Читать книгу Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas - John Crocker - Страница 16

Babu oli elurõõmus šimpansiorb. Tal olid armastavad kasuvanemad, Joe ja Janet Hoare. Babu oli sündinud Lääne-Aafrikas, kus salakütid ta ema käest röövisid ja turule viisid, et loom toiduks müüa. Ameerikast Libeeriasse kolmekuulisele töölähetusele saabunud loomaarmastajatest vanem abielupaar nõustus Babu endale võtma ühe teise abielupaari käest, kes oli ta päästmiseks turult ostnud. Joe ja Janet seadsid Babu jaoks sisse mõnusa korvi, söötsid teda toiteseguga ning Ühendriikidesse naastes võtsid ta kaasa. Babu koduks sai nende Californias Woodside’is asuv maamaja. Abikaasad pühendasid tema kasvatamisele suure osa oma ajast ja energiast, kuid kaheaastaseks saades muutus šimpans palju agressiivsemaks – mis oli ka loomulik – ja vajas pidevat järelevalvet.

Kuulnud oma sõpradelt Stanfordi ülikoolis, et ma hakkan koos Jane Goodalliga šimpanse uurima, võtsid Joe ja Janet – eeldades, et tean primaatidest palju – minuga ühendust ning uurisid, kas ma ei tahaks Babule seltsiliseks hakata.

Janet helistas mulle, ilma et keegi oleks mind ette hoiatanud, ja selgitas: „Me otsime kedagi, kes võtaks meie šimpansilapse kord nädalas enda hoolde, et meil oleks võimalik poes käia ja muid asju ajada. Kuna teie olete nende käitumisega tuttav, siis olete meie nimekirjas esikohal.“

Tegelikult polnud mul aimugi, kuidas noore šimpansiga hakkama saada. Olin just alustanud Jane’i kursusega sellest, kuidas šimpansiemad vabas looduses oma järglasi kasvatavad, kuid vangistatud šimpansi kasvatamisega inimeste kogukonnas kaasnevatest ohtudest ja probleemidest ei olnud mul aimugi. Ainuüksi šimpansi jõud võib tema hooldajale ohtlik olla, eriti sedamööda, kuidas loom vanemaks saab. Sellest hoolimata pani abielupaar ette, et ma loengutest vabadel pärastlõunatel Babu loodusesse viiksin, ja ma olin nõus.

Mind tutvustati Babule tema kodus. Kui ma sisenesin ja Janetit tervitasin, tegeles Babu parasjagu hoogsalt sohvale, sealt edasi lauale, siis põrandale ja seejärel köögikapile hüppamisega, üha uuesti ja uuesti. Jälgisin teda hämmeldunult ning minus tärkas kahtlus: kuidas ma selle karvase energiapalliga omal jõul toime tulen? Ent niipea, kui me esimest korda koos õue läksime, keskendus tema tähelepanu ükspäinis minule.

Meil oli igal nädalal uus seiklus, käisime parkides ja loodusradadel. Ma mõistsin, et kui Babu nurka surutakse, võib ta võõraste, eriti väikeste laste suhtes agressiivselt käituda, ent peagi sain aru, et ta kardab uusi inimesi ja loomi ning kipub neist pigem eemale hoidma. Kindluse mõttes ei lasknud ta mind silmist. Ehkki olin algul kartnud ka seda, et võin Babu kaotada, kui ta peaks minema jooksma, avastasin, et tegelikult oli ta minusse kui oma hooldajasse sedavõrd klammerdunud ja minust nii sõltuv, et hoidis mul kogu aeg silma peal.

Babu reisis mu 1963. aasta Mustangi esiistmel ning vaatas aknast mööduvaid autosid ja maastikku. Foori taga seismine tekitas alati tähelepanu hajutavaid olukordi, kuna šimpansi juhi kõrvalistmel nähes olid inimesed tihtipeale jahmunud.

Sarnaselt vabas looduses kasvavate noorte šimpansidega vajas Babu ikka veel piima, seepärast oli mul peale õunte, banaanide ja viigimarjade kaasas ka paar pudelit lehmapiima. Ta lubas mul vajaduse korral ka mähkmeid vahetada – minu õnneks olid need ühekordselt kasutatavad.

Alati, kui me koos Babuga tema lemmikparke külastasime, jäid lapsevanemad minu karvast mähkmetes kaaslast vaatama. Babule meeldis mänguväljaku ehitiste kohal hüpata ja kättpidi rippudes ümbrust uudistada. Kuna ta eelistas olla kõrgel puu otsas, siis tema mängud ligi neli meetrit allpool toimetavaid lapsi ei seganud.

Kui teda ehmatas koer või kisav laps, tormas ta minu juurde, viskus mu käte vahele ja võttis mul kõigest jõust ümbert kinni. Seal ta rippus niimoodi mu küljes, mina aga jalutasin pargis ringi seni, kuni ta rahunes ja läks tagasi oma suurejoonelist õhuakrobaatikat jätkama. Vahel tuli mõni laps mu karvast sülelooma uudistama, aga üldiselt oli põngerjatel isekeskis nii lõbus, et nad ei pööranud Babule suuremat tähelepanu. Kord astus mu juurde ühe lapse isa ja ütles: „Hei, on teil alles inetu lapsuke!“ Vastasin talle uhke naeratusega.

