Читать книгу Hõive, intressi ja raha üldteooria - John Maynard Keynes - Страница 13

I

Selles ja järgmises kolmes peatükis püüame selgitada mõnda segast küsimust, mis pole meie uurimuse põhieesmärgiks olevate probleemide seisukohast kuigivõrd tihedalt seotud või silmapaistvalt olulised. Need peatükid on loomuldasa kõrvalekalded, mis ei lase meil mõnda aega oma põhiteemaga edasi minna. Nende sisu käsitletakse siin ainult seetõttu, et seda pole kuskil mujal ette võetud sellisel kujul, et see vastaks minu uuringu vajadustele.

Kolm probleemi, mis mind takistasid selle raamatu kirjutamisel kõige rohkem ja sellises ulatuses, et ma ei saa veenvalt väljenduda enne, kui ma pole leidnud neile mingit lahendust, on esiteks koguseliste ühikute valik, mis sobiksid majandussüsteemi kui terviku probleemide kirjeldamiseks, teiseks ootuste osa majandusanalüüsis, ja kolmandaks tulu definitsioon.

II

Seda, et ökonomistide üldkasutatavad terminid on mitterahuldavad, saab näidata rahvusliku dividendi,^[27] reaalse tootmisvara kogusumma ja üldise hinnataseme kontseptsioonide põhjal:

1. Rahvuslik dividend, nii nagu selle on defineerinud Marshall ja professor Pigou,^[28] mõõdab jooksvat toodangumahtu või reaalset sissetulekut, aga mitte toodangu väärtust või rahalist sissetulekut.^[29] Edasi sõltub see teatud mõttes puhastoodangust, netolisandusest, s.t. ühiskonnale tarbimiseks või tootmisvarana säilitamiseks kättesaadavatest ressurssidest, mis on võimalik tänu jooksva perioodi majanduslikule tegevusele ja ohverdamisele ning pärast antud perioodil kasutada olnud reaalse tootmisvara kasutuskulu arvessevõtmist. Niisuguselt aluspõhjalt on üritatud luua kvantitatiivset teadust. Sel otstarbel antud definitsioonile võib esitada väga kriitilise vastuväite, mille kohaselt ühiskonna kaupade ja teenuste toodang on mittehomogeenne kompleks, mida on rangelt võttes võimatu täpselt mõõta, välja arvatud teatud erijuhud, nagu näiteks olukord, kui ühe toote kõik ühikud on teiste toodete valmistamisel samas proportsioonis sisendiks.

2. Probleemid isegi kasvavad, kui püüame puhastoodangut arvutades mõõta tootmisseadmete puhast juurdekasvu. Selleks peame leidma mingi aluse, et võrrelda sel perioodil toodetud uusi seadmeid vanade seadmetega, mis on kulumise tõttu käibelt kadunud. Rahvusliku puhasdividendini jõudmiseks kasutab professor Pigou^[30] oma sõnavaras arhailisi veidrusi nagu “mida võib õigusega kutsuda “normaalseks” ning normaalsuse praktiliseks tunnuseks on, et kulumine on piisavalt regulaarne, et muutuda nähtavaks kui mitte detailselt, siis vähemalt üldjoontes”. Aga kuna selle tuletuskäigu puhul ei kasutata rahalisi näitajaid, siis eeldab ta, et muutus toimub füüsilises koguses, kuigi tegelikult ei toimu mingit kogusemuutust. Ta toob varjatult sisse väärtuses toimunud muutused. Veel enam, ta ei suuda esitada ühtegi piisavalt head valemit,^[31] mille abil saaks uusi seadmeid hinnata ja neid vanadega võrrelda, kuna need seadmed pole tehnikas toimunud muutuste tõttu kindlasti omavahel identsed. Usun, et kontseptsioon, mille poole professor Pigou püüdleb, on majandusanalüüsiks õige ja sobiv. Ent kuni pole loodud rahuldavat ühikute süsteemi, on selle täpne defineerimine võimatu ülesanne. Ühe reaalse toote võrdlemine teisega ning siis puhastoodangu arvutamine selle kaudu, et kasutatakse uute seadmete väärtuse ning vanade seadmete kulumise vahet, tekitab segase ülesande, mille kohta võib kindlalt väita, et sel puudub lahendus.

3. Kolmandaks teeb üldise hinnataseme kontseptsioonile omane teadatuntud, kuid vältimatu ebamäärasus selle mõiste täpsust eeldava põhjusliku analüüsi seisukohalt ebarahuldavaks.

Siiski käsitletakse neid raskusi põhjendatult “mõistatustena”. Nad on “puhtteoreetilised” selles mõttes, et nad ei tekita kunagi segadust ega tule mingil moel arvesse ärilistes otsustes. Nad ei oma mingit tähtsust üksteisele järgnevates majanduslikes sündmustes, mis on selgepiirilised ja määratletud, vaatamata nende kontseptsioonide kvantitatiivsele ebamäärasusele. Seetõttu on loomulik järeldada, et nad pole mitte ainult ebatäpsed, vaid et nende järele puudub ka vajadus. On ilmselge, et meie kvantitatiivne analüüs tuleb esitada igasuguste kvantitatiivselt ebamääraste väljenditeta. Ning tõepoolest, kui keegi teeb vastava katse, siis saab selgeks, nagu ma loodan näidata, et nende ebamääraste kontseptsioonideta on palju parem edasi minna.

