Читать книгу Hõive, intressi ja raha üldteooria - John Maynard Keynes - Страница 11

I

Peame alustama üksikmõistetega, mida defineerime täpsemalt pärastpoole. Tehnika, ressursside ja kulude antud taseme puhul tekitab antud tööjõuhulga kasutamine ettevõtjale kahesuguseid kulusid: kõigepealt tootmisteguritele nende osutatud teenuste eest makstav kogus (eristuvalt teistest ettevõtjatest), mida me kutsume kõnealuse hõive tegurikuluks, ning teiseks muudele ettevõtjatele makstav kogus selle eest, mida ta peab neilt ostma, koos masinate käigushoidmiseks tehtud kulutustega selle asemel, et lasta neil tühjalt seista, ja mida me nimetame hõivega seotud kasu tuskuluks.^[21] Tegurikulu ja kasutuskulu ületav osa nende abil loodud toodanguväärtusest on kasum, või nagu meie seda nimetame, ettevõtja tulu. Tegurikulu on ettevõtja seisukohast muidugi seesama, mida tootmistegurid käsitlevad enda tuluna. Tegurikulu ja ettevõtja kasum moodustavad ühtekokku selle, mida me nimetame kogutuluks ja mis lähtub ettevõtja loodud hõivest. Nõndamoodi defineeritud ettevõtja kasum on see, mille kogust ta püüab maksimeerida siis, kui otsustab, millises mahus hõivet pakkuda. Mõnikord on mugavam, kui me näeme asju ettevõtja nurga alt, nimetades antud hõivemahust tulenevat kogutulu (s.t. tegurikulu pluss kasum) hõive tulemiks. Teisalt on antud hõivega loodud kogupakkumise maksumus^[22] see oodatav tulem, mis teeb ettevõtjatele tasuvaks selle hõive loomise.^[23]

Siit järeldub, et antud tehnika, ressursside ja hõiveühiku tegurikulu korral sõltub nii iga üksik firma, tööstusharu kui ka koondhõive tulemist, mida ettevõtjad vastavalt toodangult ootavad. Ettevõtjad püüavad määrata hõivemahtu tasemel, mis nende ootuste kohaselt maksimeerib tulemi ja tegurikulu vahe.^[24]

Olgu Z kogupakkumise maksumus tingimusel, et N inimest on hõivatud, kusjuures Z-i ja N-i seos on Z = ϕ(N) ja seda võib nimetada kogupakkumisfunktsiooniks.^[25] Samamoodi olgu D ettevõtjate oodatav tulem, kui nad palkavad N inimest, D ja N-i seose aga esitame kujul D = f(N), mida võib nimetada kogunõudlusfunktsiooniks.

Kui N-i antud väärtuse juures on oodatavad tulemid suuremad kui kogupakkumise maksumus, s.t. D on suurem kui Z, siis on ettevõtjatel stiimul suurendada hõivet rohkem, kui on N, ning vajaduse korral suurendada üksteisega tootmistegurite pärast konkureerides N-i väärtust üle selle väärtuse, mille puhul Z muutus võrdseks D-ga. Niisiis määrab hõivemahu kogunõudlusfunktsiooni ja kogupakkumisfunktsiooni lõikepunkt; see on punkt, kus ettevõtjate oodatavad kasumid muutuvad maksimaalseteks. D väärtust kogunõudluskõvera lõikepunktis kogupakkumiskõveraga nimetame efektiivseks nõudluseks. Kuna selles seisnebki meie arendatud hõive üldteooria tuum, siis tegeldaksegi järgmistes peatükkides erinevate tegurite uurimisega, millest need kaks funktsiooni sõltuvad.

