Читать книгу Hõive, intressi ja raha üldteooria - John Maynard Keynes - Страница 10

Väärtus- ja tootmisteooriat käsitlevad uurimused tegelevad eelkõige hõivatud ressursside antud mahu jaotamisega erinevate kasutusviiside vahel ning tingimustega, mis määravad nende suhtelise tulemi ja nende abil valminud toodete suhtelise väärtuse eeldusel, et need ressursid on rakendatud.^[2]

Samuti on sageli käsitletud kirjeldavalt kasutatavate ressursside mahu küsimust hõivatud elanikkonna, loodusrikkuste ning akumuleeritud tootmisvahendite tähenduses. Samas on puhtakujulist teooriat tegeliku hõive määrajate kohta väga harva arendatud detailide tasandil. Muidugi oleks absurdne väita, et sellega pole üldse tegeldud. Iga hõivekõikumist puudutav väitlus, ja neid on olnud palju, on seda probleemi märganud. Pean silmas, et ei saa väita, nagu oleks teemast mööda vaadatud, vaid seda, et fundamentaalteooria seisukohast on teema osutunud nii lihtsaks ja ilmselgeks, et seda on parimal juhul ainult mainitud.^[3]

I

Eeldatavasti lihtne ja enesestmõistetav klassikaline hõiveteooria on minu arvates ilma eriliste diskussioonideta lähtunud kahest üldväitest, nimelt:

1. Palk on võrdne töö piirtoodanguga.

See tähendab, et hõivatud isiku palk võrdub väärtusega, mis kaotatakse, kui hõivet vähendatakse ühe ühiku võrra (pärast kõigi teiste kulude lahutamist, mida selle ühiku tootmatajätmisega välditakse). Lisatingimuseks on, et see võrdsus ei tarvitse teatud kindlate põhimõtete kohaselt kehtida, kui konkurents ja turud ei ole täiuslikud.

2. Teatud kindla tööjõukoguse hõive korral makstud palga kasulikkus võrdub selle hõivega kaasneva piirkasu vähenemisega.^[4]

See tähendab, et hõivatud isiku reaalpalk on parasjagu piisav selleks (hõivatud isiku enda hinnangul), et teha tulevikus vastavas mahus tööd. Lisatingimuseks on, et seda iga tööühiku puhul kehtivat võrdsust võib väärata hõivatud ühikute kooslus, mille mõju võib olla analoogiline esimest üldväidet väärava mittetäieliku konkurentsiga. Kasulikkuse vähenemise all tuleb siin mõista kõiki põhjuseid, mille tõttu tööline või tööliste rühm pigem loobub töötamisest kui võtab vastu selle töö eest pakutud palga, sest viimase kasulikkus jääb nende jaoks teatud miinimumist allapoole.

See väide on kooskõlas nähtusega, mida võib nimetada “hõõrduvaks” tööpuuduseks. Selle realistlik tõlgendus lubab arvesse võtta teatud ebatäpsusi, mis takistavad täieliku tööhõive saavutamist: näiteks tööpuudust, mis tekib ajutise mittevastavuse tõttu kindla otstarbega ressursside bilansis ja on põhjustatud varieeruvast nõudlusest, või ettenägematute muutuste tõttu tekkivat ajalist vajakut, või seda, et töö koha vahetamisel ei saa vältida teatud viivitust, mistõttu mitte staatilises ühiskonnas on alati mingi osa ressurssidest rakendamata “töökohtade vahel”. Lisaks “hõõrdumisega” seotud tööpuudusele kehtib see väide samuti “vabatahtliku” töö puuduse puhul, mis esineb siis, kui töötaja keeldub või pole suuteline seadusandluse, ühiskondliku praktika või nende kombinatsioonide määratud kollektiivse töölepingu tingimustel aeglase muutustele reageerimise või inimliku kange kaelsuse tõttu vastu võtma tasu, mis on vastavuses tema piirtootlusega määratud toote väärtusega. Need kaks kategooriat, “hõõrduv” ja “vabatahtlik” tööpuudus, on laialt tuntud. Klassikalised postulaadid ei näe ette kolmandat võimalust, mida mina nimetan “mittevabatahtlikuks” töö puuduseks.

