Читать книгу Kui Kristus on möödumas - Josemaria Escriva de Balaguer - Страница 6

ALUSTADES MONSENJÖÖR JOSEMARÍA ESCRIVÁ de Balagueri esimese jutlustekogu eessõna, meenuvad mulle tema sõnad, mida ta nii tihti on lausunud paljude maade ja erinevatest oludest pärit inimestele: „Mina olen preester, kes ei räägi midagi muud kui Jumalast.” Opus Dei asutaja võttis püha vaimulikuseisuse sakramendi vastu 28. märtsil 1925. Ex hominibus assumptus, pro hominibus constituitur, võetud inimeste hulgast, seatud inimeste asemel 3 hingede hüvanguks, on ta peaaegu poole sajandi jooksul tegutsenud selle nimel, et kristlus oleks igapäevane, lähedane reaalsus arvutu hulga inimes­te mõistusele ja südamele.

Tema kristliku preesterluse viljakus, mis on seletatav ainult üleloomulike põhjustega, on avaldunud lakkamatu jutlustamise kaudu. Õigusega on ta kirjutanud, et jutlustamine on Opus Dei preestrite suur kirg. Alates 1925. aasta detsembrist tegi monsenjöör Escrivá de Balaguer kolmekümne aasta jooksul kogu Hispaanias pingelist hingekarjasetööd: esiteks – lühikest aega – maakogudustes, hiljem Madridis, eriti vaeste linnaosades ja haiglates, ning alates 1946. aastast, kui tema kindlaks asupaigaks sai Rooma, tegutses ta koos inimestega tervest maailmast.

Rääkida Jumalast, viia inimesi Issandale lähemale – seda nägin ma teda tegevat sellest ajast saadik, kui teda 1935. aastal tundma sain. Katehhees, vai­mu­li­ku mõtisklemise päevad ja kursused, hingede juhendamine, lühikesed ja tungivad kirjad, mis oma käekirjaga – kiire ja omapärasega – tõid rahu paljudesse südametesse. 1936. aasta esimestel kuudel jäi ta hai­geks, arstid diagnoosisid ainult väsimust. Mõnikord jutlustas ta ju kuni kümme tundi päevas. Peaaegu kõigi Hispaania diötseeside vaimulikkond sai tema jutlustest toitu. Piiskopid kutsusid teda ja ta käis, tolleaegsete rongidega, terve maa omal kulul läbi ilma muu tasuta kui armastusväärne kohustus rääkida Jumalast.

„Mälestuste hulgas, mis mulle praegu elavalt meelde tulevad,” kirjutas ta kord, „on üks sellest ajast, kui olin noor preester. Sealt alates sain ma sageli ühesuguseid nõuandeid karjääri tegemiseks: eelkõige mitte töötada liiga palju, mitte teha palju apostellikku tööd, sest see sütitab kadedust ja tekitab vaenlasi, ja teiseks, mitte kirjuta­da, sest kõike seda, mida kirjutatakse – isegi siis, kui kirjutatakse täpselt ja selgelt –, saab halvasti tõlgendada. Olen tänulik meie Issanda Jumala armule, et ma ei ole kunagi järginud neid nõuandeid, ja olen rahul, et ma ei saanud preestriks selleks, et teha karjääri.”

Ütleksin, et monsenjöör Escrivá de Balaguer, järgimata kumbagi neist kahest nõuandest, oli unustanud eelkõige esimese: mitte töötada. Ja just see igapäevane apostellik töö ei lubanud tal rohkem kirjutada nii palju­de hingede hüvanguks. Kogu maailmas levinud vaimulike raamatute, näiteks „Tee” ja „Roosipärg”, ning peente juriidiliste ja teoloogiliste uurimistööde, näiteks „Huelgase kloostri abtiss”, autor on kirjutanud eelkõige arvukaid ja pikki kirju, juhendeid ja kommentaare jms, mis on adresseeritud Opus Dei liikmetele ja mis käsitlevad ainult vaimulikke teemasid. Iga propagandavormi vastasena oli ta ainult harva nõus andma intervjuusid, vaatamata paljude maade ajakirjanduse, raadio ja televisiooni arvukatele ja pidevatele palvetele. Need vähesed intervjuud, mis on olnud erandid, on avaldatud raamatus „Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga” ning tõlgitud ka põhilistesse keeltesse.

