Читать книгу Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas - John Crocker - Страница 5

Sel ajal kui mu Stanfordi kursusekaaslased 1973. aasta juunis lõpetamiseks valmistusid, lahkusin mina kaheksaks kuuks dr Jane Goodalli kuulsate šimpanside juurde – tegema uurimistööd, mis muutis igaveseks minu vaateid maailmale ja iseendale. Dr Goodalli ja Gombe šimpansidega koos veedetud aeg mõjutas edaspidi nii minu lähenemisviisi isaks olemisele kui ka perearstindusele.

Peale tarkuse, mida ma šimpanse uurides kogusin, ma lihtsalt nautisin Tansaanias Tanganjika järve kaldal asuva Gombe rahvuspargi kümne miili pikkuse maariba suurejoonelist, vaatemängulist loodust. Eredalt on meeles vihmaperioodi algul õhku täitnud lillede ja puuviljade aroom ning järve ja taamal lainjalt kõrguvate mägede kohal säranud hunnitud päikeseloojangud. Mäletan siiani, kuidas ma rookatusega onnis uinudes kuulasin jõesigade toimetamist ja ritsikate siristamist. Ootamatult välja ilmunud uhke välimusega linnud ja hämmastavad putukad äratasid minus uudishimu ja imetlust. Aeg-ajalt jäi mulle silma mõni hiiliv rohe-mustakirju mamba ning jälgisin naudinguga järve selges vees vilksatavaid iidseid kalaliike. Pilvitutel öödel tekitasid aga säravad tähed jahmatust enamikus uustulnukates, kes polnud harjunud nägema Linnuteed Maale nii lähedal.

Jäädvustasin metsast ja šimpansidega veedetud päevadest kogunenud muljed tohutus hulgas kirjades, mis ma Tansaaniast vanematele saatsin, ning oma päevikus ja välitöö märkmetes. Pärast koju pöördumist ja meditsiiniõpingute lõpetamist asusin Seattle’is tööle perearstina ning kasvatasin pikkade tööpäevade kõrvalt ka peret. Sel ajal meenutasin tihti Gombes veedetud aega.

Siiani mõtlen pea iga päev šimpansidele ja Jane Goodalli panusele, mis ta on andnud primaatide käitumise mõistmisse. Olen šimpansiemadelt saadud õppetunnid kaasanud ka oma poegade kasvatamisse ja patsientide nõustamisse. Ühtlasi olen omaks võtnud, kuivõrd elutähtsad on noorte šimpanside arengus tugev emotsionaalne kiindumus, kehaline kontakt ja julgustamine. Need õppetunnid on aidanud mul nii poegade kui ka patsientidega suheldes jääda sama kannatlikuks ja kaasatuks, kui seda on šimpansiemad oma järglastega. Eriti meenutan ma seda, kuidas šimpansimatriarh Fifi suhtles oma poja Freudiga.

Jälgides, kuidas mu noored patsiendid uudishimust ajendatud avastusretkel mööda kabinetti ringi tormavad, meenutan, millise nõusoleku ja iseenesestmõistetava heakskiiduga suhtus Fifi Freudi pidurdamatusse ja rõõmsameelsesse käitumisse. Tema eeskuju aitab mul nii lastekasvatuses kui ka arstitöös sallivaks jääda. Samal ajal on mul meeles, kuidas Fifi Aafrika metsas ohu tekkides Freudi pikema jututa sülle krahmas, tugevasti enda vastu surus ning kiiresti põgenes. Selles primaatide sügavalt inimlikus käitumises peegelduvad meie enda vanemlikud instinktid. Kui mu vanem poeg kaheaastaselt suure kalatiigi äärde tatsas, sel ajal kui mina teda pildistada püüdsin, lasin kaamera kohemaid käest kukkuda, hüüatasin ja haarasin temast kinni. Tegu oli lapsevanema automaatse reaktsiooniga ja sel hetkel tundsin Fifiga hingesugulust.

Arstitöös olen leidnud kasu olevat sellest, kui vaatlen niisuguseid tavalisi seisundeid nagu ärevust ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ehk ATH-d evolutsioonilisest vaatenurgast. Teades, kuivõrd sarnased on šimpansi ja inimese DNA, mõtlen tagasi Frodole, ATH tunnustega alfaisasele, ning mõistan, miks need iseloomujooned aitasid tal edukalt oma kogukonda teenida ja miks taolised jooned võivad inimeses olla visalt püsinud. Aja jooksul olen üha paremini hakanud aru saama sellestki, kui tähtis on depressiooni ja ängistuse mõistmisel inimese enda unikaalne geneetiline laad.

Gombe šimpansidel on minu era- ja tööelule olnud sedavõrd tugev mõju, et kolmkümmend kaks aastat hiljem olin sunnitud vanemate poolt hoolikalt alles hoitud kirjad välja võtma ning neid oma loo aluspõhjana kasutama.

Raamatu esimene osa on kroonika sellest, kuidas ma kahekümne kahe aastaselt esimest korda Gombes käisin. Teises osas räägin oma arstitöös ette tulnud kliinilistest juhtumitest, mis näitavad, kui palju Jane’i ja šimpansidega koos veedetud aeg on mõjutanud minu tööd depressiooni, ärevushäirete ja muude meditsiiniliste seisundite all kannatavate patsientidega. Ja kolmas osa on emotsionaalne ülevaade sellest, kuidas ma kolmkümmend kuus aastat hiljem koos oma kahekümneaastase poja Tommyga Gombesse naasin. Seal on juttu minu taaskohtumisest Jane’i, šimpanside ja mitme endise abitöölisega. Muu hulgas räägin ka sellest, kuidas metsikus looduses elavatelt šimpansidelt saadud kogemused on mõjutanud minu lähenemist lastekasvatusele ja kujundanud minu maailmavaadet. Läbi terve raamatu tõstan esile suhteid Jane’i, oma poja, tansaanlasest abilise ja šimpansidega.

Gombes kogetu rajas ootamatu baasi minu elule arsti ja isana ning ajendas mind toetama šimpanside ja nende elukeskkonna kaitsmist. Nende harukordsete loomadega nende imelises maailmas koos veedetud aeg on aidanud mul paremini mõista, mida tähendab olla inimene.