Neid selgitusi arvestades määrab klassikaline teooria hõivatud ressursside mahu täpselt nende kahe üldväitega. Esimene annab meile hõive nõudlusgraafiku, teine pakkumisgraafiku, ning hõivemaht on esitatud punktis, kus piirtoote kasulikkus võrdub piirhõivega kaasneva kasulikkuse vähenemisega.

Järelikult on hõive suurendamiseks ainult neli võimalust:

a) Parem organiseerimine või ettenägelikkus, mis vähendab “hõõrduvat” tööpuudust;

b) Hõive negatiivse piirkasulikkuse mõju vähendamine, mis väljendub reaalpalgas, mille eest võib saada täiendavat tööd, s.t. “vabatahtliku” tööpuuduse vähendamises;

c) Töö füüsilise piirtootlikkuse suurendamine palga kaupade tööstuses (kasutades professor Pigou’ vastavat terminit kaupade kohta, mille hinnast sõltub rahapalga^[5] kasulikkus).

d) Mittepalgakaupade hindade kiirem tõus palgakaupa de hinnatõusuga võrreldes, millega kaasneb mittepalgateenijate kulutuste kandumine palgakaupadelt mittepalgakaupadele.

Nii nagu mina seda mõistan, on see kokkuvõte professor Pigou’ “Tööpuuduse teooriast”, mis esitab ainsana klassikalise hõiveteooria üksikasjaliku ülevaate.^[6]

II

Kas eespool toodud väiteid võib pidada tõeseks sellest seisukohast, et üldiselt teeb elanikkond harva tööd nii palju, kui ta tahaks kehtivate palkade eest teha? Arvatavasti on inimesi, kes tulevad pakutud palga eest tööd otsima, hoopis rohkem kui nõudlust nende järele.^[7] Klassikaline koolkond lahendab selle probleemi oma teise üldväitega, kinnitades, et kui tööjõunõudlus ammendub enne, kui kõik, kes selle palga eest nõustuvad töötama, on tööd saanud, siis põhjustab seda töötajate avalikult või vaikimisi omavahel sõlmitud kokkulepe keelduda töötamast väiksema palga eest, kui aga kõik töötajad on nõus palga alandamisega, siis toob see kaasa täiendava hõive. Kui asi on nõnda, siis esmapilgul mittevabatahtlikuna näiv tööpuudus pole lähemalt vaadates siiski mittevabatahtlik ning seda tuleb käsitleda “vabatahtlikuna”, sest seda mõjutab kollektiivne kauplemine jms.

Siit tuleneb kaks tähelepanekut, millest esimene seostub töötajate suhtumisega vastavalt reaal- ja rahapalkadesse ning ei ole teoreetiliselt oluline; teine jällegi on.

Oletame hetkeks, et töötajad pole nõus madalama rahapalgaga töötama ning pakutud rahapalga alandamine viib streikide ja muuga tööturult minema osa praegu hõivatud tööjõust. Kas sellest saab järeldada, et praegune reaalpalga tase mõõdab õigesti tööjõu piirkasu vähenemist? Mitte just ilmtingimata. Kuigi praeguse rahapalga vähendamine viib tööturult ära osa tööjõudu, ei järeldu sellest, et pakutud rahapalga alanemine palgakaupades hinnatuna teeks seda samamoodi, kui viimaste hind tõuseks. Teiste sõnadega võib juhtuda, et tööjõud nõuab teatud ulatusega minimaalset rahapalka, aga mitte minimaalset reaalpalka. Klassikalise koolkonna esindajad on vaikimisi eeldanud, et see ei muuda põhimõtteliselt nende teooriat. Kuid see pole nõnda. Kui tööjõupakkumine ei ole reaalpalga kui ainsa argumendi funktsioon, siis pudeneb nende väide pihuks ja põrmuks ning jätab üsna lahtiseks küsimuse, millest tegelik hõive sõltub.^[8] Nähtavasti pole nad aru saanud, et kui tööjõupakkumine on ainult reaalpalga funktsioon, siis nihkub pakkumiskõver iga kord, kui hinnad muutuvad. Nende meetod on seotud väga eriliste eeldustega ning seda ei saa üldisematel juhtudel kasutada.