Asjaolu, et kaks tähtsusetute objektide kasutamiskõlbmatut kogumit ei suuda pakkuda materjali kvantitatiivseks analüüsiks, ei takista meid tegemast ligikaudseid statistilisi võrdlusi, mis sõltuvad pigem üldjoontes langetatud hinnangutest kui ainult teatud piires tähendust ja kehtivust omavatest täpsetest arvutustest. Niisuguste mõistete nagu reaalne puhastoodang või üldine hinnatase õige koht on ajalooliste ja statistiliste kirjelduste valdkonnas ning neid võib kasutada ajaloolise või sotsiaalse uudishimu rahuldamise eesmärgil. Nendes valdkondades pole vaja suurt täpsust, mida nõuab meie põhjuslik analüüs. Ning see ei sõltu sellest, kas meie teadmised vastavatest kvantitatiivsetest näitajatest on täielikud või täpsed, sest see pole kasulik ega vajalik. Kui me ütleme, et meie tänane puhaskogutoodang on suurem kui kümme aastat tagasi, aga hinnatase madalam kui kümme või üks aasta tagasi, siis on see tähenduselt sarnane väitega, et kuninganna Victoria oli kuninganna Elizabethist parem kuninganna, kuid mitte temast õnnelikum naine. Sellel väitel ei puudu oma tähendus ning ei saa öelda, et see ei pakuks huvi, aga diferentsiaalalgebra materjaliks see ei sobi. Meie täpsusetaotlus oleks võltsi maiguga, kui püüaksime võtta selliseid osalt ebamääraseid ja mittekvantitatiivseid kontseptsioone oma kvantitatiivse analüüsi aluseks.^[32]

III

Tuletame meelde, et igal üksikjuhul valmistavad ettevõtjale muret otsused, millises ulatuses olemasolevatele seadmetele tööd anda. Kui ütleme, et kasvanud nõudluse ootus ehk siis kogunõudlusfunktsiooni väärtuse tõstmine viib kogutoodangu suurenemiseni, peame tegelikult silmas, et tootmisseadmeid omavad firmad on ajendatud seda ühendama ulatuslikuma tööjõu koguhõivega. Homogeenset toodet^[33] valmistava üksikfirma või tööstusharu puhul saame soovi korral põhjendatult rääkida toodangu suurenemisest või vähenemisest. Kui me aga liidame kõigi firmade tegevused, siis võime korrektselt rääkida üksnes antud seadmetega seotud hõiveulatusest. Me ei vaja selles kontekstis kogutoodangu kui terviku või selle üldise hinnataseme kontseptsiooni, sest me ei pea mõõtma kogutoodangu jooksvat mahtu, et võrrelda seda tootmisseadmete ja tööjõu koguse mõnele teisele kombinatsioonile vastava kogutoodangu mahuga. Kui meil on ligikaudseks võrdluseks vaja rääkida toodangukasvust, siis võime lähtuda üldisest eeldusest, et antud tootmisseadmetega hõivatud tööjõuhulk on nende kahe tootmisteguri kasutamisega loodud toodangumahu hindamisel rahuldavaks indeksiks. Eeldatakse, et need kaks kasvavad ja kahanevad koos, kuigi mitte kindlate arvuliste proportsioonide põhjal.

Seetõttu soovitaksin hõivega tegelemisel kasutada ainult kahte põhilist koguseühikut, nimelt rahalist väärtust ja hõivet puudutavaid koguseid. Esimene on rangelt homogeenne ja teist saab selliseks muuta. Niivõrd kui eri liiki ja eri tasemel töö ja selle toetamine on tasustatud rohkem või vähem määratletud suhtelise hüvise skaala põhjal, saab hõivet meie otstarbeks määratleda piisavalt täpselt, kui võtta ühikuks üks lihttöö hõivetund ning kaaluda spetsialisti tööle pühendatud tundi vastava tasu proportsiooniga. See tähendab, et kui spetsialisti tasu on lihttöö tasuga võrreldes kahekordne, siis läheb spetsialisti töötund arvesse kahe ühikuna. Nimetame hõivemahtu mõõtvat ühikut tööjõuühikuks ja tööjõuühiku rahapalka palgaühikuks. Seega kui E on palgasumma, W palgaühik ja N hõivemaht, siis E = N · W.

