Читать книгу Minu ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 3

detsember 2009

Kahtlemata oli kõiksugu minimalistlikke kogemusi talletunud minu mälusalve juba alates päris esimesest päevast, kui ma Tallinna saabusin. Diego küsimus pani seal lihtsalt tulukese põlema:

„Sa elad Eestis? Kas see pole mitte see riik, kus kõik tüdrukud on hästi lühikeste nimedega?”

Pean tunnistama, et esimesel hetkel tundus mulle, et see kommentaar on ebaviisakas, kuigi tegelikult oli mu hispaanlasest sõber ju üksnes spontaanselt öelnud seda, mis talle Eestiga seostus. Ja see polnudki ainult kenad linalaksed neiud, vaid ka nende üsnagi „ökonoomsed” nimed.

Täitsa huvitav, milliseid valikuid meeste mälu vahel teeb.

Igatahes tänu Diego tähelepanekule käisid mul nüüd riburada peast läbi kõik eesti nimed. Või vähemalt need, mida mina olen kuulnud. Ja tõepoolest, ei ole väga pikad: Eve, Aive, Age, Triin, Raili, Sirle, Helen, Katre, Liis, Silja jne jne. Ei mingit seksismi, poisinimede puhul on seaduspärasus sama: Ivar, Priit, Rein, Erki, Ivo, Edgar, Andrus, Mart, Toomas, Hendrik jne jne.

Rohkem kui seitse tähte tundub olevat tüütu pärand, mis vaevalt sobib korralikult kodanikult eeldatava praktilise elustiiliga.

Olgu, vabariigi presidendile võib teha erandi, aga ainult siis, kui see jääb üheks vähestest.

Diego avameelsus pani mind ajas rändama. Ta saatis mu tagasi päeva, kui ma käisin oma Eesti ID-kaarti tegemas (jah, selles minimalistlikus hoones bussijaama kõrval). Järjekordne värvikas seik minu Balti-perioodil. Esimest korda elus lühendati minu isikunime ametlikult ühe tähe võrra (34 asemel jäi järele 33). Minu täielik nimi João Nuno Ferreira Soares Lopes Marques jäi ilma oma viimasest s-ist. Sest „Marques” ei mahtunud täies hiilguses selle minidokumendi peale ära.

Paraku.

Seda kadunud s-i ma ei leinanud. Peab olema mõistlik ja saama aru, et ega Eesti ID-kaart saagi sellisteks barokiajast ja Atlandi ookeani ja Vahemere maadest pärit nimejadade jaoks valmis olla, millega uued residendid Eestisse tulevad, ega ole ka tulevikus. Me ei pahanda. Pangas käies olen harjunud kuulma pöördumist „Mr Marque”, mis annab mu nimele küll teatud võõra prantsuspärase varjundi, aga kui aus olla, siis ega see mulle päris vastukarva ka just pole.

Mu sõbra märkus oli küll naiivne, aga teisest küljest täiesti tabav. Kui ameeriklastele meeldib uhkeldada oma KISS-loosungiga ehk „Keep it short and simple!” („Tee lihtsalt ja lühidalt!”), peaksid eestlased seda silmanähtavalt liiga pikka ingliskeelset versiooni poole võrra lühendama. SS on ju ometi rohkem kui piisav – tähistades muidugi sõnu short and simple (tõlkes „lühike” ja „lihtne”).

SS on mõtteviis, seda on tunda nimedes, asjaajamises, inimeste suhtlusstiilis, tervitustes, e-kirjades, SMSides, ID-maksetes, riigilipus, kodudes, folklauludes… Loomulik tulemus targale vanasõnale „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Palun, räägi, aga ainult siis, kui sul on midagi tähtsat öelda.

Ja veel, ei ole midagi imetlusväärsemat kenast väljendist „väga normaalne”. Minu, välismaalase silmis on see eestlaslikkuse ülim ilming. Normaalne ei ole ebanormaalne, ja punkt. Ja kas võikski olla suuremat komplimenti kui see?

Paar nädalat tagasi pühkis Triin ka viimased minusse jäänud kõhklused. Pärast seda, kui olime koos käinud vaatamas kolme väga erinevat korterit, soovitas ta mul valida neist kõige tagasihoidlikuma. Hinnast hoolimata. Sest maja taga on kena aed ja hoone on ehitatud laudadest, vanade traditsioonide järgi. Kas pole armas: „Sa saaksid nendest õuntest siidrit teha ja puha…” Tore on ka see, kuidas ta kirjeldab ennast liiga üles löönud tüdrukuid: „Nagu jõulukuused!”

(Muide, rõõmsaid jõule!)

Tõeline soomeugri hing tunneb ja mõtleb SS-mudelis: ühe-kahelapselised pered, kartulimaania, marjul-seenel käimise eufooria, paganlikud mittekiriklikud uskumused, suvised vabaõhu-õllemaratonid, puhastavad saunatamised…

Erandeid? Arvatavasti suured autod (nõukogude aja järgne hale haigus) ja eesti keele käändelõpud (süüdistame baltisakslasi?).

Mulle tundub, et SS-mudel võiks inimestes imetlust ja sõltuvust tekitada. Sellest võiks teha lausa hea kaubamärgi: kes teab, võibolla on Eesti eesrindlik 140tähemärgilise Twitteri ajastu teerajaja.

On jah päris futuristlik…