Kahtlemata ütleb meie igapäevane kogemus, et tööjõud esitab (teatud piirides) pigem raha- kui reaalpalka puudutavaid nõudmisi ning see pole pelgalt võimalus, vaid igapäevane praktika. Töötajad ei nõustu tavaliselt rahapalkade alandamisega, aga ei loobu töötamast, kui palgakaupade hinnad tõusevad. Vahel peetakse ebaloogiliseks, et vastupanu ei osutata mitte reaalpalga, vaid rahapalga alandamisele. Mõningatel allpool osutatud põhjustel (lk. 26) ei olegi see nii ebaloogiline, kui esialgu paistab. Loogika loogikaks, kogemused kinnitavad, et tegelikult tööjõud käitubki nõnda.

Veel enam, faktid ilmselgelt ei toeta väidet, et depressioonile omane kõrge tööpuudus on tingitud töötajate vastuseisust rahapalkade alandamisele. Pole eriti mõistlik kinnitada, et Ameerika Ühendriikides tulenes 1932. aastal tööpuudus sellest, et töötajad avaldasid kangekaelselt vastupanu rahapalkade alandamisele, või sellest, et nad nõudsid kangekaelselt kõrgemat reaalpalka, kui majandusmasina tootlus suutis võimaldada. Hõiveulatus kõigub suurtes piirides, ilma et tööjõu nõudmistes reaalpalgale või tööjõutootluses võiks täheldada mingit silmnähtavat muutust. Tööjõud ei ole surutise ajal rahulolematum kui sellest kaugele jääva tõusu ajal. Samuti ei ole tema tootlus madalam. Need kogemuslikud faktid on prima facie^[9] asjakohased, et klassikalise analüüsi pädevuses kahelda.

Oleks huvitav näha statistilist uuringut rahapalkade ja reaalpalkade muutuste tegelikest seostest. Pärast mingis konkreetses tööstusharus toimunud muutust võib oodata rahapalkade muutumisega samasuunalist reaalpalkade muutumist. Üldises palgatasemes toimuvate muutuste korral leitakse minu arvates, et reaalpalkade muutus, mis seostub rahapalkade muutusega ja on seni eeldatavasti olnud samasuunaline, on tegelikult enamasti alati vastassuunaline. Kui rahapalgad tõusevad, siis leitakse, et reaalpalgad langevad, ja kui rahapalgad langevad, siis reaalpalgad tõusevad. Selle eelduseks on, et eri põhjustel kaasneb lühiperioodil alanevate rahapalkadega ja tõusvate reaalpalkadega kahanev hõive. Tööjõud on hõive vähenedes nõus palkade alandamisega, kuid siis reaalpalgad vältimatult tõusevad, sest toodangu vähenemisel piirtulu suureneb, kui tootmisvahendid jäävad samaks.^[10]

Kui pakutav reaalpalk oleks tõepoolest sellest miinimumtasemest madalam, mille korral mitte keegi peale juba rakendatud töötajate ei nõustuks mingitel asjaoludel täiendavalt töötama, siis ei eksisteeriks mittevabatahtlikku tööpuudust, välja arvatud hõõrdumisega seotud tööpuudus. Aga oleks absurdne eeldada, et selline olukord valitseb pidevalt. Tavaliselt on pakutud rahapalga eest alati saadaval täiendavat tööjõudu lisaks juba hõivatud tööjõule isegi siis, kui palgakaupade hinnad tõusevad ja reaalpalk järelikult langeb. Kui see on õige, siis palgakaupade vastavus kehtivale rahapalgale ei ole tööjõu piirkasu vähenemise korrektne määratlus ja teine üldväide ei pea kuigivõrd paika.

Kuid eksisteerib veel olulisem vastuväide. Teine üldväide lähtub eeldusest, et reaalpalk sõltub palgakokkuleppest, mille tööjõud teeb ettevõtjatega. Loomulikult tunnistatakse, et kaup tehakse tegelikult rahas, ja isegi seda, et töötajatele vastuvõetav reaalpalk ei ole sõltumatu sellest, missugune juhtub olema vastav rahapalk. Ometi on jõutud väiteni, et rahapalk on see, mis määrab reaalpalga. Niisiis eeldab klassikaline teooria, et tööjõud saab alati vähendada oma reaalpalka, nõustudes rahapalga vähendamisega. Üldväide, et reaalpalk kaldub olema samaväärne töötamisega kaasneva kasulikkuse vähenemisega, eeldab selgelt, et tööjõud saab ise otsustada reaalpalga üle, mille eest ta töötab, kuigi mitte sellel palgatasemel tekkiva hõive ulatuse üle.

