma kiire taibu ja elurõõmu poolest. Mary Beaton jäi ilu poolest alla ainult Maryle, kellega tal hiljem tekkis ühine huvi kirjanduse ja luule vastu. Mary Seton, kes jäi Mary kõrvale peaaegu kogu eluks, oli kuulus kui soengutegija, kes oskas Mary punakaspruunid juuksed seada ja lokkida iga päev uudsesse soengusse. Ja lord Livingstoni tütar Mary Livingston armastas eriti viibida vabas õhus ja tantsida.

Tütarlaste hüüdnimi oli tegelikult nali. Kolm Marie’d olid Prantsusmaal katoliiklaste hulgas väga austatud naised. Need kolm olid neitsi Maarja, Maarja Magdaleena ja Kloopase naine Maarja, kes kõik seisid Kristuse ristilöömise ajal tema risti juures. Mary oli kahtlemata uue testamendiga tuttav ja arvatavasti pidas seda igavaks, sest palju toredam oli kaaslastega mängida ja nii ta mõtleski selle hüüdnime välja. See annab tunnistust jumalavallatust või koguni mõnevõrra pühadustteotavast huumorimeelest, mille poolest Mary sai hiljem kuulsaks. Ei jäänud ka pika ja kurnava ülesõidu ajal märkamatuks, et Mary ei jätnud pilkamata neid oma saatjaid, kes erinevalt temast jäid merehaigeks.

Niipea kui laevad Saint-Pol-de-Léonis randusid, saadeti Pariisi sõna, et Mary on tulemas. Henri II oli juba teinud korralduse, et kõikides tema Saint-Germaini paleed ümbritsevates linnades ja külades tuleb hoolikalt kontrollida, kas mõni suurtel ümberehitustöödel osalenud müürsepp pole kokku puutunud katkuga. Maryt pidid saabumisel tervitama tema vanavanemad, hertsog Claude de Guise ja Antoinette de Bourbon, kelle juurde saadeti seda teatama kuller. Teine kuller pidi ette võtma pika teekonna üle Alpide Torinosse, kus Henri II oli külastamas oma Põhja-Itaalias asuvaid garnisone, et teatada kuningale Mary saabumisest. Nii suure tähelepanu põhjus oli asjaolu, et printsess pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.

Kui kõik olid küllalt puhata saanud, mahutati saabunute pagas vankritele ja need asusid teele Loire’i suudmes paiknevasse Nantes’i, kus kogu kraam laaditi Orléansi suunduvale jõelaevale. Haigus, arvatavasti maopeensoolepõletik, murdis mitu meest maha. Nii Erskine kui ka Livingston olid väga raskesti haiged ja neil kulus tervenemiseks mitu kuud. Mis veelgi halvem, Mary Setoni vend ehk le petit Ceton suri teel Angersi umbes 30 kilomeetri kaugusel Nantes’ist Ancenis’s verisesse kõhutõppe. Mary ja tema saatjaskonna naised ei haigestunud võib-olla seetõttu, et nad jälgisid meestest rohkem, mida joovad. Kuninglikust soost ja aristokraatia hulka kuuluvate naiste puhul loeti normaalseks ettevaatusabinõuks, et neil oli pagasi hulgas pudelivett, mehed aga tarvitasid harilikult kohalikku veini ja õlut.

Noore Setoni kurb saatus oli Maryle esimene kokkupuude inimese surelikkusega. Pärast matust läks seltskond tagasi laevale, et jätkata retke läbi lopsaka looduse ja tihedate metsadega Loire’i oru. Umbes teekonna selles kohas sai de Guise’ide poolehoidja Sieur de Brézé, kes oli Mary ametlik saatja, käsu sõita Lõuna-Prantsusmaale Guyenne’i, kus oli puhkenud talurahva rahutused soolamaksu vastu. Nii jättis ta Mary tema vanaema Antoinette de Bourboni hoole alla. Viimane oli reisiseltskonnale vastu tulnud ja juhtis selle nüüd kodu poole.

