Читать книгу Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas - John Crocker - Страница 4

John Crocker on kirjutanud tõeliselt haarava raamatu. Seda lugedes kandusin tagasi tollesse imelisse aega noil kaugeil päevil, mil elasin koos oma pisikese poja Grubiga^[1.] Gombes ning kui Stanfordi ülikooli inimbioloogia programmi hoolikalt valitud, terased ja ülimalt motiveeritud tudengid käisid mul abiks andmeid kogumas. Paljud neist – nagu ka John – plaanisid edasi õppida meditsiini.

Mul oli huvitav jälgida, kuidas kõik Gombes viibimisega kaasnev – šimpansid, paavianid, mets, lähedane kokkupuude teistsuguse kultuuriga ehk meie noorte tansaanlastest välitööabilistega – uusi tudengeid saabumisel mõjutas. Ja mulle meeldis vaadata, kuidas nad muutusid. Mõnda pisut ehmatasid algelised majutustingimused, kuigi olime püüdnud neid selleks ette valmistada. Ühed olid alguses närvilised, teised paistsid kohe kõigesse häirimatult suhtuvat. John oli vaikne, pisut uje ja reserveeritud. Ta oli väga mõtlik, ma nägin, mismoodi ta kõike endasse haaras ja uut informatsiooni töötles.

Talle määrati ülesandeks jälgida nelja ema: Fifit, Melissat, Passionit ja Novat, ning koguda infot selle kohta, kuidas igaüks neist oma lapsega suhtles. Nädalate möödudes hakkasin hindama Johni suurepärast vaatlejavõimet. Erinevalt mõnest teisest ei kartnud ta šimpanside käitumist mõista püüdes kasutada oma vaistu.

Mulle väga meeldis temaga vestelda ja tema ideede üle arutleda. Tegelikult hindasin meie jutuajamisi rohkemgi, kui ta ehk mõistis. Toona oli mul šimpanside jälgimiseks aega vähe, sest olin hõivatud baasi juhtimise ja andmete üles kirjutamisega – ja heaks emaks olemisega! Tundsin end mõnikord üksikuna, tudengite rühma semutsemisest ära lõigatuna. John oli üks väheseid, kellega mul oli enda arvates sisukas suhe ka muidu, mitte ainult kui õpetajal õpilasega.

Kohe algusest peale oli selge, et Johnist saab suurepärane perearst, sest ta oli alati abivalmis, tundlik ja hoolitsev, kuid alles palju hiljem – eriti pärast selle raamatu esmase käsikirja lugemist – mõistsin ma, kui suurel määral Gombes kogetu teda oli mõjutanud. Tema patsiendid on kahtlemata saanud kasu inimeseks olemise mõistmisest, mille ta on tükkhaaval kokku pannud koos meie lähimate sugulastega kauges metsas veedetud aja jooksul.

Heaks arstiks olemine ei pruugi tingimata tähendada heaks kirjanikuks olemist, aga John on mõlemat. Ta kirjeldab eredalt metsas kogetut, oma kasvavat lähedust šimpansidega ja kõike seda, mida nende kohta õppis. Ta räägib ka arenevast sõprusest enda ja ühe noore tansaanlasest abilise vahel, kellega koos veetis ta metsas tunde ning kellelt tohutult palju õppis – ja kes, nagu aastaid hiljem selgus, õppis tohutult palju temalt. Kõik need kogemused põimib ta sujuvalt ülevaatesse enda kui hõivatud arsti edaspidisest tegevusest.

Haarav on lugeda, kuidas Johni tähelepanekud šimpansipoegade ja nende emade ning teiste pereliikmete kohta aitasid tal mõista inimlapse probleeme. Kuidas arusaam sellest, mis ajendab noort isast šimpansi teatraalsel moel oma üleolekut demonstreerima, aitas tal tabada noore poisi sõnakuulmatu käitumise põhjuseid. Nii tema uurimisobjektiks olnud šimpansid kui ka tansaanlased, keda ta tundma õppis, aitasid Johnil mõista kogukonna, sõprade emotsionaalse toe ning selle tähtsust, kui oluline on meie laste vajadus lähedase ja armastava suhte järele vähemalt ühe usaldusväärse täiskasvanuga.

Ja lõpuks ei saa mööda ka perekonna ja kogukonna tähtsusest šimpanside ja inimeste elus ning Johni suhetest oma perekonnaga. Olulise osa raamatust moodustab tema reis tagasi Gombesse, mille ta tegi koos poeg Tommyga lootuses, et sellest kujuneb nende mõlema jaoks hea kogemus. Kas Tommy mõistab, miks see tilluke rahvuspark koos oma inimestest ja loomadest elanikega oli Johni jaoks nii tähtis olnud? Liigutav on nii viis, kuidas isa jagab pojaga armastust koha vastu, kus ta nõnda palju õppis, kui ka taaskohtumine Hamisiga, tansaanlasega, kellega ta sõlmis ajale vastu pidanud sõprussidemed.

John, ma tahan sind selle raamatu kirjutamise eest tänada. Mulle meeldis tohutult lugeda ülevaadet tundidest, mille sa veetsid koos Fifi ja Freudi, Melissa ja Gremlini, Figani ja Mike’iga. See kandis mind tagasi teise ajastusse – aega enne seda, kui alustasin tegevust looduskaitsjana, aega enne seda, kui sulle vajus selga tänapäeva perearsti mõnikord lausa väljakannatamatu töökoorem. See raamat ei viinud mind üksnes tagasi Gombesse, vaid pani mind ka mõtlema selle üle, kuidas Gombe on minugi elu mõjutanud. Mul on hea meel, et veetsime osa sellest ajast koos, ja ka selle üle on mul hea meel, et meie sõprus on üle aastate kestma jäänud.

– Jane Goodall

1 Grub (inglise keeles ’tõuk, vastne’). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]