Teisalt eeldab klassikaline õpetus, mis on harjunud kategooriliselt väitma, et “pakkumine loob omaenda nõudluse”, ning peab jätkuvalt oluliseks kogu ortodoksset teooriat, et nende kahe funktsiooni vahel on eriline seos. Väide “pakkumine loob omaenda nõudluse” tähendab, et f(N) ja ϕ(N) on võrdsed kõigi N-i väärtuste puhul, s.t. kõigil toodangu- ja hõivetasandeil; ning kui Z(= ϕ(N)) suureneb vastavalt N-i suurenemisele, siis D(= f(N)) suureneb tingimata sama palju kui Z. Teisisõnu eeldab klassikaline teooria, et kogunõudluse maksumus (või tulem) kohandab end alati kogupakkumise maksumusega. Seega sõltumata N-i väärtusest, eeldavad D tulemid kogupakkumise maksumusega Z võrdset väärtust, mis vastab N-ile. See tähendab, et efektiivsel nõudlusel oleks ühe unikaalse tasakaaluväärtuse asemel lõputu hulk võrdselt võimalikke väärtusi ning hõivemaht on määramatu, välja arvatud punktis, kus töötamisega kaasnev kasulikkuse vähenemine paneb paika hõive ülempiiri.

Kui see vastaks tõele, siis peaks ettevõtjate konkurents alati viima hõive laienemise punktini, kus pakutav kogutoodang tervikuna lakkab olemast elastne, s.t. kus edasise efektiivse nõudluse väärtuse kasvuga ei kaasne mingit kogutoodangu suurenemist. Ilmselt ongi see sama, mis täishõive. Eelmises peatükis andsime täishõive definitsiooni tööjõu käitumise kaudu. Nüüd jõudsime alternatiivse, kuid samatähendusliku kriteeriumini, nimelt olukorrani, kus kogu hõive on tema valmistatud toodangu efektiivse nõudluse suurenemise tagajärjel mitteelastne. Seega on Say seadus, mille kohaselt toodangu kogunõudluse maksumus võrdub iga toodangumahu kogupakkumise maksumusega, samaväärne väitega, et täishõive saavutamiseks pole mingeid takistusi. Aga kui see seadus ei pea paika kogunõudluse ja -pakkumise funktsioonide käsitlemisel, siis on eluliselt tähtis, et kirjutaksime ümber majandusteooria ühe pea tüki, milleta kogu arutelu koguhõive üle kujuneks viljatuks.

II

Võib-olla aitab siin lugejat põgus ülevaade hõiveteooriast, mis esitatakse järgmistes peatükkides, kuigi see ülevaade ei pruugi olla läbinisti arusaadav. Kasutatavaid mõisteid avatakse põhjalikumalt edaspidi. Selles ülevaates eeldame, et rahapalk ja teised tegurikulud on hõivatud tööjõuühiku puhul konstantsed. Seda lihtsustust, millest me hiljem loobume, on kasutatud ainult käsitelu mugavuse huvides. Oluliseks vaidlusküsimuseks on seesama teema, kas rahapalkadele jm. on omane muutlikkus.

Selle teooria visandi saab esitada järgmiselt. Hõive suurenedes suureneb ka reaalne kogutulu. Ühiskonna psühholoogia on selline, et kui reaalne kogutulu suureneb, siis suureneb ka kogutarbimine, ent mõnevõrra vähem kui kogu tulu. Aga tööandjad saavad kahju, kui kogu kasvanud hõive läheb vahetu tarbimisega seotud suurenenud nõudluse rahuldamiseks. Õigustamaks iga antud hõivemahtu, peab seal olema jooksvate investeeringutega seotud piisav kogus, et absorbeerida toodangumahtu, mis jääb üle antud hõive puhul ühiskonna valitud tarbimisest. Kuni pole selles mahus investeeringuid, on ettevõtjate tulemid väiksemad, kui oleks vaja selleks, et nad oleksid huvitatud antud mahus hõive tekitamisest. Siit järeldub, et kui on antud see, mida me hakkame nimetama ühiskonna tarbimiskalduvuseks, siis sõltub tasakaaluhõive, s.t. hõivetase, mille puhul tööandjatel tervikuna ei ole ajendit hõive laiendamiseks ega ahendamiseks, investeeringute jooksvast mahust. Jooksvad investeeringud omakorda sõltuvad sellest, mida me hakkame nimetama investeerimisajendiks; osutub, et investeerimisajend sõltub kapitali piirefektiivsuse graafiku ning erineva pikkuse ja riskiga laenude intressimäärade kogumi suhtest.