Kogu mahukast katehheesist, milleks oli tema jutlustamine peaaegu viiekümne aasta pikkuses preestritöös, on suur hulk avaldamata materjale. Selles raamatus ilmub neist väike osa – mõned liturgilistel pühadel peetud jutlustest.

Neid jutlusi tutvustada ei ole vaja. Autori sõnad ja preestrihing on liigagi tuntud, ja ma ei saaks öelda mida­gi uut, mis juba ei järelduks neist mõne lugemisest. Kuid võib-olla saab rõhutada mõningaid korduvaid jooni.

Esiteks teoloogilist sügavust. Raamat „Kui Kristus läheb mööda” ei ole teoloogiline uurimistöö selle tavali­ses mõttes. Need jutlused ei ole sõnastatud nagu konkreetsetel teemadel tehtud uurimused, need on tehtud valjuhäälselt, kõige erinevamatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest tingimustest pärit inimeste ees, selle keelteanniga, mis teeb nad kättesaadavaks kõigile. Kuid need mõtted ja tähelepanekud on kokku põimitud Jumalasõna hoolsa, armastava tundmisega.

Pange näiteks tähele, kuidas autor kommenteerib Evangeeliumi. See ei ole kunagi tekst sügavaks enese­harimiseks ega koht tavaliseks tsiteerimiseks. Iga värsi üle on korduvalt mõtiskletud, ja selles vaatluses on avastatud uut valgust, külgi, mis on sajandeid varju jäänud. Lähedane suhe meie Issandaga, Tema Ema, püha Maarjaga, püha Joosepiga, esimese kaheteistkümne apostliga, Marta, Maarja ja Laatsarusega, Joosepiga Arimaatiast ja Nikodeemusega, Emmause jüngritega, pühade naistega on elav, katkematu vestluse tulemus, enda asetamine püha Evangeeliumi sündmustesse, et olla seal üks tegelastest.

Seepärast ei ole üllatav monsenjöör Escrivá de Balagueri kommentaaride kokkulangevus nendega, mille olid teinud esimesed kristlikud kirjanikud rohkem kui viisteist sajandit tagasi. Kirikuisade tsitaadid ilmuvad seega nendesse jutlustesse loomulikkusega, kooskõlas ustavusega Kiriku Traditsioonile.

Teine iseloomulik joon on side, mis tekib kohe Evangeeliumi õpetuse ja kristlaste tavalise elu vahel. Mitte ühelgi hetkel ei asetu jutlused ebaisikulisele, abstraktsele pinnale, need ei ole ainult teooria, vaid on pidevas seotuses eluga. Monsenjöör Escrivá de Balaguer ei pöördu – ärge unustage, et need on suuliselt esitatud tekstid – abstraktselt arutleva või kristliku vaimsuse vastu uudishimu tundva publiku poole. Ta räägib lihast ja luust inimestele, kellel Jumala elu on juba hinges või kes Jumala armastust ette aimates on valmis Tema poole minema.

Samuti ei räägi ta ühesugusele publikule – kas naistele või meestele, kas üliõpilastele, töölistele või

harit­l­astele –, ta räägib alati kõigile korraga, sest on

veen­dunud, et Kristuse armastuses jutlustatud Juma­lasõna leiab alati põhjusi, et jõuda ükshaaval igasse südamesse, ja et Püha Vaim paneb igasse hinge need sisemised liikumised – mida väljastpoolt ei märka –, et seeme langeks heasse mulda ning annaks sajakordset saaki.

Kolmas iseloomulik joon on stiil. Võib-olla ei ole see nii tähtis, kuid ei saa vaikida sellest otsesest, lihtsast ja haruldaselt meeldivast keelest. Alati on märgatav tähelepanu osutamine grammatilisele ja kirjanduslikule täpsusele, kuid autor ei alluta sisu vormile. Öeldava jõud ja vaim viivad rahuliku ja selge stiilini, mis väldib liigset emotsionaalsust. Samuti ei püüa ta pimestada, ta tahab olla ainult vältimatu vahend, et iga hing seisaks näoga Jumala poole ja saaks sealt konkreetseid järeldusi ja ettepanekuid oma igapäevase elu jaoks.