Seda tööjõupakkumise homogeensuse eeldust ei väära ka ilmne tõsiasi, et üksikute tööliste spetsiaalsed oskused ja nende sobivus eri töökohtadele on suuresti erinevad. Kui töötajaid tasustatakse proportsionaalselt nende efektiivsusega, siis käsitletakse neid erinevusi nõnda, et eeldatakse isiku panust tööjõupakkumisse proportsionaalsena tema tasuga. Samas peab antud firma toodangukasvu korral oma konkreetseteks vajadusteks tööle võtma töötajaid, kelle efektiivsus on neile makstud palgaühiku kohta üha madalam. Kuid see on vaid üks tegur paljudest, mis viib suurema tööjõuhulga rakendamisel tootmisseadmete kahanevale tulule toodanguühikutes. Meie nii-öelda täiendavaks eelduseks on võrdselt tasustatud tööjõuühikute mittehomogeensus seadmete suhtes, mida me eeldame toodangu suurenemisel võimalike uute tööjõuühikute rakendamiseks üha vähem sobivat (selle asemel, et eeldada, nagu oleksid võimalikud tööjõuühikud üha vähem valmis homogeenseid tootmisseadmeid kasutama). Kui puudub oskuste või kogemustega tööjõu ülejääk ning vähem sobiva tööjõu kasutamine toob kaasa suurema tööjõukulu toodanguühiku kohta, siis tähendab see, et tootmisseadmetelt saadava tulu kahanemismäär on hõivekasvu korral suurem kui tööjõu ülejäägi eksisteerimise puhul.^[34] Isegi äärmisel juhul, kui erinevad tööjõuühikud on nii kitsalt spetsialiseerunud, et neid ei saa omavahel asendada, ei ole tegemist ebakõlaga. See tähendab üksnes, et toodangu pakkumiseelastsus langeb teatud laadi tootmisseadmete suhtes järsku nullini, kui kogu käepärast olev spetsialiseeritud rakendusega tööjõud osutub hõivatuks.^[35] Seega ei too meie kasutatud homogeense tööjõuühiku eeldus kaasa probleeme vähemalt seni, kui erinevate tööjõuühikute suhtelises tasustamises ei esine olulist ebajärjekindlust. Ning isegi selliste probleemide tekkides saab nendega toime tulla, kui eeldada tööjõupakkumise ning kogutoodangufunktsiooni kuju kalduvust kiirele muutumisele.

Ma usun, et majandussüsteemi terviklikul käsitlemisel saab tarbetut segadust suuresti vältida, kui piirduda rangelt kahe ühikuga, raha ja tööjõuga, ning võtta spetsiaalsed toodangu- ja seadmetealased ühikud kasutusele ainult üksiku firma või tööstuse toodangu isoleeritud analüüsis. Ning niisuguseid ebamääraseid kontseptsioone nagu kogutoodangu hulk tervikuna, tootmisseadmete hulk tervikuna ning üldine hinnatase kasutame nendel juhtudel, kui püüame teha mingeid ajaloolisi võrdlusi, mis on sobivas (ja võib-olla väga avaras) ulatuses teadlikult ebatäpsed ja ligikaudsed.

Siit järeldub, et jooksva toodangu (mille otstarbeks on tarbijate rahuldamine või uue kapitali tootmine) muutusi saame mõõta olemasolevate tootmisseadmete kasutamisel tehtud ja tasustatud tööjõu töötundides, kusjuures oskustööd vaagitakse proportsionaalselt selle töö tasustamisega. Meil pole vaja võrrelda seda toodangut arvuliselt mõne teise töölistekogumi ning tootmisseadmete koostoime tulemusel saadud toodanguga. Ennustamaks, kuidas teatud seadmeid omavad ettevõtjad reageerivad kogunõudluse funktsiooni nihkele, pole vaja teada, millised olid vastava toodangu kogus, elustandard ja üldine hinnatase mõnel teisel kuupäeval või mõnes teises riigis.

IV

Võib hõlpsasti näidata, et tavaliselt pakkumiskõveraga esitatud pakkumistingimusi ja pakkumist hindadega seostavat pakkumise hinnaelastsust saab käsitleda meie valitud kahe ühiku põhjal ning seejuures pole vaja kaasata toodangukoguseid, sõltumata sellest, kas tegeleme üksiku firma, tööstusharu või kogu majandusega. Antud firma kogupakkumisfunktsioon (ja samamoodi esitatud funktsioon antud tööstusharu või tööstusharude kohta tervikuna) on järgmine:

Z_r = ϕ_r(N_r),

kus Z_r on tulem (puhastulem pärast kasutuskulu mahaarvamist), mille oodatav tase toob kaasa hõive tasemel N_r. Kui sealjuures hõive ja toodangu suhe on selline, et hõivega N_r kaasneb toodang O_r, kusjuures O_r = ψ_r(N_r), siis tuleneb sellest, et

on tavaline pakkumiskõver, kus U_r(N_r) on hõive tasemele N_r vastav (oodatav) kasutuskulu.

Seega saab iga homogeense kauba puhul, kus seosel O_r = ψ_r(N_r) on konkreetne tähendus, esitada tavalisel viisil seose Z_r = ϕ_r(N_r); seejärel saame liita N_r ühikuid viisil, mida me ei saa kasutada O_r ühikute puhul, sest ΣO_r pole arvudes väljendatud kogus.

Veel enam, kui saame konkreetse keskkonna puhul eeldada, et antud koguhõive jaotub erinevate tööstusharude vahel unikaalsel viisil, nii et N_r on N-i funktsioon, siis on võimalikud edasised lihtsustused.