Seega eksisteerib antud tarbimiskalduvuse ja uute investeeringute määra puhul ainult üks sellele tasakaalule vastav hõivetase; iga muu tase toob kaasa selle, et kogutoodanguga määratud kogupakkumise maksumus ning kogunõudluse maksumus ei lange kokku. See tase ei saa olla kõrgem täishõive võimaldatust, s.t. reaalpalk ei saa olla väiksem piirkasulikkuse vähenemisest töötamise tõttu. Aga pole ühtegi üldist põhjust oodata, et see oleks võrdne täishõivega määratud tasemega. Täishõivele vastav efektiivne nõudlus on erijuhtum, mis esineb siis, kui tarbimiskalduvuse ja investeerimisajendi vahel valitseb teatud eriline suhe. See eriline suhe, mis vastab klassikalise teooria eeldustele, on mingis mõttes optimaalne. See saab aga esineda ainult siis, kui jooksvad investeeringud pakuvad juhuslikult või kavandatult nõudlusmahtu, mis on täpselt võrdne kogupakkumise ülejäägiga antud maksumuse puhul ning tuleneb täishõivest ja ühiskonna otsusest, kui palju ta tahab kulutada tarbimisele täishõive korral.

Selle teooria võib kokku võtta järgmiste väidetega:

1. Antud tehnilise võimekuse, ressursside ja kulude korral sõltub sissetulek (nii rahaline kui ka reaalne) hõivemahust N.

2. Suhe ühiskonna sissetuleku ja selle vahel, mida ta ootus te kohaselt kavatseb kulutada tarbimisele ja mille tähiseks on D₁, sõltub ühiskonna psühholoogilisest parameetrist, mida me nimetame tema tarbimiskalduvuseks. Selle ga on öeldud, et tarbimine sõltub kogutulu tasemest ning seega ka hõivemahust N, välja arvatud siis, kui tarbimis kalduvuses toimub mõni muudatus.

3. Tööjõu maht N, mida ettevõtjad otsustavad rakendada, sõltub kahe parameetri summast (D). Nendeks parameetriteks on ühiskonna oodatavad tarbimiskulutused D₁ ning uute investeeringute oodatav maht D₂. D-d nimetasime eespool efektiivseks nõudluseks.

4. Kuna D₁ + D₂ = D = ϕ(N), kus ϕ on kogupakkumisfunktsioon, ning kuna me oleme näidanud eespool punktis 2, et D₁ on N-i funktsioon ning me võime selle tarbimiskalduvusest sõltuvalt kirjutada kujul χ(N), siis tuleneb siit, et ϕ(N) – χ(N) = D₂.

5. Niisiis sõltub hõivemaht tasakaaluseisundis 1) kogupakkumisfunktsioonist ϕ, 2) tarbimiskalduvusest χ ja 3) investeeringute mahust D₂ . Selles seisnebki hõive üldteooria olemus.

6. Iga N-i väärtuse puhul eksisteerib vastav palgakaubatööstuse töö piirtootlus ning just see määrab reaalpalga. 5. punkt sõltub seega tingimusest, et N ei saa olla üle selle taseme, mis viiks reaalpalga töötamisega kaasneva piirkasu vähenemisest allapoole. Niisiis mitte kõik D muutused ei saa olla vastavuses meie ajutise eeldusega, et rahapalgad on muutumatud. Seega on meie teooria täieliku kehtivuse seisukohalt oluline, et jätaksime selle eelduse kõrvale.

7. Klassikalises teoorias, kus D = ϕ(N) kõigi N-i väärtuste korral, on hõivemaht neutraalses tasakaalus kõigi N-i väärtuste korral, mis on väiksemad selle maksimaalsest võimalikust väärtusest. Seega võib oodata, et ettevõtjate konkurentsiga seotud jõud suruvad hõive maksimaalsele väärtusele vastavaks. Ainult selles punktis saab klassikalise teooria kohaselt eksisteerida stabiilne tasakaal.