Selle raamatu jutlused hõlmavad tervet liturgilist aastat, alates advendist kuni Kristus-Kuninga pühani. Raamatu mahukat ja samal ajal varjundirikast sisu ei ole võimalik väheste sõnadega kokku võtta. Kuid võib-olla saab avastada kõigi nende valjul häälel tehtud mõtiskluste juhtlõnga.

Keskne teema on jumaliku põlvnemise mõte, mis Opus Dei asutaja jutlustes pidevalt kordub. Autor viitab järjekindlalt püha Pauluse õpetusele: “Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!” Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.”4

Selles kolmainsuslikus tekstis – pühim Kolmainsus on teine siinsete jutluste sage teema – näidatakse meile teed, mis Pühas Vaimus viib Isa juurde. Tee on Jeesus Kristus, kes on Vend, sõber – tõeline Sõber –, Kuningas, Õpetaja. Kristlik elu põhineb seega pideval suhtlemisel Kristusega, ja see suhtlemine leiab aset igapäevases elus, oma kohalt lahkumata. Kuidas? Monsenjöör Escrivá de Balaguer võtab selle kokku kahe sõnaga: Leiva ja Sõna kaudu.

Leib on Armulaud. Opus Dei asutaja peab püha Missat kristliku elu keskmeks ja juureks. See ei ole tegu, mis möödub, vaid üleloomulik ja püsiv reaalsus, mis imbub päeva igasse hetke. Kaks jutlust on just sellest kristliku elu kesksest saladusest: Euharistia, usu ja armastuse müsteerium ning Kristuse Ihu pühal. „Meie Jumal,” kirju­tab ta, „otsustas jääda tabernaaklisse, et meid toita, et meid tugevdada, et meid jumalikustada, et teha meie tööd ja vaevad viljakaks. Jeesus on ühtaegu külvaja, seeme ning külvi vili – igavese elu Leib.”

Sõna on palve. Jumal räägib ja meie kuulame Teda; Jumal kuulab ja meie räägime Talle. Pidev palve nagu südamelöögid, nagu armunud hinge hingamine. „Seepärast, kui kristlane astub Issandaga pideva suhtlemise teele – ja see tee on kõigi tee, mitte eesõigustega inimes­te rada –, siis siseelu kasvab ja muutub tugevamaks ning inimene muutub kindlamaks võitluses, mis on ühtaegu meeldiv ja nõudlik, täitmaks täielikult Jumala tahet.”

Inimene on nii paljude jumalike aarete hoiupaik: ta võtab tegelikult vastu Kristust, Tema Ihu, Tema Verd, Tema hinge ja Tema jumalikkust. Ta on Püha Vaimu tempel, temas elab pühim Kolmainsus. Kuid me hoiame neid aardeid in vasis fictilibus, saviastjates.5 Ja nagu summutatult, kuid väsimatult rõhutab autor: alandlikkus. See ei ole kurb, lootusetu voorus. Alandlikkus on tõde, inimese väiksuse tundmine Jumala lõputu suuruse kõrval. Kuid ka teadmine, et Jumal rõõmustab oma loodus ja tahab, et kristlane jumalikustuks, hea jumalikustumisega.

Kogu inimelu – tavaline elu oma rõõmude ja muredega, naeru ja igapäevaste pisitragöödiatega – omandab uue mõõtme: „kõrguse, ja koos sellega vormi, kaalu ja mahu”.6 See on Opus Dei asutaja pidev õpetus: „Ma kinnitan teile, mu lapsed,” ütles ta ühes 1967. aastal neljakümnele tuhandele inimesele peetud jutluses, „et kui kristlane teeb armastusega kõige tähtsusetumaid igapäevaseid töid, siis on see üleujutatud Jumala olemis­ülesusest. Seepärast olen korranud, nagu vasaraga tagunud, et kristlik kutsumus seisneb igapäevasest proosast luule tegemises.”7

See jutlustekogu on täis kõige tavalisemaid ja seetõttu kõige inimlikumaid soove, mis on seotud Jumala olemisülesusega. Need tekstid on – rahulikult, ilma väitlusteta – väljaspool skisofreenilisi nägemusi, mis mõistavad pühaduse all kaksikelu – normaalse ja vaimse – kõikuvat tasakaalu. Samal ajal heidavad jutlused kõrvale ka kiusatuse inimlikkust liiga vaimseks muuta, et see poleks nii keeruline. Monsenjöör Escrivá de Balaguer nimetab seda vabaduseriskiks: „Näib, et silmapiiril, mu lapsed, taevas ja maa ühinevad. Kuid ei, tegelikult saavad nad kokku teie südames, kui te elate pühalt igapäevast elu.”8

