Читать книгу Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas - John Crocker - Страница 17

Minu teekond Gombesse algas kahekümne nelja tunnise lennuga Tansaaniasse Dar es Salaami (vahepeatusega Amsterdamis), kus ma sain kokku Lisaga, teise tudengiga, kellega olin programmiga seoses korraldatud suunavatel kohtumistel juba põgusalt tutvunud, ning me alustasime koos tolmust ja konarlikku teekonda läbi Serengeti Tanganjika järve ääres asuva Kigoma suunas.

Terve lõputuid kõrbeid ja savanne läbiva reisi jooksul olime akende külge otsekui kleebitud, silmates siin sebrakarja või seal, kaugemal, mõnd jaanalindu – ja päikeseloojangud olid tõeline vaatemäng.

Kirjutasin vanematele:

„Saime Lisaga rongile kaks viimast piletit, mis oli vedamine, sest rong ei liigu siin iga päev. Teekond kestab nelikümmend kaheksa tundi, sest peatus tehakse igas külas Kigomani välja. Peatustes müüvad külaelanikud reisijatele machungua’sid (apelsine) ja isegi elusaid kukkesid, ulatades kauba läbi vaguniakende.“

Ma teadsin, et pole enam Californias, sest avatud rongiakendest puhus sisse niisket mullahõngulist õhku ja vürtsikaid toiduaroome, vahekäikudes aga kõndisid värvikalt rõivastunud tansaanlased. Mu meelde imbus uue, haaravalt huvitava kultuuri tundmaõppimisega kaasnev rõõmsameelne uudishimu ja nauding. Öösel ärkasin mõnikord, kui mõnes lähedases kupees nuttis sülelaps või aknast kandus sisse põldude põletamise suitsust lõhna.

Lisa kohalolek võimaldas mul võõral maal viibimisest tekkinud elevust ja ebakindlust kellegagi jagada. Juusteloo tõttu võitis ta mu südame juba päris alguses. Tol päeval oli ta oma istmel tukkuma jäänud, kui kaks tihedateks patsideks punutud tumedate juustega tüdrukut tasakesi tema pikki blonde kiharaid silitama hakkasid. Silmi avades ja kaht õrnalt tema juukseid siluvat tüdrukut silmates oli muidu rahulik ja keskendunud Lisa üsna jahmunud.

„Safi sana,“ ilus, ütlesid tüdrukud.

„Asante sana,“ aitäh, vastas Lisa end kogudes – ning jätkas suahiili keeles, öeldes, et tema arvates on nende juuksed tema omadest palju ilusamad. Niisugune Lisa lühidalt kokku võttes oligi: osavõtlik, hooliv ja alati teistele mõtlev. Leidsime mõlemad tansaanlastega kergesti ühise keele, eriti siis, kui püüdsime rääkida suahiili keeles. Neil hetkedel Lisa näole ilmuv õhkõrn, ent kõikemõistev naeratus lisas meie üha tugevnevale sõprusele sügavust.

Lõpp-peatuses, askeldamisest kihavas järveäärses sadamalinnas Kigomas tulime Lisaga rongilt maha. Kummalgi vaid väike kohver ja seljakott, läksime kuut inimest mahutavasse bensiinimootoriga paati, mida juhtis pargivaht, ja alustasime kolmetunnist teekonda mööda tohutu suure Tanganjika järve kaldaäärt.

Surmväsinult, ent ootusärevalt vaatasin pingsalt ringi, kui me Gombe Streami uurimiskeskuse juures randusime, samamoodi nagu kolmeteistkümne aasta eest, kui siin polnud veel märkigi tsivilisatsioonist, oli randunud Jane’i palju väiksem paat ning ta oli koos Vannega laagri püsti pannud, et uurimistööga algust teha. Meie ees laius inimtegevusest puutumata, tihedalt metsaga kaetud Kasekela org, kus Jane oli läbi viinud suurema osa oma uuringutest. Silmitsesin eemal oru kohal kõrguvat suure Ida-Aafrika riftivööndi idapiiri moodustavat viljatut mäestikku. Järvekaldal tervitasid meid puutumatud rannad, mille valget liiva lained laisalt noolisid. Läänes, enam kui kuuekümne kilomeetri kaugusel teisel pool Tanganjika järve, asusid Kongo mäed. 1968. aastal asutatud Gombe rahvuspark kulges kuueteistkümne kilomeetri pikkuselt mööda järve idakallast ja ulatus kolme kilomeetri kaugusele mägisele sisemaale.

Väikesest paadist välja astudes hämmastas mind järve vee selgus. „Kui oled päev otsa mööda konarlikku metsamaastikku šimpanse taga ajanud, siis tunned, kui hea on enne õhtusööki järves keha jahutada,“ ütles üks meeskonnaliige aeglaselt suahiili keeles. Tal oli õigus. Kuid lisaks kinkis see järv mulle ka minu Aafrika-seikluse mõne jubedaima hetke.

