Читать книгу Kui Kristus on möödumas - Josemaria Escriva de Balaguer - Страница 8

2

Mind julgustab mõtlemine loole, millest üksikasjalikult jutustatakse evangeeliumide lehekülgedel: esimese kaheteist­kümne kutsumus. Mõtiskleme selle üle rahulikult, paludes neilt Issanda pühadelt tunnistajatelt abi, et oskaksime Kristust järgida nii, nagu nemad seda tegid.

Need esimesed apostlid, kelle vastu tunnen suurt hardust ja armastust, olid inimlike mõõdupuude järgi tühised. Mis puutub ühiskondlikku seisusesse, olid kõik kalurid – välja arvatud Matteus, kes kindlasti teenis hästi ja kes jättis kõik, kui Jeesus seda palus – ning elasid peost suhu, töötades innukalt öösiti, et elatist teenida.

Kuid nende ühiskondlikul seisusel pole tähtsust. Nad ei olnud haritud ja isegi mitte eriti intelligentsed, vähemalt mitte selles, mis puudutab üleloomulikke reaalsusi. Ka kõige lihtsamad näited ja võrdlused osutusid nende jaoks arusaamatuteks ja nad tulid Õpetaja juurde: Domine, edissere nobis parabolam – Issand, seleta meile tähendamissõna.12 Kui Jeesus kujundlikult vihjas variseride haputaignale, siis arvasid nad enesele ette heidetavat, et nad ei olnud leiba ostnud.13

Vaesed ja harimatud. Samas ei olnud nad lihtsad ega avatud. Kuid oma piiratuses olid nad isegi auahned. Mitmeid kordi arutasid nad, kes saab olema suurim, kui – nende mõtteviisi järgi – Kristus taastab lõplikult maa peal Iisraeli kuningriigi. Sel üleval hetkel, kui Jeesus end Viimse Õhtusöömaaja intiimsuses inimkonna eest ohverdas, leiame nad tuliselt vaidlemas.14

Usku oli neil vähe. Jeesus Kristus ise ütleb seda.15 Nad on Teda näinud surnuid üles äratamas, ravimas igat liiki haigusi, leibu ja kalu paljundamas, tormi vaigistamas, deemoneid välja ajamas. Püha Peetrus, kes oli valitud peameheks, oskab ainsana kiiresti vastata: Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.16 Ometi tõlgendab ta usku omal moel, mis lubab tal Jeesust Kristust noomida, et Ta ennast inimeste lunastamise pärast ohvriks ei tooks. Ja Jeesus vastab talle: Tagane minust, Saatan! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisi.17 „Peetrus arutles inimlikult,” märgib püha Johannes Chrysostomos, „ja järeldas, et kõik see – kannatus ja surm – oli Kristuse jaoks vääritu, laiduväärt. Seepärast Jeesus noomib teda ja ütleb: „Ei, kannatus ei ole minu jaoks vääritu. Sa arvad nii, sest arutled lihalike, inimlike mõtetega.””18

Kas need vähese usuga inimesed paistavad ehk silma armastuse poolest Kristuse vastu? Kahtlemata nad armasta­vad Teda, vähemalt sõnades. Mõnikord lasid nad end haarata ülevast vaimustusest: Lähme meiegi, et Temaga koos surra!19 Ometi põgenevad tõetunnil kõik peale Johannese, kes armastas tõeliselt, tegudega. Ainult see noormees, apostlitest noorim, jäi risti juurde. Teised ei tundnud armastust, mis on sama tugev nagu surm.20

Need olid Issanda väljavalitud jüngrid. Sellistena valis neid Kristus ja sellised nad olid, kuni said täis Püha Vaimu ja muutusid Kiriku sambaiks.21 Nad on tavalised inimesed, puudustega, nõrkustega, suuremad sõnades kui tegudes. Ja sellest hoolimata kutsus Jeesus neid, et teha neist inimesepüüdjad,22 kaaslunastajad, Jumala armu väljajagajad.

3

Meiega on juhtunud midagi sarnast. Suuremate raskusteta võime kohata oma perekonnas, sõprade ja tuttavate seas – rääkimata laiast maailmast – nii palju inimesi, kes on meist rohkem väärt Kristuse kutset vastu võtma. Lihtsamad, targemad, mõjukamad, tähtsamad, tänulikumad, õilsamad.

Kui ma sellele mõtlen, on mul häbi. Ometi mõistan ma, kui võimetu on meie inimlik loogika, et seletada armu tegelikkust. Jumal armastab otsida nõrku tööriistu nägemaks selgemini, et töö on Tema tehtud. Püha Paulus meenutab värinaga oma kutsumist: Aga kõige viimaks näitas Ta ennast ka minule kui äbarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala Kirikut.23 Nii kirjutab Saulus Tarsosest, tuline isiksus, kelle suurus on läbi ajaloo ainult kasvanud.

Ütlesin teile, et kõik on toimunud ilma mingitegi meiepoolsete teeneteta, sest kutsumuse aluseks on meie viletsuse tundmine, teadmine, et valgus, mis meie hinges paistab – usk –, armastus, millega me armastame – ligimesearmastus –, ja soov, mis meid püsti hoiab – lootus –, on Jumala annid, mis antud tasuta. Kui me alandlikkuses ei kasva, kaotame silmist jumaliku väljavalituse põhjuse, ut essemus sancti – isikliku pühaduse.

Selle alandlikkusega võime mõista kogu Jumala kutse imet. Kristuse käsi on meid noppinud nisupõllult – külvaja pigistab oma haavatud käes viljapeade kimpu. Kristuse veri kastab seemet, immutab seda. Seejärel laseb Issand vilja tuulde, et see surres muutuks eluks ja mulda kadudes saaks paljudeks kuldseteks viljapeadeks.