Elada pühalt igapäevast elu: inimliku ja kristliku aususega, üleloomuliku tajuga. Kui terve elu on palve – suhtlemine Jumalaga Leiva ja Sõna kaudu –, siis võib inimene mõista, et töö – tema igapäevane tegevus, see, mis täidab peaaegu täielikult terve päeva – on samuti pidev palve. Pühitsetud töö pühitseb ja see on võimalus teha koostööd Jumala armuga, et pühitseda teisi.

Igapäevane kristlik elu – töö, mis on palve ja palve, mis on töö – muudab kõik apostolaadiks. Isiklik suhtlemine Jumalaga – näost näkku, anonüümsuseta – ei soodusta mitte ainult teiste eest hoolitsemist, vaid on allikas, mil pole muud võimalust kui pulbitseda kõigi inimeste hüvanguks. „Mõned inimesed püüavad maa peal rahu kehtestada, laskmata Jumala armastust oma südamesse. … Kuidas on selles maailmas võimalik ellu viia rahumissiooni? Kristuse rahu on Kristuse kuningriigi rahu, ja meie Issanda kuningriik peab tuginema pühadussoovile, alandlikkusele võtmaks vastu armu, õigluse saavutamise pingutusele, Jumala armu väljavalamisele.”

Need on mõned peamistest mõtetest, mis selles jutlustekogus avaldatakse. Kuid ei ole aus vaikida sellest, mis puudub. Kirjutatud tekstis ei ole võimalik täielikult mõista Opus Dei asutaja jutluste mõningaid omadusi: tema inimlikkust, spontaanset siirust, mis võlub. Tema eneseandmist neile, kes teda kuulavad, tema tungivat kordamist, et igaüks peab pöörduma – neid sõnu kuuldes – isikliku palvega, hääletu hüüdega Jumala poole. Ja selles südamlikus realismis ei ole midagi lihtsameelset ega ka pragmaatilist. Ebatavaline terve mõistus. Hea tuju, mis on alati nähtav, nakkav rõõm, mis on Jumala lapse oma.

Kuid leidub ka mitmeid tuhandeid inimesi, kes on monsenjöör Escrivá de Balagueri jutlusi ise kuulnud. Kuid kuigi ta ei armasta propagandat ja avalikkust, ei pea ta sobimatuks vastata, kui temalt küsitakse Jumala kohta. 1972. aastal ühel Prantsusmaalt alanud reisil Hispaaniasse ja Portugali sai teda väikestes või suurtes gruppides kuulata rohkem kui 150 000 inimest. 1970. aastal Mehhikos kohtus ta umbes 40 000 inimesega sellelt maalt ja Ühendriikidest ning paljude teiste Ameerika rahvaste seast. Ja Roomas oli mitmel tuhandel inimesel, kes olid kokku tulnud Euroopast ja mujalt, võimalus kuulda teda ütlemas, et „kogu inimese ausat tööd, olgu intellektuaalset või käsitsi tehtut, peab kristlane tegema võimalikult täiuslikult … Sest kui see on nii tehtud, siis kui alandlik ja tähtsusetu see töö ka ei näiks, aitab ta kaasa ajalike reaalsuste kristlikule korraldamisele – näitamaks selle jumalikku mõõdet – ning saab maailma loomise ja lunastamise imelise töö osaks: nii tõstetakse töö armu seisusesse, pühitsetakse, sellest saab Jumala töö, operatio Dei, Opus Dei”.

Need, kes loevad neid jutlusi, meenutades soojalt preestrit, kes ei soovinud rääkida muust kui Jumalast, mõistavad ka teisi monsenjöör Escrivá de Balagueri karjasetööle iseloomulikke jooni: elavat teadlikkust sellest, et ta on ainult tööriist Issanda käes, üleloomulikku veendumust selles, et isiklikud nõrkused ja hädad – mis meil on seni, kuni me elame, nagu ta alati meenutas – ei saa olla takistuseks, et me Kristusest eemalduksime, vaid ajendav põhjus, et me Talle lähemale liiguksime. Ühes avaldamata jutluses ta ütleb: „Minul ei ole midagi Issandale ette heita – see on Tema, kes mind välja kannatab ja mind aitab ja mind tagant tõukab ja mind ootab.” Ja oma kuulajate poole pöördudes: „Kuidas ma ei saa mitte mõista teie vigu, kui ma ise olen neid täis!”