Antoinette räägib oma esmamuljetest Maryst oma kirjades. „Kinnitan sulle,” alustab ta, „et ta on oma vanuse kohta kõige nägusam ja tublim laps, keda sa eales oled näinud.” „Tema juuksed on punakaspruunid, tal on hea kehaehitus ja arvan, et kui ta saab täiskasvanuks, on ta kasvanud kauniks neiuks, sest tema nahk on õrn ja valge.” Antoinette märgib, et tüdruku nägu on meeldiva kujuga, iseäranis lõuaosa, mis oli küll võib-olla pisut liiga pikk. Kui käitumisest rääkida, „on ta graatsiline ja enesekindel. Lõppkokkuvõttes võime temaga olla väga rahul.” Hertsoginna lisab peaaegu varjamatu üleolekuga, et teised Mary saatjaskonna liikmed, välja arvatud leedi Fleming, ei ole nii esinduslikud ja „isegi mitte nii puhtad nagu võiks olla”.

Mary kavatseti viia Henri II laste juurde Carrières-sur-Seine’i kõigest mõne kilomeetri kaugusel Saint-Germainist, kuhu nad jäävad seni kuni lossi remonditakse. Mary jõudis Carrières’i pühapäeval, 14. oktoobril ja võeti seisusekohaselt vastu. Selleks ajaks oli kuninglikus lastesõimes juba neli last: dofään François, tema õed Élisabeth ja Claude ning noorem vend Louis, kes suri enne kaheaastaseks saamist leetritesse. Hiljem sündis veel neli last: Charles, Henri, Marguerite ja veel üks poeg, kes sai nimeks samuti François.

Kuna Mary pidi jääma elama koos nendega, tekkis probleem protokolli nõuetega. Kes peaks olema tähtsuse järjekorras esimene? Otsustati, et dofään on esimene, kuna ta on meessoost ja Prantsuse troonipärija. Aga kas peab Mary, kes on ikkagi kuninganna, olema tähtsam teistest, eriti printsess Élisabethist, keda hüüti Isabeliks, kes oli kuninga vanim tütar ja kolme ning poole aastane?

Henri II kaalus seda päris tõsiselt. Otsusele jõudmisel oli palju suurem osa tema armukesel, kardetud Diane de Poitiers’l kui kuninga abikaasal Caterina de’ Medicil. Henri II koduse elu korraldus oli ebaharilik, aga kummaliselt rahumeelne. Caterina oli Urbino hertsogi Lorenzo de’ Medici tütar ja paavst Clemens VII vennatütar. Henri oli sunnitud Caterinaga abielluma oma isa François I tahtel, sest ta vajas Medicite toetust Itaalia diplomaatias. Mõlemad pooled olid abielludes kõigest neljateistkümnesed, kusjuures tegu polnud seisusekohase abieluga. Võib-olla põhjusel, et Caterina oli sunnitud asuma täitma oma abielunaise kohustusi äia silma all – François heitis nalja, et nägi Caterina pilgus „piigivõitleja vaprust” – ei meeldinud talle seksida. Ta jõudis puberteeti hilja ja oli viljatu peaaegu seitse aastat. Räägiti koguni abielu lahutamisest, sest dünastiliste monarhiate ajastul oli sigimatust kuningannast võimalik lahti saada. Caterina oli armukeste ja abielu tühistamise võimaluse tõttu väga haavatav kuni esimese lapse François’ sünnini.

Nende niinimetatud steriilsuseaastate jooksul oli Caterinale toeks just Diane, kes andis enesele aru, kui kasulik on säilitada status quo ja kui kahjulik on, kui tuleb uus ja vähemleplik abikaasa. Diane sundis Henrid veetma rohkem aega Caterina voodis. Vastutasuks andis Caterina Diane’ile võimaluse mõjutada Henrid. Selleks ajaks, kui Mary saabus Saint-Germaini, oli Diane’il koguni oma roll kuninglike laste kasvatamisel. 1546. aastal kuningliku lastesõime eest vastutavaks määratud Jean d’Humières usaldas teda täielikult. Viimase abikaasa, Françoise de Contay ehk proua d’Humières, oli talle abiks ja säilitas selle koha ka pärast mehe surma 1550. aastal, kui uueks juhatajaks määrati endine saadik Roomas Claude d’Urfé.

Paar nädalat pärast seda, kui Mary saabus Carrières’i, saatis Diane d’Humières’le märgukirja, täpsustades kuninga otsust seoses protokolliga. Sellega tunnistati Mary eesõigustatuks võrreldes kõikidega peale dofääni ja ta jagas koos printsess Élisabethiga maja parimat tuba. Peale selle pidi ta „kõndima minu tütardest eespool, sest tema abielu minu pojaga on kokku lepitud ja ka seepärast, et ta on kroonitud kuninganna”.