Traditsiooniline teooria kinnitab lühidalt, et reaalpalga määrab ettevõtjate ja tööliste kokkulepe. Seega eeldatakse, et tööandjate vaba konkurentsi puhul, kui töölised ei sea piiravaid tingimusi, võivad viimased soovi korral viia oma reaalpalga vastavusse sellel palgatasemel tööandja pakutud hõive piirkasu vähenemisega. Kui see väide ei vasta tõele, siis pole edaspidi mingit põhjust oodata, et liigutakse reaalpalga ja tööhõivega kaasneva piirkasu kahanemise võrdsuse suunas.

Tuleb meeles pidada, et klassikalise teooria järeldused peavad silmas kogu tööjõudu, mitte üksikindiviidi, kes võib saada tööd, nõustudes rahapalga vähendamisega, millest tema kaastöötajad keeldusid. Eeldatakse nende järelduste kehtimist nii suletud kui ka avatud süsteemis, samuti seda, et nad ei sõltu avatud süsteemi omadustest või üksiku riigi rahapalga alandamise mõjust selle riigi väliskaubandusele, mis jääb käesoleva käsitluse raamest muidugi täiesti välja. Samuti ei võeta arvesse rahas makstud madalama palga kaudseid mõjusid, mis tekitavad teatud reaktsiooni pangandussüsteemis ning krediidiolukorras, mida me vaatleme lähemalt 19. peatükis. Need põhinevad usul, et suletud süsteemis toimuva üldise rahapalgataseme alanemisega kaasneb lühiperioodil igal tasemel ja ainult väikeste eranditega mõningane, kuigi mitte alati proportsionaalne reaalpalkade alanemine.

Nüüd ei pea ilmselt paika eeldus, et reaalpalga üldine tase sõltub tööandjate ja töötajate kokkulepetest rahapalga küsimuses. On tõesti veider, et selle tõestamiseks või ümberlükkamiseks on nii vähe vaeva nähtud. Kusjuures see ei ole kooskõlas klassikalise teooria üldpõhimõtetega, mis on sisendanud meisse usku, et hindasid kujundab rahas väljendatud esmane piirkulu ning rahapalgad on peamisteks esmase piirkulu kujundajateks. Seega võiks rahapalkade muutudes oodata klassikaliselt koolkonnalt väidet, et hinnad muutuvad peaaegu samas proportsioonis, mis jätab reaalpalga ja tööpuuduse praktiliselt samale tasemele kui enne. Iga tööjõule osaks langev väike võit või kaotus kaetakse kasumi või piirkulu teiste muutumatuks jäänud komponentide arvel.^[11] Näib aga, et klassikud on sellest mõtteviisist eemaldunud, osalt sügavast veendumusest, et tööjõud saab määrata oma reaalpalga, ning osalt võib-olla eeldades, et hinnad sõltuvad rahahulgast. Ning kord juba omaks võetud usku väitesse, et tööjõud saab alati määrata oma reaalpalga, on järgitud ning ekslikult segi aetud väitega, et tööjõud saab alati määrata, milline reaalpalk vastab täishõivele, s.t. milline on antud reaalpalga korral maksimaalne hõivatute arv.

Kokkuvõttes võib klassikalise teooria teisele üldväitele esitada kaks vastuväidet. Esimene on seotud tööjõu tegeliku käitumisega. Kui rahapalk jääb endiseks, siis reeglina ei põhjusta hinnatõusuga kaasnev reaalpalkade langus sel palgatasemel kasutada oleva tööjõu pakkumise vähenemist allapoole seda taset, kus hindade tõusu tõttu on tegelikult rakendust leitud. Kui see juhtuks, siis võtaksid kõik praegusel hetkel tööta olevad, aga samal palgatasemel töötada soovijad oma töösoovi tagasi isegi elatusmaksumuse väga vähese kallinemise korral. Kuid just see kummaline arvamus tõuseb esile professor Pigou’ “Tööpuuduse teoorias” ning seda eeldavad vaikimisi kõik ortodoksse koolkonna liikmed.