Inimestele pakkus huvi, mida üks kahekümneaastane tudeng noore mähkmetes šimpansiga pargis teeb. Ma isegi mõtlesin vahel, mida inimesed meist arvata võivad, aga lõppude lõpuks olid ju varased seitsmekümnendad ja me elasime Californias. Ent hoolimata sellest, kui veider meie suhe kõrvaltvaatajale tunduda võis, oli just Babu see, kelle vastu ma tundsin esimest korda isaduse tunnet. Mulle meeldis kasvataja roll sama palju, kui mööda puid roniva ja ümbrust avastava Babu jälgimine.

Kui mu Aafrikasse mineku tähtaeg juba lähenema hakkas, tuli Janet ükspäev minu juurde. Olin just Babuga jalutuskäigult naasnud ja mõte temast lahkuda tegi mind pisut kurvaks.

„John,“ ütles Janet pehmelt ja ma muutusin kohemaid murelikuks. „John, ma pean sulle midagi rääkima. Kui sa Aafrikast tagasi tuled, ei ole Babu enam siin meie juures.“ See ei üllatanud mind, kuigi mõistsin, et olin end lohutanud mõttega, kuidas me minu naastes meie ebatavalist sõprust jätkame. Janet jätkas: „Babu on juba liiga agressiivne ja me ei saa teda enam siin hoida. Ta vajab teisi šimpanse ja sobilikumat elukohta.“

Babud ootas ees kolimine Stanfordi ülikooli linnaku lähedal asuvasse tarandikku ja kohanemine teiste šimpansidega. Et see edukalt kulgeks, pidi ta inimeste seltsist loobuma. Ma teadsin, et see on õige. Ta muutus üha tugevamaks ja kodus oli teda üha raskem hoida, mistõttu oli see tema jaoks mõistlik alternatiiv.

Kui jõudis kätte Gombesse mineku aeg, oli lahkumise kõige raskemaks hetkeks Babuga hüvasti jätmine. Ma teadsin, et nii lähedalt ma temaga enam kunagi suhelda ei saa, ja see tegi olukorra veel tuhat korda raskemaks.

Olime Woodside’is ja Babu pere oli just asjatoimetustelt tagasi jõudnud. Babu esines mu ees, hüpates kapiuste külge ja kõlkudes seal. Haarasin jaki, mispeale ta kohemaid mulle sülle viskus. Kui ta mind siis tavalisest kauem ja kõvemini kallistas, mõtlesin endamisi, kas ta ehk võis kuidagi mu kurbust tunnetada. Võitlesin silmi tikkuvate pisaratega, teades, et ei näe teda võib-olla enam kunagi.

Muretsesin ka selle pärast, kuidas Babu teiste šimpansidega kohaneb. Lisaks oli mul tunne, nagu hülgaksin ta. Milline saatuse iroonia see küll on, et sellal kui tema peagi Stanfordi tarandikku pannakse, lähen mina Aafrika metsa õppima, missugune oleks tema elu olnud siis, kui teda poleks ema käest röövitud.

Pidasin meie sõprust kalliks, kuid teadsin ka, et Tansaanias on mu roll hoopis teistsugune. Seal pean eeskirjadest rangelt kinni pidama ega tohi metsikute šimpansidega iialgi suhelda. Pidin jõulistest kallistustest loobuma.

Tol päeval aset leidnud emotsionaalne lahkumine Babu kodust tekitas minus tasapisi vaikse sisekaemusliku meeleolu ja ma kaotasin ümbritseva vastu osaliselt huvi. Mulle tundus, nagu oleksin sattunud loodetevahelisse lühikesse hetke, kus vesi seisab – ookeanis on mõõn lõppenud, aga tõus pole veel alanud. See oli kahe vahel olemise aeg. Lahkusin Babust, kolleegidest ja ülikoolilinnaku mugavustest, kuid ees ootava teekonnani teisel pool maakera asuvasse, minu jaoks peaaegu tundmatusse piirkonda oli veel mõni nädal aega.

Tagasiteel ühiselamusse peatusin kuldse rohu ja siin-seal kasvavate tammedega kattunud mäenõlval, kus mulle oli meeldinud hilistel pärastlõunatel jooksmas ja sõpradega piknikul käia ning kust olin esimesel ülikooliaastal leidnud vaikse nurgakese bioloogiatöö kirjutamiseks. Mulle meeldis selle koha rahu ja looduslik ilu. Teadmine, et midagi sellist ei pruugi ma siin enam nautida, tekitas minus kurbust. Parkisin auto ühiselamu juurde ja kõndisin läbi ülikoolilinnaku, mille hoonete punased kivikatused õhtupäike veelgi punasemaks muutis. Meenutasin sõpradega peetud lõbusaid vestlusi ja vaikseid mõtisklusi purskkaevu ääres.

Esimesel kolmel ülikooliaastal olin kogu aeg eeldanud, et lõpetan koos sõpradega ja seejärel lähen meditsiinikooli. Selle asemel aga jätsin tolle eluetapi selja taha juba enne ülikooli lõpetamist. Järgmistel nädalatel tundsin end autsaiderina, hoolimata sellest et ootamatust eluteekäänakust põhjustatud närviline elevus minus tasapisi kasvama hakkas. Tundes end veidi üksikuna ja poetades mõne kurbusepisara, jätsin lahkumispeol lähedaste sõpradega hüvasti, korjasin pakitud kraami kokku ning suundusin lennujaama.