8. Kui hõive suureneb, siis suureneb ka D₁, ent mitte sama palju kui D, sest kui meie sissetulek suureneb, siis suureneb ka meie tarbimine, kuid mitte samas ulatuses. Selles psühholoogilises seaduspärasuses peitubki meie praktilise probleemi võti. Siit järeldub, et mida suurem on hõivemaht, seda suurem on lõhe kogupakkumise maksumusele (Z) vastava kogutoodangu ja summa (D₁) vahel, mida ette võtjad loodavad tagasi saada tarbijate tehtud kulutuste kaudu. Kui tarbimiskalduvuses pole muutusi, ei saa hõive kasvada, välja arvatud siis, kui kasvab ka D₂, mis täidab Z ja D₁ vahel suureneva lõhe. Niisiis kui jätame kõrvale klassikalise teooria erilised eeldused, mille kohaselt toimivad mingid jõud, mis põhjustavad iga kord, kui hõive kasvab, ka D₂ piisava suurenemise täitmaks Z ja D₁ vahel laienevat lõhet, võib majandussüsteem jõuda stabiilsesse tasakaalu hõive N puhul, mille tase jääb täielikust hõivest allapoole, nimelt kogupakkumise ja -nõudlusfunktsiooni lõikepunktiga esitatud tasemele.

Seega ei määra hõivemahtu reaalpalga kaudu mõõdetud töötamise tõttu toimuv piirkasulikkuse vähenemine, välja arvatud seal, kuhu antud reaalpalga puhul võimalikuks osutuv tööjõupakkumine paigutab hõive maksimaalse taseme. Tarbimiskalduvus ja uute investeeringute määr panevad üheskoos paika hõivemahu ning hõivemaht on ainu laadsel viisil seotud reaalpalkade antud tasemega, mitte vastupidi. Kui tarbimiskalduvus ja uute investeeringute määr põhjustavad ebapiisava efektiivse nõudluse, osutub tegelik hõive väiksemaks potentsiaalse tööjõu pakkumisest antud reaalpalga tasemel, tasakaalu reaalpalk on aga suurem kui tasakaalu taseme hõive piirkasulikkuse vähenemine töötamisega seoses.

See analüüs pakubki meile selgituse, miks keset küllust valitseb vaesus. Ainuüksi ebapiisava nõudluse esinemine võib kaasa tuua — ja sageli toobki — hõive suurenemise pidurdumise enne, kui jõutakse täishõiveni. Ebapiisav efektiivne nõudlus tõkestab tootmisprotsessi sellele vaatamata, et tööjõu piirprodukt oma väärtuselt veel ületab hõivatusega seotud piirkasulikkuse vähenemise.

Veel enam, mida rikkam on ühiskond, seda laiemaks kipub kasvama lõhe tegeliku ja potentsiaalse tootmise vahel ning seetõttu on ka majandussüsteemi defektid nähtavamad ja ohtlikumad. Vaene ühiskond tarbib tavaliselt suurema osa oma toodangust, mistõttu piisab täishõive kindlustamiseks tagasihoidlikust investeeringute määrast. Samas peab jõukas ühiskond leidma palju avaramaid investeerimisvõimalusi, et jõukamate liikmete säästmiskalduvus sobituks vaesemate liikmete hõivega. Kui potentsiaalselt jõukas ühiskonnas jääb investeerimisajend nõrgaks, siis võib potentsiaalsele jõukusele vaatamata tegelik toodang efektiivse nõudluse printsiibi toimel langeda väga madalale; too ühiskond muutub oma potentsiaalse jõukuse kiuste nii vaeseks, et tema tarbimisest ülejääv osa kahaneb nõrgale investeerimisajendile vastavale tasemele.

Kuid asi võtab veel halvema pöörde. Mitte ainult tarbimise piirkalduvus pole jõukates ühiskondades nõrgem,^[26] vaid ka investeerimisvõimalused ei ole juba akumuleeritud kapitali suure mahu tõttu eriti atraktiivsed, vähemalt seni, kui intressimäär pole langenud piisavalt kiiresti. See toob meid intressimäära teooriani, samuti põhjusteni, miks see ei lange vajalikule tasemele. Seda küsimust käsitleb IV raamat.

Niisiis moodustavad tarbimiskalduvuse analüüs, kapitali piirefektiivsuse definitsioon ja intressimäära teooria meie praegustes teadmistes kolm tühikut, mis tuleb kiiresti täita. Kuigi see on osutunud keerukaks, leiame peagi, et hinnateooria asetub meie üldteooria raames oma õigele kohale. Me leiame, et raha etendab meie intressimäära teoorias olulist osa, ning üritame selgitada raha eriomadusi, mis eristavad seda teistest asjadest.