Teine, palju olulisem vastuväide, mille üle me järgmistes peatükkides veel arutleme, tuleneb meie poolt kahtluse alla seatud eeldusest, et üldise reaalpalga taseme määrab otseselt ära see, kuidas palgakokkuleppeid sõlmitakse. Eeldades, et palgakokkulepe määrab reaalpalga, on klassikaline koolkond osutanud kasutamiskõlbmatule seosele. Võib-olla pole ühtegi tööjõu kui terviku käsutuses olevat meetodit, mis viiks antud hetkel hõivatud töötajate hulga puhul üldisele rahapalgale ekvivalendiks olevad palgakaubad vastavusse töötamisest tuleneva kasulikkuse vähenemisega.^[12] Võib-olla polegi sobivat viisi, kuidas tööjõud tervikuna saaks oma reaalpalka vähendada, sõlmides ettevõtjatega uue, rahas väljendatud palgakokkuleppe. See on meie vaidlusküsimus. Püüame näidata, et eelkõige määravad reaalpalkade üldtaseme hoopis teised jõud. Selle probleemi selgitamine on üks meie põhiteemasid. Väidame, et selle majanduskeskkonna tegelikku toimimist, kus me elame, on täiesti valesti mõistetud.

III

Kuigi sageli arvatakse, et indiviidide ja rühmade võitlus rahapalkade pärast määrab reaalpalga üldtaseme, peab see tegelikult silmas teist eesmärki. Kuna tööjõu mobiilsus pole täielik ning palgad ei luba täpselt võrrelda eri ametikohtade omavahelisi eeliseid, siis kannatab iga indiviid või inimrühm, kelle rahapalka teistega võrreldes alandatakse, reaalpalga suhtelise alanemise all, mis on piisavaks põhjuseks, et selle vastu tõrkuda. Samas oleks ebapraktiline seista vastu kõigile kõiki töötajaid ühtemoodi puudutavatele raha ostujõu muutumisest tulenevatele reaalpalga alanemistele. Ning tegelikult ei äratagi sellest tulenev reaalpalga alanemine reeglina vastupanu, välja arvatud äärmuslikud juhud. Veel enam, vastuseis teatud tööstusharusid puudutavale rahapalga alandamisele ei teki samamoodi koguhõive suurenemise vastu, mida võiks käsitleda samaväärse vastuseisuna reaalpalkade alandamisele.

Teisisõnu mõjutab võitlus rahapalkade pärast eelkõige kogu reaalpalga jaotumist erinevate tööjõurühmade vahel, mitte aga hõivatud tööjõuühikule osaks langevat keskmist suurust, mis sõltub teistest jõududest, nagu me näeme. Töötajate rühma koostöö eesmärgiks on kaitsta oma suhtelist reaalpalka. Reaalpalkade üldine tase sõltub majandussüsteemi teistest jõududest.

Kuid õnneks on töölised osutunud ebateadlikult, kuid vaistlikult klassikalisest koolkonnast arukamateks ökonomistideks, sest nad on vastu rahapalkade alandamisele, mis on harva või tegelikult peaaegu mitte kunagi üldise iseloomuga. Samas ei protesti nad reaalpalkade alanedes, mis toob kaasa koguhõive suurenemise ning mille puhul rahapalgad jäävad muutumatuks, välja arvatud siis, kui palkade alanemisprotsess jõuab nii madalale, et ähvardab langeda antud hetkel hõivatud tööjõu töötamisega seotud piirkasu kahanemise tasemest allapoole. Iga ametiühing organiseerib vastuhakku igale rahapalga alandamisele, ükskõik kui väike see ka poleks. Ent ükski ametiühing ei kavatse streiki korraldada iga kord, kui elatusmaksumus tõuseb. Seetõttu ei takista nad kuidagi koguhõive kasvu, ehkki klassikaline koolkond üritab neid selles süüdistada.

IV

Peame nüüd defineerima tööpuuduse kolmanda liigi, milleks on “mittevabatahtlik” tööpuudus sõna kitsamas tähenduses ja mida klassikaline teooria ei tunnista.

