Читать книгу Minu ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 10

november 2007

Mul on rrrrõõm teile teatada, et puurrrimise hooaeg on läbi. Lõpuks ometi. Ametlikult kestab see kuus kuud, aga venib alati märksa pikemaks – märrrksa pikemaks – kui inimlikult talutav.

Algas juba vihmaperiood. Varsti muutub Tallinn jälle disneylikuks keskaja linnaks, millest me kõik unistame. Siis tuleb äärrr… Siis tuleb äärmuslik külm, ja liiga lühikesed päevad, ja põhjamaine tubane elu, mida me, lõunamaalased, kõik kadestame. Ja sellepärrrast ma arrrmastan Eesti talve.

Aga peamine põhjus, miks ma talve arrrmastan, on see, et puurrrimise hooaeg on läbi. Minu Balti fantaasia murrrab enda kütkeist vabaks hetkel, kui algab mittepuurrrimise hooaeg. Tunnen ennast siis nagu karupoeg Puhh, kes siin nendes lõpmatutes tasuta wifi’ga lounge’ides mõnusasti talvitub.

Palju parrrem, kas pole?

Aga midagi ei tasu enesestmõistetavaks pidada. Ainult vaprrramad saavad võimaluse mittepuurrrimise hooaega nautida – Charles Darwin kutsus seda „parrremini kohastunute ellujäämiseks”. Olen enda üle uhke: minu pärrrralt on nüüd kuus kuud lõbu, täielikku rrrrahu ja vaikust ning homöopaatiana mõjuvaid hedonismidoose.

Olen enda üle kohe errriliselt uhke. Kui aus olla, siis viimane puurrrimishooaeg oli üks mu elu karmimaid. Aga ma pidasin vastu(?): ma ei tapnud kedagi, ei hüpanud aknast alla, ei jooksnud alasti Pärrrnu maanteel, nõustajate jalamatte ei kulutanud. Ja mis veelgi olulisem, mul ei käinud korrrdagi peast läbi mõtet, et olen muutunud kanaks (või mõneks teiseks linnuks, imetajad ei lähe arvesse).

Nad nimetavad seda tegevust rrrenoveerimiseks, parim eufemism „rrrekonstrueerimisele”, isegi parem kui „rrrestaureerimine” või „konserrrveerimine”. Sõna „rrrenoveerimine” kätkeb endas lootust, nagu miski saaks uue elu.

Pole paha taktika. Hitler lubas ka uut maailmakorrrda järrrgmiseks tuhandeks aastaks (Stalin lubas seda igaveseks, aga see on juba ambitsiooni küsimus).

Kuid ärge palun unustage mind, ma olen ametlik puurrrimishooaja ohver! Mina tean, millest räägitakse, kui jutt on inimõiguste täielikust rikkumisest.

Olgem ausad. Ärgata hommikul üles, silmitsi puurrrijatega, kes mind läbi aknaklaasi passivad; süüa hommikusööki, kui nemad taustaks tellingutel eesti- ja venekeelseid anekdoote vuristavad; näha und haamritest ja trrrrrrrr… ja trellidest, mis uuristavad mu selga, aju ja jäsemeid alates 08:05st… Minu enda süü. Oleksin pidanud arvestama, mida kujutab endast puurrrimishooaeg ühes põhjamaises vanalinnas.

Ma olin ju ometi lugenud artikleid Eesti majandusest, sellest, et rrriigi majandus kasvas aastaga ligi üksteist prrrotsenti, et kogu ehitustöö peab mahtuma aasta kuue kuu sisse, et iseseisvus saavutati kuusteist aastat tagasi, et kinnisvarrra asjus on siin buum…

Kahju, et mul pole Eesti sotsiaalkindlustust. Prrrhh… Porrrrtugalis ei võta mind sellise murrrega keegi tõsiselt, aga mul peaks olema õigus vähemalt tablettidele või alternatiivteraapialegi, aga noh, mina ei tea midagi, mina pole spetsialist…

Ma loodan ainult, et mitte-puurrrimise hooaeg, mis algas 1. novembril (vähemalt minu arvutuste järgi), seda mu häirrr… häirrr… ühesõnaga, mu haigust natuke rrravib. Vastasel juhul – mis ma peaks peale hakkama iga korrrd, kui kuulen autot mürrrisemas? Või iga korrrd, kui kuulen kohvimasinat rrrragisemas? Või kui keegi niidab murrru? Kui kuulen last mänguväljakul rrrõõmsalt kilkamas…

Seda vist nimetatakse posttrrrraumaatiliseks sündrrroomiks?

Vahet pole, ma tahan ainult selja jälle sirrrgu ajada. Olla norrrrrmaaalne, vabandust, normaalne: mul on kõrini kössitamisest siin… köögi laua all… Tahan jälle lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Nagu telekast multikate vaatamine. Või habemeajamine minu armastatud Philipsiga (või oli see Braun?).