Caterina de’ Medici nägi Maryt esimest korda Saint-Germainis. Tema arvates oli tüdruk kaunis ja elav: „Meie väikesel Šoti kuningannal tarvitseb ainult naeratada, kui kõigi prantslaste pead pöörduvad tema poole”. Hilisema suhtluse käigus sai Caterinast Mary vastane, kusjuures selle motiiviks polnud niivõrd armukadedus viimase võlude pärast, vaid soov kaitsta oma laste positsiooni ja kasvav hirm ning vaen mõjuvõimsate de Guise’ide vastu. Seda vaenu Henri II elusoleku ajal kuidagi märgata ei olnud. Abielupaari ja armukese kooselu sujus erakordselt hästi.

Mary võeti õukonnas hästi vastu. Tema poolvend, noor Longueville’i hertsog, kes ruttas teda Saint-Germainis erutatult tervitama, oli Maryst võlutud. Ka Jacques de Lorges, kes oli juhtinud 1545. aastal Šotimaale saadetud võltsitud müntidega rahastatud abivägesid, kirjutas Marie de Guise’ile, et tema tütar on nii „võluv ja intelligentne, et pakub igaühele, kes teda näeb, suurt rõõmu ja rahuldust”. Tütrest rääkivate uudiste järele janunev Marie de Guise oli niisuguse teate üle äärmiselt rõõmus.

9. detsembril jõudis Henri II Saint-Germaini tagasi. Ta oli juba tellinud ühelt kunstnikult kõikide laste portreed, mis ta sai kätte Neversis oktoobri lõpul ja nii sai ta Mary ära tunda ning tervitada teda nimepidi. Kui nad viimaks kohtusid, leidis kuningas, et Mary kombed on niisama laitmatud kui tema välimus. „Ta on kõige täiuslikum laps, keda olen eales näinud,” kirjutas ta vaimustunult tallmeister Montmorencyle. Sellest hetkest alates oli Mary, nagu kuningale meeldis korrata, „nagu tema enda tütar”.

Mary debüüt toimus paar päeva hiljem, kui tema onu François abiellus Anne d’Este’iga, kes oli Ferrara hertsogi Hercules d’Este’i tütar. Tegu oli särava seltskonnasündmusega, kuhu olid kutsutud ka Euroopa riikide diplomaadid. Selle ajal tõusis Henri II püsti ja pidas kõne, kus juhtis kõikide tähelepanu „minu tütrele, Šotimaa kuningannale”, kes – nagu kuningas oli soovinud – läks dofääniga tantsima.

Mary oli juba õppinud tantsimist armastama ja oskas palju lihtsamate õukonnatantsude samme. Kui ta läks koos dofääniga tantsupõrandale, vakatas kogu saal ja jäi neid jälgima. See oli Mary esimene tõsisem proovikivi printsessina. Nüüd tuli tal oma jäigas tärgeldatud kleidis, mis oli kaunistatud keerukate mustrite ja kalliskividega täiendatud tikandiga, ning madalate kingadega sooritada keerukas sammude rida, mida ta oli viimaste nädalate jooksul algul üksi sammhaaval muusika järgi õppinud ning seejärel koos dofääniga leedi Flemingi valvsa silma all harjutanud. Niisugune tants õukonnas oli oluline eelsamm kihlusele, sest näitas kogu õukonnale, et „armunud” on hea tervise juures ja nende luud-liikmed on igati korras. Tantsu lõpuks oodati, et esinejad – ükskõik kui vanad nad ka olid – vahetavad põgusa suudluse.

Kuna Mary oli tulnud Prantsusmaale kihluma, oli Henril hea meel näha, et dofään suhtub temasse hästi. François oli 1548. aasta jõulude ajal peaaegu viieaastane, Mary aga kuuene. Henri kinnitas iseendale, et „esimesest kohtumisest peale said minu poeg ja Mary nii hästi läbi nagu oleks nad juba ammused tuttavad”.