Kindlasti ei pea me “mittevabatahtliku” tööpuuduse all silmas töötamisvõimaluste ammendumist. Kaheksatunnine tööpäev ei tekita tööpuudust, kuigi inimvõimed lubavad töötada ka kümme tundi. Samuti ei käsitle me “mittevabatahtliku” tööpuudusena seda, kui mingi hulk töötajaid loobub tööst, sest nad on otsustanud töötada ainult teatud suurusega tasu eest. Liiati on meile kasulik jätta “hõõrduv” tööpuudus meie “mittevabatahtliku” tööpuuduse definitsioonist välja. Seetõttu on minu pakutud definitsioon järgmine: Inimesed on mittevabatahtlikult töötud juhul, kui palgakaupade suhteliselt väikese hinnatõusu korral rahapalgaga võrreldes on nii kogu tööpakkumine antud rahapalga tasemel kui ka kogu nõudlus selle töö järele sama palga puhul hõivemahust suuremad. Sama asja alternatiivne definitsioon esitatakse järgmises peatükis.

Sellest definitsioonist järeldub, et teise üldväitega eeldatud reaalpalga võrdsus kasulikkuse vähenemisega hõivatuse puhul tähendab realistlikus tõlgenduses “mittevabatahtliku” tööpuuduse puudumist. Me kirjeldame sellist olukorda “täishõivena”, kusjuures nii “hõõrduva” kui ka “vabatahtliku” tööpuuduse esinemine mahub nõnda defineeritud “täishõive” alla. See sobib klassikalise teooria teiste iseloomulike omadustega, nii et me võime seda käsitleda paremal juhul jaotusteooriana täishõive korral. Kuni klassikalised üldväited peavad paika, ei saa eespool esitatud kujul defineeritud mittevabatahtlikku tööpuudust esineda. Tegelikult esinev tööpuudus peab seetõttu olema seotud töötamise suuremahulise vähenemisega seoses “töökohtade vahel” olemisega, vahelduva nõudlusega kitsalt spetsialiseeritud ressursside järele või ametiühingute poolt vaba tööjõu suhtes “suletud poe” põhimõtte rakendamise mõjuga. Seega on klassikalise traditsiooni autorid, pööramata tähelepanu oma teooria erilistele eeldustele, jõudnud vältimatult nende eelduste kohaselt täiesti loogilisele järeldusele, et esinev tööpuudus on (mõningaid erandeid kõrvale jättes) põhiliselt tingitud sellest, et tööta olevad tootmistegurid ei nõustu nende piirtootlikkusele vastava tasuga. Klassikaline ökonomist võib rahapalga alandamist aktsepteerimast keelduvale tööjõule kaasa tunda ning nõustuda seisukohaga, et seda pole ajutiselt muutunud tingimustega kohanemiseks arukas teha, kuid teaduslik järjekindlus sunnib teda kinnitama, et just tasu vastuvõtmisest keeldumine on probleemide sügavamaks põhjuseks.

Kuid ilmselt saab klassikalist teooriat rakendada ainult täishõive korral ja seda oleks eksitav kasutada mittevabatahtliku tööpuuduse puhul, kui niisugune nähtus esineb (ja kes seda eitaks?). Klassikalised teoreetikud sarnanevad Eukleidese geomeetria kasutajatele mitteeukleideslikus maailmas, kes kogemuste põhjal avastades, et näiliselt paralleelsed sirged sageli lõikuvad, saavad ainsa väljapääsuna teha nendele joontele etteheiteid, et nad pole päris sirged. Tegelikult on seal ainsaks lahenduseks, et tuleb heita paralleelseid sirgeid puudutavad aksioomid kõrvale ning töötada välja mitteeukleideslik geomeetria. Midagi samasugust oleks vaja tänapäeva majandusteoorias. Peame klassikalise doktriini teise üldväite kõrvale heitma ja töötama välja majandusliku käitumise süsteemi, kus mittevabatahtlik tööpuudus kitsamas mõttes on võimalik.

V

Rõhutades erimeelsusi klassikalise süsteemiga, ei saa me kõrvale jätta üht olulist punkti, millega me nõustume. Siin ja edaspidi jääme esimese üldväite kui sellise juurde, arvestades samu erandeid, mida on teinud klassikaline teooria. Peatume hetkeks, et selgitada, mida sellega on mõeldud.

