Читать книгу Minu ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 12

august 2007

Roomlastel on ütlus „Roomas käitu nagu roomlased” – kes olen mina, et sellele vastu vaielda? Probleem tekib aga siis, kui roomlasedki veel päris kindlalt ei tea, kuidas roomlastena käituda.

Nii on sageli ka postkommunistlikes ühiskondades.

Seekordne artikkel sündis minu isiklikust kõhklusest: kas ma peaksin Eestis tippi andma või ei?

Definitsiooni järgi on jootraha jätmine kompromiss vähemalt nelja muutuja vahel: a) sotsiaalne surve jootraha anda; b) meie heldus; c) raha olemasolu rahakotis; d) raha olemasolu pangaarvel.

Tuleb tunnistada, et see teema on igati vastuoluline, isegi jootraha jätmise tava kujunemise osas ei ole üksmeelele jõutud. Osa lingviste ja ajaloolasi usub, et see komme ulatub Rooma impeeriumi aega. Ingliskeelne jootraha tähistav tip tulevat ladinakeelsest sõnast stips – kingitus.

Teised lähevad otse Lääne-Germaani juurte juurde. 18. sajandil pandi Inglise pubides ja kohvikutes välja väike kast, millele oli peale kirjutatud „To Insure Promptitude” või lühendatult „T.I.P.” („Kiire Teeninduse Tagamiseks”). Neid, kes kasti münte panid, teenindati kiiremini. Arvestatava versioonina kõlab ka hollandikeelne verb tippen, mis tähendab lauale koputades (tippides) teenindajat kutsuma.

Õnnetus oli aga alles teel: kodusõjajärgne Ameerika otsustas hakata jootraha andmist tõsiselt võtma. Ei olnud neist kena tegu. Kuigi USAs oli 1905. aastal jootraha andmise vastasel ühingul (Anti-Tipping Society of America) lausa 100 000 liiget ja tipp oli teatud osariikides keelatud, sai tippimine „tänu” dändidele ja ärimeestele siiski üleüldiseks heaks tavaks. Taheti Londonist ja Pariisist eeskuju võtta…

Aga tagasi Eestisse. Pole üllatav, et endised sotsialismileeri riigid pole kõiki kapitalismi nüansse omaks võtnud. Vaadake kas või vene uusrikkaid – nad on teenindajate tõeline õudusunenägu ja jootraha nad tavaliselt ei jäta (aga tundub, et ka soomlased on kitsid, nagu kurdavad mu kompetentsemad Eesti sõbrad).

Kuna tipi andmine pole Eestis veel „täppisteadus”, olen harjunud järgima Mandri-Euroopa (sh Portugali) tava. Kui teenindus on hea ja kui mul on väikest raha, jätan sümboolse summa. Kuid ma rõhutan: väikese, sest minu seisukoht on, palka peab maksma tööandja, mitte mina.

Miks? Sest minule ei anna keegi jootraha, isegi mitte siis, kui mõni mu lugu on parem (või saab rohkem kommentaare).

Kuna inglise keel on tänapäeva lingua franca ja üleilmastumine on ohtlikult muutumas anglosaksi teemaks, on brittidel „puutumata” piirkondades rohkem võimu uusi standardeid kehtestada. Taipasin seda, kui ma BBCst Rahvusvahelist Jootraha Andmise Etiketti lugesin. Seal oli kirjas:

„Eestis pole jootraha andmine kuigi levinud. Taksojuhid jätavad vahetusraha sageli endale, samamoodi võivad käituda ettekandjad peenemates restoranides, aga ei ole ebaviisakas ka jootraha andmata jätta. Osas väikestes kohvikutes ja pubides on leti juures purk või kast sildiga „TIP”. Tundub, et see toimib. Vähemalt on see kaval mõte.”

See kirjeldus on tegelikult suhteliselt asjakohane. Enam-vähem sama on „Lonely Planetis” ja „Rough Guide’is”. „Fodor’s”, mis on tuntud oma konkreetsete ja teravate väljenduste poolest, kirjutab nii:

„Restoranides on vahel toitude hindadele lisatud 10 % teenindustasu, see võib olla arvel ka eraldi välja toodud. Jootraha jätmine ei ole kohustuslik. Kui teenindus on eeskujulik, jätke 10 % arve summast.”

Alati leiab muidugi ka häid põhuseid, miks jootraha mitte jätta:

„Hmmm… Kahju, mul on ainult pangakaart kaasas …”

„Pagan, sel kuul on mul rahaga kehvasti …”

„Aga, kallis, miks ma peaksin nii halva teeninduse eest maksma?”

„Olgu, ma tunnistan, mul on selle ettekandjaga isiklikud probleemid.”