Siinkohal on enamasti tegu soovmõtlemisega. Kuigi dofään oli südi ja intelligentne, polnud ta kehaliselt tugev. Juba nii noorena ei jätnud ta Mary kõrval sobiva partneri muljet, sest kui tüdruk oli oma vanuse kohta ebaharilikult pikk, siis François jälle liiga lühike. Ja kui Mary oli heatujuline ning sõnaosav ja žestikuleeris elavalt, siis François oli kohmakas ja kokutaja. Kui temast ja Maryst jäi mulje kui sobivast paarist, siis siin olid suured teened Diane de Poitiers’l. Juba mitu kuud oli ta õhutanud proua d’Humières’d õpetama dofäänile elementaarseid flirtimisvõtteid. Proua d’Humières sai asjast aru ja kui tema hoolealuse esimestest edusammudest tuli juttu, kinnitas Diane talle: „Kui tahate kuningale heameelt teha, siis muudkui õpetage neid väikesi nippe poisile edasi.”

Marygi sai asjast õigesti aru ning andis oma panuse. Ta sai intuitiivselt aru, et on oluline kohelda François’d nii nagu meeldib tema uuele kuningast „isale” ja et parim viis talle meeldida, on püüda olla dofääni sõber, kasutades õukonnas juurdunud tavasid, kuidas armusuhteid välja näidatakse.

See mõjus nagu võlurohi. Nii tallmeister kui ka Veneetsia saadik pidasid Mary elegantset ja tagasihoidlikku käitumist märkimist väärivaks. Proua d’Humières’st innustatuna hakkas ka dofään tundma huvi jahiretkede ja võitluskunstide vastu. Mary onu François kinkis talle spetsiaalselt tema jaoks valmistatud laste soomusrüü ja oma hoolikalt paberile pandud tänukirjas kirjeldab dofään ennast keskaegse „õilsa rüütlina”, kes püüab „võita kauni ja ausa daami, kes on teie õetütar, südant”.

Varsti pärast jõule tegi Antoinette de Bourbon Mary emale teatavaks kuninga seisukoha, et kõiki kuningapere lapsi hakatakse koos õpetama. See oli selge traditsioonide murdmine, aga Henri soov oli, et lapsed „harjuks üksteise seltskonnaga”.

Ühelt poolt mõtles ta tõepoolest nii. Tema soov oli, et Mary ja Élisabeth, tema enda vanem tütar, kasvaks üles nagu õed ja et dofään puutuks Maryga kokku sundimatus, ehkki kontrollitud õhkkonnas. Teine, varjatud asjaolu seisnes selles, et Mary šotlastest saatjaskond või vähemalt sinna kuuluvad mehed, kippusid kujunema koormavaks. Šotlased polnud Prantsuse õukonnas kuigi populaarsed oma kõrgest positsioonist hoolimata, kuulusid nad ju kuningliku ihukaitse ehk garde écossaise’i koosseisu. Prantsuse õukonnaetiketi standardite järgi olid nad jämedakoelised ja tahumatud. Nüüd küpseski Henril soov saata juba Šotimaal Mary teenistusse asunud ohvitserid tagasi kodumaale.

Keeleoskus oli esmane tegur. Esialgu oskas Mary ainult šoti keelt ja peaaegu üldse mitte prantsuse keelt. See pidi kiiresti muutuma. Samuti kerkis küsimus kõige selle maksumusest, sest Mary ema polnud määranud oma tütre kaaskonnale töötasu ja Henri ei soovinud rahastada kõikide kuninglike laste majapidamiskulusid eraldi, kuna ühiselt oli lihtsam oma eesmärke saavutada. Uue elukorralduse kohaselt tuli kõikidel rääkida prantsuse keelt ja täita protokolli nõudeid. Mary ja dofääni saatjaskond ühendati. Viimase õed ja nende teenijad paigutati samasse hoonesse luksuslikku korterisse koos Mary ja tema kammerneitsitega ning kõik nad olid d’Humières’ ja tema abikaasa alluvuses.

Mary meessoost saatjad peale mõne vähese erandi tõrjuti kõrvale ja ka naiste poolel tehti muudatusi. Esialgu saatsid neli Marie’d Maryt igal pool, aga kui ta oli end sisse seadnud ja näis end uues keskkonnas vabamalt tundvat, saadeti nad umbes kuue kilomeetri kaugusele Poissysse dominiiklaste kloostrikooli õppima prantsuse keelt, mistõttu ka Mary oli nende äraolekul sunnitud rääkima ainult prantsuse keelt. Isegi tema vana hoidja Sinclair tundis end tõrjutuna. Tema endine positsioon taastati, kui Mary ema tema kaitseks sekkus, aga tema soovi mitte süüa koos prantslannadega ei rahuldatud. Sinclair oli tüdinenud sellest, et teised teenijad ja kuningapere lapsed suhtuvad tema šotlaslikku käitumisviisi üleolevalt. Palvetest hoolimata oli ta sunnitud elama ja töötama koos inimestega, kelle Henri määras personali hulka, et hoolitseda tema tütarde eest.