Kui olime jõudnud ainsa meie nägemisvälja jääva maja, rookatusega ühiskondliku hoone juurde, kuhu tudengid ja teaduslikku kraadi taotlevad uurijad kogunesid õhtust sööma ning päeval jälgitud šimpanside üle arutama, tervitas Jane meid sooja naeratusega. Ta kandis neidsamu khakivärvi lühikesi pükse ja sandaale, mida oli kandnud kõigis National Geographicu filmides, ning nägi välja täpselt sama rahulik ja siiras. „Mul on hea meel, et te kenasti kohale jõudsite,“ ütles ta, silmis soojus. Kuulsat teadlast emmates oli mul tunne, nagu oleksin filmis või unes ja jälgiksin toimuvat kõrvalt. Samas tajusin, et minust saab Gombe perekonna liige ning et tulevaste kuude jooksul kanname kõik üksteise eest hoolt. Tundsin end juba nagu kodus.

Silmitsedes meie lähedal asuvat ala, kuhu Jane 1960. aastal oli oma esimese laagri üles pannud, kujutasin ma ette, kuidas näen David Graybeardi, esimest šimpansi, kes oli Jane’i sedavõrd usaldanud, et lasi tal end lähemalt uurida. Ta oli siin elanud ja surnud ning Jane’i uurimus oli ta kuulsaks teinud. Fifi ning tema vennad Figan ja Faben olid endiselt siin, võib-olla sellessamas orus. Mind rabas inimajaloo tohutus, meie evolutsioonilistest juurtest tänapäevani välja. Hoolimata sellest et tundsin end nagu imetilluke tolmukübe, hakkasin lausa värisema, adudes, kui suurepäraselt kõik omavahel kokku sobitus! Peale põnevuse, mida tekitas minus Gombes olemine, tundsin aukartust ka tõsiasja ees, et hakkan töötama kõrvuti sedavõrd kuulsa teadlasega.

Sel pärastlõunal võtsime koos Lisa ja Esilomi-nimelise abilisega ette kahekümneminutise rännaku ülemisse laagrisse. Teel nägime kõrgeid rohttaimi, puntras väänkasve, tihedat põõsastikku ja massiivseid puid – mõne lehe laius ulatus üle poole meetri. Esilom teatas, et aegajalt tuleb meil ka sellist maastikku läbida ning et ploomivõsa ja kosk võivad meie võimed proovile panna, sest nende ületamine nõuab kohati akrobaatilisi oskusi. Käeulatuses asuvast paarikümne sentimeetri pikkusest väänkasvust kinni haarates heitis ta end rõõmsalt üle kose jalamil voolava oja ning mu kõht kiskus pisut krampi. Õnneks olid šimpansid, paavianid ja inimuurijad loonud ka tavapärasemaid radu, mis võimaldasid meil sirge seljaga kõndida.

Meenutasin, kuidas olin lapsepõlves koos sõpradega meie tagahoovis kasvavate kõrgete puude võras kiikunud, ema all karjumas, et me alla roniksime. Keskkoolipäevil olin riputanud koos oma õe ja kahe vennaga jääraku kohale köitest trapetsi. Kõõlusime seal iga päev, kasvatades käsivartes jõudu. Lootsin, et need kogemused aitavad mul end Gombe metsas kindlamini tunda. Ent seda pidi näitama aeg.

Varsti pärast meie jõudmist ülemisse laagrisse kogunesime koos mitme tansaanlasest abilise ja eurooplasest uurijaga palmide alla rohulapile ning rääkisime, mis seisus mets sel aastaajal on.

Juuni oli vihmaperioodi lõpp, mistõttu lilled ja söödavad taimed olid oma kasvu tipul. Kõikjal orgudes valmisid imeliselt maitseküllased mabungo-viljad. Puude otsas kiikusid pärdiklaste sugukonda kuuluvad Cercopithecus mitis’ed, maapinnal võis aga kohata pühvleid ja vahel hiilis seal ringi mõni leopard. Kuigi leopardiga silmitsi sattumine tundus õudne, polnud ükski laagriline enam aastaid seda looma kohanud. Viigipuudel ja kõrgetel õlipalmidel võis silmata haigruid, tõmmu-sarvnokki ja harakkägusid. Minu riietus – khakivärvi šortsid, puuvillane särk ja plastsandaalid – tundus umbes kahekümne viie kraadise õhu jaoks sobilik. See kõik oli klassiruumist tohutult palju reibastavam ja ma suutsin vaevu uskuda, et kahe õppeveerandi jagu „Aafrika väliuuringuid“ läheb akadeemilises mõttes arvesse.

„Sellest kohast jääd sa sõltuvusse,“ hoiatas mind teadur Bill, tihedate tumedate juuste ja täisparraga pikka kasvu mees. Tundus, et ta oli eluga, mida ta šimpanse uurides Gombes elas, igati rahul. Ja ta sobitus siinsesse inimeste ja loomade koosellu laitmatult, osalt sellepärast, et oli nii karvane.