Ja kõikjalt ilmub kontrapunktina põhimotiiv: armastus isikliku vabaduse vastu. „Olen suur vabaduse sõber … Opus Dei vaim, mida ma olen püüdnud ellu viia ja õpetada rohkem kui kolmkümmend viis aastat,” ütles ta 1963. aastal, „on pannud mind mõistma ja armastama isiklikku vabadust. Kui meie Issand Jumal inimestele oma armu annab, kui Ta neid kutsub konkreetse kutsumusega, siis Ta nagu ulataks neile käe, isaliku käe, täis tugevust ja eelkõige armastust, kuna Ta otsib meid ükshaaval nagu oma tütreid ja poegi, ja kuna Ta tunneb meie nõrkust. Issand loodab, et me pingutaksime, et Tema käest kinni haarata, käest, mille Ta meile ulatab: Jumal palub meilt pingutust, meie vabaduse tõendit.”

Kui Jumal austab meie isiklikku vabadust, kuidas siis meie ei austa teiste vabadust? Ja eriti siis, kui on tegemist – kõige laiemas ulatuses – arvamuste ja käitumise mitmekesisusega. „Ajalikes asjades ei ole dogmasid. Inimväärikusega ei sobi kokku tahe kehtestada absoluutseid tõdesid küsimustes, kus igaüks näeb paratamatult asju oma vaatepunktist, lähtudes oma erilistest huvidest, oma kultuurilistest eelistustest ja oma isiklikust kogemusest. Püüe ajalistes asjades dogmasid peale suruda viib vältimatult teiste südametunnistuse sundimiseni, ligimese mitteaustamiseni.”

Loodan, et varsti ilmub teine jutlustekogu. Siis on meil võimalus vaadelda uuesti Lunastuse igavest reaalsust selle sõnade läbi, kes oli veendunud, et „vaimuelus ei tule uut ajastut. Kõik on juba antud Kristuses, kes suri, tõusis üles, elab ning jääb alatiseks meiega. Kuid on vaja Temaga ühineda usu kaudu, lastes Tema elul meis ilmsiks saada, saamaks öelda, et iga kristlane ei ole mitte ainult alter Christus, teine Kristus, vaid ipse Christus, seesama Kristus!”

Roomas, 9. jaanuaril 1973

* * *

Monsenjöör Josemaría Escrivá de Balaguer, keda me Opus Dei’s selle sõna täielikus tähenduses Isaks kutsume, lõpetas 26. juunil 1975 oma maise teekonna, et lõplikult kohtuda Kristusega, keda meie asutaja õpetas nägema kohalolevana – elavana! – igal inimlikul ristteel.

Sellestsamast kuupäevast alates on tuhanded inimesed läinud Rooma, et palvetada tema haua ees, tema, kes tahtis alati olla roomakatoliiklane, olla universaalne. Ta ohverdas Jumalale püsivalt oma elu – Kiriku eest ja paavsti eest, keda talle meeldis nimetada Siena püha Katariina sõnadega sulniks maapealseks Kristuseks –, ja meie Issand kuulis teda, tõstes ta enda kõrvale. Nii läks ta maa pealt – oleme selles kindlalt veendunud – Kodumaale, Isa majja, Maarja ja Joosepi seltsi, keda ta alati nii väga armastas.

„Kui Kristus on möödumas” esimese väljaande eessõnas väljendasime soovi, et neist jutlustest, mis tõmbavad tugevalt Jumala Armastuse poole, ilmuks niipea kui võimalik teine kogu. Isa jättis maha väga rikkaliku ja arvuka materjali, mis on juba valmis avaldamiseks. Meil on siis võimalus lugeda rohkem selle püha preestri kirjutisi, kes tegi Kristuse Müstilises Ihus suurt ja väsimatut katehheesitööd.

Álvaro del Portillo

Roomas, 2. oktoobril 1975

3 Vrd Hb 5:1.

4 Rm 8:14-17.

5 2Kr 4:7.

6 „Tee”, 279.

7 „Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga”, 116.

8 Sealsamas.