Peaaegu täieliku vastandina võis leedi Fleming tunda end kindlalt. Ta oskas soravalt prantsuse keelt, oli šotlasega abielus ja tema kohta arvati, et tal „on kõik omadused, mida võib soovida”. Aga siingi oli varjatud asjaolusid. Pealtnäha jäi mulje, et Mary ei saa hakkama ilma guvernandita, keda noor kuninganna justkui ei pidanud jagama teiste lastega. Niisiis sai Fleming õiguse juhendada Maryt teenivaid naisi, ehkki see tekitas seoses kuludega vaidlusi d’Humières’ ja (hiljem) d’Urféga.

Tõde seisnes aga selles, et kaunist ja meelast Flemingist oli saanud Henri II viimane armuke. Kuningas koguni kirjutas Mary emale, et Flemingit talle kiita. „Loodan, et hindate seda hoolt, vaeva ja suurt tähelepanu, mida minu sugulane leedi Fleming ilmutab päevast päeva meie väikese tütre ja šotlaste kuninganna isiku vastu,” märgib kuningas mitte just kõige siiramalt. „Pean tema lapsi ja peret kindlasti alati meeles.”

Ühel ööl üllatas armukade Diane de Poitiers kuningat, kui too oli äsja nautinud tema rivaali embusi. De Poitiers tegi stseeni ja süüdistas Henrid šotlaste kuninganna häbistamises, kuna laskus armuafääri viimase teenijaga. Hiilides läbi Mary ruumide kohtamisele armukesega ja sealt tagasi tulles olevat Henri seadnud kahtluse alla ka noore kuninganna maine.

Henri ei teinud Diane’i protestidest väljagi, aga nagu alati, jäi viimane sõna naisele. 1551. aastal jäi leedi Fleming lapseootele. Ta sünnitas poja, Henri d’Angoulême’i, mida peeti saatuslikuks veaks. See tegi kuninga armuloo avalikuks ja põhjustas nilbeid kuulujutte. Diane asus otsekohe kuningliku perekonna head nime kaitsma ja põlu alla sattunud Fleming saadeti otsekohe Šotimaale tagasi ning pidi jätma oma tütre, ühe neljast Mariest, Prantsusmaale maha.

Ehkki siin oli palju uut ja huvitavat, tundis Mary siiski oma lihase ema järele väga suurt igatsust. Aprillis 1550, kui oli lahus oldud juba peaaegu kaks aastat, rõõmustas ta väga, kui kuulis, et ema kavatseb tulla talle külla. Mary rõõm oli segatud kurbusega, sest tema vanaisa Claude, hertsog de Guise oli hiljuti Joinville’is pärast kaks kuud kestnud haigust 54-aastasena surnud. Mary kirjutatud esimene ametlik kiri oli formaalne diplomaatiline soovituskiri Sieur de Brézéle, kelle Henri II otsustas saata Šotimaale kurba uudist teatama.

Maryt peeti liiga nooreks, et osaleda vanaisa matusel, ja nii esindas teda asemik. Mary emal polnud samuti võimalik kohale tulla, mistõttu Mary ka pisaraid valas. „Kaotasin parima isa, keda üks laps on kaotanud,” öelnud ta ema vennale François’le, kes päris isa hertsogitiitli.

Marie de Guise otsustas külaskäiku kiirendada ja valides sõiduks garderoobi, pidas ta nõu Diane de Poitiers’ga – kes oli alati olulisem moe määraja kui Caterina de’ Medici – Saint-Germainis seoses leinaajaga kehtivate protokollinõuete üle. Henri II hoolitses Marie sõidu korraldamise eest, hankides Inglise riiginõukogust talle diplomaatilise passi, sest erinevalt tütrest polnud ema kuigi tugeva sisikonnaga ja kippus kergesti jääma merehaigeks. Ta kartis pikka meresõitu Šotimaalt ja eelistas aeglasemat teekonda maad läbi Inglismaa, nii et meritsi jäi läbida ainult lühike vahemaa Doveri sadamast üle La Manche’i.

