Читать книгу Minu ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 11

august 2008

Pole rahvusvahelisemat ja ähmasemat väljendit kui „cool olema”. Kõik ja igaüks võib olla cool, või mitte. Inimestele meeldib selline manihheistlik tegelikkuse lihtsustamine: jah ja ei, must ja valge, hea ja halb. Cool või mitte-cool vastab informatsiooniteooriale: null või üks, üks või null.

Muidugi saaks siia kolmanda kategooriana lisada ka „väga cool”, aga see on ainult cool’i tuletis.

See taksonoomia on mind huvitanud kogu elu. Mul on palju sõpru, keda ma pean cool’iks, teised on vähem-cool’id, ja need, kes pole üldse cool’id, pole mu sõbrad. Sest nagu enamik inimesi maa peal, pean ka mina ennast cool’iks inimeseks. Mis siin salata, need, kes on cool’id, teavad, kui cool on olla cool.

Lugesin hiljuti cool-olemise kohta uudiseid: suitsetajad olevat tavaliselt kõige cool’imad ja nad ei suitseta mitte sellepärast, et nad tahavad cool’id olla, vaid nemad on juba sünnist alates cool’id; päikeseloojangut jõllitades roosat veini juua ei olevat cool; mehed võivad nüüd lõpuks ometi rahumeeli ABBAt kuulata ja neid ei peeta selle pärast homodeks – sest see Rootsi bänd on nüüd cool.

Pean tunnistama, et see viimane oli mulle väga hea uudis, sest ma võin nüüd julgelt laule ”The Winner Takes It All”, „Dancing Queen” ja ”One of Us” kuulata, ilma et retroseksuaalid mind mõnitama hakkaks.

Loomulikult tegi see mind cool-olemise kui kontseptsiooni suhtes jälle uudishimulikumaks. Enne selle arvamusveeru kirjutamist lugesin mitut artiklit, enne kui leidsin Wikihow ja üheksa käsku, kuidas olla ultra-cool:

1) käitu nii, nagu sind ei huvitaks, mida sinust arvatakse;

2) ole teadlik sellest, kuidas sind tajutakse;

3) näita end sellisena, millisena sa ennast kõige mugavamalt ja kindlamalt tunned;

4) leia endale tõelised sõbrad;

5) ära karda olla originaalne;

6) räägi rahulikult ja selgelt, vaata inimestele silma;

7) õpi enda üle naerma;

8) pane kirja kõik oma elu eesmärgid;

9) ära kunagi unusta cool’ina käituda.

Pärast kõigi käskude taha linnukese tegemist sain aru, kui cool ma tegelikult olen. Hea küll, olen paar korda enesevalitsemise kaotanud; kui mul on kiire, ei ole mul aega inimestele silma vaadata; ükskord ma karjusin oma ema peale; ja tõsi, pean oma nimekirja veel paar-kolm eesmärki lisama; ja ma ei soostu enda üle naerma, kui mu ümber on ainult rumalad inimesed või kui on tegu väga tõsise probleemiga.

Peale selle ma kahtlen, et need niinimetatud kõige cool’imad on üldse cool’id. Shakira on cool? Hmm. Ma pole kindel, et ta enda üle kuigi tihti naerab. Aga see kaunis tüdruk, keda ma eile rannas nägin? Tema kunstküüned olid liiga klantsitud, et ma usuks, et teda ei huvita, mida inimesed temast arvavad. George Clooney on cool? Arvatavasti pole tal aimugi, millisena mina teda tajun.

Ärge arvake, et ma üritan olla cool, jättes teistest muljet, et nad on mitte-cool’id. Üldsegi mitte. Mul pole seda vaja ja see pole cool. Ma ei karda lihtsalt oma mõtteid välja öelda ja originaalne olla, isegi kui teie mind selle peale põlastate. Uskuge või mitte, aga see ei häiri mind.

Ilmselt poleks ma pidanud seda teksti kirjutama. Aga ma olen ju cool, mis ma teha saan?