Lopsakas džunglis ringi vaadates kujutlesin, kuidas Jane kolmeteistkümne aasta eest siia oli saabunud ja uuringuid alustanud. Ega ta eesootavat väga palju ette aimata osanud. National Geographicu filmides oli teda näidatud samasuguses ümbruses, ainult et pisut kõrgemal oru kohal metsas, niinimetatud Tipul binokliga šimpanse otsimas. Tõsiasi, et ta oli maganud Tipul ihuüksi, ilma telgita, täiesti looduse meelevallas, tekitas minus tõsist aukartust. Ühel Stanfordis peetud loengul tunnistas ta: „Need olid ühed mu elu õnnelikumad hetked.“

Püüdsin hetkest rõõmu tunda ja mitte mõelda sellele, et tulevate nädalate jooksul ootab mind ees terve müriaad ülesandeid ja õppimist vajavaid asju. Näiteks olin just kohtunud kahe abilisega kaheteistkümnest – Hamisi ja Yasiniga –, kui veel üks neist välja ilmus ja end samuti Hamisina tutvustas. „Hujambo, Bwana Johni,“ ütles ta – tere, härra John. Minu segadust nähes selgitas ta, et on Hamisi Mkono, mitte Hamisi Matama, kellega olin enne kohtunud. Lisaks teadsin, et pean varsti hakkama vahet tegema ka erinevatel šimpansidel (paari-kolmeaastastel Skoshal, Profil, Freudil ja Gremlinil). Pean tegema märkmeid nende käitumise kohta ning jätma meelde näod, kehakeele ja häälitsused. See heidutas pisut.

Sel juhendaval kohtumisel mu enesekindlus küll kasvas, kuid enamjaolt siiski kahanes – hakkasin hoomama, kui ebavõrdne oli nelja doktorandi sorav jutt ja kogemustepagas minu omaga võrreldes. Nad olid tulnud Cambridge’ist ja Oxfordist ning mõni oli juba teadusartikleid avaldanud. Ülejäänud kolme Stanfordi üliõpilase vaba ja vähem küps käitumine oli neile kontrastiks ja lohutas mind pisut. Tundsin nende mängulises ja vahel tobedas käitumises ära iseennast, kuigi töösse suhtusime kõik väga tõsiselt. Ja hoolimata sellest, et esialgu näis teadurite briti ja šoti aktsentidest õhkuvat eelkõige tarkust ja haritust, taandus see tunne nende siira ja sooja tervituse ees kiiresti.

Mul tuli harjuda ka Aafrika endaga – siinse kuumuse, lõhnade ja kasina eluga lageda taeva all. Pidin elama üksi ühes neist hajusalt järve kaldale poetatud onnidest, mis jäid laagrist umbes kaheksasaja meetri kaugusele, kõik üksteise nägemisulatusest väljas. Väljavaade üksipäini pimedas Aafrika metsas magada pelutas pisut.

Kohe esimesel päeval, kui uurijad ja abilised tutvustasid mulle minu osa uurimisrühmas, jalutas minu hämmelduseks rahulikult laagrisse mitu šimpansi. Esimene šimpans, keda ma nägin, oli Figan, tipp-positsioonil isane, kelle ema oli aasta eest surnud endine matriarh Flo. Ta tuli koos venna Fabeni ja hiigelsuure Humphreyga, nende õõtsuv kõnnak oli jõuline ja näod tõsised.

Vaatepilt, mida need ilusad tugevad loomad pakkusid, võttis mu sõnatuks. Nad näisid ümbrust uurivat, inimestele tähelepanu pööramata. Kui nad tulid nii lähedale, et võisin nende võõrast lõhna tunda, ehmusin. Olime väga vaikselt ja liikusime aegamisi, et nende käitumisse mitte sekkuda. Meid ühendas šimpansidega tugev veendumus, et see mets kuulus neile ja meie olime vaid külalised, kellel nad lubasid seal viibida. Meie ainus ülesanne oli vaadata ja märkmeid teha. Tasapisi hakkasime kõik hindama neid pikki kuid, mida Jane’il oli tulnud taluda, enne kui šimpansid ta viimaks piisavalt lähedale lasid, et ta sai neid uurima hakata. Nüüdseks olid uurijad muutunud šimpanside jaoks lihtsalt maastiku osaks.

Põnevus, mida pakkus kohtumine Kasekela šimpansikogukonnaga – viiekümne šimpansiga, keda Jane oli Gombes tundma õppinud –, varjutas peagi mured, mida Aafrika metsas elamine minus tekitas. Enda arvates olin õnnega koos, et sain vaadelda Flo järglasi, keda me nimetasime F-perekonnaks ning kuhu kuulusid Figan, Faben ja nende õde Fifi. Viieteistkümneaastane Fifi oli emaks kahe ja poole aastasele Freudile. Kahe minu uuritava perekonna hulka kuulusid ka vanemad õed-vennad. Noorukist Goblin rändas endiselt koos oma ema Melissa ja õe Gremliniga, sama lugu oli Pomi, Passioni ja Profiga. Lummavale ja kütkestavale šimpansikogukonnale lisasid iseloomu ka mõned rändavad noored täiskasvanud isased, nagu Satan, Jomeo ja Evered.