Ema plaanidest erutatud Mary saatis Antoinette de Bourbonile emotsionaalse kirja. Ta lihtsalt pidavat kirjutama, ütleb ta selles, et ka vanaema saaks osa „sellest rõõmsast teatest, mida ma äsja kuninganna käest ema tulekuga kuulsin”. Kiirustades kirja lõpetama jäi Maryl mõni sõna vahele, aga asja mõte on selge. Ema küllatulek „oleks mulle suurim õnn, mida ma siin ilmas oskan soovida … Palun teid, madame, vahest peate võimalikuks suurendada minu rõõmu veelgi ja külastate mind peagi, seniks aga varute kannatust, nagu te olete alati osanud niisugustel puhkudel teha.” Mary oli kahe aasta jooksul omandanud prantsuse keele. Kiri oli stiililt rutakas, aga grammatiliselt laitmatu.

Mary ema külaskäigul oli ka poliitiline eesmärk. Henri II kavatses tähistada suurejooneliselt Inglise vägede väljatõrjumist kindlustest ja garnisonidest Šotimaal ning Boulogne’i kindlustustest. Osalema pidi kogu õukond ja ka Henri kaugemad sugulased ning mingeid kulutusi ei peetud liiga suureks. Marie de Guise’ile ja tema Šoti kuningannast tütrele oli pidustustes ette nähtud keskne osa.

Mary ema ei tulnud üksi. Ta võttis kaasa peaaegu kogu Šoti õukonna, tähelepanuväärsel kombel ka inglisemeelsed lordid, kes olid olnud aastaid Henry VIII ja Somerseti leeris. Tema eesmärk oli üheselt selge. Ta soovis tugevdada omaenese väljavaateid saada ainsaks Šotimaa asevalitsejaks – olid ju kõik teised kandidaadid, nii prantsuse- kui ka inglisemeelsed, tunnistanud Haddingtoni lepingut – ja siduda ülikud nüüd vana liitlasega. Mõlema eesmärgi saavutamisele aitas palju kaasa Henri II ülim külalislahkus ja heldelt jagatud uued toetused.

Peamised pidustused leidsid aset Normandia pealinnas Rouenis oktoobrikuus. Rooma keisririigi eeskujul oli kõrghetk kuninga triumfaalne sissemarss linna juubeldava rahvahulga silme all selleks puhuks spetsiaalselt püstitatud triumfikaare alt. Niisugune rituaal oli renessansiajastul klassikaline, aga teostati siin homeroslikus mõõtkavas, võidukate väejuhtide klassikalistesse mundritesse riietatud sõdurid ja näitlejad marssisid kuninga ja õukondlaste eest läbi, kusjuures emaga kohtumisest üliõnnelik Mary ja Marie de Guise istusid aukohal sinikuldses vaatepaviljonis Seine’i läänekaldal.

Rongkäigu eesotsas liikus sõjatrofeedega koormatud triumfivanker, millele järgnes maaliline stseen, kus „ükssarved” – tegelikult spetsiaalse peaehtega valged hobused – vedasid vaatajate eest mööda Valois’de dünastia sõjalisi võite sümboliseerivad platvormid, kuhu olid kuhjatud Šotimaal või Boulogne’is vallutatud kindluste mudelid ja lipud. Ühel hetkel kehastus Henri II Hannibaliks, Kartaago väejuhiks, kes viis oma väed üle Alpide Rooma vastu, kasutades selleks ka elevante, kes täitsid oma osa rahvahulga ees väga hästi. Paljud arvasid, et tegu on Pariisi rändloomaaiast toodud tõeliste elevantidega, aga tegelikult olid need puidust ja papjeemašeest ning ratastel ja neid lükkasid edasi nende sees peidus olnud mehed.

Järgmisena tulid Boulogne’is võetud „vangid”, kes veeti läbi tänavate ahelais. Kõige uhkemini kaunistatud parv oli reserveeritud stseenile, mis kujutas Henri II koos lastega. Kuningat oli kujutatud Rooma keisrina, keda ümbritsevad järeltulijad, kusjuures Prantsuse „keisrikrooni” hoidis tema pea kohal Zeusi tütar ja toonase kangelasliku aja muusa Kalliope.