See tähendab, et antud organisatsiooni, seadmete ja tehnika puhul on reaalpalgad toodangumahuga (samuti hõivega) ainulaadselt seotud, nii et üldjuhul saab tööhõive suureneda ainult koos reaalpalga määra alanemisega. Sellega ei vaidlusta ma seda elulist tõika, mille klassikalised ökonomistid on (põhjendatult) esitanud vältimatuna. Antud organisatsiooni, seadmete ja tehnika korral on tööjõuühiku teenitud reaalpalk (pöörd-) võrdeline hõivatud töötajate arvuga. Nii et kui hõive kasvab, siis peab lühiperioodil tasu tööjõuühiku kohta palgakaupades üldjuhul vähenema ja kasumid suurenema.^[13] See on lihtsalt vastupidisel kujul esitatud tuttav väide, et lühiperioodil, kui eeldatakse seadmete jm. püsimist samal tasemel, töötab tööstus tavaliselt kahaneva tulemuslikkusega. Seega hõive suurenedes peab palgakaupu tootva tööstuse piirtoodang (mis määrab reaalpalga) vähenema. Kuni see väide peab paika, saab iga tööhõive suurendamise viis samaaegselt kaasa tuua ainult piirtoodangu vähenemise ja samuti selles toodangus väljendatud palgamäära alanemise.

Kuna me heitsime teise üldväite kõrvale, siis ei ole hõive vähenemine — kuigi see on vältimatult seotud tõsiasjaga, et tööjõud saab palka, mis võrdub suurema hulga palgakaupadega — tingimata seotud tööjõu nõudmisega suurema palgakaupade koguse järele, samuti ei ole tööjõu valmisolek madalamate rahapalkadega nõustumiseks tingimata tööpuuduse ravim. Kuid hõivega seostuvat palgateooriat, mille suunas me liigume, saab selgitada täielikul kujul alles 19. peatükis ja selle lisas.

VI

Say ja Ricardo aegadest alates on klassikalised ökonomistid õpetanud, et pakkumine loob iseendale nõudluse, pidades sealjuures oluliseks, kuid oskamata selgelt defineerida asjaolu, et kogu tootmisega seotud kuludena väljamakstud raha tuleb tingimata kasutada koondkujul otseselt või kaudselt sellesama toodangu ostmiseks.

John Stuart Milli “Poliitilise ökonoomia alustes” on see doktriin esitatud järgmiselt:

“Kaupade eest tasumise vahendid pole midagi muud kui kaubad. Iga isiku vahendid teiste inimeste toodangu eest maksmiseks kujunevad nendest, mis ta ise on omandanud. Kõik müüjad on vältimatult selle sõna otseses tähenduses ostjad. Kui me suudame riigi tootmisvõimsust kahekordistada, peame kahekordistama kaupade pakkumist igal turul, kuid me peame sama hoogsalt kahekordistama ostujõudu. Igaüks toob kaasa nii kahekordse nõudluse kui ka pakkumise; igaüks suudab osta kaks korda sama palju, sest igaüks saab vahetuseks välja käia kaks korda sama palju.”^[14]

Selle õpetuse põhjal on oletatud, et iga individuaalsest tarbimisest loobumise akt toob tagajärjena vältimatult kaasa tarbimissfäärist vabastatud tööjõu ja kaupade investeerimise tootmisvahendite tootmisse. Järgmine lõik Marshalli “Kodumaistest väärtustest puhtteoreetilises plaanis”^[15] illustreerib traditsioonilist lähenemist:

“Inimese kogu sissetulek kulutatakse teenuste ja kaupade ostmiseks. Tõepoolest on öeldud, et inimene kulutab osa oma sissetulekust, osa aga säästab. Kuid on teada-tuntud majanduslik tõde, et inimene ostab tööd ja kaupu vastavalt nendele sissetulekutele, mida ta säästab, mitte aga vastavalt nendele, mida ta on väidetavalt kulutanud. Öeldakse, et ta kulutab, kui ta püüab saada kohest naudingut kaupadest ja teenustest, mida ta ostab. Öeldakse, et ta säästab, kui tema ostetud tööd ja kaupu hakatakse rakendama sellise rikkuse tootmiseks, kust ta loodab saada tulevasi naudinguallikaid.”