III

Kujutelm, et me võime kogunõudluse funktsiooni vabalt kõrvale jätta, on ricardolikus majandusteoorias fundamentaalne, tõmmates joone alla sellele, mida meile on õpetatud rohkem kui sajandi jooksul. Malthus vaidlustas tõesti tuliselt, kuid asjatult Ricardo doktriini, mille kohaselt efektiivse nõudluse puudujääk osutub võimatuks. Kuna Malthus ei suutnud arusaadavalt selgitada (välja arvatud mõned viited ilmsetele teada-tuntud tõsiasjadele), kuidas ja miks efektiivsel nõudlusel saab olla puudu- või ülejääk, ei õnnestunud tal üles ehitada alternatiivset rajatist ning seetõttu allutas Ricardo Inglismaa niisama täielikult, nagu Püha Inkvisitsioon allutas Hispaania. Pangad, riigimehed ja akadeemilised ringkonnad tunnistasid tema teooria ainuvõimalikuks. Vastu olud kadusid, teised vaatenurgad haihtusid, diskussioonid lakkasid. Efektiivse nõudluse mõistatus, millega Malthus oli heidelnud, kadus majanduskirjandusest. Te ei leia seda kordagi mainitavat üheski Marshalli, Edgeworthi või professor Pigou’ teoses, kuigi just tänu nendele on klassikaline teooria omandanud kõige küpsema kehastuse. See võis edasi elada ainult vargsi ja peitupugenuna Karl Marxi, Silvio Geselli või major Douglase allilmas.

Ricardo võidu täielikkuses on midagi kurioosset ja müstilist. See võis juhtuda tänu paljudele kokkulangevustele doktriinis ja keskkonnas, kuhu see doktriin oli projekteeritud. Asjaolu, et see jõudis üsna erinevatele tulemustele nendega võrreldes, mida tavaline õpetamata võhik oleks oodanud, tõi sellele minu arvates veelgi intellektuaalset tunnustust. Doktriini tegeliku õpetamisega kaasnev rangus ja sagedane vastumeelsus lisas sellele väärikust. See tundus ilusana, sest suutis omaks võtta ulatusliku ja loogiliselt järjekindla superstruktuuri. Kuna selle abil sai suurt sotsiaalset ebaõiglust ja ilmset kurjust esitada vältimatu vahejuhtumina progressi teel ning nende asjade muutmine näis kogusummas kaasa toovat rohkem halba kui head, kaasnes sellega võimu soosing. See, et doktriin õigustas üksiku kapitalisti vaba tegutsemist, kindlustas nende sotsiaalsete jõudude toetuse, kellele võim tugines.

Aga kuigi ortodokssed ökonomistid pole oma doktriinis kuni viimase ajani kahelnud, kahjustas selle teaduslike ennustuste ilmne läbikukkumine ajapikku selle rakendajate prestiiži. Malthuse-järgseid elukutselisi ökonomiste ilmselt ei erutanud teooria tulemuste ja vaatlustega saadud faktide vastuolud — kuid tavaline inimene ei saanud jätta neid tähele panemata ning tulemuseks oli kasvav soovimatus osutada ökonomistidele samavõrd lugupidamist nagu teistele teadlasterühmadele, kelle teoreetilised tulemused leidsid kinnitust faktidel põhinevate vaatluste kaudu.

Samuti võib täheldada traditsioonilise majandusteooria pühitsetud optimismi, mis tõi kaasa selle, et ökonomistidele vaadati nagu Candide’idele, kes lahkusid sellest maailmast oma aedasid harima, õpetades, et see on kõigist maailmadest parim, juhul kui see jäetakse omapead. Ma arvan, et võib-olla läks nõnda ka sellepärast, et nad ei arvestanud kahjulikku mõju heaolule, mida saab hinnata ebapiisava efektiivse nõudluse kaudu. Ilmselt esineb klassikaliste üldväidete kohaselt toimivas ühiskonnas loomulik tendents ressursside optimaalsele hõivele. Võib-olla esindab klassikaline teooria seda, kuidas nii meie kui ka meie majandus peame käituma. Kuid eeldus, et kõik peabki nõnda käima, tähendab meie probleemide eitamist.