Järgnes umbes 50 Brasiilia pärismaalasteks grimeeritud mõlemast soost näitlejat, kes marssisid läbi tänavate ihualasti ja korraldasid siis kahe suguharu vahelise lahingu. Kogu stseenile, mis etendati vaateplatvormi ees, andsid värvi pärismaalaste onnid, telgid, palmipuud ja metsloomad. Pärismaalased küttisid loomi, küpsetasid lõkkel toitu ja tegid kaupa Prantsuse garnisoni sõduritega. Lõpuks puhkes suur lahing, kus läksid käiku vibud ja nooled ning mille lõpuks põletati kaotanud hõimu osmikud maha. See oli puhtakujuline massimeelelahutus, mis trumpas üle kõik eelmised, ja rahvas möirgas vaimustusest.

Viimase vaatemänguna etendati Seine’il „Prantsuse” ja „Portugali” sõjalaevade merelahingut, kus osalesid tõelised laevad, mille lastis olid ka vaadid püssirohuga. Meremehed tegid pauku tõelise suurtükiga, aga arvatavasti ilma kuulideta. Paraku juhtus see, mida oli karta ja üks püssirohuvaat plahvatas, laev läks põhja ja meeskond kaotas elu. Järgmisel päeval korrati kogu etendust asenduslaevaga, aga juhtus täpselt sama lugu ja surma sai veel hulk meremehi.

Kogu etendus oli võimas visuaalne manifest, milles keskne osa oli antud Šotimaale ja seetõttu nautisid šotlaste kuninganna ja tema ema eriti suurt tähelepanu. Henri II pidas ennast Šotimaa kaitsjaks, kelle võidud tõid vabaduse Šotimaale ja Boulogne’ile. Pidustuste ühendav teema oli dofään. Just tema ja mitte Henri II ise oli see keskne kuju, kelle ümber kogu misanstseen oli lavastatud, sest teda kujutati juba kroonitud šotlaste kuninganna abikaasana. Ta oli tulevane Šotimaa ja Prantsusmaa kuningas ning kuna Mary võis Tudorite dünastia rajaja Henry VII lapselapselapsena pretendeerida ka Inglismaa troonile, võis temast saada ka seaduslik Inglismaa kuningas. Seega oli ta kolmekordne troonipärija. Mary abielu kaudu dofääniga oli Valois’de dünastial võimalus realiseerida oma potentsiaal ja rajada Prantsuse-Briti impeerium, mis ulatub Briti saartele ja siis juba üle Atlandi Brasiiliasse, kuhu Prantsuse kaupmehed olid juba jõudnud ja ohustasid Portugali kaubandussidemeid.

Isegi see, et Henri II valis pidustuste kohaks Normandia, oli tähendusrikas. Tegu oli ju Inglismaale lähima provintsiga, millel olid ajalooliselt kõige tihedamad sidemed Inglismaaga. Samuti oli see piirkond, kus de Guise’id kogu aeg suurendasid oma maavaldusi ja leidsid poolehoidjaid. Kõige selle valgusel oli niinimetatud Prantsuse-Briti projekt lihtsalt nende plaanidest kõige hulljulgem. Hertsog Claude de Guise oli välja mõelnud kava, kuidas suurendada oma suguvõsa tähtsust Valois’de dünastia võimu all olevas riigis. Nüüd oli ta surnud ja tema pojad pidid selle kava ellu viima.

Kogu projekt toetus Maryle. Henri II loogika lähtus dünastia huvidest. Henry VIII testament määras troonipärimise korra Inglismaal. Kui Henry VIII ainus ellu jäänud poeg Edward VI sureb pärijateta, siis läheb pärimisõigus kuninga testamendi kohaselt naisliinile. Niisiis oleks Edwardi võimupärija tema vanim õde Mary Tudor ja kui temagi peaks lastetuna surema, siis tema noorem õde Elizabeth Tudor.

Katoliiklaste arusaama kohaselt oli aga Mary Tudori seaduslik pärija šotlaste kuninganna Mary. Nende arvates oli Elizabeth ebaseaduslik laps. Tema ema oli Anne Boleyn, kellega Henry VIII oli abiellunud, kui tema esimene naine Catherine Aragónist oli veel elus. Paavst ja katoliku kirik ei tunnistanud Anne Boleyni Henry VIII seadusliku abikaasana, nimetades teda konkubiiniks. Henry ise oli temast lahti öelnud, lahutanud temast ja lasknud ta 1536. aastal hukata, Elizabeth aga kuulutati ebaseaduslikuks lapseks parlamendi otsusega, mida pole hiljem kunagi tühistatud. See jättiski alles võimaluse kuulutada Šotimaa kuninganna Mary trooninõudlejaks, ehkki Henry VIII püüdis just nimelt seda võimalust takistada.