Tõepoolest oleks keeruline leida võrreldavaid lõike Marshalli hilisemast teosest,^[16] Edgeworthilt või professor Pigou’lt. Seda õpetust ei sõnastata tänapäeval kunagi selle algsel kujul. Ometi põhineb sellel kogu klassikaline teooria, mis kukuks muidu kokku. Kaasaegsed ökonomistid, kes ei taha Milliga nõustuda, ei kõhkle nõustumast Milli õpetusest kui eeldusest tulenevate järeldustega. Veendumus, mis näiteks läbib peaaegu kõiki professor Pigou’ uurimusi, et rahal pole mingit reaalset mõju, välja arvatud hõõrdumise kujul, ning et tootmis- ja hõiveteooriat saab välja töötada (nagu Millil) “reaalsete” vahetuste põhjal, tuues raha sisse alles hilisemas peatükis, kujutab endast klassikalise traditsiooni moodsat versiooni. Kaasaegses mõtlemises on seni juurdunud arvamus, et kui inimesed ei kuluta oma raha ühtmoodi, siis kulutavad nad seda teistmoodi.^[17] Sõjajärgsetel^[18] ökonomistidel on küll harva õnnestunud säilitada seda seisukohta järjekindlalt; selleks on nende tänast mõtteviisi liiga palju mõjutanud vastupidised suundumused ning kogemuslikud faktid, mis on varasema vaatenurgaga silmnähtavalt ühendamatud.^[19] Aga nad ei ole teinud piisavalt kaugeleulatuvaid järeldusi ega oma fundamentaalset teooriat üle vaadanud.

Esmajärjekorras on ehk sellised järeldused majanduse kohta, milles me tegelikult elame, tekkinud eksliku analoogia põhjal mingisuguse vahetustehinguid mitte kasutava Robinson Crusoe’ majandusega, kus indiviidide tarbitud või kõrvale pandud sissetulek on täielikult ja eranditult nende tootmistegevuse tulemuseks, in specie selle tegevuse väljundiks. Aga kui see kõrvale jätta, siis on järeldus, et väljundikulud on kogusummas alati kaetud nõudlusest tuleneva müügituluga, väga usutav, sest seda on raske eristada teisest sarnasest ja vaieldamatust väitest, et kõigi ühiskonnaliikmete tootmistegevusega loodud sissetuleku väärtus on täpselt võrdne väljundi väärtusega.

Samuti on loomulik oletada, et indiviidi toiming, millega ta rikastab ennast, võtmata silmnähtavalt midagi kelleltki teiselt, peab rikastama ühiskonda kui tervikut. Niisiis toob indiviidi säästmisakt (nagu tsiteeritud Marshalli lõigus) vältimatult kaasa paralleelse investeerimisakti. Veel kord, on vaieldamatu, et indiviidide rikkuse puhas juurdekasv peab täpselt võrduma ühiskonna rikkuse kogu juurdekasvuga.

Sellise mõtteviisi esindajaid on eksiteele viinud optiline illusioon, mis muudab kaks erinevat tegevust näiliselt sarnaseks. Nad eeldavad ekslikult, et eksisteerib seos, mis ühendab tänasest tarbimisest loobumise otsust tulevikus tarbimise otsusega, kuigi viimast kujundavad ajendid pole üldse lihtviisiliselt seotud esimest otsust määravate ajenditega.

Niisiis võib kogutoodangu nõudlus- ja pakkumishinna võrdsuse eeldamist pidada klassikalise teooria “paralleelide aksioomiks”. Kui selles veendutakse, siis järeldub sealt ka kõik muu, näiteks era- ja riiklikust kokkuhoiust tulenev sotsiaalne kasu, traditsiooniline suhtumine intressimäära, klassikaline tööpuuduse teooria, kvantitatiivne rahateooria, laissez-faire’i^[20] tingimusteta eelistamine väliskaubanduses ja palju muud, mida me küsitavaks peame.

VII

Selle peatüki eri punktides oleme täheldanud klassikalise teooria sõltuvust järgmistest eeldustest:

1) reaalpalk on olemasoleva hõive puhul võrdne piirkasu vähenemisega;

2) pole olemas mittevabatahtlikku tööpuudust sõna kitsamas tähenduses;

3) pakkumine loob endale nõudluse selles mõttes, et kogu nõudluse maksumus on kõigil toodangu- ja hõivetasanditel võrdne kogupakkumise maksumusega.

Kõik need kolm eeldust moodustavad terviku selles mõttes, et nad kõik kehtivad või kaotavad kehtivuse üheskoos, olles omavahel loogiliselt seotud.