Henry oli alati arvamusel, et testamendiga saab ta kehtestada troonipärimise korra ja sellega välistada Stuartite püüdlused ning ta uskus, et ongi asja nii korraldanud. Ta oli veel täpsustanud, et kui kõik tema lapsed surevad järeltulijateta, siis pärivad trooni tema noorema õe Suffolki hertsoginna Mary lapsed. Henry oli Greenwichi lepingu tühistamise pärast Šotimaa peale nii vihane, et pani Stuartite liinile veto. Tegu oli kalkuleeritud ninanipsuga.

Ehkki parlament kiitis Henry lahenduse 1544. aastal vastu võetud kolmanda pärilusseadusega heaks, toetus see siiski ühele märkimisväärsele asjaolule. Kui troonipärimisõigust oli võimalik edasi anda ka naisliini mööda, siis tulid mängu ka Henry vanema õe Margaret Tudori järeltulijad. Mitte keegi, kes pidas silmas troonipärimise korda, ei saanud jätta tähelepanuta Margareti esimest abielu Šotimaa kuninga James IV-ga. Nende poja James V tütar oli Šotimaa kuninganna Mary, kes oli ühtlasi Margareti lapselaps ja Henry VII lapselapselaps.

Mary väljavaade nõuda endale Inglise trooni oli kõigest väike tume pilveke silmapiiril seni, kuni Edward VI või Mary Tudor olid veel elus, sest nende õigused troonile olid väljaspool kahtlust. Aga võrreldes Elizabeth Tudori õigustega olid Mary võimalused vähemalt sama tugevad. Üksnes kolmandast pärilusseadusest oli vähe, et kaitsta Elizabethi õigust troonile, aga Henry VIII oli katkestanud suhted paavstiga kümme aastat enne kui kõnealune seadus vastu võeti, ehkki katoliiklased, kes ikka veel moodustasid ülekaalukalt suurema osa Inglismaa elanikest, skismaatilise parlamendi kehtestatud seadust ei tunnistanud.

Pärast triumfaalseid pidustusi ja tugevat toetust de Guise’ide ambitsioonidele viibis Marie de Guise Prantsusmaal veel üle aasta, oli tütre juures Pariisis ja Saint-Germainis, Joinville’is ja Blois’s ning viis seejärel oma šotlastest saatjaskonna ringsõidule mööda riiki. Ringsõit oli sama väärikas kui kuninga oma ja tema šoti saatjaskond oli ilmselt üsnagi kurnatud, aga mis palju tähtsam, see jättis neile sügava mulje. Pealegi olid nad nüüd kindlasti ka märksa rikkamad, sest Henri II polnud kunagi varem olnud nii heldekäeline kui enne seda ja kulutas ajavahemikus 1548–1551 oma Prantsuse-Briti projektile viis miljonit liivrit ehk viis korda rohkem kui François I kulutas Šotimaa asjade ajamiseks kogu oma võimuloleku aja jooksul.

Ringsõidu katkestas melodraama, mis lõppes traagiliselt. Aprillis 1551 paljastati Amboise’s vandenõu eesmärgiga mõrvata šotlaste noor kuninganna. Üks pärast Saint Andrewsi lossi piiramist prantslaste kätte vangi langenud šotlane otsis võimalust kätte maksta. Ta muutis nime ja astus Šoti kaardiväkke ning sai juurdepääsu kuninglikesse ruumidesse, kus kavatses teha Maryle atentaadi, ostes selleks ära tema koka, et too mürgitaks Mary tema lemmikmagustoidu, küpsetatud pirnidega. Keegi aga lobises midagi ja vandenõu paljastati. Peamine vandenõulane pääses põgenema, läks kõigepealt Iirimaale ja sealt Šotimaale, kus aga tabati ja saadeti tagasi Prantsusmaale, et ta seal kohtu alla anda ja hukata. Mary kas ei saanudki sellest teada või ei lasknud end niisugusest napist pääsemisest häirida, tema ema mure oli aga nii suur, et ta haigestus ja pidi heitma voodisse.